Aardekirst ja varanduse kokkuajamine

 See on üks põhjus, miks ma igasugu saatuseväntsutuste suhtes väga vintske olen ja kiiresti "happy-go-lucky-what-the-actual-fucky" meeleollu häbiväärse kergusega taaslülitun. 

Mul on salajane aardekirst ja kui keski või miski mind tasakaalust välja saab, siis keerdun tagasi iseenda sisse, selleks, et oma sisemise kaheksajalana perversse sensuaalsusega oma salakoopa aardekirstu kõik mündid läbi kobada. 

Ok, igakord ei peagi kohe kõiki läbi käperdama. Mõnikord ainult pealmine kiht. Mõnikord on aga eriline nauding kõik kombitsad kirstu põhja ajada ja solberdada kõikides mündikihtides.

Iga münt on mingi eriline kogemus, kellegi imelised sõnad mu suunas, kellegi kauni kordumatu puudutus, hinge toitev metsik seiklus, SEE ABSOLUUTNE HETK. Need on kuldaväärt kingitused, mida elu heldekäeliselt annab ja mida oleks narr ja pime tagasi lükata. Siiralt mõeldud komplimenti tagasi lükata? Imelist hetke mitte teadvustada? Mitte kuradi nautida kuradi nauditavat olemist kuradi täiuslikes hetkedes? Kuidas nii üldse saaks, eeldusel, et ei ole päris loll?

Milleks raisata. See on ju puhas kuld, vabal käel ja heal tahtel kingitud kuld. Ainult vastu võtta. 

Kuld, mida salasaare salakoopasse koguda ja milles vajadusel kasvõi püherdada, kräunuda ja vongelda, kui on tunne, et peaks vaja olema.

Täna kaalusin aardekirstu lausa kolm münti. Selline päev.    

Those who

 ... cannot learn from history are doomed to repeat it.

Kui ma avastan ennast kahjulikke mustreid kordamas, on siilile ka selge, et midagi jäi õppimata. 

Try again.

Fail again.
Fail better.

PS: aitäh, Santayana ja Beckett.

Kuna kärssava sabaga kassist pilti ei ole, ja...

 ... ma täiesti väljateenimatu malbuse tõttu selle tõprasoo vastu neid puuduva pildi saamiseks ka kuidagi servast süütama ei hakka, siis visualiseerin seda ideed millegi sarnasega. 

Õigemini, seda sarnast on... kaks. Kahe pildi vahepeal. Seega, ei midagi lihtsamat, sisesta need mõtted oma aju fotoshoppi, sega nad kokku ja tulemus on üllatavalt täpselt see, mida pole olemas (ehk see pilt suitseva sabaga kassist, mida mul lihtsalt identiteediküsimuse tõttu nii hädasti vaja on).

ja

Muuseas. Vaatasin neid filme uuesti ja kuigi krooniliselt ja häbiväärselt muidugi jah, Johnny Depp on aegajalt mu nõrk koht mitme nurga alt, leian ma ikkagi täiesti siiralt nii mitmes ta näoilmes enda mugavaima alter ego uuesti üles. Tats right. (Tervituseks kõigile neile, kes aegajalt karjatavad: izzand, K, sa oled peast mees. Noo...jaaa... keda see varem takistanud on?)

Märkasin ise ka, et hakkan ennast kordama

.. ja kui märkan, et hmm... nüüd paistab tõesti, et ma hakkan vägisi ära unustama, kui hästi kõik on, ning pean seda endale kordama, et ma lõpuks "ise tulen endale meelde", siis see on üldiselt selge diagnoos, et nüüd tuleb aeg maha võtta. 

Mida sai ka tehtud. Kõigi mõeldavate hedonistlike luksustega.

See on nii lihtne. Ja nii toimiv. 

Nüüd, jalad igasugusest sporditegemisest imelistest kohtadest hellad, pea värske õhuga läbi tuulutatud ja seitsmel viisil välja magatud, on kõik tüüne ja malbe. 

Ja nüüd ma päriselt tahan teada, mida sa teed, kuidas sul läheb, mis lööke varjab su ihutud tera, mis mõtteid varjab su ehitud pea, ja mis on selle meistri mõttes...

Mis teed, ah? :)