20 aastat hiljem on nii palju parem

Sattusin sõprade ja perega koos külastama kohta, kus käisin viimati 22 aastat tagasi. Lausa veider, kui vähe seal muutunud oli - mingid väikesed detailid, mida ma muidugi ammugi reaalselt meeles ei pidanud, tulid korraga nii tuttavad ette. Jah, jep, nad olid täpselt samasugused 22 aastat tagasi. Aga mina ise... sellevõrra selgemini sain aru, kui palju ma ise olen muutunud. Samahästi võinuks see 20ne aasta tagune mina olla mingi poolvõõras inimene, no nägu olen näinud, mõned sõnad juttu ka rääkinud, aga ega tegelikult ei tunne.

Ja samas ikkagi, muidugi, see olin mina, muidugi ma mäletan häirivalt palju. Midagi on kindlasti sama, aga ma olen hoopis teine mina praegu.

Ja inimesed, kes mind ümbritsevad, on toonasega võrreldes hoopis teistsugused: sügavalt kallid, lähedased, ägedad ja turvalised. Sellised, kelle seltskonnas võin vabalt lollusi teha, sellest ei juhtu hullu midagi. Isegi tropp võib olla ilma sidet katkestamata.

See mina, kelle varjuga ma täna kohtusin, oli terav, rabe, ebamäärane ja kohutavalt ebakindel. Metslane, jah. See tüüp, kes mind tol õhtul katki teha püüdis, ja kes tõesti-tõesti suutiski mu armumisest haavatavaksmuutunud (ojee, niigi meeletult haavatavat) hinge piinata mind teadlikult ignoreerides ja seda kaunist siresäärset piigat piirates, ei hoolinud minust ju päriselt õigesti üldse. Kuidas saab päriselt hoolida, kui selleks, et kedagi "pehmeks teha", talle kõigepealt haiget tehakse? Aga mingite ebakindlate alaealiste maailmas see vist kuidagi käiski nii.

Mul on vähemalt hea meel, et kuigi ma sain kogu selle vastiku murdmistaktikaga kuninglikult pihta, saatasin ta ma lõpuks, kui ma oleksin pidanud olema pehme nagu kelgunöör, sama kuninglikult kuradile, jõin ära viis energiajooki ja tantsisin hommikuni. "Tantsi ära oma valu". Mitte, et see õnnestus, sest valus oli ikka, aga ma ei läinud vähemalt ametlikult katki, haa. Jah, mhmh, selles ylbes metslases olin ma juba siis enamvähem mina, vähemalt niigi palju head.

Ja siis see teadmine, et need, kes tollal mu ümber olid, ei olnud niivõrd sõbrad, kui nad kõik tahtsid minult midagi saada. Kes tahtis lihtsalt, et oleks üheks õhtuks tore, kes arvas, et ta võiks mu endale saada, või et ma vähemalt ei tohiks suhelda kellegi teisega, kes tahtis, et ma pööraks talle tähelepanu, et kedagi kolmandat ärritada... Mingid ulmeliselt haiged pseudosuhtlused, milles ma otsisin midagi... iseennast? Päris asju? Päris sidemeid? Päris inimesi?

Kui võrrelda tolleaegset kurba ja üksildast segadust sellega, kui hea, lõbus, sõbralik ja hingetoitev praegu on, siis mul on enda ja maailma üle lihtsalt hea meel. Ma olen ka praegu natuke ebakindel ja natuke sõgedalt armunud, aga see tasakaalutus on äärmiselt teadlik ja nauditav, lihtsalt ärevus hinges, igavene avastamisrõõm, tegelikult on kõik nii hästi. Ja, mis vast kõige suurem muutus, ma absoluutselt usun endasse.

Iseenese varju oli väga huvitav kohata.

Kas üldse peaks olema parem, kui kõik on hea

Tabasin täna ennast naljakalt mustrilt. Keegi kritiseeris mingit mu ettepanekut ja tegi seda natuke mööda, tundus, et ta ei saanud minust täpselt aru. Suhteliselt tühine töine kribukrabu, aga lihtsalt selline hetk. Ja selle asemel, et asuda oma mõtet selgitama, võtan ma sammu tagasi, kuulan ta ära, ja mõtlen korraga kolme asja:

1. miks ta just niimoodi mõtleb; 
2. hm, kui vaadelda seda mudelit, mida tema taust, eeldused ja mõtteviis pakub, ning võrrelda seda minu omaga, siis kumb on parem? Või saaks neid kahte kokku sulatades paremini?
3. ja huvitav, kuidas ma saaksin teine kord sellele inimesele oma mõtet paremini edasi anda, sest selgesti ei saanud ta minu mõttest õigesti aru.

