Thursday, October 25, 2018

Mõtetest edasi siis, lühivormis

Hetkel on veel vahtu ülearu, aga eks see kreedo selgineb tasapisi. Praegune tööversioon on umbes selline:

ole, kes sa oled, aga kui vähegi võid, siis parem ära ole

  • loll
  • südametu
  • tuim
  • surmtõsine
  • nõrk
  • vastutusvõimetu
  • alatu.

Tundub olevat enamvähem pädev. Mingi objektiivse tõe (kuigi jaa, tõde on väga amorfne nähtus) ihalus vähemalt tuleb ka kasuks. Mingi loov alge on teretulnud, ise-eneses peituva lapse märkamine ja meeleshoid samuti. 

Noh, ja siis on veel igasuguseid ülitoreda kategooria soovitusi, aga mingi minimaalse talutava lati see nimekiri annab küll - igaüks neist omadustest eraldi on täielik dealbreaker.

Tuesday, October 23, 2018

Oh kui hea mõte

tegelikult tsitaat, soov hea suhte sündimiseks: "I can make myself happy, so do your best for yourself, too."

ja siis teine värskeltkuuldud mõte, et: "Mul ei ole ülearu isu temaga suhelda, sest ta kipub teisi oma õnne eest vastutavaks tegema ja ma tõesti ei näe, kuidas see mõttekas võiks olla."

Mhmh. Iga inimene vastutab selle eest tõepoolest ise. See tundub minu maailmas nii iseenesestmõistetav, aga huvitav on märgata, et üldiselt võttes pole see seda sugugi.

Muidugi on imeliselt tore armsate inimeste eest hoolitseda ja teha nende nimel ja jaoks palju erilisi ilusaid asju. Aga olla nende õnne eest vastutav, see oleks nagu mingit iseseisvaks eluks suutmatut puuki vabatahtlikult kaasas tassida, võeh. Emotsionaalset väljapressimist ja ohvrimängu jälestan  ma sügavalt südamepõhjast. Mõnikord ei suuda ma seda esmapilgul ära tunda, sest totaalne optimism inimeste suhtes, aga niipea, kui mu nina suudab mu aju veenda, et see kirbe lõhn õhus ikkagi on kärsahais, olen ma objektilt kadunud.

Pealegi, see kõlas nii lõputult hästi - do your best for yourself, too.

Sunday, October 14, 2018

Valides neid hetki, mis teevad hingele head...

... on võimalik ka pikas perspektiivis õnnelik olla. See, et arukas inimene peab praegu pingutama selleks, et tulevikus õnne ja rõõmu nautida, on väga laia lauaga lihtsustamine. Jaa, muidugi, ilmselge ju, et kui kooli lõpetamine toob tulevikus kõvasti rahulolu, siis ei ole väga jätkusuutlik hommikul voodisse vedelema jääda, kuigi see võib tunduda vastupandamatult mõnus. No ja siis, kas see nüüd kuidagi tõestab, et koheste naudingute valimine on selgesti kuidagi apsaluutselt paha? Lihtsalt - tõesti loll, kes ei leia võimalusi teha mõlemat. Sest, jah, pikaajaliselt asju planeerida on täiesti okei - kui vaid meeles püsib, et see kõige pikem perspektiiv on siiski see, et võiksid elu lõpus leida, et - jah, hästi tehtud, seda elu ma nautisin nüüd küll täiel rinnal.

Sel nädalavahetusel tegin nii palju hingele häid asju, et väärib äramainimist. Väga hea kursusesessioon, mis oli väsitav, kuid tore, ning siis suhtelisel skaalal peaaegu, et mõõtmatult aega lihtsalt iseendale. Et seda absurdselt ilusat sügisilma võimalikult ohjeldamatult nautida, metsas ja rannas jalutada, päikesepaistet sisse imada iga ihurakuga, täiega logeleda, lasta ajal kulgeda täiesti suvaliselt ja teha vahelduseks mitte midagi kasulikku. Neetult väärtuslikud hetked, samas. Elu ilu lõplikus perspektiivis.



