Saturday, April 20, 2019

Ei ole kunagi päris suur

Ma mäletan nii hästi, mis tunne oli keldrisse peitu pugeda ja seal "Suure karu poegasid" lugeda, kuni koolipäev läbi saab. Veidike hirmul, sest alati võis see räige popitegemine välja tulla, aga samal ajal oli see veidralt lõhnav betoonist koobastik üleni tuttav, turvaline ja oma, ma võisin esimese võtmekeeramise heli peale kaduda kiirelt ja osavalt nagu sisalik kivi alla, teades, et mind ei leita.

Oh, ma olin nii tulinoor, nii osav, nii kaval, nii uskumatult üksildane.

Praegu on mul vähemalt oma kari ja usk sellesse, et ma võin olla ka mitteüksildane, kui ma tahan - ja tihti ma tahan.

Praegu on üksildus täiesti vabatahtlik ja alati, kui on, on see mu enese valik. Mõnikord ebateadlik, aga, nagu öeldud, mõistus aitab tunda, seega jõuan tihtipeale iseenesele üsna kiirelt jälile, kui üritan end ära petta. Tõsi ta on, üksildus on mu jaoks harjumuspärane pelgupaik, nagu sisalik kivi alla, aga õnneks märkan end sel hetkel ja jõuan hõigata, et ou, tegelt, sa ei pea, sa... sa tahad! Ise.

Ja peale sellist tagantjärgihõiget on kogu traagika naeruväärne.

Veider aga jah, mõnikord ma olen (harjunud olema/ tahan olla) üksildane.

Aitäh, sa olid uskumatult kena mu vastu. Ma ei oodanud seda, sest - hunt/isetugev/üksildane/pealiskaudne.

Aga see oli nii tore. Ma olen hämmastunud.

Thursday, April 18, 2019

Mõistus aitab tunda

See, et kehv enesetunne mõtlemisele mõjub, on vana tõde, aga parajasti mõjutatud mõtlemine on omadega natuke liiga lömmis, et ennast iga tobeduse pealt kõrvalt vaadata ja leida, et ootoot, tegelikult ei ole ma praegu vist kõige adekvaatsem. Ja kuna ma olen nagunii tavapärasest kiiremini taastuv, ja elu suhtes sügavalt optimistlikult oportunistlik, siis seda vähem kipun ma ennast nõrkolemises kahtlustama.

Aga kui tobedused tihenevad, siis õnneks on nii palju mõistust, et ühel hetkel endale õige diagnoos panna ja võtta sisse see parim ravum: elunautiv aeg iseendale, kõik need asjad, mis hinge toidavad, aga milleks ei ole tihti... aega. Aeg maha. Aeglaselt.

Aeg.

Aeg märgata, kui jaburalt õnnelik ma olen elusolemise ja valdava enamuse suur- ja pisiasjade üle, millest see koosneb. Päikesepaiste üle. Kevade, värske õhu, vaikselt ärkava metsa üle.

Oma uue vibu üle näiteks. Rõõmsate silmade pilgu ja muretu naeru üle. Haldjaplahvatuse üle, muude argisemate asjade vahelduseks.

Selle üle, et mul on nii palju tähtsaid ja lähedasi inimesi, ning et lisaks neile on maailmas veel nii pagana palju põnevaid ja huvitavaid inimesi, et see virn (heh) ei saa iialgi otsa. Võingi vabalt olla uudishimutraktor ja vikerkaarevärviline vahukoor, milles sellega ringi rallida, ei saa mitte. kunagi. otsa.

Selleks, et oma imelise elu üle sõgedalt rõõmustada, on vaja vahetevahel natuke aega võtta.

Naljakas, et tegelikult ma ju naudin neid kõiki asju ka, mis selle aja muidu ära võtavad, muidu ma neid ju ei teeks. Sest, nagu öeldud, imeline elu, mille üle sõgedalt rõõmustada. Mul on uskumatult äge töö, KÕIK inimesed, kellega koos töötan, on eranditult ägedad, ma aegajalt ise ka ei usu, kui käest asjad vahepeal lähevad. Iga päev on puhas lust tööle minna. Koju tulles tabab mind iga kord sügav hämmastus selle üle, kui eriliselt toredad mu lapsed on.

Ja lisaks olen ma hoitud. Väga hoitud.

See, et ma aegajalt väsin ja nõrken sellest hoolimata, näitab lihtsalt seda, et... vajan aega.

Õnneks on lisaks kõigele sellele vahukoorele ka piisavalt mõistust, et see aitaks ennast paremini tunda. Ja tihti on nii, et ma olen sõgedalt õnnelik ka siis, kui ma olen väsinud, lihtsalt lähen kiiremini lössi. Või, nagu üks lahedalt säravate silmadega inimene paraku väga tabavalt ütles - olen nagu märg kass.

Kassid õnneks on vedrudest ja õnnelikust jultumusest tehtud, ka siis kui nad aegajalt natuke rääbised on. Mäu!

Thursday, April 11, 2019

Vaimse väsimuse periood vist

Mõnikord on vaimne väsimus nii suur, et sõnad ei anna kätte. Eile õhtul oli naljakas kogemus, kus isegi enamvähem korralikult vormistatud lausete asemel suutsin endast välja pressida lihtsalt mingi napilt seostuvate sõnade pilve. Kõigil oli naljakas, mul endal nats ka. (Näib, et enese üle naermise võime jääb alles ka siis, kui enam eriti täpselt ei artikuleeri.)

Ja siis sellise poolprofesionaalse enesepsühhoanalüütikuna tuvastan kergesti ära, et viimasel ajal käib kass peal nii tihedasti, et tegu võiks olla süveneva kevadväsimusega.

"Siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi." Rida, mis mulle "Tõrksa taltsutamisest" mingil põhjusel pikaks ajaks ennast mällu keevitas.

See, kui valdavalt kõik ümbritsev tundub nõme, on väga selge indikatsioon, et minu enesega on midagi lahti.

Õnneks on sõbrad, ja õnneks... õnneks on maailm veidralt ilus paik, mistõttu peab lihtsalt seda hädiseksmuutunud iseennast otsustavalt turgutama. Nii toredate inimeste kui ilusate hetkedega. Ma isegi ei välista vitamiine ja ohjeldamatut loodusesviibimist.

Ja õnneks-õnneks toideti mu hinge mitme vahukooretordiga, minust oleks lihtsalt tobe-jonnakas oma "õõõh, ma olen nii hädine ja väsinud ja üüüksik..." joru jätkata, kui selgesti see pole tõsi.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...