Tead, ma igatsen sind, aga ma ei tea, kes sa oled

 Tead küll, sina, kes sa mulle selgete ja sügavate silmadega otsa vaatad, siis kui me suhtleme PÄRISELT. Ja selles on alati nii palju kihte, et mu hüpertundlikkus lihtsalt lööb nurru ja toob kuuldavale kõige veidramaid miuguvaid-mjauravaid mõnuhäälitsusi igasuguste alltekstide ja tagamõtete lainetes püherdades.

See tunne, et "ma tunnen ennast nii elavana".

See tunne, et "me näeme üksteist, me päriselt saame üksteisest aru, meie... um.... võrgud võnguvad samal lainel, kui nüüd uhuu-keelt laenata". 

See tunne, et "see suhtlusehetk on tähtis, see märgib päeva, ma olen nii päriselt siin ja minusse kallatakse helde käega puhast elukogemust kellegi sellise elust, kes mulle korda läheb."

See vaimse suudlemise tunne. See, et koos on hea, huvitav, lihtne, põnev, ärev, eriline.

Ainult, et... ma ei räägi ju ühest konkreetsest inimesest, onju. Ma räägin Sinust. Ja Sinust ka. 

Ja võibolla ma räägin isegi sellest kuratlikult kaunist baarmanist Bulgaarias, kes tuli ja kallas mulle täiesti tasuta lihtsalt ämbritäie dzhinni välja ja jalutas laisa pantrisammuga eemale, teades, et ma vaatan. Cheers, mon ami, see oli just täpselt see, mida ma vajasin. 

Ühesõnaga, ma ei tea, kes sa oled, aga ma igatsen sind, ma igatsen sind!

Täna sa võiksid minu jaoks olemas olla.

Lohe magab, jah? Kes lasi tõde nüüd sedapidi paista...

Vahetevahel ma olen ikka ausalt natuke üle iga mõõdu hull. Ei, krt, ei saanud seal kullahunniku otsas magada, no ei!

Mitte üks, ei, kus sa sellega, mitte ÜKS. Vaid KAKS! Nüüd on mul siis lisaks oma residentsile kaks korterit... ossajessake... 

Oehjessake (lohe vaprusevärinate saatel vasakule ära).

Elukvaliteedi mõõdik

 Väga pikka aega enne suuremat covid-hits-the-fan olukorda oli mu elus periood, kus ma jäin igal õhtul magama tundega, et oooo, ma olen nii tänulik. Et mul on nii hea, hooliv, hoidev, äge, särav, MÕNUS elu. 

Vahepeal kadus see tunne ära. Mõtlesin igasugu muid asjalikke ja mida aeg edasi, seda murelikumaid mõtteid. 

Nüüd on juba natukest aega tagasi. 

See tunne, et vajud oma pehmesse pessa sügava tänulikkuse ja rahuloluga, on maailma parim.

Ühest küljest katki ja teisest küljest rahul

 Ka mul on neid aegu, kus vaim on vägev, aga liha nõder. Ma mõistusega ei saa arugi, et on pinge ja stress, mu teadvusel minale tundub kõik käsitletav, loogiline, lahendatav. Mu keha aga leiab, et kurat, aitab sulle küll, keerame hetkel säästureshiimi peale. Loll keha! tahaks mõistus öelda, aga ilmselt on selles küsimuses kehal õigus. Las ta siis olla, puhkame, kurat.

Arst ütles, et mu hädade algpõhjus on seal, et kehal on väga tugev stressitaluvus - jaksan 2 aastat järjest pidevalt kõrge stressiga toimida, kuni ühel hetkel füüsisele küllalt saab. Sunnitult puhkereshiimil, sest mõistus ei mõista puhkust võtta. Noh, regulaarselt. Iga päev, iga nädal, iga kuu. Teoreetiliselt olen kuulnud jah, ja aegajalt olen ju võtnud ka ja aegajalt ongi olnud neid puhkushetki... 

Jajaaa, aga keda ma petan, liiga vähe ja liiga hilja. Kindlasti ebaregulaarselt. Kindlasti vähem, kui lahingud väärivad, sest peale ühte lahingut lendame me ju kohe järgmisesse, ilma vahepeal pidutsemata ja puhkamata. Nüüd saan siis teada, et olen ise ka surelik, suur üllatus küll. How the mighty have fallen... ;)

Mighty siis nüüd puhkab. Ja on, millel puhata, eks.

See väike rõõm, et kui varem on investeeritud lastesse, kodusse ja suvekodusse ning põhimõtselt kogu olemasoleva raha eest ehitatud, ehitatud, ehitatud, siis sel aastal suutsin nii küttesüsteemide kapitaalremondile lisaks kasvatada investeerimisiportfelli kuuekohaliseks ja jagada selle täpselt nii, nagu on kõige mugavam: kinnisvara, konkreetse firma aktsiad ja fondid. Nojah, korteri eest peab jah väikese sutsu veel laenu tagasi maksma, aga see ongi täpselt SEE suts, mis on üle minimaalse kuuekohalise arvu, nii et juriidiliselt on kõik enamvähem korrektne siiski. 

