Jõul ja heil Odin

 See ühesilmse Odini vari jõuluvana taga on ju... põnev? Ja hubane. Sest see skandinaavide jumal oma habeme ja õllevahuse ja hullhumalase olekuga, oma pagana praktilise tarkuse ja vaheda vaimuga ON ju hubane? See nälg ööpimedas lendava täku seljas kihutada ja vere kumisedes jahti pidada ON ju hubane? Kodune ja oma. Näen temas natuke kõiki oma viikingivaimuga sõpru ja häid tuttavaid, iseenese varju neis segastes jahiöödes. Ole tervitatud, Odin, sa oled minus alati teretulnud. 

Hea jõul oli. Oli aega tulle ja pimedusse vaadata, nii iseendas kui väljas. 

Aga ikka ja jälle jõuan ma selle duaalsuse juurde - tajun üksiolekut ja isegi üksildust, kuid seda viimast nüüd õnneks alati vabatahtlikuna, sest teises käes on kõik see akuutne mitteüksildus - tähendusrikkad ja armastavad (olgu siis sõgekirglikud või lihtsalt soojalt hoolivad) seosed kõigi mu tähtsate inimestega. Nendega, kes mulle meeldivad - või hullupööra meeldivad - ja kes mulle alati oma leebete või sõgedate või säravate või rõõmsate silmadega otsa vaatavad, sõltumata ajast või vaikusest või isegi sellest, et mõned neist vaatavad teiseltpoolt elu ja surma piiri. Nad on ikka alati olemas. Aine jäävuse seadus. Huvitav, kas armastus on ka miskitpidi aine, või on see lihtsalt surin aine sees? Erutatud aine? Ülendatud aine? Aine kuubis? Newton ruutmeetris?

Mingid märkmed iseendale seekordsest jõulukaemusest, kui mu alter ego-st Jack Sparrow Odiniga rummi jõi - sest mida muud saanuks ta juua? Old Captain, my captain...

Kosmosepimedust purustavate küünlaleekide valgel. Minu jaht on ka sinu jaht, mu ühesilmne teadmisejanus ja jahinäljane sõber. 

1. Otsus mitte ennast kulutada põnevate egohälbega sitapeade peale on, peaks ütlema, päris jätkusuutlik, kuigi elus paraku uudishimu ajab ikka uurima, et misASI nende peades ometi toimub. Aga see sitt on natuke nätsu koostisega, pärast ei saa ega saa talla küljest lahti. Parem mitte jamada. Nagunii on seda kõike võimalik ise välja mõelda, lihtsalt.. väga palju rummi läheb mõnikord, et nii jaburaid asju välja mõelda. 

2. See, et enamus inimesi oma mõistust ülearu palju ei kasuta, on ammu juba postulaat. Ja las ta ollagi. Ei peagi, paljud on nõnna õnnelikumad. Küll aga on uskumatult hämmastav, et paljud intelligentsed inimesed (no artikuleeritud, järelikult patoloogiliselt loll ei saa olla) on sügava pimedusega löödud niipea, kui mingid asjad neisse endasse puutuvad - ja suudavad sel juhul ajada äärmiselt vastuolulist ja ulmeliselt lolli juttu. Õnneks mingi kordusetaseme juures (ja nad on uskumatult sarnased omavahel) muutub see ebahuvitavaks. Seega võib vabalt ohutusse kaugusesse hoida ja ei pea taastõestama punkti 1. (Kusjuures, peen nüanss, et kuulun ise ka aegajalt sellese gruppi, aga õnneks märkan kohe tagasi tõmmata, kui olukorra tõsidus kohale jõuab. Siiralt tahaks loota, et seda teeb enamus neid teisi ka).

3. Seevastu tõeliselt NENDE inimestega suhtlemine rikastab ütlemata uskumatult. Nii hoida. 

4. Vanus on tõepoolest vabadus. Kuulates - ja võimalusel nõu andes - tütardele, kes avastavad vanuse puudumisega seotud ebakindlusi... Oh, milline luksus on olla piisavalt vana, et olla isetoituv oma toetavas enesehinnangus. 

5. Tarkade, realistlike ja samas mulle nii sobivate põhiväärtustega inimestega kokkupuutumine on argi-sakraalne kogemus, kui ainult on piisavalt aega, et jõuda seda teist nii sügavalt märgata.

6. Ei tea, kas see banaani kohta ka käib, aga maailm on tõesti seest palju suurem kui väljast.

Üks ja sama ju

 Olen nukker ja õnnelik ka.

Olen rahutu ja samas kõik selle vastandid ka. Rahul, rahuldatud, rahulolev, rahulik, rahune, rahune-nud. 

Olen üksildane ja nii karja sees hoitud.

Olen arg ja vapper ka. 

Põnevil ja tüdinenud. 

Nii rumal aegajalt ja aegajalt täiesti asjakohaselt tark ka. 

Aus niipalju, kui tõe suhtelisus olla laseb, mis omakorda ju muudab aususe mingist piirist samuti päris selle vastandiks. 

Tugev ja nõrk. 

Noor ja vana.

Samal ajal täpselt õiges kohas ja täiesti vales ka. 

