Friday, January 24, 2020

Keegi maailma teisest otsast

Lihtsalt see, kuidas ta enesest kirjutas, hõõgus jõudu, enesejaatust, intelligentsi, janu ja julgust. Ehedat seksuaalsust, elulusti, nüansirikkust... ilu.... Jah, muidugi, kui ma oleksin 10 aasta pärast samasugune/sarnane naine, siis see oleks äge! Ta on lihtsalt vägev. Selline ehe Emahunt. Oh...

Ja siis tema seal, läbi mälestuste kõrgumas kõigi teiste selja taga. See jõud, mida kõigis ta tegemistes kergesti aimata võis, jõud, mis oli Nii Napilt peidus. Sellised mehed on elu enese vägevus, lihtsalt... Oo.

Ja siis too ebaseaduslikult noor nuga öös, sinised silmad välkumas, teravas naeratuses peidus generatsioonide kaupa peenete poeetide verd, väitmas, et: "Ma olen (kõigest) sõdur.". Hah. Kõigest. Ma näen sind nii läbi - ja ei näe sind täiesti üldse läbi täpselt samal ajal, olgu, jah. Aga ma _tean_ sind ja see defineeribki selle veidra magneti, mis mind samal ajal segadusse ajab. 

Te ei ole minu karja hundid, aga me jookseme samas metsas. Me ei jahi küll külg-külje kõrval, me ei jookse koos verd ja valu ja jahirõõmu ja kurbust suure kollase kuu üle, aga...

me jookseme samas metsas.

Tuesday, January 21, 2020

Lihtsatest sõnadest selgub tõde, kui neid pimedas peeglist vaadata

Akna taga laiuv pimedus jätab mulje, nagu oleks mu maja merepõhja vajunud ja nüüd pressib selle sünkmust sügavik igalt poolt peale. Tahaks lausa hinge kinni hoida, lootes, et seinad veel peavad ja et kusagilt juba tasakesi vett tuppa ei nirise...

See umbes kirjeldab tühjust ja väsimust, mis peale kõiki neid iseenese lollusest sündinud lahinguid mus eneses maad on võtnud. Ime siis, et läbi nii sügava pimeduse lausutud sõbralikel sõnadel on rohkem väge kui pealtnäha paistab.

Jah, kahel viisil on raske. Kui hing on rahutu ja ihkab hunti joosta, siis on ägedalt raske, keeruliselt ärev, ilusalt üksildane... teadagi. Aga sel raskemal viisil on raske, kui pimedus pressib peale ja enam ei ole jaksu seinu seismas hoida, olen seest tühi ja pealt habras, nagu iseenese õõnes klaasist kuju.

(Ei, kuulge, asi ei ole ülearu traagiline, eksole, sest juba üksainus sõbralik viibe andis mu kustunud kaminapuudele piisavalt süüdet, et sain aru, et jah, ma pean iseendale selle aja võtma ja Kreekasse lohesurfilaagrisse minema. Muidugi on see äärmiselt hädavajalik, mida ma mõtlen üldse?)

Aga siis see küsimus, et mida ma siis nüüd plaanin teha? Muidugi, klassikaline meetod, et ära ütle lahendust ette, vaid suuna inimest küsimustega, aga töötab ikkagi. Ning selle juurde kõik need sõnad, mis mulle sõbralike mõtete vastastikuses voos anti. /Kirjuta mõnikord./

Sõnaga saab sädeme tagasi anda. Sõna... sõna... seda ma ju tean ise ka. Kuidas ma ometi ära unustasin? Teiste jaoks oskan sõnuda küll, aegajalt on vaja kedagi, kes selle peegli mu enda ette tõstaks, et näeksin iseennast ka värskete silmadega, ühena lihtsurelikest. Nõid, nõid, narr, nõid, narr nõid, kes mõnikord on... pimedusega löödud.

Kirjutada, muidugi, aga mitte just nii, nagu see soovitatud oli, vaid praegu ja siia, sest selleks et täielikku tühjusesse midagi luua, pole paremat asja kui sõna. Ja selle sõnaga saab pöörata paradigma tagurpidi ja muuta reaalsust, öeldes, et:

POLE MIDAGI PAREMAT KUI TÜHJUS.