Mõtlesin selle peale, et tegelikult olen ma alati sellelt kasinalt usin-olemise rajalt hedonistlikke rebasehüppeid teinud, sest elu on eelkõige nautimiseks, goddammit: korralikud inimesed käisid iga päev koolis, aga mina mitte. Kui tuju tuli, istusin kodus ja lugesin raamatut. Magasin. Käisin kinos. Raamatukogus. See polnud just alati kõige lihtsam, aga lõpuks tasus end alati ära. Reeglitesse olen alati suhtunud leebe ükskõiksusega. Noh, et tore, et on, aga lolliks ei maksa minna. Mõnikord on maailma päästmise perspektiivis palju mõistlikum logeleda kui usinalt rübeleda.

Korralikud inimesed käisid isegi ülikoolis väga ontlikult, mina magasin esimesed loengud enamasti sisse ja jõudsin kuskilt poole pealt. Mitte midagi ei juhtunud, maailm ei lennanud uppi, sai elu nauditud ja asjad ära tehtud - varem või hiljem. Tööga on nats keerulisem, sellega on vast nii, et nõmedat tööd tegema sattudes olen lihtsalt minema läinud üsna ruttu, ning üldiselt on ju inimesel endal võimalik ise selline töö sisu välja mõelda, mis täiega meeldibki. Vastupidine ei tundu kuidagi jätkusuutlik.

Ja laste ja kodusiblimistega tulevad õnnelikud hetked isegi otsimata jooksvalt koguaeg kätte, aegajalt tuleb neid lihtsalt teadvustada. Et - oo, näed, praegu jälle on selline hetk, mis mu elule sügavust ja väärtust juurde annab. Selles kõige pikemas perspektiivis.

Samas, eks see paneb mõtlema - üha vähem tahan raisata oma aega asjade peale, mis mu hinge ei toida. Kindlasti on ühtteist, mida saan veel kvaliteetsema ajaviite vastu välja vahetada.  Selliseid: "ma-elan-praegu-seda-erilist-hetke-läbi-ojee" mõtteid mahuks iga päeva sisse kindlasti veel rohkem.

Kuidas teha?


Tuesday, October 9, 2018

Lihtne versus keeruline, jälle.

Rääkida saab muidugi imeliselt mitmel viisil, kallerdades ühesama hiidpika lause sees sinna ja tänna, justnagu oleks vaja tingimata just selle üheainsama hingetõmbega vähemalt ära mainida, kui ei muud, absoluutselt kõiki sellesse ühte öeldasoovitud asja mingilgi määral puutuvaid aspekte, sellega ristuvaid või kattuvaid mõtteid, koolkondi, usulahke, kogemusi, tegemusi, inimesi, nägemusi, oimaivõi.

Nagu ma ise poleks täpselt samasugune. No ja nagu mul vähe ei hakkaks silmanurk närviliselt tõmblema, kui seekord oleks tegelikult äärmiselt asjakohane - sellel kellelgi teisel - vastata lühidalt ja konkreetselt.

Tegelikult saab nii ka. Konkreetselt ja lihtsalt.

Ei.

Jah.

Noh? Saab ju. Tegelikult on see võimalik, vähemalt füüsiliselt.

Samas, teisest küljest.... Kui ma ühe küljega ootan närviliselt tõmbleva silmalauga kulli pilgul seda konkreetsust nüüd lõpuks ometi, siis teisest küljest igatseb miski metslane minus enamvähem samal ajal neid sügavalt alakõhust hingetõmbesse ülestõmmatud poolseosetuid luuletusi, mis tulevad kusagilt hommikuvärsketest rannamännikutest, põhjakeeratud muusikast, mille sisse on talletatud nii palju mälestustekihte ja viite sorti eri mind/maailmu/soovi/tahtmist.

 Mõnikord on nii naljakas olla täpselt vastandlikke asju ühekorraga. Kurat, kas saab siis konkreetselt või ei? Ja samas, palun poeetiliselt.