Ehk siis valideerin korraga tema lähenemist asjadele üldse, tema mudelit enda mudeli vastu, ja oma kommunikatsiooniviisi.

Naljakas on, et ma ei taju seda kuidagi nii, et kes on targem või parem, või kelle mõte on targem või parem. Ilmselt pole mul mingit valutavat häda sellega, et peaks kuidagi võrdlema - või tõestama - või õigustama. See on lihtsalt selline huvitav, vaimset väljakutset pakkuv olukord. 

Võibolla natuke nõrk on see, et ma olen nii kuradi hiina viisakas, et jätan teisele tihti tema vaatevälja- ja mudeli, eriti kui mul on vabadus valida, kumba ma rakendan. Sest võiks ju võtta selle lisaaja ja peale teise ärakuulamist võiks ju öelda, mis tugevaid ja nõrku kohti ma näen, ja anda ka teisele tagasiside minu vaatenurgast. Selle jätan tihti tegemata, kuigi võiks. Minu jaoks on juba piisav, kui ma sain oma mõttele mingi täienduse, või otsustasin, et ei saanud, ja et  minu mudel on parem. Siis võtan selle "karastatud" valiku ja lähen sellega viisakalt naeratades edasi.

Teisalt, kui mind järjest valesti mõistetakse, ning see suruma hakkab, siis võib ka see kujuneda pikapeale painavaks. 

Proovin järgmine kord, kui ma ennast sellelt viisakalt kuulamiselt ja pärast vaikimiselt taban, et kuidas oleks sealt samm edasi minna ja plussid-miinused sõbralikult välja tuua. Ilmselt mingi asi, mida harjutada. Et oleks parem. Vist :)

Naeruväärselt luksuslik

Mu elu on kohati nii naljakalt hea, et ei usukski.

See, et suvekodus saab teha absoluutselt tõhusa tööpäeva, on tegelikult privileeg, mis on paljude jaoks kättesaamatu. Ja siis see, et ilm on ideaalne, täpselt paras. Ei ole liiga palav ega liiga külm. Isegi tuult ei ole üldse, kuigi meri on otse männilatvade taga, ning tavapäraselt kuulub tuul sealkandis "komplekti". Veel uskumatum, sääski ka ei ole.

Lihtsalt. Ongi. Täiuslik.

Külapoest jaburalt odava hinnaga saadud mõnusalt maitsev kalapihviga burger liivarannas, kohaliku õllepruuli kärtsakas punane taustaks.

Ja siis see rõõmus üllatus, et vesi oli üllatavalt soe - muuseas, just sellel hetkel, sest õhtupoole keeras tuul ära, nii et isegi meri hellitas mind ülemõistuse ja ülearu, tõi sooja vee õigeks ajaks õigesse kohta. Pehmelt kargesoojas merevees libisedes ja nina päikeses hoides naersin lihtsalt sellepärast, et - jaburalt õnnelik. Nii hea oli olla, et naerma ajas. See on nii minu koht, üdini oma. Ma saan sealt igast vaatest ja hingetõmbest nii palju väge ja sisemist rahu ja rõõmu juurde, et jätkub kauaks.

Ja see, et töölõuna ajal saab mõlemad lapsepõlvest armsad peakahüppamisekivid üle külastada, on jabur luksus.

See vaade õhtuselt rannalt oli luksus. Õhtu leebe soojus ja rahu

Pahur siil, kes meid pärast uudistama tuli, ning rannas nähtud nastik samuti. Ja siis see vaikuse ja siiraste sõnade vaba vaheldumine, suhtlemise üllatav lihtsus. Ahah, ma tean, sa tead ka. Sa tead ehk, et ma tean, ja ma tean, et sa tead. Lihtne sõbralik kulgemine. Elu on nii hästi.

Vahuvein maasikatega.