Selgus ja fookus

Mulle meeldib see vaimse teravuse tunne, mis oli enne eksamit aines, millesse süvenesin, mõtlesin, järasin, arutasin, sain aru, nõustusin, vaidlesin, testisin, analüüsisin. Kõik see aju nauding. Hommik enne eksamit on valmistumiseks. Isegi dushi all käik, riiete valik, tass kohvi, igapäevased hommikused tegevused, on meditatsioon - valmistun ette, keskendun, teen läbi rituaale. Lasen ajal voolata ja vaimul ühele eesmärgile keskenduda.

Nagu sportlasel enne võistlusi?

Nagu sõdalasel enne võitlust? Ilus mõte, aga agressiooniromantik nagu ma olen...

Nagu nüüd enne suuremaid esinemisi või keerulisemaid koolitusi. Jah, just. Selgesti on mu suurim muskel, mida võitluseks/võistluseks kasutan, mu kõrvade vahel, kuigi ainus, kellega ma võitlema/võistlema lähen, olen ma ise.

Sest minu enda mulle pandud latid on tavaliselt palju kõrgemad, kui minult oodatakse. Mis ei tähenda, et ma oleksin kuidagi vähemmotiveeritud neid ületama. Vastupidi. Mida rohkem ma oskan, seda kõrgemal on latt, seda sügavamat keskendumist toovad ettevalmistavad rituaalid, seda vähem on vaikimisi usku, et saan hakkama. Iga kord on ainulaadne.

Lähen ja annan endast parima. Pühendumusega.

Lootes, et midagi maailmas seeläbi muutub. Küünlaleek kosmoses. Äratundmine kellegi silmis. Uus mõte kellegi teise jaoks.

Kuidagi, mingil viisil saan ise ka niiviisi iga kord paremaks.