Monday, July 22, 2019

Ilusad inimesed ja segased standardid

Näed siis, seekord läks jälle hästi. Üks põgus ja juhuslik kohtumine mõjus nii värskendavalt, et mõtlesin neid mõtteid pikalt takkajärgi.

Esimene mõte oli see, et lihtsalt kohutav, kui pealiskaudne ma võin mõnikord olla, mis siis, et see on ainult inimlik. Paljude inimeste hulgas jääb mu pilk juba kaugelt peatuma kellelegi, kes näeb lihtsalt täpselt "see" välja. Muidugi, jaaaa, see on naeruväärne, et kui kusagil on keegi pikakasvuline, laiaõlgne, heledapäine ja kullininaline, kui ta on uhke ja sirge hoiakuga ja muigab mõtlikult, siis see on täpselt, nojah, see kuldlõige, mille peale mu silm puhtalt refleksist kuidagi takerdub ja midagi ajus jookseb natuke kokku. Jabur lugu, et see ei seostu ühegi konkreetse isiku "tempel mällu" jäljega mu esteetilistes eelistustes, mäletan, et joonistasin sarnaseid tegelasi juba lapsena. Võta kinni, miks. Ja samas on see siiski sõgedalt pealiskaudne.

Teine mõte oli see, et minust on äärmiselt pealiskaudne seda pidada pealiskaudseks, sest ma ju tean, et me suudame isegi loetud sekundite jooksul saada inimesest palju rohkem infot kui ainult välimus. Meie intuitsioon on palju targem kui meie, oma viga, et me seda ei teadvusta. Midagi näoilmes, liigutustes, hoiakus võib osutuda pelgalt välimusest palju olulisemaks - ometi on nii lihtne tulemust "ainult väliseks" pidada.

Kolmas mõte oli selge eelarvamuslik ebaõiglus, mistõttu otsustasin, et ei hakka seda lugu lubavale inimesel isegi võimalust andma, vaid lasin tal lihtsalt minna. Hoobilt tekkis reservatsioon - no ta lihtsalt ei saa ülearu sisukas olla, sest kõiki statse ei saa maxida lihtsalt. Mis näitab mind omakorda lisaks pealiskaudsusele ka shovinistliku tõprana, sest ta ei ole ise ikka üldse süüdi, et ta just selline välja näeb ja selle alusel arvata midagi inimese sisukuse kohta... nojah... Alles tagantjärgi sain aru, et ma võisin iluna "näha" justnimelt isiksuse läbikuma, sest ausalt, mulle tuleb meelde üks tüüp, kes väliselt vastab täpselt samadele kriteeriumitele, kuid on sellise suurusjärgu tõbras, et võiksin teda nähes vastikusest nurgas karvapalle oksendada.

Ühesõnaga, elu läks edasi ja ma jõudsin ta juba täiesti unustada.

Ja siis võttis maailm ja naeris mu välja, sest inimene, keda ma niiviisi märkasin, tuli seekord täiesti ise ja istus just minu kõrvale, miski minus on üsna kindel, et mitte täiesti juhuslikult. Tema julges, mina mitte, live with that, tiigrisüda selline.

Ning siis sain teisi, teda ja ennast pilgates, mis on väga tõhus meetod, et eemale hirmutada inimesi, kellega ma nagunii ei viitsiks tõsisemalt suhelda, korraga aru, et oi, ta mitte ainult ei karda oma ego võimaliku haavamise pärast kohe vähimalgi määral, vastupidi, ta on täiesti vabalt tema ise ja seda ilma ühegi maskita.

Kas see tuleb totaalsest enesekindlusest, et vaatamata oma sügavale noorusele, on ta jõudnud mingile sellisele vaimsele küpsusastmele, et tunneb ennast iseenese nahas täiesti vabalt? Ja siin istun mina, kes ma just äsja ilma ühegi aluseta pidasin ennast kuidagi targemaks... Ainus indulgents on, et ma vähemalt suudan mõista, et ta on milleski palju kogenum kui mina. Kuidas ta selleni nii kiiresti on jõudnud?

Või heh, ei saa siiski välistada, et tal on lihtsalt alaarenenud alalhoiuinstinkt, ja seega ta ei muretsegi, et ma võin ta enesehinnangust üle käia nagu traktoriga, sest pilasin tagasi hoidmata absoluutselt kõike, mis ennast kätte andis? ;) M teenis tuhat pühakupunkti mu nalju stoilise naeratusega välja kannatades.