Kas ma olen juba öelnud, et mulle meeldib raha? Mhmh. Ja veel rohkem meeldib mulle see, kui plan comes together. 

Aga nüüd peab seda regulaarse puhkamise asja jälle õppima. Las lohe magab natuke oma kullahunniku peal... silmad lahti. 

Sest: "It will never end. More, give me more, give me more..."

No see väega piltide värk jätkub

 

Mhmh, alati on see tunne, kui asjad ventikasse lendavad, et - kuni ma saan veel midagi teha, on veel lootust. 

Nagu mu ema, kes lihtsalt muigab arsti üllatunud diagnoosi peale: "Ma ei saa aru, kuidas te peale kõike seda üldse elus olete."

Because she always fights, always. Kasvõi läbi kiviseina. Ma õpin parimatelt. Ja noh, see on sissekirjutatud kood ka, mitte niivõrd nähtud ja järgi õpitud. Mul on HEA olla, kui ma saan tegutseda. Hirm, hmm... mkmmm... peamiselt ümbritsevate oluliste inimeste pärast, aga endal läheb "battle mode" peale ja see lülitab hirmu välja. 

Väega pildid

 No see huntide ja deemonite pilt varasemas postituses on mu jaoks väga väega pilt. Ja siis nüüd see. Ühe hea tuttava kohutavalt ränk katsumus meenutab vanu haavu, ja see ei ole midagi, mida otsida, aga kui juhtub, siis... jah. Võibolla sõnastaksin seda algust natuke täpsemini. Peab julgema riskida südamevaluga... 

Sõjajärgne eneseleidmine

 Peale seda kuradi laastavat kaevikusõda ja üleelatud lahingut ja pärast pikka haavadest paranemise perioodi peab hakkama sihiteadlikult iseennast üles otsima.

Kirjutasin kunagi? Tuletame meelde.

Õhtuses meres ujumine, üldse, igasorti ujumine, mereloom, nagu ma olin? Juba vaikselt meenub.

Hobused? Mhmh, proovime uuesti.

Ilusad noored mehed ja lihtsalt erakordselt nauditav seltskond pudeli veini juurde õhtuses suminas. Well... Mea culpa, mea optima culpa. Kulbiga juurde veel. 

Töötamine 15 tundi päevas, sest et PÕNEV on. Hakkab tagasi tulema. Aju olümpiavorm. 

Sügiselõhnalisse metsa? Seal on mingi blokk ees. Lõhnad ja vaated on endiselt võluvad, aga puugid ja põdrakärbsed varasemast vastikumad. Aga hmm, äkki siiski leiame tasakaalu.

Arvutimäng? Jah, võiks proovida üle hulga aja jälle. 

Mängida? Kindlasti, kui võimalus tuleb. 

Kui sa oled siin, siis sa oled ebanormaalne

 (suure tõenäosusega).

Rääkisime ühe sõbraga normaalsusest. Tema kommentaar: „Kui aus olla, siis, present company included ei ole sul mitte ühtegi normaalset sõpra, nii, et millega sa üldse võrdled?“

Ma olen nii uhke teie üle, mu säravalt mittenormaalsed sõbrad 😊

Või siis lihtsalt meeldib selle valimi normaalsus mulle märkimisväärselt rohkem kui mingi muu / mingi suurema oma, statistika on see tükk savi, mida saab tavaliselt eelistatud reaalsusele sobivaks kohandada.

Tunnen ennast nii elusana

 See on jälle üks eriliselt ilusaid asju, mis mulle / koosolemise / kooskulgemise kohta on öeldud. Midagi paremat oleks raske leida. Ja nii sügavalt rõõmustav, kui see tunne on kahepoolne ja see keegi teine kaaskulgeja, kes kooskogetud lihtsaid, aga uskumatult mõnusaid hetki samaväärselt naudib (ning sellega kogu rõõmu vähemalt kahekordistab), selle ebamäärase tunde ise nii selgete sõnadega välja ütleb. 

Njah, tavaliselt olen mina see ekspressiivne väljaütleja ja seetõttu kõlaski see mulle eriti rõõmsana. 

Sellest võiks veel palju rääkida, aga kas peab. Ilusad pildid, lahe mõtetevoolamine, uskumatult mõnus / mugav usaldus. Väga loomulik kooskulgemine esimesest hetkest peale ja seda koos kogu mu karjaga, wow. Tunnen ennast ka nii elusana. Tänulikuna. 

See, kui streetwise rogue minus leiab, et mhmh, mul on vaimselt ja füüsiliselt nii lähestikku usaldav, mõnus ja mugav (ja väikest viisi sisemise (väga salajase) värinaga ka, aga sellist äärmiselt nauditavat sorti värinaga) -  seda juhtub üpris harva. Enamasti petab mu ekstravertsus inimesed ära, nad ei märka, et ma hoian väga konkreetselt distantsi, päriselt lähedale saavad vähesed.

Seoses sellega meenub mulle sellega täiesti seostamatu - ja hoopis teistest inimestest inspireeritud mõte.

