Kuidas mitte olla tuim ja samal ajal mitte liiga loll?

Keeruline. Kuidas olla nii, et sisemine tunne oleks rahul, aga samal ajal ei läheks mõistuse, loogika ja õiglusmeelega vastuollu? Mu 12-aastane laps andis head nõu: mõtle läbi, selgita inimestele ja argumenteeri. Arutelus võib leida õige lahenduse. Mõistlik laps. Sest selleks, et argumenteerimisega hakkama saada, tuleb tõepoolest alustada argumentide läbimõtlemisest, ja sellest on alati abi. Puhastada muda alt päris asjad välja. Vaadata neile otsa ja püüda neid teistele selgitada, et ise paremini aru saada.

Lihtsalt, tunnetel on nii palju kihte. Hullem veel, mõistusel on neid rohkemgi, intelligentse inimesena võin veenvalt argumenteerida ükskõik mis seisukoha kaitseks. Naljakas lugu on see, et kuigi tunded on toredad ja põnevad ja tihtipeale ütleb intuitsioon ära õige asja, siis tunded on minu jaoks rohkem nagu rahutu tuul ja torm, virr-varr, mis tihti käib üle võlli ja, jaaa, teeb elu kirkamaks ja värvilisemaks, aga selle peale ei või kindel olla. Just selle üle võlli käimise pärast.

Sellises olukorras tulebki vast oodata tuule raugemist, et mõistusega tormisele veele jääkiht peale lasta ja siis vaadata, kuhumaani liuväli ulatub. Kas ta ikka kannab.

Hoopis ühe teise asjaga seoses: üks mu sõber soovis mulle suvalistel asjaoludel tavapärase head aega asemel "head mängu!"

Oi, kui täppi see läks. Mäng on ütlemata vahva, muidugi, ja hea mäng on veel parem, ilmselgesti. Lihtsalt-lihtsalt, kuidas teha nii, et mängu toredus liiga kaugele üle võlli ei lööks ja et mõistuse külm jääkaas oleks alati võtta?

Või siis võibolla ongi ja see, et mul on mängu järelnähud, tunnete tasanemise valud enne jääkaant, ongi lihtsalt paratamatu. Nagu emotsionaalne pohmell.

(Oi, kuidas ma ikka oskan teha erilisi lollusi, kui mõistus korraks kohvipausi võtab... Või on siis keskmisest kõrgem intellekt välja arenenudki just sellise nutika enesesäilitusmehhanismina just seepärast, et tüüne ja sileda jääkaanega on vaja katta keskmisest suuremaid lollusi? Või-või-või on mul just sellepärast paindlikum ja loovam taippulikkus, et jäätada tuleb aegajalt ikka ulmelisi lainemonstrumeid, mis ei olegi ka lõppfaasis tüüned, vaid hoopis sellised hetkesse tardunud erakordsed kobrutised, ning selleks, et nende toimimisest aru saada, tuleb neid jäätada eriti külmalt ja kliinilise täpsusega.)

Mulle meeldib olla mina, aga see ei ole kõige lihtsam. Lõbus aga see-eest üksjagu. Igav ei ole. Õnneks on vähemalt see, et see emotsionaalne jääknäht, kergelt äravaevatud märtsikassi sissepoolesuunatud kräunumine, on minu jaoks teatud määral nauditav seisund. Selgesti kirgastatud elusolek, kuigi kaugeltki mitte mugav. Kurnav, naljakas ja eneseirooniline samal ajal.

Asjakohane: "Miks sa oled nii segane mõnikord, kas sul on mingi ainepuudus või?"

Või teine mõte: "Kuidas sa võid olla nii külm, kui sa just äsja olid selline niutsuv pehmo?"

Teatud mõttes loogiline. Kui oled väga segane, siis ei saa olla loll, see oleks lihtsalt destruktiivne.

Head sõbrad toidavad hinge

... ja muinasjutumaailmad ka. Need tulevalgusel, muistse muusika ja iidse maailma jälgedega.

Ilus ja hea.

Natuke õllene, natuke võibolla liigagi, sest on nüansse, mida tahaksin mäletada veel kirkamini ja teravamalt.

Noore hundi väljakutsuv naeratus - jaaa, muidugi me mängime seda mängu, puhas lust. Aga see, kui selle peale saunas põlevisilmi justnagu muuhulgas... tuleb ausalt tunnistada, et niuts, jah, olgu kuidas on, aga see argument on brutaalselt sinu kasuks ja oi ma ei või, kuidas see mõjub.

Ja tegelikult, hei, las ma naeran su üle, las ma irvitan sulle näkku just täpselt sama ülbete silmadega ja jaa, muidugi ma kasutan kõiki võtteid, ja mängin nuppe maha nagu karistamatu kaabakas, sest ma samas siiralt ja südamest austan seda tõelist sõdalast, kes su sees elab, sest ma suudan teda näha ja saan temast natuke aru.

Ilus puudutus.