Tahan vaielda ja vaikida. 

Uluda üksi öisesse meretuulde ja kerida end hubaselt kaissu. Kaminatulepaistel mitte, sest kesse viitsib elutoas diivani peal, aga kaminaga soojaksköetud magamistuba on good enough for me. 

Samaväärselt võib oma kassi nunnutada ja väidelda selle mõtte kaitseks, et kõige loodussõbralikum tegu oleks hulkuvad kassid ära süüa. 

Kõik on üks ja sama. 

Ei ole mõtet enese sisse ülearu piire seada ju. 

Piiritus. Ilus sõna, aga mulle meeldib rumm rohkem.

Olen nii uhke, et

 julgesin näidata, et olin kunagi haavatav. 

Nojah, ma olin siis laps. Ja vaikisin ennast läbi raskuste, mille kätte paljud sõna otseses mõttes surevad. Indiaanipealiku, Ivanhoe, Robin Hoodi, Tatanka Yotanka vaimsete eeskujude toel vaikisin ennast uhke kivinäoga läbi kuradi kannatuste. Kõik need raamatute kangelased olid mu nähtamatu selgroog. Ja mu nähtamatu nõrkus. Sest kangelased ju kannatavad vaikides? Või oli see kummalise päritolu luudessesurutud õpetus: sina pead suutma, sest... noblesse oblige. Oblige, tõepoolest, igas seitsmes suunas, eksole, peale seda, kui see noblesse on juba 100 aastat kaotanud igasuguse tähenduse, ja alles on ainult oblige, seisuse uhkus ilma seisuseta, lihsalt uskumatu, kuradi üdini võimas ja halastamatu... uhkus. Ma olin ju ainult laps??

Võtsin lapsena kanda raskuseid, mis olid minust mõõtmatult suuremad. Jah, see muutis mind selleks hundiks, kes ma praegu rahulolevalt ja oma tugevusest täiel määral teadlikuna olen, aga...

Nobody knows the trouble l´ve seen... Mul on enesest lapsena kahju, kuigi keegi sellest suurt midagi ei tea..

Nojah, sest ma ei räägi sellest, sest see on pooleldi unustatud mu jälgedes, mahajäetud ussinahana eelmistest koorumistest. Alles praegu saan aru, kui palju jõudu see nõudis, ja kui kuradi õnnelik ma olen, et ma olen õnnelik - ja elus. 

Ivanhoe, Robin Hood, Istuv Sõnn ja mina. Me oleme ühte verd, me oleme samaväärsed. Laps-mina on täiskasvanud minu kangelane. 

See, et ma julgesin just äsja kümnete inimeste ees öelda, et hei, te sitapead tegite mulle ülekohut siis, kui ma olin kaitsetu -  see on midagi, mida ma ei ole varem julgenud, sest haigetsaamisest ju vaikitakse uhke rannarootslase meretuultest vormitud kivinäoga. 

Mina ja mu neetud "ole ükskõik, mis sa oled, aga ära ole alatuuline" ja "meie oleme paremad kui nemad, meie seisame uhkelt, vaikides, tugeva, targa ja võidukana läbi suurima sitatormi" raske pärandiga. 

Teisest küljest, jah, ma olen uhke selle üle, kui sitke olen ma ka nõrgana olnud. Ja uhke selle üle, et võin nüüd, tugevaks karastununa, lõpuks ka võõrastele näidata oma kunagist nõrkust. Samas, see on asi, mida ma veel ettevaatlikult õpin, sest miski mu sisimas kirjutab tulikirjana seinale:

ALAHINNAKE MIND... SEE SAAB OLEMA PÕRGULIKULT LÕBUS!

Ka see olen mina - ja vägagi autentselt. Ka see on üdini tõsi. Võidetud sõjad on muutnud mu suhteliselt võitmatuks. Võibolla siis see nõrkuse tunnistamine ongi järgmine tugevuse arenguaste... või midagi.

 

Aardekirst ja varanduse kokkuajamine

 See on üks põhjus, miks ma igasugu saatuseväntsutuste suhtes väga vintske olen ja kiiresti "happy-go-lucky-what-the-actual-fucky" meeleollu häbiväärse kergusega taaslülitun. 

Mul on salajane aardekirst ja kui keski või miski mind tasakaalust välja saab, siis keerdun tagasi iseenda sisse, selleks, et oma sisemise kaheksajalana perversse sensuaalsusega oma salakoopa aardekirstu kõik mündid läbi kobada. 

Ok, igakord ei peagi kohe kõiki läbi käperdama. Mõnikord ainult pealmine kiht. Mõnikord on aga eriline nauding kõik kombitsad kirstu põhja ajada ja solberdada kõikides mündikihtides.

Iga münt on mingi eriline kogemus, kellegi imelised sõnad mu suunas, kellegi kauni kordumatu puudutus, hinge toitev metsik seiklus, SEE ABSOLUUTNE HETK. Need on kuldaväärt kingitused, mida elu heldekäeliselt annab ja mida oleks narr ja pime tagasi lükata. Siiralt mõeldud komplimenti tagasi lükata? Imelist hetke mitte teadvustada? Mitte kuradi nautida kuradi nauditavat olemist kuradi täiuslikes hetkedes? Kuidas nii üldse saaks, eeldusel, et ei ole päris loll?