Aga ei, ta lihtsalt võtab ja on täiesti maskitult siiralt ja usaldavalt tema ise. Paistis, et ta on mu uurivast trollimisest lihtsalt niipalju suurem, et ignoreerib seda sügava rahuga ja on see, kes ta on. No... nagu... nagu... chaotic rogue trollib kedagi mõnuga, hüpleb üles-alla kellegi rahulikult vaatleva pilgu ees ja saab siis aru, et ta vestluskaaslaseks on lohe inimese nahas. Ups... Äärmiselt relvitukstegev olukord. Tundsin, kuidas pillasin häbelikult oma huumori mootorsae ja sealt edasi jätkasin juba nagu jaapanlane - sügava tänulikkuse ja väärilise viisakusega.

Ja siis rääkisime me juba nii päris asjadest, elust, suhetest, lugudest ja ja see tundus kuidagi... väärtuslik. Hästi veedetud aeg.

Aga elu on lühike, see aeg sai otsa, kuigi niigi varastasin 60 minutit öise une arvelt, aga samas oli nii põnev. Mingi väga sarnane maailm, mis samas on täiesti teistmoodi.

Ja heh, visuaalne tulevärk pimedas enam ei tööta, sest, pime, noh. Aga tal oli tõelise jutuvestja hääl ja ta rääkis seal õhtupimeduses sügavatest asjadest üllatava vaimuteravuse ja inimlikkusega. See kuidas ta rääkis oma tulevasest naisest ja nende suhtest, oli kuidagi väga ilus lugu, aga samas ei tundunud päris esimese noorusenaiivsuse pealt kokkukraabituna, vaid läbitunnetatud, küps, tasakaalus. See läks mulle väga sügaval tasandil korda. Miski minus tahab uskuda, et see ongi täiesti päris. Jah, teine miski minus, see irooniline osa võiks öelda, et mhmh, hea lugu küll - muinasjutt, täiega. Aga äkki eksin mina? Küüniline nõid/narr/rogue, äkki ongi minu maailmapilt selle tõttu vaesem,  sest äkki ongi selliseid inimesi olemas? Kes ongi just täpselt nii sirgjoonelised ja sügavad? Päriselt? Mul oli ta pärast hea meel, võibolla inimkonna kui sellise pärast ka. Meil on veel lootust, vist.

On jällegi pealiskaudne siduda teda paljalt välimuse pealt kellegi kolmandaga, aga vähemalt on ju tore mõelda, et see lugu, mis jäi meil seal kunagi olemata, nii kaunid, uhked ja sirged kui me olimegi, toimub kusagil just praegu, ja toimub nii, nagu see ideaalis võinuks olla. Võibolla see oligi see paralleelmaailmate taju? Tegelikult on neil muidugi nende lugu, ja minul minu oma, nemad ei ela minu pekkiläinud lugu uuesti ja paremini - sarnasused on näilised ja see on lihtsalt minupoolne lihtsustamine, et püüan vägisi leida paralleele, selleks, et oma kogemuste läbi paremini mõista teiste oma. Aga samas, kui see on lohutav? Ja teoreetiliselt ei saa seda välistada? Mõttena huvitav.

Ja siis tekkis mõte, et mingi ühendus tekkis mul väga kiiresti tema absoluutse avatusega, sest kunagi olin ma ise ka oluliselt rohkem selline. Idealistlik võibolla, vaba, avatud, heatahtlik. Praegu olen selline väga-väga valitutega, tavaliselt ma lihtsalt ei vaevu, ning kui seda eiratakse, näitan kiirelt ja konkreetselt hambaid. AGA. Jaa, ühest küljest võib mõelda, et kogemus karastab, tunnen mädamuna ära ilma, et selle tervenisti ära sööks, optimeerin ajakasutust ja iseenda ressurssi. Teisest küljest võin astuda sellesse ämbrisse, et olen liiga terav, liiga küüniline, liiga... Ja korraga ei ole minul ja sellel heatahtlikul ja avatud olendil enam midagi ühist.

Sellest oleks kahju.

Ja muud ei olegi. Lihtsalt mitmeks päevaks oli väga mitu uut mõtet, mis mind elevil hoidsid ja tuju tegi ka heaks.

Maailm, õpeta ja üllata mind palun jätkuvalt, ma olen sinuga rahul :) Ja mitte, et mu elus praegu vähe huvitavat toimuks, aga näe, siis korraga tuleb selline väike asi ja on nii ootamatu ja tore.

Thursday, July 18, 2019

Vastutuse võtmisest

Kirjutasin kunagi, kuidas mind hämmastas ca 30-aastane mees, kes täiesti tema enda mõjuvaldkonda kuuluva asja ebaõnnestumises kirglikult süüdistas oma ema, kes teda oli valesti kasvatanud. Minu jaoks tundus selge tegematajätmine kasvatuses olevat vast ainult selles, et mees sellise mõtte peale üldse tulla võis, kui tegelikult sõltus tulemus ikka 100% temast endast. Oleks võinud pea persest välja tõmmata ja ise vastutus võtta, aga ei, parem oli ikka vinguda, et kus tema oli kõik õigesti teinud, küll aga, vaat... tema ema...

