Meri on mõnus

Õnneks on see suvi andnud päris piiramatult ja kurnatuseni neid rannas lebotamise, möllamise ja suuremat sorti ujumise päevi, kus on võimalik saavutada midagi enamvähem nirvaanalaadset. See on see tunne, kui tulen täiesti läbioimetuna veest välja ja viskan kuuma liiva peale sirakili, lasen kehal tasakesi õndsusest unnata, näen poolsuletud laugude alt päikeses säravat merepinda ja kuulen vee häält. Nii ea on. Midagi enamat ei oska tahta. Või noh, tehniliselt oskaks, aga ei viitsi.

Õõõh.

Täna käisime kogu elu õite kimbuga laudadega merel, vesi on endiselt nii soe. Liiv on igal pool, vannitoapõrandast maiütlegi kuhumaani (jah, ja ka see viimane on enamvähem mõnus).

Õnneks on kalipso ja isegi kui vesi peaks kunagi külmaks minema, kuigi see ei tundu tõenäoline, kestab see taevamanna veel mõnemat aega.

Surfiklubi kohviku atmosfäär, kõik need lebokotid ja võrkkiiged ja räsitud olemisega enamvähem esimesest asjast improviseeritud lauad ja liiv ja hea kohv ja eksklusiivne _suva_ on ikka väga minu jaoks.

Meri on mõnus. Lebo suva on ka ütlemata mõnus.

Oh kümme kuradit, põder ja päikesetätrad

Universum selgesti armastab mind ja ma armastan teda iga ihuraku, hingezingi ja mõistusesärinaga vastu.

Nüüd on muuhulgas maanteel kohtutud nii metskitse kui põdraga ja mõlemad kohtumised päädisid pidurdusega stiilis: "Perzeeeeeeeee......!!!" ja siis... "Ohhh... nii lähedal, jeebus, kui ilus loom ta on!" Noor põder, kes hüppas tee peale sellise hooletu kiirusega ja kahemeetriste koibade sundimatu elegantsiga, ning jäi siis just sinna, otse ette seisma, ning kuna me saime ilusti pidama, siis vaatasime üksteisele pikalt otsa. Olime elus ja terved ja ta oli nii ilus!

***

Ja surfilaager, mida ma kaks aastat ootasin, ning kus oli lihtsalt jaburalt soe ja elunautiv ilm. Kus ma sain kolm päeva järjest absurdselt tsillida. Milline luksus on päevakava vaadates mõelda, et hm, sinna võiks minna ja siis sinna ka. Ja siis võtta klaas veini, istuda vesidiivanil looride vahel, vaadata randa ja leida, et ah, ei viitsi. Lähen, kui sel hetkel just tahan. Ja ei lähe, kui ei taha. Lähen lauaga merega mängima ainult siis, kui on tunne, et nüüd. Ja mängin ainult neid mänge, mida tahan. Isegi kena ei viitsi olla. Mitte, et ma oleks kõigi suhtes eneseohverduslikult vastutulelik tavapärases elus, vastupidi, ma olen üsna konkreetne valima nägusid, kelle pärast viitsin vaevuda, aga oma pere ja kogu see kimp elu õisi paraku kuuluvad nende hulka, kelle pärast viitsin. Ja nende pärast tuleb ikka hullult viitsida! Lisaks oli seal üks sõber, kes tsillis täpselt samamoodi ja keda oli tõeliselt armas kohata. Mõnusad õhtused jauramised soojas suves. Ja siis sain teada, et ta nägi mind mõni aeg tagasi unes ja kirjutas sellest loo. Läksin ja lugesin. Kui armas temast, kui ootamatu, et ta mind just nõndaviisi näeb. Unes. Seljaajus. Olemuslikus koodis. Nõid, kes armastas tormi. Hm.

Selline kingitus. Ootamatu, küsimata, eeldamata midagi. Lihtsalt... kingitus, ja pagana väärtuslik pealegi. Mul on olnud selline au teda nii sügavale puudutada.

("Sinu jäljed on minus sügavamad kui sa arvad..." - jah, ma mäletan Su sõnu, alati mäletan.)

Minu lugu puudutab teiste inimeste lugusid ja muudab neid. Põimunud muinasjutud või midagi. I am honoured. And too humbled to thank you.

***

Ja siis see tunne, kuidas ma täna üksinda sõitsin - kuumusest kurnatud, kuid siiski täielik suvi kahel pool pardaid, laisa ja enesessesüüvinuna. Sõnastasin luuletusi, mis ilmselt varsti ununevad.

***

Ja siis see ootamatu teadmine, just nüüd, et inimene, kes mu elu puudutas, kuid kellega me enam ei kohtu, just abiellus ja saab varsti lapse. Tunnen, kuidas olen tema pärast siiralt rõõmus, igasugune kibestumine on ammu jäänud selja taha. Mäletan häid asju, mis ta tegi, ja pettumus läbikukkumistest on minu seest lahkunud. Mingu tal hästi, mingu tal tõeliselt hästi! Temas oli palju ilusat, loodan, et tulevikus on ruumi peamiselt sellel.

***

Ja siis see, et sain ühe sõbraga kokku, see on särin ja rõõm üheskoosolemisest, muusika jagamisest, elutõsiste asjade rääkimisest, ja tõdemus, et jah, sina ka, mina sind ka, aga see on okei, sest sellel on mõistlik koht minu elus. Sina alati ka. Ja ma tean, et sul läheb samuti hästi, sest elu ei julgeks sulle vähemat pakkuda.

***

Ja siis see ärevus hinges uuest töökohast; värin, et kas ja kuidas, kuigi ma ju tean, et kuidas, aga mitte... päris kindlalt. Kas ma saan hakkama? Mulle nii hullupööra meeldib see värin.

Mu elu on nii hea, et ma ei raatsi magama minna!!