Milleks raisata. See on ju puhas kuld, vabal käel ja heal tahtel kingitud kuld. Ainult vastu võtta. 

Kuld, mida salasaare salakoopasse koguda ja milles vajadusel kasvõi püherdada, kräunuda ja vongelda, kui on tunne, et peaks vaja olema.

Täna kaalusin aardekirstu lausa kolm münti. Selline päev.    

Those who

 ... cannot learn from history are doomed to repeat it.

Kui ma avastan ennast kahjulikke mustreid kordamas, on siilile ka selge, et midagi jäi õppimata. 

Try again.

Fail again.
Fail better.

PS: aitäh, Santayana ja Beckett.

Kuna kärssava sabaga kassist pilti ei ole, ja...

 ... ma täiesti väljateenimatu malbuse tõttu selle tõprasoo vastu neid puuduva pildi saamiseks ka kuidagi servast süütama ei hakka, siis visualiseerin seda ideed millegi sarnasega. 

Õigemini, seda sarnast on... kaks. Kahe pildi vahepeal. Seega, ei midagi lihtsamat, sisesta need mõtted oma aju fotoshoppi, sega nad kokku ja tulemus on üllatavalt täpselt see, mida pole olemas (ehk see pilt suitseva sabaga kassist, mida mul lihtsalt identiteediküsimuse tõttu nii hädasti vaja on).

ja

Muuseas. Vaatasin neid filme uuesti ja kuigi krooniliselt ja häbiväärselt muidugi jah, Johnny Depp on aegajalt mu nõrk koht mitme nurga alt, leian ma ikkagi täiesti siiralt nii mitmes ta näoilmes enda mugavaima alter ego uuesti üles. Tats right. (Tervituseks kõigile neile, kes aegajalt karjatavad: izzand, K, sa oled peast mees. Noo...jaaa... keda see varem takistanud on?)

Märkasin ise ka, et hakkan ennast kordama

.. ja kui märkan, et hmm... nüüd paistab tõesti, et ma hakkan vägisi ära unustama, kui hästi kõik on, ning pean seda endale kordama, et ma lõpuks "ise tulen endale meelde", siis see on üldiselt selge diagnoos, et nüüd tuleb aeg maha võtta. 

Mida sai ka tehtud. Kõigi mõeldavate hedonistlike luksustega.

See on nii lihtne. Ja nii toimiv. 

Nüüd, jalad igasugusest sporditegemisest imelistest kohtadest hellad, pea värske õhuga läbi tuulutatud ja seitsmel viisil välja magatud, on kõik tüüne ja malbe. 

Ja nüüd ma päriselt tahan teada, mida sa teed, kuidas sul läheb, mis lööke varjab su ihutud tera, mis mõtteid varjab su ehitud pea, ja mis on selle meistri mõttes...

Mis teed, ah? :) 

Oot, peab faktidele otsa vaatama

 Suitseva sabaga kassil, kelle elu on pahatihti põrgulikult huvitav, kipub vahetevahel väsimus ja kosmosenukrus kallale tulema. 

"Kui väsind rõõmust, naerust, valgusest

Mind haarab kurbus, milles troost ja tabu...."

Siis aitab kõige paremini see, et võtta kruusitäis kõige paremat kohvi, kerida koivad diivani peal hubaselt teki alla, hingata sisse selle maagilise võlujoogi lõhna ja vaadata faktidele otsa. Jah, ma olen seda varem ka teinud. Küllap siis näitabki, et praegu, kui maailm on natuke sõgedaks läinud, on mul tavapärasest tihedamini vaja iseendale ka meelde tuletada, MIS seisus tegelikult asjad on. Pealegi kirjutan seda blogi peamiselt endale, kui sa seda lugema oled sattunud, siis oled teretulnud, aga ette hoiatatud, et teemade kordused on siin sellepärast, et mulle on praegusel hetkel oluline.

1. Kurat, ma naudin seda nukrust. Tõesti naudin. Nagu üks hämmastavalt andekas inimene jagas - rusuvalt pimeda ja vihmase sügise sügav sisemine ilu. 

2. See nukrus saab otsa täpselt siis, kui ma enam ei viitsi. Sest siis saab roheliste silmade hõõgudes karata diivanilt maha ja tantsida metsikut eluga rahul olemise tantsu "Nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem" saatel.

3. Mul on mu kari, need olulised ja lähedased inimesed, kellega meid seovad ja toetavad vastastikused, vaieldamatud, rahulikust üksteisemõistmisest ja lojaalsusest loodud sidemed. Tunnen, et olen mõistetud, väärtustatud ja hoitud. 

4. Mul on keegi, kes unustab mu vead juba järgmisel hetkel, kes tahab teha ja olla koos ja kes võtab jalutades ikka veel enesestmõistetavalt käest kinni ja kellega lihtsalt koos on lihtsalt kuradi hea.