Õeh, inimesed, kes väidavad, et nad on kohutavalt altruistlikud ja kohutavalt head ja kohutavalt inimarmastavad, nii et just nemad väärivad "kõige hoolivama ja ennastsalgavama" medalit, on tavaliselt lihtsad egotsentrilised sitapead. "Ma olen kõige hoolivam inimene maailmas" jutt on väga hea indikaator, et sellest inimesest tasub väga eemale hoida. See võib olla kas teadlik manipulatsioon, või ongi sellel inimesel siiralt selline vale enesepilt, aga kui mõlemal juhul natuke kriitiliselt süveneda, siis keerleb nende maailm enamasti ümber enese naba. Ja õige pea hakkab selguma, kuidas ikka kõik teised inimesed ei mõista, millised erakordsed altruistid nad on. Sealt edasi lähebki ainult allamäge see näiline üldheadus. Eriti ebameeldivad on isendid, kes seda märtrijuttu teadlikult ja manipulatiivselt ajavad. See on puhas psühholoogiline vampirism, millest edasi on (vaimse) vägivallani väga väike samm. Need, kes teevad seda teadmatult, väärivad vähemalt "ta ei tea, mis ta teeb" leebemat suhtumist, aga suhelda on nendega samaväärselt väsitav.

Kurat, mulle siiralt tundub, et minusugused hundid, kellel on endal selge pilt ees ja kes vajadusel selgitavad ka teistele sama konkreetselt, et ei, ma ei hooli sugugi kõigist ühtemoodi, ja et jah, ma teeksin väga palju asju kyll, aga väga väheste inimeste nimel, on esiteks adekvaatsema enesepildiga ja teiseks - elu on näidanud - et kokkuvõttes oluliselt hoolivamad ja empaatilisemad kui need "issand, olen nii überhooliv ja hea". Vähemalt saavad nad üldjuhul teistest inimestest paremini aru ja neil on vähem illusioone nii teiste kui iseenese kohta. Ning elu on näidanud, et nende headust ja hoolivust saab päriselt usaldada, see ei ole mingi väärastunud enese- või teistepetmine, millega on seotud igasuguseid varjatud lisatingimusi. Ehk siis, chaotic neutralina on minu jaoks väga loogiline, et kui Harley Quinn on kellegi vastu hea, siis on see oluliselt  usaldusväärsem kui ema Theresa headus (kelle puhul ma olen täiesti veendunud, et ta on salajane sadist ja vaimne jõhkard, nagu enamus "olen pühalt hea" tüübid on, btw).

Üksainuke erand mu tutvusringkonnast välja arvatud, tema muidugi tõestab, et täielikud absurdsused on olemas. Chaotic ja paladin - täiesti võimalik. Erakordselt illusioonivaba inimeste suhtes ja sellest hoolimata endiselt kuradi lootusetult bleeding heart ka siis, kui tegemist on selgesti järjekordse parasiitliku eluvormiga, kes ta patoloogilist headust lihtsalt ära kasutab. Mh, temaga suheldus avaldub MINU sügav ja ärateenitud lojaalsuspõhine headus selles, et ma annan talle iga kord armastusega vastu kukalt, kui ta jälle iseenese hellad kohad tule alla jätab, aga lõppkokkuvõttes, kuigi tegemist on erakordselt olulise inimesega, jätan ta valikud muidugi ikkagi tema teha. Jah, tema välja arvatud, sest tema on ilmselt uuestisündinud Jeesus koos kogu selle inimkonna lunastamise ja märtrikannatustega, aga ÜLDISELT kehtib see, et need, kes selgesti defineerivad oma headuse piirid ning vajadusel näitavad hambaid, on objektiivselt ausamad ja sisuliselt heamad kui need, kes väidavad ennast olevat altruismivõistluste maailmavõitjad.

Ja jaa, kuna ma tean, et sa seda loed - ma armastan sind igatahes suhteliselt tingimusteta, aga ma kavatsen jätkuvalt olla ere valu sinu tagumikus iga kord, kui sa iseenese arvelt oled hea inimeste suhtes, kes pole seda ära teeninud. 

On vedanud, et on nii hea

 Elu  on lihtsalt... mõnus. Kummaline tunne - ogaralt nauditavaid hetki on nii palju, et koguaeg on kergelt "high" olla. Näiteks, noh, vaatan aknast välja praegu ja juba see vaade sisaldab asju, mis teevad südamele pai. Totakas Buddha-naeratus venib näole. Ehh.... Odessa. 

Ja õhtut ootan ka, eks see natuke ärev on, aga väga heas mõttes ärev. 

Kurat, füüsiliselt ja vaimselt on lihtsalt jaburalt nauditav olla. Natuke muret teeb, et kui kogu aeg konstantselt on nii hea, siis kuidas eristuvad need hetked, mis nagu teoreetiliselt peaksid mingid tipphetked olema? Aga noh, kõigist probleemidest on see vist päris okei probleem, mille kallal pead murda (kui üldse).

