Ärev surin tagajalgades, sest kõik on tobeduseni hea

Haa, nüüd ma olen mingist tüütust pisiviirusest lõpuks võitu saanud ja kuigi oli märkimisväärselt rõõmustav, et sellega köhima üldse ei kippunud, siis tasakaaluks oli kõht piisavalt lahti, et köhimine polnuks hea plaan nii ehk naa. Kohati oli tunne, et minust ongi alles jäänud vaid
õrn klaasist kest, mis suudab veel ainult tuule käes tasakesi nurgas kumiseda.

Seega, oo, kui hea tunne on jälle täiega hästi tunda ennast (ja samaaegselt mõtelda, millisest pikast nimekirjast ainetest mul peale sellist puuslakki ilmselgelt puudus on, kui ma tunnen ennast nagu Antarktika süvaveekala - läbipaistva, hapra ja punnsilmsena.

Aga elus!

Ühesõnaga, siin siis nimekiri asjadest, mis vahelduseks jälle korraga nii teadvustuvad kui ka _tunduvad_ tobeduseni head.

1. Kuulge, ma olen elus jälle! Shallalla. Võiksin isegi köhida, kui see huvitaks.
2. Mu mees teeb NII head massaazhi, et silmad lähevad tagurpidi ja kuna ma olen täisüleni hedonist, siis veeta mõni õhtu ebaadekvaatselt piuksudes, oiates, urisedes, endal silmad tagurpidi peas ja suunurgas kerge ilanire, on ikka äärmiselt täiega ok. Võibolla olen ma lihtsalt piisavalt vana juba, või VÕIBOLLA ongi see massazh nii hea, et tundub kohati isegi paremana kui jalgpall.
Tegelikult on mul salanõrkus hea massaazhi suhtes ja kuigi ma olen põhimõtteliselt iseseisev ja vabadusest sõltuv, võib mind hea massaazhiga orjastada nagu niuksti, ma olen nõus selle nimel isegi tuhvlid kohale tooma ja ajalehe hambusse võtma. Praktiliselt mida iganes. Küll on hea, et keegi ei tea ;)
3. Mu lapsed on nõmeduseni lahedad. Käisime plikadega maal, vaatasime "Vaimudest viidut", rääkisime elust ja sellest, mismoodi aru saada, mis tunnet sa tegelikult tunned, tegime hilisõhtust teed, viskasime üksteise üle nalja ja naersime nõrkemiseni. Ja siis on nad veel nii ilusad ja andekad, et kui ma muidu olengi enesekriitiline, siis neid vaadates ma lihtsalt pean uskuma, et minus midagi on. Issand, kas ma olin ka kunagi nii absurdselt ilus ja sellest sügavas teadmatuses? Oo!
4. Kontakt nende oluliste inimestega, kellega on lihtsalt nauditav suhelda, on tugev ja toidab. Mhmh, ma tundsin sinust ka puudust. Saame kokku jah, isegi siis, kui natuke vahet hoiame või midagi. Oleme endiselt olemas.
5. Ei lõika kaisukarul kõhtu lahti, olgu pealegi. Aga huvitav on ikka! Tahaks ju teada, mis tal sees on?
6. Kui huvitav poleks, oleks igav ja igav on nõme.
7. A mul on NII lahedad sõbrad (kuulge, see siin ei ole tähtsuse järjekorras!), et lihtsalt naljakas.
8. Ma usun üha tugevamalt, et ma olen nii "sõge mutt" (palun lausuge seda õrna vene aksendiga), et vanus minu puhul ei loe üldse. Natuke veel ja ma usungi seda varsti täiesti toimivalt päriselt.

Totter pisiasi

Just märkasin, et viimased kolm pealkirja mu blogis kasutavad sõna "elu" rängalt üle, et eriti sügavmõttelised näida. Hõõ. Olengi nii sisukas ja vilosoofiline.

Igatahes, on üks asi, mida ma lihtsalt pean ütlema, mitte küll selle pärast, et tunnen tohutut vajadust seda sügavmõttelisust tasakaalustada, aga paistab, et see lisaväärtus tuleb nagunii kaasa.

Igatahes. Maisaa aru, mis inimestel loomadega seoses viga on?! Ma ei ole üldse mingi loomavihkaja, mul on olnud kasse ja koeri ja nad kõik mulle äärmiselt korda läinud, välja arvatud ehk üks must kass, kes oligi põhimõtteliselt ilge tõbras. No aga oli, siis oli, elasime koos lihtsalt teistsugustel alustel, vastastikune respekt ja teatud sümpaatia harvadel nõrkusehetketel oli niikunii. Ehk siis loomad ei ole mulle kindlasti vastumeelsed.

Aga, aga, aga ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes peast lolliks lähevad niipea, kui midagi karvast näevad, hakkavad arusaamatult lalisema ja käituvad täiesti ebaadekvaatselt, justnagu  antud olend oleks midagi ammu ärakaotatud ja nüüd ootamatult leitud lemmikstressipalli ning näljahädas orvulapsukese vahepealset.

Ja siis need sõnad.... õõõõh, ma akuutselt jälestan neid. Karvapall! Nunnupall!

Misasja, kas sul on nägemisega midagi lahti või? Kas sa oled oma vaimusilmas mänguasjapoodi sattunud? Loom ei ole mingi pall! Karvapall?! Ma tahaks selle peale vaiba peale paar karvapalli oksendada, ausalt.

Kass ei ole mingi KARVAPALL, ta on jumalast terviklik isiksus, ja kui mingi kretiin minu korralike gabariitidega kõutsi esmakordsel kohtumisel jultunult sülle haarab, siis olen ma piisavalt väiklane, et tulemuse peale vaikselt pihku itsitada. No... väga teenitud triibulised. Mine ja üllatuskäperda mingit sellist stressipalli, millel ei ole elementaarset eneseaustust - ega küüsi? Stressi alandamiseks tundub kuidagi jätkusuutlikum.

Koer ei ole mingi ärailastunud nunnupall, vaid hundi vahetu järglane ja kui sa temasse lugupidavalt ei suhtu, siis mine ja rista endale liblikaid ja nahkhiiri või midagi.

Kõik need "nummipallid" ja "karvapallid" (jäkk-jäkk-jäkk) on lihtsalt loomolendit alandavad nõmelapsikud lalinad. Või siis märk inimese ootamatust infantiilistumisest? Vaimse tasakaalu suhtes küll mingit kindlust ei anna. Äkki oleks lihtsalt normaalne ja suhtleks loomaga ka adekvaatselt, mitte ei nätsutaks teda selles afektiseisundile sarnases armastusehoos nagu kummikommi?!