5. Mul on jaburalt imelised lapsed. Targad, ilusad, andekad, hoolivad, julged, uhked, erilised. 

6. Mul on keegi, kes on alati olemas, kui ma tahan rääkida öö otsa ulmelistest lollustest.

7. Mul on pimedus, kes kirjutab mulle vastu, kui ma seda vajan.

8. Mul on keegi, kellest ilmajäämine paneb nukralt naeratama.

9. Mul on nii palju asju millele mõelda kerge valugrimassiga, et oeh, kui segane mõte see oli ja auts, kuidas saba kärssama läks, kui  ma napilt põgenedes pääsesin. Neid mälestusi ka ei vahetaks millegi vastu.

10. Mul on tööl ütlemata põnev. Natuke hirmutav, aga see ongi äge. 

11. Ma olen juba mõnemat aega sealmaal, kus raha ei ole mingi teema. See on vabastav.

12. Mul on keegi, kellest ilmajäämine täidab mind lisaks sügavale kurbusele vaikse imetlus- ja tänutundega kõige selle eest, mida me koos läbi elanud ja läbi arutanud oleme. Olen jäägitult tänulik, olen seda kogu senise elu olnud, ja olen ilmselt ülejäänud osa ka.

Ühesõnaga, kõik on nii sügavalt hästi. See võibolla ongi põhjus, miks ma tahaksin elada veel vähemalt paarsada aastat. Ja miks see, et vahepeal on väsinud, ja vahepeal on raske, on tegelikult ajutine.

No jah, kordan ennast, aga mis siis. Kordan täpselt nii kaua, kuni mul on vaja.

Selgus ja fookus

Mulle meeldib see vaimse teravuse tunne, mis oli enne eksamit aines, millesse süvenesin, mõtlesin, järasin, arutasin, sain aru, nõustusin, vaidlesin, testisin, analüüsisin. Kõik see aju nauding. Hommik enne eksamit on valmistumiseks. Isegi dushi all käik, riiete valik, tass kohvi, igapäevased hommikused tegevused, on meditatsioon - valmistun ette, keskendun, teen läbi rituaale. Lasen ajal voolata ja vaimul ühele eesmärgile keskenduda.

Nagu sportlasel enne võistlusi?

Nagu sõdalasel enne võitlust? Ilus mõte, aga agressiooniromantik nagu ma olen...

Nagu nüüd enne suuremaid esinemisi või keerulisemaid koolitusi. Jah, just. Selgesti on mu suurim muskel, mida võitluseks/võistluseks kasutan, mu kõrvade vahel, kuigi ainus, kellega ma võitlema/võistlema lähen, olen ma ise.

Sest minu enda mulle pandud latid on tavaliselt palju kõrgemad, kui minult oodatakse. Mis ei tähenda, et ma oleksin kuidagi vähemmotiveeritud neid ületama. Vastupidi. Mida rohkem ma oskan, seda kõrgemal on latt, seda sügavamat keskendumist toovad ettevalmistavad rituaalid, seda vähem on vaikimisi usku, et saan hakkama. Iga kord on ainulaadne.

Lähen ja annan endast parima. Pühendumusega.

Lootes, et midagi maailmas seeläbi muutub. Küünlaleek kosmoses. Äratundmine kellegi silmis. Uus mõte kellegi teise jaoks.

Kuidagi, mingil viisil saan ise ka niiviisi iga kord paremaks.

Ärev surin tagajalgades, sest kõik on tobeduseni hea

Haa, nüüd ma olen mingist tüütust pisiviirusest lõpuks võitu saanud ja kuigi oli märkimisväärselt rõõmustav, et sellega köhima üldse ei kippunud, siis tasakaaluks oli kõht piisavalt lahti, et köhimine polnuks hea plaan nii ehk naa. Kohati oli tunne, et minust ongi alles jäänud vaid
õrn klaasist kest, mis suudab veel ainult tuule käes tasakesi nurgas kumiseda.

Seega, oo, kui hea tunne on jälle täiega hästi tunda ennast (ja samaaegselt mõtelda, millisest pikast nimekirjast ainetest mul peale sellist puuslakki ilmselgelt puudus on, kui ma tunnen ennast nagu Antarktika süvaveekala - läbipaistva, hapra ja punnsilmsena.

Aga elus!

Ühesõnaga, siin siis nimekiri asjadest, mis vahelduseks jälle korraga nii teadvustuvad kui ka _tunduvad_ tobeduseni head.

