Elu mõte ja muud triviaalsed asjad

Ausalt, ma ei mõelnud midagi uut välja selle elu mõttega. Lihtsalt tunnetasin ise uskumiseks piisava sügavusega läbi selle igiammu-igivana, kivisse ja puusse ja luusse raiutud tõe, et elu mõte on armastus.

Minu vanuses on elu lõplikkuse mõistmine osa argipäevast, mis muudab seda, kuidas ma midagi hindan. Aeg on väärtuslikum. Tühiste asjade tühisus jääb kergemini silma ja ma olen tema suhtes kompromissitum. Elukutselised ohvrid tunnen kiiremini ära; neid, kes poris visklemisest on kõrgema kunsti kujundanud, vaatlen vaid mõnikord klaasi tagant, lihtsalt sotsiaalsest huvist.

Lähedale lasen ja hoian inimesi, kellega koos on hea.

Ja siis see, kui mu ümber on nii soojad, avatud ja hoidvad inimesed, kes on mulle nii uskumatult kallid ja olulised, annab igale koosoldud hetkele sellise sügavuse, et elu mõte armastuses täidab mind vaikse tänutundega iga-ainsa sellise päeva, õhtu, öö ja hommiku eest.

Unesooja, tugeva käe puudutus öösel mu õlal, lihtsalt selleks, et kinnitada, et ma/ta/me olen/on/oleme olemas, paneb mind päevi takkajärgi naeratama. Ootamatu kallistus armsalt inimeselt, sest: "Ma näen, et Sul on seda vaja".  Poeg, kes tuleb ja toob mulle oma kaisukaru ning tõmbab teki peale, kui diivanile puhkama jään. Kuidas teismeline tütar tuleb, poeb mulle tiiva alla ning me saame rahulikult koos kaisus arutades igasugustest tundepundardest välja ja üle. See, kuidas ma näen, kuidas mu isa hoiab ja hoolitseb ja kaitseb ikka veel, kuigi rollid võiksid olla juba vahetunud. Kuigi tema on vist suur, tugev, tark ja hea ka siis, kui ta ei ole enam nii tugev...

Ja mitte ainult. See, kuidas lähedased sõbrad lihtsalt õigel ajal olemas on. Mis siis, et alati ja palju ja koguaeg ei jõua. Aga karja tunne on ikka, sest selline eriliste inimeste poolt hoituse kuma on uskumatult püsiv. Kellegi ilus puudutus aastate tagant kestab selles kumas ikka veel edasi ja soojendab mind. Võrdlus selle põgusa kingitusega võiks ju püüda seletada, kui palju enam annab kõik see, mis on mu elus pea iga päev.

Kõnnin ringi, kuldselt kumav mantel ümber. Kui elu on nii hea, mis muud mõtet mul täpselt vaja oligi?

Kunagi arvasin, et mu tugevuse defineerb see, kui vägev hunt ma üksinda olen, kui suurest sõjast võitjana välja tulen. Nüüd tajun oma tugevust läbi selle, et nii sügava läheduse nimel olen valmis üle elama midagi nii ränka kui kellegi kaotuse. See esimene tugevus on edev ja deklaratiivne "I dare you" ülbe kiskjahakatis, praegune on pigem vaikne ja sissepoole, aga niipalju keerulisem. Mhmh, muidugi, see kui enesega midagi juhtub, ei ole pooltki nii (usutav? kontrollimatu? hirmutav?) kohutav kui see, et midagi juhtub kellegi väga olulise ja kalliga. Muidugi olen ma brutaalne optimist ja tegelikult ju usun, et juhtuvad ainult head asjad, aga vana ja tark hunt minus küsib ikka - olgu, aga kas sa suudad edasi elada ka siis, kui nii ei lähe? Nii, et kaotuse võimalikkuse teadvustamisest ma ei pääse, isegi, kui ma sellesse ei usu.

Selle teadvustamine ja ikka julgemine on hullult hullem kui ainult oma naha turule toomine. Aga nii seda väärt.