Jah, vahepeal on väsimus ka, aga see väsimus on nagu... nauditavalt kurnatud olek peale head seksi, kurta pole küll midagi. 

Ja siis see reis Itaaliasse, kus õnnestus terve nädala logeleda imelises 600-aastases villas ja lihtsalt NAUTIDA. Õhku, vett, veini, seltskonda, üksiolemist, molutamist, head kohvi, ilu, põnevaid kihistusi ja vaateid. Oma eriti mõnusate plikade seltskonda. Panen mäluvaiaks siia selle terassi pildi, kus vaheldumisi head kohvi juues, raamatut lugedes ja aeg-ajalt teisel diivanil lösutava imetoreda inimesega mõtteid vahetades veetsin märkamatult terve päeva. No ja mõned oma lemmikvaated veel. 

Weirdomagnet ja mõnusad inimesed

 Navat, eile oli jälle see päev, kus suur suvi käes, vähemalt elamiseks hädavajalik osa kõigist neist miljardeist kasimistvajavatest kinnisvarakuupmeetritest maakodus enamvähem üle küüritud, surfilauad täis puhutud, valge vein külmkapis (igaks juhuks), ja siis tulid hääd-mõnusad-ennast-siin-ka-koduselt tundvad sõbrad külla. 

Lihtsalt uskumatult hea oli peale seda raskevõitu aastat jälle koos tiksuda, rand, grill, saun ja valge vein (ning ingveriõlu, oma kodupruul, pagan, see oli hea). 

Mõnusad inimesed, kellega saab nii chillilt koos kulgeda, on täielik eluväärtus, ja kui neid on elu jooksul õnnestunud leida (mis pole lihtne), siis see väärib seda mitmekordset sabasuitsemist, mis tekib sellega, et üritad, aga ei õnnestu.

Keegi itsitas kunagi sellepeale, et ma olevat üks paras weirdomagnet, et kõik vaimselt ebastabiilsed ja muidu imelikud kleepuvad mu külge ja siis olengi pärast kergelt traumeeritud ja mõtlen, et izzand, miks mina? Või et izzand, miks ma küll ei õpi. 

Noh, mu hulluradar muidugi ON aegade jooksul natuke paremaks läinud ja vaimselt ebastabiilseid, krooniliselt ja otsustavalt depressiivseid (vot, mul on nii eriline depressioon, et rohud ei aita ja terapeudid on kõik lollid!) või meditsiiniliselt egotsentrilisi inimesi oskan varasemast natuke paremini vältida. Lisaks üldse, inimestele, kellega ei teki vaibi, ütlen ka üsna konkreetselt ära, vabandust, me ei sobi kokku. Ei ole mõtet üksteise eluaega raisata, läheme otsime mõlemad inimesi, kellega sünkame paremini, oleme mõlemad õnnelikumad 

Aga weirdomagnet ma vist natuke olen jah, kuigi aja jooksul ettevaatlikumaks muutunud. Lihtsalt erinevad inimesed on huvitavad ju ometigi. No ja mu tolerantsipiirid on tõepoolest keskmisest laiemad, ma kindlasti ei ole Judging, pigem very much Perceiving. Niikaua, kuni need veidrused kuidagi mind ja mu karja (või lapsi, aga sinna jõuavad ikka äärmiselt haiged inimesed) otseselt ei kahjusta, siis ei hakka ma mingi moraalse mõõdulauaga kellelegi piire ette mõõtma, tehku, kui tahab. No ja siis, kui kahjustabki, ei hakka ka moraalitsema, et kas on eetiliselt hea või halb, siis ma kommunikeerin piiri asukohta ja selle ületamise otseseid riske. Ja võimalusel pigem väldin kaklemist, vaid kasutan peamise relvana kaabut - mul on igasugu weirdosid intervjueerides ju endiselt äravõtmatult alles täieline vabadus otsustada, et see pull mulle siiski ei meeldi. Seega tänan tähelepanu eest ja lahkun objektilt, niipea, kui see enam uudishimule toitu ei paku.

Ja uudishimulik olen muidugi hullupööra ka. Aga see uudishimu on pigem ratsionaalne, mitte emotsionaalne, mulle pakub vaimset lusti mõista, "kuidas see nii teistsugune süsteem töötab". Seda uudishimu aetakse üpris tihti emotsionaalse kiindumusega sassi. Kurat, see, et mind huvitab, kuidas sa mõtled ja ma selle kohta siira huviga küsimusi esitan, ei tähenda kohe kindlasti vaikimisi, et sa meeldid mulle! Nope! Suure tõenäosusega ei meeldi, selleks on ikka palju rohkemat vaja. Ja kui sa oled nii oinas, et ei märka seda 2-meetrise raadiusega privaatruumi mu ümber, mis on seal mu heatahtlikust uudishimust hoolimata, siis - tough luck. Väga ärateenitud küünekriimud - või katkised sõrmeluud (jah, päriselt, ühele lollile oli vaja reaalselt hõbepeekriga pikki sõrmi äsada, kui ta lõrinast aru ei saanud).