1. Kuulge, ma olen elus jälle! Shallalla. Võiksin isegi köhida, kui see huvitaks.
2. Mu mees teeb NII head massaazhi, et silmad lähevad tagurpidi ja kuna ma olen täisüleni hedonist, siis veeta mõni õhtu ebaadekvaatselt piuksudes, oiates, urisedes, endal silmad tagurpidi peas ja suunurgas kerge ilanire, on ikka äärmiselt täiega ok. Võibolla olen ma lihtsalt piisavalt vana juba, või VÕIBOLLA ongi see massazh nii hea, et tundub kohati isegi paremana kui jalgpall.
Tegelikult on mul salanõrkus hea massaazhi suhtes ja kuigi ma olen põhimõtteliselt iseseisev ja vabadusest sõltuv, võib mind hea massaazhiga orjastada nagu niuksti, ma olen nõus selle nimel isegi tuhvlid kohale tooma ja ajalehe hambusse võtma. Praktiliselt mida iganes. Küll on hea, et keegi ei tea ;)
3. Mu lapsed on nõmeduseni lahedad. Käisime plikadega maal, vaatasime "Vaimudest viidut", rääkisime elust ja sellest, mismoodi aru saada, mis tunnet sa tegelikult tunned, tegime hilisõhtust teed, viskasime üksteise üle nalja ja naersime nõrkemiseni. Ja siis on nad veel nii ilusad ja andekad, et kui ma muidu olengi enesekriitiline, siis neid vaadates ma lihtsalt pean uskuma, et minus midagi on. Issand, kas ma olin ka kunagi nii absurdselt ilus ja sellest sügavas teadmatuses? Oo!
4. Kontakt nende oluliste inimestega, kellega on lihtsalt nauditav suhelda, on tugev ja toidab. Mhmh, ma tundsin sinust ka puudust. Saame kokku jah, isegi siis, kui natuke vahet hoiame või midagi. Oleme endiselt olemas.
5. Ei lõika kaisukarul kõhtu lahti, olgu pealegi. Aga huvitav on ikka! Tahaks ju teada, mis tal sees on?
6. Kui huvitav poleks, oleks igav ja igav on nõme.
7. A mul on NII lahedad sõbrad (kuulge, see siin ei ole tähtsuse järjekorras!), et lihtsalt naljakas.
8. Ma usun üha tugevamalt, et ma olen nii "sõge mutt" (palun lausuge seda õrna vene aksendiga), et vanus minu puhul ei loe üldse. Natuke veel ja ma usungi seda varsti täiesti toimivalt päriselt.

Totter pisiasi

Just märkasin, et viimased kolm pealkirja mu blogis kasutavad sõna "elu" rängalt üle, et eriti sügavmõttelised näida. Hõõ. Olengi nii sisukas ja vilosoofiline.

Igatahes, on üks asi, mida ma lihtsalt pean ütlema, mitte küll selle pärast, et tunnen tohutut vajadust seda sügavmõttelisust tasakaalustada, aga paistab, et see lisaväärtus tuleb nagunii kaasa.

Igatahes. Maisaa aru, mis inimestel loomadega seoses viga on?! Ma ei ole üldse mingi loomavihkaja, mul on olnud kasse ja koeri ja nad kõik mulle äärmiselt korda läinud, välja arvatud ehk üks must kass, kes oligi põhimõtteliselt ilge tõbras. No aga oli, siis oli, elasime koos lihtsalt teistsugustel alustel, vastastikune respekt ja teatud sümpaatia harvadel nõrkusehetketel oli niikunii. Ehk siis loomad ei ole mulle kindlasti vastumeelsed.

Aga, aga, aga ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes peast lolliks lähevad niipea, kui midagi karvast näevad, hakkavad arusaamatult lalisema ja käituvad täiesti ebaadekvaatselt, justnagu  antud olend oleks midagi ammu ärakaotatud ja nüüd ootamatult leitud lemmikstressipalli ning näljahädas orvulapsukese vahepealset.

Ja siis need sõnad.... õõõõh, ma akuutselt jälestan neid. Karvapall! Nunnupall!

Misasja, kas sul on nägemisega midagi lahti või? Kas sa oled oma vaimusilmas mänguasjapoodi sattunud? Loom ei ole mingi pall! Karvapall?! Ma tahaks selle peale vaiba peale paar karvapalli oksendada, ausalt.

Kass ei ole mingi KARVAPALL, ta on jumalast terviklik isiksus, ja kui mingi kretiin minu korralike gabariitidega kõutsi esmakordsel kohtumisel jultunult sülle haarab, siis olen ma piisavalt väiklane, et tulemuse peale vaikselt pihku itsitada. No... väga teenitud triibulised. Mine ja üllatuskäperda mingit sellist stressipalli, millel ei ole elementaarset eneseaustust - ega küüsi? Stressi alandamiseks tundub kuidagi jätkusuutlikum.

Koer ei ole mingi ärailastunud nunnupall, vaid hundi vahetu järglane ja kui sa temasse lugupidavalt ei suhtu, siis mine ja rista endale liblikaid ja nahkhiiri või midagi.

Kõik need "nummipallid" ja "karvapallid" (jäkk-jäkk-jäkk) on lihtsalt loomolendit alandavad nõmelapsikud lalinad. Või siis märk inimese ootamatust infantiilistumisest? Vaimse tasakaalu suhtes küll mingit kindlust ei anna. Äkki oleks lihtsalt normaalne ja suhtleks loomaga ka adekvaatselt, mitte ei nätsutaks teda selles afektiseisundile sarnases armastusehoos nagu kummikommi?!

Jälle üks elu erilisi luksusi

et on neid, kes tuletavad meelde, kui hea tunne oli kirjutada. Sain ühe vana asja lõpetatud. Lõpp on värske, kuid see-eest verine. Või midagi. Ma tulen ise enesele meelde. Palun tehke veel.

