Suitseva sabaga kassil, kelle elu on pahatihti põrgulikult huvitav, kipub vahetevahel väsimus ja kosmosenukrus kallale tulema.
"Kui väsind rõõmust, naerust, valgusest
Mind haarab kurbus, milles troost ja tabu...."
Siis aitab kõige paremini see, et võtta kruusitäis kõige paremat kohvi, kerida koivad diivani peal hubaselt teki alla, hingata sisse selle maagilise võlujoogi lõhna ja vaadata faktidele otsa. Jah, ma olen seda varem ka teinud. Küllap siis näitabki, et praegu, kui maailm on natuke sõgedaks läinud, on mul tavapärasest tihedamini vaja iseendale ka meelde tuletada, MIS seisus tegelikult asjad on. Pealegi kirjutan seda blogi peamiselt endale, kui sa seda lugema oled sattunud, siis oled teretulnud, aga ette hoiatatud, et teemade kordused on siin sellepärast, et mulle on praegusel hetkel oluline.
1. Kurat, ma naudin seda nukrust. Tõesti naudin. Nagu üks hämmastavalt andekas inimene jagas - rusuvalt pimeda ja vihmase sügise sügav sisemine ilu.
2. See nukrus saab otsa täpselt siis, kui ma enam ei viitsi. Sest siis saab roheliste silmade hõõgudes karata diivanilt maha ja tantsida metsikut eluga rahul olemise tantsu "Nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem" saatel.
3. Mul on mu kari, need olulised ja lähedased inimesed, kellega meid seovad ja toetavad vastastikused, vaieldamatud, rahulikust üksteisemõistmisest ja lojaalsusest loodud sidemed. Tunnen, et olen mõistetud, väärtustatud ja hoitud.
4. Mul on keegi, kes unustab mu vead juba järgmisel hetkel, kes tahab teha ja olla koos ja kes võtab jalutades ikka veel enesestmõistetavalt käest kinni ja kellega lihtsalt koos on lihtsalt kuradi hea.
5. Mul on jaburalt imelised lapsed. Targad, ilusad, andekad, hoolivad, julged, uhked, erilised.
6. Mul on keegi, kes on alati olemas, kui ma tahan rääkida öö otsa ulmelistest lollustest.
7. Mul on pimedus, kes kirjutab mulle vastu, kui ma seda vajan.
8. Mul on keegi, kellest ilmajäämine paneb nukralt naeratama.
9. Mul on nii palju asju millele mõelda kerge valugrimassiga, et oeh, kui segane mõte see oli ja auts, kuidas saba kärssama läks, kui ma napilt põgenedes pääsesin. Neid mälestusi ka ei vahetaks millegi vastu.
10. Mul on tööl ütlemata põnev. Natuke hirmutav, aga see ongi äge.
11. Ma olen juba mõnemat aega sealmaal, kus raha ei ole mingi teema. See on vabastav.
12. Mul on keegi, kellest ilmajäämine täidab mind lisaks sügavale kurbusele vaikse imetlus- ja tänutundega kõige selle eest, mida me koos läbi elanud ja läbi arutanud oleme. Olen jäägitult tänulik, olen seda kogu senise elu olnud, ja olen ilmselt ülejäänud osa ka.
Ühesõnaga, kõik on nii sügavalt hästi. See võibolla ongi põhjus, miks ma tahaksin elada veel vähemalt paarsada aastat. Ja miks see, et vahepeal on väsinud, ja vahepeal on raske, on tegelikult ajutine.
No jah, kordan ennast, aga mis siis. Kordan täpselt nii kaua, kuni mul on vaja.