Olen täheldanud, et jälgin mõnikord inimesi, kes mulle akuutselt ei meeldi, kes on suht-koht seal egotsentrilise asshole´i definitsiooni südamiku vahetus läheduses. Pigem mõjub nende "siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi" eemaletõukavana. Aga - huvitav on jälgida! Eemalt, though.

Samas, kokkuvõtlikult, selleks, et selliseid mõnusaid ja omasid inimesi oleks, peab aegajalt julgema, sest need kõige omamad ja erilisemad on ju ka natuke mitte-päris-normaalsed, aga see paraja koguse ebanormaalsuse eeltuvastamine on paras hiromantia. Aga tulemus on täiega tore. See on kindlasti mõningat "Iuuu, kuidas ma lilleke nüüd jälle sellise supi sisse sattusin" ehmatuseriski väärt :)

Elu on hea. Ja kui saba ei suitse, siis tähendab, et ei kasutanud kogu vaba riskiruumi ära ;) 

Ja riskida mulle meeldib. 

Ajasillad

Käisime perega Palmse mõisas maikuu viimaseid päevi nautimas. Ilm oli igati vääriline, võililled särasid, taevas oli sinine kut pajapõhi ja mets otsustas puu-haaval, milliseks roheliseks muutuda. KÕIK oli ohjeldamatult ja eri toonides haljas. 

Muidugi on Palmse kõrtsis endiselt head söögid (nende rannakalalembus on väga kiiduväärt), mõisa pargis uidata on mõnus ja nende metsarajad on ka üksjagu maalilised. Ning mul oli ka oma spetsagenda - tellida tass kohvi ja toorjuustukooki nende udupeenest kohvikust, võtta see rotundi kaasa ning seal kohvi limpsida, ise tüünel pilgul ajaloolist vaadet nautides ja üritades nii kuidagi ennast nende inimeste pähe kujutada, kelle jaoks see oligi igapäevane ja kodu.

Nojaaa, selle agendaga meil tõepoolest igati vedas, seekord olid õunapuuaed ja talvemaja ka lahti, ühesõnaga, kõike seda sai, ja ohjeldamatult. Lisaks sai õhtul oma sõgedalt toredaid lapsi trollida, kui me nendega külalistemaja saalis Munchkinit mängisime ja ma pidin korduvalt seletama, et antud kontekstis on täiesti good parenting, et ma neid A-lt kogu tema kraami ära varastama õhutan, või soovitan õde back-stabida. Lihtsalt täiesti normaalsed vanemlikud nõuanded. 

Ja kui ma ühele neist ütlesin, et jaa, loomulikult magate teie väikeses kambris sel ajal, kui meie laiutame sviidis, sest me ei saa teid ju ometigi räigelt ära hellitada, kergitas ta kulmu ja kasutas mu enese läbitungivat altkulmupilku juba päris professionaalselt: "Ema, aga sa saad ju ise ka aru, et juba see, et me siin oleme, on räige ärahellitamine, päästa pole siin suurt midagi."

Milles tal oli muidugi õigus. 

Nagu ka selles, et ta ei saaks iialgi kellelegi ära kaevata, et ta ema teda varbast niisama, kõigest igavusest hammustas, sest keegi lihtsalt ei usuks.

Aga selleks see kõik. Nendel hetkedel, kus me A-ga ei hirnunud laste üle naerda nagu pooletoobised, oli aega tõesti oma suvekohvikust lunastatud kohvi limpsida ja märgata möödunud põlvkondade varje. Mida nad siin jalutades mõtlesid / tundsid / arvasid? 

Nii kummaline, et nende elu karkass on kuidagi mingi aseainega täidetud ja endiselt elav. Oleme natuke nagu väikesed mereloomad, kes on endale laevavraki sisse pesa teinud, aimamata ja tajumata seda laeva, mis ta kunagi oli.

Nojaa, on ju ürikud ja raamatud ja ajaloolased, aga see, mida nemadki oskavad on parimal juhul lihtsalt natuke more educated guess kui meie oma. Kõik need inimesed, kes seal sadu aastaid elasid - me võime lihtsalt oletada. 

Ma arvan, et see suvel vahelduseks Eesti risti-põiki läbireisimise mõte pole üldse halb, neid imelisi ajasillavõimalusi on igalpool mujal ka. Kahju, et airbnb ei ole veel Eestis laiemalt kanda kinnitanud. Tallinnas ja Tartus on juba ütlemata ägedaid, stiiliseid ja mugavaid pesasid. Tänu neile olen pea igas elamisväärses linnaosas selle kuradi koroonaikalduse üleelamise tarbeks tekkinud airbnb hobi korras natuke aega "justnagu päriselt" elanud, päris tore on. Aga mujal tuleb vist traditsiooniliste võimalustega piirduda. Või, noh... Palmse sviit on igati tasemel, samas, kurta pole ju midagi. 

Rõõm

 Eriline luksus - säravalt tarkade inimestega elu ja asju arutada, sellepärast, et huvitav / mõnus  on. Ja sellepärast, et tore on seda justnimelt KOOS teha. See siiras rõõm üksteise olemasolust. Tänulikkus, et oled olemas / et ta on olemas ja et te saate seda hetke jagada.