See tabas ootamatult. Hingeaknast läbi

Kiri ümber kivi. Nooletu

Kuid terav. Killud sillerdavad keset puhast häbi

Akent kinni hoida oli hooletu

Kui uks on lahti, millest välja pugeda

Oh oleks vaid, et oskaks lugeda

Ma tean, et oled kusagil ja valvel

Su raja lõpus ootaks mindki küllus

Sest inimkond on hea ja ühispalvel

Mu hundihinge heale sõnuks üllus

Ma ohvreid tooks ta altarile juba

Üleeile, aga loom ei luba

Las irvitan ma nii, kuis olen loodud

On elu vein. Et lõpuks oleks joodud

Ja ulutud, kuis kutsub vastu kuud

Et siiralt verele saaks suudeldud su suud
Ja viimsel öösel kõik, mis loeb, saab kirja Ja kiri kiviga saab visat looja karja

Tjah, elu väljakutsed

Eelmine post on natuke irooniline, kui mõelda, mis praegu väljas toimub. Jajah, see, et mu kõige suurem haavatavus on seotud kõigi megakalliste inimestega mu ümber.

Nüüd olen nagu lahinguvalmis emahunt, kes kaitseb karja ja jookseb öösiti perimeetrit, süda murelik ja meeled valvsad. Õnneks ei jookse ma seda perimeetrit üksinda.

Ja teisest küljest - nii kalliste inimestega ümbritsetud olla, nii üdini armastatud olla on just praegu veel kullakarvalisem.

See paarisuhte värk ei ole minu jaoks kunagi lihtne olnud, pealtnäha võibolla paistab nii, aga mul on olnud raske usaldada, mingid aspektid endast on olnud tahtlikult varjatud, mingid salavõitlused olen jätnud enda kanda. Nagu see must kass ühes Gaimani loos. Sest mhmh, jah, nagu ma oleks maailma targim ja tugevaim, kohustatuna kõige karmima kraami teiste eest salaja nurga taga ära võitlema, et neid sellest säästa. Või, nagu mu ema ütleb: "Seisus kohustab". See taak, mis suguvõsa veidra ajalooga vist  mõtteviisiski kaasas käib. Ei ole väärikas oma koormat teistele isegi näidata, kannad püstipäi ja kui välja paistab, siis pisendad, selle üle nalja visates.

Uhkus ei luba ei enamat ega vähemat. Ja kurat, kuidas see uhkus on mõnikord lähedusel ees. Mida rohkem on neid salaja peetud lahinguid, seda suurem on ühepoolselt tajutud üksindustunne.

Ja sellepärast ongi praegu nii teadvustatult hea nüüd usaldada. Peale kontrollringide jooksmist koopasse ronida, teades, et võin rahulikult puhata, sest teine hunt valvab.

Ja ma korraga märkan, kuidas ma praegu vist olen selle armastamise asja senisest selgemaks õppinud, sest (tahtmata minevikku pisendada, sest siis olid ju hoopis teised värvid ja varjundid, ning ma ise olin hoopis teine, ja teine oli kõik, aga.... vähemalt praegu tundub mulle nii, et) NII sügavalt usaldav ja lähedane ja rahulik ei ole mu hinges õhtul kaissu pugedes varem olnud. Eks ma õpin tasakesi seda värki.

Ühiselt peetud lahingud lähendavad muidugi ka.

Elu mõte ja muud triviaalsed asjad

Ausalt, ma ei mõelnud midagi uut välja selle elu mõttega. Lihtsalt tunnetasin ise uskumiseks piisava sügavusega läbi selle igiammu-igivana, kivisse ja puusse ja luusse raiutud tõe, et elu mõte on armastus.

Minu vanuses on elu lõplikkuse mõistmine osa argipäevast, mis muudab seda, kuidas ma midagi hindan. Aeg on väärtuslikum. Tühiste asjade tühisus jääb kergemini silma ja ma olen tema suhtes kompromissitum. Elukutselised ohvrid tunnen kiiremini ära; neid, kes poris visklemisest on kõrgema kunsti kujundanud, vaatlen vaid mõnikord klaasi tagant, lihtsalt sotsiaalsest huvist.

Lähedale lasen ja hoian inimesi, kellega koos on hea.

Ja siis see, kui mu ümber on nii soojad, avatud ja hoidvad inimesed, kes on mulle nii uskumatult kallid ja olulised, annab igale koosoldud hetkele sellise sügavuse, et elu mõte armastuses täidab mind vaikse tänutundega iga-ainsa sellise päeva, õhtu, öö ja hommiku eest.

Unesooja, tugeva käe puudutus öösel mu õlal, lihtsalt selleks, et kinnitada, et ma/ta/me olen/on/oleme olemas, paneb mind päevi takkajärgi naeratama. Ootamatu kallistus armsalt inimeselt, sest: "Ma näen, et Sul on seda vaja".  Poeg, kes tuleb ja toob mulle oma kaisukaru ning tõmbab teki peale, kui diivanile puhkama jään. Kuidas teismeline tütar tuleb, poeb mulle tiiva alla ning me saame rahulikult koos kaisus arutades igasugustest tundepundardest välja ja üle. See, kuidas ma näen, kuidas mu isa hoiab ja hoolitseb ja kaitseb ikka veel, kuigi rollid võiksid olla juba vahetunud. Kuigi tema on vist suur, tugev, tark ja hea ka siis, kui ta ei ole enam nii tugev...