(Ja siis see, teemaga täiesti seostamatu, kuid samas oluline mõte (noh, täpselt, mis ma ütlesin - et ühe lausega tuleb puudutada absoluutselt kõike, mis vähegi asjasse puutub, ja lisaks ka ühtteist, mis isegi ei puutu...). Ühesõnaga, et: pagana luksus on, et on inimesi, kellega saab olla täiesti pidurivabalt kõik oma vastandid korraga. Ja nad on isegi nii nunnud, et abistava hullusärgi asemel ulatavad nad mulle leebelt ja mõistvalt tassi kohvi - ja on ise samasugused.

Sunday, October 7, 2018

Kolm tarka inimest ja mina

Vahemärkuseks, et no ma ei mõtle tegelikult päriselt üleüldiselt nii, on teatud aspektid elus, kus ma võiksin nõrkemiseni tark olla, siis natuke puhata ja edasi tark olla. Reisimine lihtsalt ei ole üks neist aspektidest ja sel õhtul sain kuulata kolme inimest, kes on selles kohe üsna palju kogenumad. Sain istuda ja kuulata ja endasse imeda huvitavaid kogemusi ning neist tekkinud mõtteid. Panen mõned, mis kõige enam puudutasid, kirja, et neid kuidagi sügavamalt iseendasse töödelda.

---

"Kust sa üldse sellise julguse võtsid nii heast töökohast loobuda ja lihtsalt täiesti üksinda nii kaugesse ja võõrasse riiki üheotsapilet võtta, ilma et teaks, mis ees ootab?"

"See polnud üldse raske - kui raske on lahti lasta millestki, mida sul enam vaja ei ole?"

---

"Kui ma üritasin meenutada lahedaid hetki oma elust, neid, kus ma tõeliselt elus olin, siis meelde tulid just kas reisid, kus ma koguaeg midagi uut avastasin, või need ajad, kus ma midagi õppisin. Kõik muu, see pidev töörutiin, kus ma ju ka tegelikult väga edukas olin ja suuri asju tegin - see sulas kokku mingiks ühtlaseks uduks, ma ei mäletanud sellest midagi selget. Tagantjärgi vaadates tundus,  nagu oleks see elamise seisukohast täiesti raisatud aeg."

---

"Hirmu võõra ees ei ole, kui sa usaldad iseennast. Ja siis vist natuke seda universumi üldist heatahtlikkust ka. Tavaliselt juhtuvad head asjad."

---

"Ma elasin seal nii kaua, kui sain suuri silmi päev otsa ringi käia ja kõik mu ümber tundus imeline, põnev ja uus. Tegelikult olin seal küll õige natuke veel, mängisin teiste jaoks giidi ja vaatasin, kuidas nemad seal suuri silmi ringi käivad, aga kui ma juba aru sain, et minu jaoks oli see kõik tavaliseks muutunud, siis oli selge, et on aeg edasi minna."

Thursday, October 4, 2018

Lihtsad vs keerulised otsused

Ma olen muidugi absoluutselt suuteline venitama mõnd konkreetset otsust aastate kaupa - tundub, et pole just targa inimese tunnus. Või siis on tegemist ülearuse tarkusega, sest sellise akuutse otsustamatuse juhtumil on minu puhul tavaliselt tegemist tohutu ülemõtlemisega, kus ma ühel päeval kaitsen kirglikult - ja äärmiselt veenvalt - üht otsust ja teisel päeval suudan samasuguse põhjalikkusega iseendale näidata, kuivõrd ainuõige on just vastupidine valik.

Ühesõnaga. Paar pretsedenti näitavad, et ma päris kõiki otsuseid lihtsaks mõelda ei saa, mõned suudan mõelda hoopis ulmeliselt keeruliseks.