Kahju küll, -100 seksikuse punkti, ja, mis veelgi tähtsam, niiviisi jaanalinnu viisil pead pehmesse kohta peites ei tekkinud võimalustki õppimiseks. Ok, jah, võtan vastutuse - NII valus on tunnistada, et ise kukkusin läbi. Mitte mu ema, sõbrad, sugulased, kõrvalseisjad, kuri siga, paha tuul, vaid ise. Aga helde jumal küll, ainult niiviisi on võimalik olukorda muuta ja mõelda, mida ma ISE võiksin järgmine kord teistmoodi teha, et asi õnnestuks. Teiste süüdistamine ei muuda mugavas status quo-s midagi: ei olegi midagi muuta ju, sest ise tegin ju kõik õigesti - järelikult mina ei peagi midagi muutma, NEMAD peavad, nad lihtsalt on nii pahad ja ei taha mingil põhjusel  muutuda, ei tea miks.

Misasja nagu?

Lasteaed, ma ütlen.

Aga noh, see on nii üldlevinud häda. Oma lapsi vaadates näen, kuidas nii kergesti lükatakse ette mingi muu põhjus/keegi teine, kui see et "jah, mina, minul läks untsu". Või, mis veelgi enam, mu lugupeetud ema, kellel on taevani kiirgavaid omadusi mitmes vallas, on selles "jep, minul läks valesti" asjas ikka täielik algaja. Ta võib sellest tõenäoliselt arugi saada, aga enne jäätub põrgu saunalava, kui ta seda vabatahtlikult tunnistab. (Ilmselt ei suuda ta seda selle tõttu, et tema ema teda halvasti kasvatas, ta on lihtsalt ohver ja ei saagi seda enam muuta, sest tema ema, kellel oleks selle teooria järgi ainus võim asja parandada ja oma laps traumast vabastada, on ammu teises ilmas... (tilgun irooniast)).

Ma saan aru, et vanima lapsena ja üldse peast iseseisvana juba 13-ndast eluaastast alates on minul teatud eelkalduvus vastutust võtta. Ja ma tean ka, et sellega liialdades ning vastutust võttes rohkemate asjade eest, kui vaja on, võib ennast ka täiesti valesse kohta mõelda. Kõike peab tarvitama mõistlikult ja tasakaalustatult, enesestmõistetav ju.

Aga-aga... nüüd ma kohtusin ühe eriti peast sooja variandiga, mis vähemalt näiliselt sidus need mõlemad, mistõttu minu aukartus intelligentsete egotsentrikute ees muidugi süvenes. Arukad tõprad, suudavad näiliselt täiesti artikuleeritud lausetega ära põhjeldada baas-fuck-upi. Alles siis, kui lausete taha vaatama hakkad ja tähendusi kõrvuti paned, saad aru, et - ikka sama lapsik ämber, lihtsalt intelligentsemalt sõnastatud. Antud sõnastus oli siis umbes selline: "No mina võtan ALATI vastutuse ja hoolitsen oma ettevõttes kõigi eest, ma teen nii palju /-/ ja nii palju /-/, annan endast absoluutselt kõik, ja siis NEMAD /-/ ja ei hinda /-/ ja ei saa üldse aru ja... /-/ ja on mu läbipõlemises süüdi."

Halleluuja!! Muidugi sa võtad siin kohe nii ilmselgesti ise oma läbipõlemise eest vastutuse, jee.

Kusjuures, ma ei taha üldse väita seda, et aegajalt ei võikski keegi teine olla totaalselt süüdi - ja see on ka ok. Seda lihtsalt juhtub palju vähem kui inimesed väidavad. (Siinkohal tahab loogiline olend minus täpsustada, et  ma ei räägi praegu üldse olukordadest, kus inimene ei saa vastutust võtta, sest on liiga laps või liiga vana, vastutuse võtmist häirivalt haige või lihtsalt kinniteibitud. Ma räägin tervetest täiskasvanutest ja igapäevaelulistest tavaprobleemidest, mitte sarimõrvarist või lapsevägistajast.)

Jah, aegajalt ongi teine süüdi, olgu siis tahtlikult või tahtmatult - see on okei, nii elu käibki. See on tema tegu ja tema vastutus. Aga sinu vastutus on see, mida sa selle peale teed. Ta kas saab oma veast aru või ei saa, see on juba tema teha. Sina ei saa teda isegi sundida viga mõistma, maksimaalne, mida sa teha saad, on püüda seda seletada. Aga sinu reaktsioon on täiesti 100% sinu otsus ja vastutus. Näiteks - kui oled juhtunut analüüsinud ja aru saanud, et näe, teine oligi süüdi, siis on sinu otsustada, mida sa sellest õpid ja mida selle vältimiseks teed. Näiteks suhtled temaga mingil teisel viisil või lihtsalt vähem. Või üldse mitte.

