Jälle üks elu erilisi luksusi

et on neid, kes tuletavad meelde, kui hea tunne oli kirjutada. Sain ühe vana asja lõpetatud. Lõpp on värske, kuid see-eest verine. Või midagi. Ma tulen ise enesele meelde. Palun tehke veel.

See tabas ootamatult. Hingeaknast läbi

Kiri ümber kivi. Nooletu

Kuid terav. Killud sillerdavad keset puhast häbi

Akent kinni hoida oli hooletu

Kui uks on lahti, millest välja pugeda

Oh oleks vaid, et oskaks lugeda

Ma tean, et oled kusagil ja valvel

Su raja lõpus ootaks mindki küllus

Sest inimkond on hea ja ühispalvel

Mu hundihinge heale sõnuks üllus

Ma ohvreid tooks ta altarile juba

Üleeile, aga loom ei luba

Las irvitan ma nii, kuis olen loodud

On elu vein. Et lõpuks oleks joodud

Ja ulutud, kuis kutsub vastu kuud

Et siiralt verele saaks suudeldud su suud
Ja viimsel öösel kõik, mis loeb, saab kirja Ja kiri kiviga saab visat looja karja