Pff, elu, sa meeldid mulle. Keep up the good work!

Veider ükskõiksus avaliku avaldamise üle

Kuskil artklis mu erialane tsitaat sellekohases suurimas päevalehes? Nojah, vahet pole, ausalt öeldes ei viitsi avaldatud allikat otsida - ma ju drafti nägin, mis seal ikka. 

Kuskil mingi video, kus asjade sunnil kaamerasse kommenteerisin. Nojah, pole vaadanudki, tean ju, mis rääkisin, oli kah.

Mingid muud asjad... kui avaldatud, on kivisse raiutud, juba ära tehtud ja möödas. Ussi eelmine nahk, näe, vedeleb kusagil tee peal maas, ma ise olen aga juba mujal ja uus ja kantud muudest sõnadest, mõtetest, küsimustest. 

Ühest vestlusest jäi kõlama see mõte - ma võistlen ammuilma juba ainult iseendaga. Ainult sellel on olnud sisuline mõte sees, teistega võistelda on õunad ja apelsinid, suht mõttetu ju. 

Täna tajusin, et oma eilse minaga pole samuti mõtet võistelda. Nojah, mingi arenguparameetri annab, aga kisub ikka ka servast sinna õunte ja apelsinide poole, sest täna on mul juba mingi uus teadmine, uus nurk, uus tuju, uus... mänguasi?

Mis võtab isegi selle iseendale puht igavusest konstrueeritud "võistlen vähemalt iseendaga" pinge maha. Lihtsalt... kulgen läbi ülesannete, sest kõik, mis ma teen, on nii ehk naa päris hästi tehtud. Ja homseks on kõik apelsinid juba kergelt õunastumas niikuinii. 

Midagi, mida tasub mäletada

 Selle maikuu tulemine, maakodus mehe ja pojaga, kolm päeva lihtsalt olemist, on midagi, mida meeles hoida.

See täielik kevadine päikesepaiste! Ilm oli üsna tuuletu, niisiis oli külma õhu ignoreerimiseks vaja lihtsalt sulejope selga vedada ja siis oli õues ütlemata mõnus. Kõik õitses ümberringi, maa oli tihedalt lillesid täis. Kõik oli karge ja värske ja mõnusalt merelõhnaline. 

Maja kütta oli mõnus. Õues olla oli uskumatult mõnus. Koos olla oli mõnus. Metsas ja mere ääres. Õhtul köögis koos teed juua oli mõnus. See, et ma olin üleni ära ja üle hoolitsetud, oli lihtsalt sügavalt ja eriliselt tore. Vahepeal on nii hea olla natukeseks natukene nõrk, kui keegi mu eest nii hästi hoolitseb. 

Oeh. Elu on hea, isegi siis, kui vahepeal on keeruline. Sellist tobedat olemas-olemise idülli tuleb nüüd lihtsalt igasse päeva jälle järjest rohkem leida. 

Peale mõne suure ja ilusa asja ärategemist.

 Algus, ei no muidugi. Puhas lust:

Paar nädalat enne tähtaega:

Nädal enne:

Ja pärast,  kui on tehtud, ja pagana hästi tehtud:

Kusjuures - iga tunne on just see, mille pärast tasub neid suuri asju ette võtta. Ka need keskmised. Ja siis see viimane, eriti see viimane :D 

Muhe kogemus

 ... rääkida oma üle-mõistuse intelligentsele teismelisele mingeid itsitamapanevaid seiku elust nii, et ta naerab pisarad silmist välja. 

Niiviisi tekib tunne, et see oligi põrgulikult naljakas. 

Hm, tõesti kuidagi... muhe kogemus.

Elu iroonia

Oleks ma vaid teadnud, mis mu (ja mu karja) jaoks viimase posti kirjutamise ajal juba paratamatult tulemas oli, oleks ma... 

Nojah, tagantjärgi tarkus on täppisteadus, ka mina olen inimene, ja ka siis, kui väga pikka aega on tehtud õigeid ja tarku otsuseid, läheb ühel hetkel kõik uskumatult pekki. Ning kui peale kõrini äratüüdanud kaevikusõda tuleb siis - ikkagi ootamatult - see päris lahing, siis avastad, et näe, ei olnudki kõigeks selleks valmis - ja et oh tuleks see vana hea õnnelik kaevikusõja aeg tagasi, sest mis tollal viga oli...

Nüüd on siis ka see möödas. 

Õnnelik olemiseks on korraga jälle nii vähe (ja nii palju ju tegelikult) vaja - ja mul on kõik see olemas. Elu keeras küll seekord täiega taha ja mitte heas mõttes; aga ilma fataalsete kadudeta. Me ei suutnud lõpuni saatuselöökide eest ära põigelda, aga me tulime neist läbi. Terve kari. Mida muud on õnneks vaja? Kergendus, et me kõik läbi pääsesime, kergendus, et see on möödas.