Tühjus on parim lõuend selleks, et midagi uut luua. Ja kui mina olen hetkel täiesti tühi, siis on see lihtsalt parim võimalik asi, sest ideaalsemat hetke enese uuestiloomiseks on vist raske leida.

Ning vana taak on lahingute pidamise kütuseks ära põletatud, tühi klaaskest ei ole mitte purunemishabras, vaid kookon, kuhu saab luua uut ja selle siis lendu lasta.

Piisas ainult paarist sõnast, et kogu olukord tagurpidi keerata, sõnaga ümber võluda ja muidugi see toimib, sest see on... noh... piisavalt tõsi, et olla täiesti usutav. Ma juba ootangi homset huviga, tunnen, kuidas mu silmad jälle üsnagi ereda leegiga põlevad. Vaatame, mis sellest tuleb.

"Nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem..."


Wednesday, January 15, 2020

Ussskumatu

Keegi tore inimene ütles, et ma olen elav eeskuju sellest, kuidas on võimalik olla täie kohaga ja veenvalt professionaal töörindel, kuigi mul on kari lapsi. Et kui ta oli veel veidi noorem, siis tundus talle, et töö mõistes on elu täiesti läbi niipea, kui lapse saad, aga nüüd ta teiste pealt näeb, et kõik on võimalik. Ja et siis teiste hulgas olen mina üks see, kellel ikka kõik on ikka väga võimalik.

Ja siis öeldi mulle, et see on imeline, kui positiivselt ma tööle tulen, et olen üdini üks positiivsuse.. (mõeldes praeguse vormi peale, siis ilmselt ->) kera.

Nicee....

Oeh. Tõsi on muidugi see, et seestpoolt vaadates tean ma päris hästi ka seda, et väga tihti on mul pea üleväsimusest täiesti tühi, üks ajurakk vilistab teist taga, sest kõigi nende kohustuste, infotükkide ja logistikalahendustega zhongleerimine on ütlemata kurnav. Selgesti ei paista see siis välja. Sest see teine tõde, et töö ongi tore ja lihtne ja hea ja mulle meeldib ja ongi positiivne, no see on ka ju õige, see pole üldse vale. Aga ta on tõe üksainus tahk, mina tean seda teist, väsinud ja sasitud tahku ka.

Ilmselt on hea ja halva aspektiga tasakaalustatud tõde pigem see, et olen õnnelik, aga aegajalt rampväsinud. Ja lolluste ja rööprähklemiste vead suudan enamvähem improviseerides ära päästa üldiselt?

Mina jälle imetlen siiralt neid inimesi, kes jaksavad tõsiseid erialaseid raamatuid lugeda, sest ainus tekst, mida mina peale 12 tundi tihedat ajugümnastikat reaalselt lugeda suudan, on väga lihtne eskapism. Kui sedagi. Mõnikord võtan peale laste magamapanekut lihtsalt klaasi veini ja istun tuima näoga kamina ees, kuulates vaikset vilinat oma peas.

Mu ajumaht ja suutlikkus on õhtuti ilmselt umbes nii suur, et isegi Tinderi pilte jaksaksin vaevu paremale-vasakule lükata, ise samal ajal artikuleerimatult lalisedes. Tõesti kelmikas ettekujutus. Aga, nagu öeldud, see oli lihtsalt illustreeriv näide mu ajukapasiteedi kohta, sest õnnelikus abielus, tööga koormatud naene, kellel kari lapsi, mis mul sinna Tinderisse enam asja... Hingesugulast leida või? Hõõ... Me võiksime ilmselt kohtuda nagu Koit ja Hämarik, jõulude ja jaanipäeva ajal, ja siis ka oleks mul tema jaoks 25 minutit aega koos taksosõiduga.

Tõeliselt sügav.

Nii, et teatud mõttes.... ei, laste tekkides elu läbi muidugi ei ole, aga hoopis teistsugune on küll. Mitmeti sügavam ja sisukam ja toredam, aga ma ei leia endale isegi võimalust 4 päevaks soojale maale kaugtööle minna. Sest kohustused tõmbavad ligi maad.

Aga noh, hea teada, et välja paistab, nagu ma zhongleeriks tohutu kergusega ja nagu muuseas, ise säravalt naeratades.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...