Vahepeal oli põnev, siis läks liiga põnevaks.
Ei, mul ikka ei õnnestu ennast tüünena hoida, ikka tahan näppe sahtli vahele ajada, sest nii on huvitavam. Ja tikkudega mängimine on nõrkadele, meie siin kallame nad enne bensiiniga üle, sest muidu on igav - ja jumal hoia selle eest.
Uudishimu tappis kassi, aga vähemalt ei surnud ta igavusse.
Selgesti kardan ma igavust rohkem kui seda, et läheb liiga põnevaks.
Siin ma siis olen.
Selline ma olen, sest ma teisiti ei saa, ja, armas maailm, ma tõesti olen aegajalt nii viisakas ja vastutulelik, et ei ole seda sulle otse näkku, aga ära kujuta hetkekski ette, et ma viisakusest olemata jätan.
Kass käib omapäi, seal, kus tahab.
Mis ei tähenda, et aegajalt ei oleks nukker. Ja üksildane. Ja igatsus. Ja tunne, et veel natuke, see, siinsamas, sõrmed juba ulatuvad, aga ikka veel olen liiga laps...
Või siis liiga vana... liiga...
Mu kolmainsus vahetab nägusid, aga näod ei sobitu alati konteksti - seal, kus on vaja tütarlast, vaatab vastu külmade silmadega nõid, seal, kus on vaja emalikkust, on rahutu plika.
Mis on täiega okei, kuni mind ei koti, sest kui mind ei koti, siis mind kuninglikult ei koti. Aga mõnikord tahaks tagantjärgi, et oleksin osa mingist kontekstist.
Tahaks tagantjärgi, et ei oleks tagajärgi.
Tahaksin kuuluda sellesse ilusasse muinasjuttu, aga aga aga....
Tegelikult ma ju ei taha!
Kuhu kadus see kirg, mis mus loitis
Kuhu kadus see jumalik valu
Mis põletas mind ja toitis
Kui tantsisin paljajalu
Su hõõguval südamel, sädemed
Lõõskasid armutu voona
Sulasid seosed ja sidemed
Sulasid muinasloona
Oh.
Söed on kalmuks mu silmadel kootud
Vinena laskunud maha
Tiivutud, oimetud, hootud
Tardunud merevaha