Päike paistab, lilled õitsevad ja kevad on käes. Ees ootab väga hea suvi. 

Ja lisaks sellele - kõik need inimesed, kellele ma siis toetuda sain, kui pimedus alla neelama hakkas... Te teate, kes te olete.

Mul on nii harva päriselt tuge vaja. Aga siis, kui on tõesti päriselt vaja, ja mind niiviisi aidatakse, siis muudab see mu maailmas midagi olulist ja nihutab mu lojaalsuse piire.

I am not one of the nice ones, but then l am one of YOUR not-the-nice-ones.

  

Ja lisaks on koroonast nii siiber-nii siiber

 See pikk kaevikusõda on väsitav. Praegu on eriti raske periood, kus peab kodust ja poolest perest eemal elama. Ja jaaa, see on kestnud ainult neli nädalat, ja jaaa, see ajutine korter on ütlemata hubane ja luksuslik, ning vahelduseks väga palju vaikust ja rahu ja omaetteolemist oli vähemalt esimesel nädalal ka väga nauditav, aga. 

Kurat, päevad läbi pojast ja mehest - ja oma kodust - eemal olla muutub aina enam kurnavaks. Mõned õuesmöllamised ja mõned jalutuskäigud ikkagi sellist pidevat hubast, armast, kaisusolevat sidet ei asenda. Nagu ta ütles, et püüab mitte mu peale mõelda, muidu on liiga raske. No täpselt. Jah, veel kõigest poolteist nädalat, aga mul. on. nii. siiber!!

See koosolemine on nii raskesti kirjeldatav, aga äärmiselt olemasolev väärtus. Nagu ühine arusaam, et kui ta koju tuleb, siis on eriti hea olla, lihtsalt sellepärast, et ta on nüüd kodus. Ja kui ei ole, siis on midagi olulist akuutselt puudu.

Nagu öeldud, mul on täiega siiber.

Olen jah eriline badass tõesti

 Mul oli nii kurb meel, et Jaak Johanson ära suri, et tänaste töökoosolekute vahel lihtsalt istusin hetkeks elutuppa diivanile, et natuke aega segamatult lahinal nutta. 

Mitte, et ma teda päriselt tundnud oleks. Aga tema laulud seostuvad mul rõõmsate päikesepaisteliste muretute seiklemisehetkedega keskkooliajast alates. 

Tema sõbralikud ja ehedad laulud, tema sõbralikud ja rõõmsad silmad, tema sõbralik ja muhe olek, kui ta mõnel korral Kloostri Aidas mulle naeratas, või lihtsalt jalgrattaga tänaval mööda sõitis, täiesti üdini isikupärane soeng rõõmsalt turris. 

Rõõmus, muretu, arukas, loov, heatahtlikult riukalik ahjualune ja veidi metsikuvõitu haldjas ühekorraga. Ta ei olnud mu sõber, aga läbi ta muusika tundsin teda lähedaselt, tema olemasolu tegi maailma rõõmsamaks.

See, et teda enam ei ole, kurvastab. See kurbus on vaja läbi kurvastada, et oskaks jälle õnnelik olla selle üle, et ta olemas oli.

Muidugi saab

olla kurjam ja pehmo samaaegselt. No see on natuke see, et lapsed mulle üldiselt pigem ülearu ei meeldi, enda (ja karja) omadele teen erandi.

Raha ja vägisi aeg maha

 Ausalt, mul ei ole raha vastu mitte midagi. Raha ja mugavama vabaduse vahel on vaieldamatult võrdusmärk olemas. Tore ju. Õnnevärinal raha poolt ma ka ei ole, ehk et ma pole ühel või teisel viisil obsessed. See, kuidas inimesed raha pärast erinevas äärmuses kettasse lähevad, on lihtsalt huvitav.

See seisukoht, et raha on madal ja paha, on mind aegade algusest saadik natuke hämmastanud. Jajaa, muidugi, kõrged vaimsed väärtused on, noh, kõrged vaimsed väärtused. A mismoodi need rahaga vastanduvad - see jääb sügavalt selgusetuks. Võiks ju seletada, et näe, inimesed teevad raha eest alatuid asju ja müüvad oma hinge ära ja mida iganes veel... Kuulasin iga kord ebalevalt, see ei tundunud päriselt õige. Miks peaks oma hinge ära müüma, et rohkem raha oleks - silmatorkavalt halb diil ju?

Aga no, okei, juhtus. Siis on selles loos vähemalt mingi inimene ise (loll) halb ju, mitte raha ometigi. Kuidas saab raha iseenesest paha olla? Aaaa, et sama viisi nagu võim, alkohol või narkots, et muudab inimesi? Siis sedasama teevad ka armastus, arvutimängud, seks, suhkur, shokolaad, kohv, ärge unustage kohvi! Ma ei välista, et kohvi akuutne puudumine paneks mindki nii mõndagi üllatavat tegema... Halvad kõik või? Naaah...

