- Toredad, lähedased ja olulised inimesed tulid ja saime koos mõnuga molutada.
- Ilm oli uskumatult suvine ja soe.
- Esimesel õhtul mängisime lauamängu, ja jeee, kui hästi mu tegelane välja tuli. Mäng oli ka nii naljakas, et õlu ninast väljas.
- Isegi merevesi oli soe - see on vist esimene suvelõpupidu, kus sai kambakesi ujumas käidud, ja seda nii, et polnud sportlikult karastav, vaid malbe ja meeldiv. See mahedas merevees kaalutuna libisemise tunne, päike silma säramas...
- See, kuidas sõpradega koos laisalt grillida ja salateid nikerdada... Elu mõnud.
- Ühed väga lahedad inimesed, kes ei ole aastaid saanud tulla, sel korral said, ja see oli puhas rõõm.
- Päikeseloojangu värvid...
- Isegi tule sädemed tõusid tuule puudumise tõttu otse üles, mitte ei lennanud karjamaa kuiva heinaräsu suunas.
- Sääsed jätsid meid ka suhteliselt rahule, et idüll oleks täielik.
- Meil oli üks mugav pereonn, plaanis tulla aga kolm väiketitega peret, lõpuks kujunes nii, et igaüks tuli eri päeval ja kui üks läks, siis kolis teine sisse, polnud hetkeks kabetamise hädagi.
- Ja kui sõbrad lihtsalt "for the hell of it" läksid metsa seeni vaatama, kuigi sadanud ju polnud ja polnud ühtegi loogilist põhjust, miks seal oleks võinud olla üksainuski seen, tulid nad tagasi kahe ämbritäie puravikega ning me saime grillgurmee kõrvale ka värskelt võis praetud puravikke, mis viisid lihtsalt keele alla, koos mandlitega.
- See luksuslik aeg iseendale, koos mehe, laste, vanemate ja sõpradega - milline rikkus, et nad kõik olemas on, oeh :)
Aga ei... oot... midagi on valesti, miks ma nii tunnen ja mäletan selle nädalavahetuse kohta? Proovime teisiti:
- Mõned olulised inimesed, keda oleks väga tahtnud näha, ei saanud tulla, ja see teeb sedaviisi kurvaks, sest võibolla nad ei tulegi kunagi, kaugeneme aeglaselt. Mina nende puudust tunnen, nemad minu/meie oma vast mitte, see on selline... valusavõitu asi...
- Kõigi tulijatega selgesti ei jõudnud nii sügavalt ja põhjalikult vestelda/koosmolutada, nagu oleks tahtnud...
- Lapsed jõudsid umbes sada korda tujutseda sellepärast, et nad pidid väiksema ka mängu võtma, vähe ei ajanud hinge täis... Kurat, nad võivad vahel ikka uskumatud tõprad olla...
- Siis see vaikne ussitamine, et "aga miks ta ikkagi kohe nii agressiivne on, äkki see trenn ei ole talle hea"... tüütu manipulatsioon, ma reageerin koheselt üle ja tuju läheb ära...
- Eelmistel aastatel oleme lõkke liiga vara põlema pannud, seekord siis jäime "liiga hiljaks" ja muidugi sain ma teada, mis vanem generatsioon sellest arvas, läbi peanaha imbuvate VIHJETE. Jälle ei ole piisavalt hea, mhmh...
- No ja see, et oleme naabrimehega nii tõsiselt tülis, et teeme suvelõpulõkked ka samasse randa 50 meetri kaugusele üksteisest, aga ei vaheta sõnagi, on lihtsalt piiiiiinlik - ja nõme...
- Õhtul väsis väikemees ära ja kui me alla randa läksime, siis ta sõna otseses mõttes karjus nutta. Hiljem selgus, et tal on
- HAMBAVALU. Niisiis veetsin mina peale lõket teda magama pannes umbes pool ööd, kus see vaene üleväsinud nelja-aastane röökis nutta. Ja kui ma ta korraks magama sain, siis ta ärkas esimese krõpsu peale üles ja röökis jälle, kuni ma olin kusagil poole nelja paiku nii väsinud, et lihtsalt niutsusin nutta natuke ise ka.
- Kui ma siis lõpuks teadvuse kaotasin, ajasid abivalmid sõbrad, kes ka lapse pärast muretsesid, mind 2 korda üles, mistõttu ma lõpuks enam päriselt magama ei jäänud ja mind tabas elu umbes viies peavalu, nii et ma passisin veel tunnikese üleval, kuni lõpuks magama jäin.
- Et paari tunni pärast totaalsest üleväsimusest üleskeeratuna ärgata ja minna nõusid pesema ja hommikusööki tegema, sest paigal olla oli lihtsalt veel raskem.
Ühesõnaga - õuduste nädalavahetus, rängalt väsitav ja rusuv.
Kusjuures - hakkasin mõtlema, et pagan, mõlemad nimekirjad on tõsi. Ma võinuks tajuda seda nädalavahetust teise nimekirja järgi ka, ja see oleks olnud täiesti adekvaatne, sellisel juhul oleks see olnud "paras õudus nädalavahetus". Aga see, mida ma endasse võtsin, endasse salvestasin, oli esimene.
Esimese hetked ja elamused olid sellised õnnelikud "oo, kui hea on / kui ilus on / kui sõbralik ja soe on / kui õnnelik ma olen just praegu" emotsioonid ja need jäid mu tüveringidesse pidama.
Teise hetked (kasvõi siis, kui need olid piinarikkad ja kestsid TUNDE), ärritused, kurnatused, nukrus, pettumus - need olid ju ka, ma tunnen ka need läbi, aga need ei jää pidama. Tulevad ja lähevad. Ma ei keskendu neile, ma lihtsalt teen nad läbi, kui vaja, ja kui ulmeline sitt on jälle värskelt lõppenud, siis istun õues ja mõtlen, et oo, kui palju tähti on taevas, oo, kui õnnelik ma olen just praegu". Kui ulmeline sitt kestab, siis ma ei mõtle, et oo, kui õnnetu ma olen just praegu, mõtlen lihtsalt, et näe, praegu on ulmeline sitt, astume sellest läbi ja siis on see tehtud.
Kuna mu elu ei ole olnud sugugi alati roosipidu ja mõnikord on ulmeline sitt kestnud väga pikki aastaid, siis ma kogemuse pealt võin öelda, et see töötas ka siis, lihtsalt "astume sellest läbi ja siis on tehtud" võttis väga palju rohkem aega, hinge, ihutükke, aga sai tehtud.
Võibolla on mul lihtsalt vedanud, et olen põhiolemuselt totakalt õnnelik. See võimaldab olla ka totakalt julge mingite asjadega, sest kui läheb kehvasti, siis... noh... astume sellest läbi ja jõuame jälle kuhugi heasse kohta välja. Kuigi see hea koht võiks ju lihtsalt natuke teistmoodi vaadates tunduda "õuduste kohana" hoopis.