Laps jonnis nii, et silme eest läks mustaks ja nii sa teda sakutasidki? Laps oli selles süüdi? Pff... Oli ikka või?

Mees lõi ja sa andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja... Tema vastutab löömise eest, aga kas ka andeksandmise eest? Sest ta ju palub nii veenvalt??  (Jah, ma tean perevägivalla komplitseeritust ja teoorias ka seda, kuidas see vaimselt lammutab, aga minu lugupidamine kuulub neile, kes otsustavad vastu hakata, mitte ei jää ohvriteks. Perevägivalla praktiline on mu kogemus õnneks ainult selline, et mind on löödud - ainult ühe korra. Tema vastutas selle löögi eest, mina vastutasin selle eest, et see jäi viimaseks, mis siis, et "see oli ainult kerge laks" või "ma nagu ise tõukasin teda, mis siis, et kogemata, aga ikkagi", või et "tegelikult on ta nii leebe inimene." See suhe sai sel hetkel pöördumatult läbi.)

Ema kasvatas traumeerivalt... Võibki tõsi olla. Kurat, sa oled täiskasvanu, võta midagi ette sellega siis, ära kasuta seda kui pidevat põhjendust oma ebaõnnestumistele.

Sel põhjusel ma muutungi kohutavalt skeptiliseks, kui näen mingit mustrit, kus TEISED on süüdi. No näiteks inimene, kes kaotab pidevalt töökohti, sest teised on pahad. Või inimene, kelle suhted ebaõnnestuvad, sest (wait for it...) partnerid on pahad! (Mhmh, jah, selles küsimuses näitab 3 näppu mu enda suunas, aga miks te arvate, et ma alati ainult teiste pealt õpin? ;) ).

Kokkuvõtteks, aegajalt ongi vastutus kellelgi teisel, aga kui "maailm on halb ja inimesed nii pahad" muutub mustriks, siis on äärmise tõenäosusega viga hoopis vingujas endas.



Thursday, July 4, 2019

Hilisõhtused vestlused veini toel

Tegelikult ei ole vaja psüühikat mõjutavaid substantse selleks, et ennast avada, jõuda põhjapanevate järeldusteni, või vaielda-vaielda-vaielda, nii et maailm muutub ja taeva värvid vahelduvad, või vähemalt see tundub nii, aga säänsed substantsid aitavad kaasa. Seega, mõtted, mis vajavad mahamärkimist selleks, et nende kallal töötada:

Alandlikkus ja enese väärtuse kaubamärgi kaitse - kuidas leida sellist tasakaalu, mis on konstruktiivne ja samal ajal õiglane? Viited elule: "Kas su hinge ikkagi ei torgi, kui sa ei saa tunnustust oma idee eest?"; "Ma läksin sealt ära, sest ma pidin kulutama rohkem aega sellele, et promoda oma töö väärtust, kui sellele, mida ma tegelikult tegin." "Mul on õppejõu mõtlemine - kui mu õpilane õnnestub, on see tema edu, hoolimata sellest, et mina võisin olla selle taga." "Ma siiski vajan, et keegi teaks, et ma olen selle taga", "kuule, kui see oli sinu idee, siis mingist hetkest alates on see juba autoriõiguse all".

Absoluutse enesekindluse saavutamine on võimalik ka siis, kui selles sisaldub suur hulk ebakindlust, sest intelligentse inimesena ma tean, et mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, kui vähe ma tean. Kui ma oleksin eneses absoluutselt kindel, oleksin ma lihtsalt rumal, mistõttu mu ebakindlus toidab mu enesekindust: see. on. normaalne. Kui ma poleks ebakindel, ei saaks ma olla eneses kindel.

Armumine on elu paratamatus, põhikunst on selles, kuidas seda meisterlikult sublimeerida. Teatud mõttes polüamoorse olevuse kohandumine monoamoorse maailmaga, puhas praktilisus kõiki plusse ja miinuseid arvestades. Liiati - kas see on mingi loobumine, kui ma tean, milline tuumakütus see mu mootoritele on? Mul ei ole sellesse silmini sisse hüpates midagi kaotada, seetõttu pole tegemist riskiga. See lihtsalt on sisemine salarelv, mis jah tekitab sisemist ärevust, aga ma oskan seda loovatel viisidel ära kasutada. Väga veider enesesäilitusmehhansim, aga kes on kord näinud selle kütuse toimimistõhusust, ei saaks ealeski kahelda selle meetodi praktilisuses.

Ja eelkõige oleme me siin kuratlikult praktilised, töödeldes unistused ja pöörase kujutlusvõime lihtsalt... energiaks. Mis toidaks paremini?


Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...