Ja mitte ainult. See, kuidas lähedased sõbrad lihtsalt õigel ajal olemas on. Mis siis, et alati ja palju ja koguaeg ei jõua. Aga karja tunne on ikka, sest selline eriliste inimeste poolt hoituse kuma on uskumatult püsiv. Kellegi ilus puudutus aastate tagant kestab selles kumas ikka veel edasi ja soojendab mind. Võrdlus selle põgusa kingitusega võiks ju püüda seletada, kui palju enam annab kõik see, mis on mu elus pea iga päev.

Kõnnin ringi, kuldselt kumav mantel ümber. Kui elu on nii hea, mis muud mõtet mul täpselt vaja oligi?

Kunagi arvasin, et mu tugevuse defineerb see, kui vägev hunt ma üksinda olen, kui suurest sõjast võitjana välja tulen. Nüüd tajun oma tugevust läbi selle, et nii sügava läheduse nimel olen valmis üle elama midagi nii ränka kui kellegi kaotuse. See esimene tugevus on edev ja deklaratiivne "I dare you" ülbe kiskjahakatis, praegune on pigem vaikne ja sissepoole, aga niipalju keerulisem. Mhmh, muidugi, see kui enesega midagi juhtub, ei ole pooltki nii (usutav? kontrollimatu? hirmutav?) kohutav kui see, et midagi juhtub kellegi väga olulise ja kalliga. Muidugi olen ma brutaalne optimist ja tegelikult ju usun, et juhtuvad ainult head asjad, aga vana ja tark hunt minus küsib ikka - olgu, aga kas sa suudad edasi elada ka siis, kui nii ei lähe? Nii, et kaotuse võimalikkuse teadvustamisest ma ei pääse, isegi, kui ma sellesse ei usu.

Selle teadvustamine ja ikka julgemine on hullult hullem kui ainult oma naha turule toomine. Aga nii seda väärt.

Keegi maailma teisest otsast

Lihtsalt see, kuidas ta enesest kirjutas, hõõgus jõudu, enesejaatust, intelligentsi, janu ja julgust. Ehedat seksuaalsust, elulusti, nüansirikkust... ilu.... Jah, muidugi, kui ma oleksin 10 aasta pärast samasugune/sarnane naine, siis see oleks äge! Ta on lihtsalt vägev. Selline ehe Emahunt. Oh...

Ja siis tema seal, läbi mälestuste kõrgumas kõigi teiste selja taga. See jõud, mida kõigis ta tegemistes kergesti aimata võis, jõud, mis oli Nii Napilt peidus. Sellised mehed on elu enese vägevus, lihtsalt... Oo.

Ja siis too ebaseaduslikult noor nuga öös, sinised silmad välkumas, teravas naeratuses peidus generatsioonide kaupa peenete poeetide verd, väitmas, et: "Ma olen (kõigest) sõdur.". Hah. Kõigest. Ma näen sind nii läbi - ja ei näe sind täiesti üldse läbi täpselt samal ajal, olgu, jah. Aga ma _tean_ sind ja see defineeribki selle veidra magneti, mis mind samal ajal segadusse ajab. 

Te ei ole minu karja hundid, aga me jookseme samas metsas. Me ei jahi küll külg-külje kõrval, me ei jookse koos verd ja valu ja jahirõõmu ja kurbust suure kollase kuu üle, aga...

me jookseme samas metsas.

Lihtsatest sõnadest selgub tõde, kui neid pimedas peeglist vaadata

Akna taga laiuv pimedus jätab mulje, nagu oleks mu maja merepõhja vajunud ja nüüd pressib selle sünkmust sügavik igalt poolt peale. Tahaks lausa hinge kinni hoida, lootes, et seinad veel peavad ja et kusagilt juba tasakesi vett tuppa ei nirise...

See umbes kirjeldab tühjust ja väsimust, mis peale kõiki neid iseenese lollusest sündinud lahinguid mus eneses maad on võtnud. Ime siis, et läbi nii sügava pimeduse lausutud sõbralikel sõnadel on rohkem väge kui pealtnäha paistab.

Jah, kahel viisil on raske. Kui hing on rahutu ja ihkab hunti joosta, siis on ägedalt raske, keeruliselt ärev, ilusalt üksildane... teadagi. Aga sel raskemal viisil on raske, kui pimedus pressib peale ja enam ei ole jaksu seinu seismas hoida, olen seest tühi ja pealt habras, nagu iseenese õõnes klaasist kuju.

(Ei, kuulge, asi ei ole ülearu traagiline, eksole, sest juba üksainus sõbralik viibe andis mu kustunud kaminapuudele piisavalt süüdet, et sain aru, et jah, ma pean iseendale selle aja võtma ja Kreekasse lohesurfilaagrisse minema. Muidugi on see äärmiselt hädavajalik, mida ma mõtlen üldse?)