Otsuse langetamise lihtsamaks mõtlemist hõlbustab olulisel määral see, kui ei ole peal survet teha ainuõige otsus, mis minu puhul tähendab, et sellest peaks sõltuma minu jaoks äärmiselt oluliste inimeste äärmiselt olulisi elulisi aspekte. Kui asi mõjutab peamiselt mind, saan endale palju kergemini lubada eksida, sest ma lihtsalt tean, et kui peaksingi vale otsuse tegema, taastun ma sellest kiiresti. Muidu ei saakski kaosega mängida, kui ei oska jalgadele maanduda.

Kui on selge, et vea tegemise hirm mind ei kammitse, siis on otsuse lihtsaks mõtlemine äärmiselt kerge. Kumb valik teha? Muidugi ma tean kõiki neid ratsionaalseid argumente ja suudan näha kaineid strateegilisi kasusid. See ei ole üldse kuigi keeruline. Aga kõige õigema vastuse annab pilt peeglis. Nojah, noh. Muidugi jah, tore, kindla peale minek ja puha ja korüfeed ja värgid, ja kõrgema liiga seltzkonn. Ja kaine mõistuse hääl ütleb, et oleks ka nagu juba selles eas või nii...

Aga peeglis olen ma ikka paras pärdik, viltune irve näol, silmad kahtlaselt põlemas, vaimne nahktagi seljas ja õllepudel näpus ja mind lihtsalt ei hu-vi-ta see korüfeede värk. Vanus ei ole minu jaoks iialgi mingiks argumendiks olnud, tahan, mängin kahekmneaastastega koos dnd-d, tahan, joon seitsmekmneaastastega koos veini ja vestlen seksist. Vanus võiks kuidagi määrata kedagi käituma nii, nagu ta tegelikult ei taha? Meh?

Lisaks - mind ei eruta jäik kuvandiloom, mulle meeldib vabadus olla aegajalt lihtsalt natuke loll. Tunda ennast algajana, luksus häbenemata küsida rumalaid küsimusi. Mulle kindlasti ei meeldi olla ora perses esinduslik, ametlik ja tähtis (no ma suudan seda professionaalsel tasemel teeselda kui vaja ja seda mänguna ka nautida, aga see ei ole lihtsalt päriselt mina). Aaa... ja lollid naljad meeldivad mulle ka. Ja mulle meeldib risk. Ja mulle meeldib mäng, kus piire ei ole ees.

Seega on valik ju tegelikult äärmiselt lihtne, kui tead, kes sa tegelikult oled. Muidugi ma valin seda, mis mulle meeldib, olen rõõmus, et mul on selline vabadus.

Wednesday, October 3, 2018

Käisin fantastilist näitlejat vaatamas

No tegelikult mängis selles etenduses neid palju, aga tema oli peaosas ning ausalt öeldes - need kõik teised jäid täiesti tahaplaanile ja oleksid samahästi võinud ka olemata olla. Kusjuures tahaplaanile ei jäänud nad sugugi sellepärast, et staar mängis nad üle - dialoogid temaga olid paljudel etenduse tugevaimad hetked. Nad lihtsalt polnud pooltki nii head.

Tema haaras mu kaasa esimesest hetkest - see ainulaadne naer ja see isikupärane tämber, nii humoorikas, elutark, intelligentne, särav (on veel mingeid ülivõrdes sõnu, mida võiksin kasutada?)

Ita Everi looming on minu jaoks alati elamuslik. Kolme olulise omaduse - tõelise ande, pühendumise ja töövõime tulemused on lihtsalt erakordsed. Ta suutis tavalise jandi mängida nii mitmekihiliseks ja oluliselt sügavamaks, kui see ehk mõeldud oligi, ning parimad osad olid minu jaoks need, kus ta oli ainsana laval.

Nüüd võtsin piletid kogu pesakonnale, et seda veelkord kogeda ja kogemust jagada. Eriti lastega.

Ja ka see, kui kogu saal pärast plaksutades püsti tõusis, oli elamus omaette, võttis silma märjaks vägisi. Erilised inimesed võivad niiviisi puudutada.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...