Aga siis see küsimus, et mida ma siis nüüd plaanin teha? Muidugi, klassikaline meetod, et ära ütle lahendust ette, vaid suuna inimest küsimustega, aga töötab ikkagi. Ning selle juurde kõik need sõnad, mis mulle sõbralike mõtete vastastikuses voos anti. /Kirjuta mõnikord./

Sõnaga saab sädeme tagasi anda. Sõna... sõna... seda ma ju tean ise ka. Kuidas ma ometi ära unustasin? Teiste jaoks oskan sõnuda küll, aegajalt on vaja kedagi, kes selle peegli mu enda ette tõstaks, et näeksin iseennast ka värskete silmadega, ühena lihtsurelikest. Nõid, nõid, narr, nõid, narr nõid, kes mõnikord on... pimedusega löödud.

Kirjutada, muidugi, aga mitte just nii, nagu see soovitatud oli, vaid praegu ja siia, sest selleks et täielikku tühjusesse midagi luua, pole paremat asja kui sõna. Ja selle sõnaga saab pöörata paradigma tagurpidi ja muuta reaalsust, öeldes, et:

POLE MIDAGI PAREMAT KUI TÜHJUS.

Tühjus on parim lõuend selleks, et midagi uut luua. Ja kui mina olen hetkel täiesti tühi, siis on see lihtsalt parim võimalik asi, sest ideaalsemat hetke enese uuestiloomiseks on vist raske leida.

Ning vana taak on lahingute pidamise kütuseks ära põletatud, tühi klaaskest ei ole mitte purunemishabras, vaid kookon, kuhu saab luua uut ja selle siis lendu lasta.

Piisas ainult paarist sõnast, et kogu olukord tagurpidi keerata, sõnaga ümber võluda ja muidugi see toimib, sest see on... noh... piisavalt tõsi, et olla täiesti usutav. Ma juba ootangi homset huviga, tunnen, kuidas mu silmad jälle üsnagi ereda leegiga põlevad. Vaatame, mis sellest tuleb.

"Nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem..."

Ussskumatu

Keegi tore inimene ütles, et ma olen elav eeskuju sellest, kuidas on võimalik olla täie kohaga ja veenvalt professionaal töörindel, kuigi mul on kari lapsi. Et kui ta oli veel veidi noorem, siis tundus talle, et töö mõistes on elu täiesti läbi niipea, kui lapse saad, aga nüüd ta teiste pealt näeb, et kõik on võimalik. Ja et siis teiste hulgas olen mina üks see, kellel ikka kõik on ikka väga võimalik.

Ja siis öeldi mulle, et see on imeline, kui positiivselt ma tööle tulen, et olen üdini üks positiivsuse.. (mõeldes praeguse vormi peale, siis ilmselt ->) kera.

Nicee....

Oeh. Tõsi on muidugi see, et seestpoolt vaadates tean ma päris hästi ka seda, et väga tihti on mul pea üleväsimusest täiesti tühi, üks ajurakk vilistab teist taga, sest kõigi nende kohustuste, infotükkide ja logistikalahendustega zhongleerimine on ütlemata kurnav. Selgesti ei paista see siis välja. Sest see teine tõde, et töö ongi tore ja lihtne ja hea ja mulle meeldib ja ongi positiivne, no see on ka ju õige, see pole üldse vale. Aga ta on tõe üksainus tahk, mina tean seda teist, väsinud ja sasitud tahku ka.

Ilmselt on hea ja halva aspektiga tasakaalustatud tõde pigem see, et olen õnnelik, aga aegajalt rampväsinud. Ja lolluste ja rööprähklemiste vead suudan enamvähem improviseerides ära päästa üldiselt?

Mina jälle imetlen siiralt neid inimesi, kes jaksavad tõsiseid erialaseid raamatuid lugeda, sest ainus tekst, mida mina peale 12 tundi tihedat ajugümnastikat reaalselt lugeda suudan, on väga lihtne eskapism. Kui sedagi. Mõnikord võtan peale laste magamapanekut lihtsalt klaasi veini ja istun tuima näoga kamina ees, kuulates vaikset vilinat oma peas.

Mu ajumaht ja suutlikkus on õhtuti ilmselt umbes nii suur, et isegi Tinderi pilte jaksaksin vaevu paremale-vasakule lükata, ise samal ajal artikuleerimatult lalisedes. Tõesti kelmikas ettekujutus. Aga, nagu öeldud, see oli lihtsalt illustreeriv näide mu ajukapasiteedi kohta, sest õnnelikus abielus, tööga koormatud naene, kellel kari lapsi, mis mul sinna Tinderisse enam asja... Hingesugulast leida või? Hõõ... Me võiksime ilmselt kohtuda nagu Koit ja Hämarik, jõulude ja jaanipäeva ajal, ja siis ka oleks mul tema jaoks 25 minutit aega koos taksosõiduga.

Tõeliselt sügav.

Nii, et teatud mõttes.... ei, laste tekkides elu läbi muidugi ei ole, aga hoopis teistsugune on küll. Mitmeti sügavam ja sisukam ja toredam, aga ma ei leia endale isegi võimalust 4 päevaks soojale maale kaugtööle minna. Sest kohustused tõmbavad ligi maad.

Aga noh, hea teada, et välja paistab, nagu ma zhongleeriks tohutu kergusega ja nagu muuseas, ise säravalt naeratades.