Või see, et sa oma tööga tõesti head palka saad? Ok, sellega kekata on ebaviisakas tõesti, tagasihoidlikkus on siinkohal ilmselt voorus. Aga ennast kuidagi sellepärast moraalselt määrituks pidada?  Mingi sovietiaegne pseudoprobleem. Raha on lihtsalt... osa mängust. 

Või siis rahasse suhtumise liialdus teistpidi - oma uuest kodust rääkides kirglikult igale esemele hinnasilt külge panna ja läbi iga väärtuse rahast rääkida tundus teistpidi peast ärakeeranud veidrus olevat. Kõikide asjade väärtust läbi raha näidata? Kurat, jälle jama, sest 10x hea toote hinna eest kraanikauss osta tundus ka äärmiselt napakas. Maksad kümnekordselt peale sama kasutusväärtuse juures, ainus iva on see, et ise tead, et näää, kallis bränd - ja saad sõprade ees kekata? Selleks peab ka natuke juhm olema, et ümbritsevat piinlikku vaikust mitte märgata. Või siis on samasugused sõbrad, kes kraanikaussi ainult selle hinna läbi väärtustavad? Ja siis ostadki selle ropu raha eest sõprade imetlust hoopis? Või vastupidi (evil version), teadlikult naudid vaesemate sõprade ebamugavust? Seda väärtust ostad? Nomaitea, ma teeks selle rahaga midagi muud küll.

Võiks ju väita, et ma ei tohiks siin õiendada midagi, sest tegelikult on ju iga inimese enese asi, kus tema tasakaal on. Ning see isiklik tasakaal võib olla ka selles punktis, kus raha pole absoluutselt oluline - või selles punktis, kus raha on absoluutselt kõige tähtsam. Isiklike eelistuste küsimus.

Siis lihtsalt nii ongi, et mul on sügav respekt igaühe isikliku arvamuse suhtes, kui väärtuslik tema jaoks raha on, aga minu selge isiklik eelistus on see, et inimesed ei peaks raha asjana iseeneses selgelt heaks või halvaks ja ei sildistaks selle hinnangu pealt teisi. Ehk siis kui kellegi maailmas peakski kehtima kas väide, et "kui oled rikas, oled järelikult ka väärtuslik" või väide, et "kui oled rikas, oled järelikult ka moraalselt laostunud", siis - edu neile, aga minu maailmas ei kehti kumbki ja mulle jääb minu isiklik õigus neid inimesi natuke uhhuudeks pidada.

Ma olen jupp aega elanud nii, et kui kõigil teistel oli, siis mul ei olnud. Ja nii ka, et mul polnud isegi bussipileti jaoks raha, seega kõndisin Tallinnas tavapäraselt 20 kilomeetrit päevas maha. Ja kui tahtsin pidutseda, siis hoidsin muu arvelt kokku, siis sain endale ühe pudeli õlut osta, aga seda mitte iga nädal. 

Ja nii olen ka elanud, et ostan kuu palga eest auto, ehitan laenuta maja ja ei riski oma sissetulekust rääkida, sest see oleks natuke liiga hoomamatu kogu mu boheemluse juures. 

Võrdusmärk raha ja mugava vabaduse vahel on jah olemas. Ilma rahata on vabalt võimalik vaba olla, lihtsalt rohkem nuputama pead ja ei ole nii mugav. Reisimisega oli ilma rahata ikka rõvekeeruline. Sai küll, aga tõsiselt pidi ajusid ragistama. Ja, nagu öeldud, päevas 20 kilti jala oli tavaline taks. Ma ikka jõudsin igale poole, lihtsalt mitte nii mugavalt. 

Nüüd, kui oli selle kuradi koroona ja kooliskäivate laste tõttu vaja, siis sain koos nendega kodust eralduda kooli vahetusse lähedusse. 100-ruudulisse tõsiselt muheda disainiga kõigi mugavustega - and then some - korterisse. Kus saab õhtuti sumedas valguses silmitseda panoraamvaadet merele, nautida hea disaini meditatiivset rahu ja kuulata vaikust.  Tõsiselt hästidisainitud keskkond ON meditatiivne. Elu luksus. 

Vaikus ja iseenesega olemise aeg on samuti pöörane luksus, saab.... sorteerida. Struktureerida, ümber hinnata. Mõelda. Esitada iseenesele napakaid küsimusi. Vaadata tundide kaupa kõigesse ja eikuhugi. 

Muidugi saaks seda teha ka kuskil odavas punkris, üritades endale rõskest magamiskotist elamisväärset pesa teha. Kui vaja, siis vaja, siis kehitaksin õlgu ja teeksin ka. Ennegi teinud. Mahajäetud ja lagunenud majades maganud, kui öömajaks raha polnud. 

Raha annab mugava vabaduse kogeda suuremat skaalat, siiski. Mulle meeldib. Ah jaa, aga tossud ja saapad kannan siiani nii räbalateks, et enam kingsepp ka ei aita. Uusi teksasid ei osta enne, kui vanad ära lagunevad.

Raiskamine, mõttetu laristamine ja asjade süüdimatu ületarbimine on ka üsna raskestimõistetavad. Aga see, et raha on minuga üsna hea sõber, mulle väga meeldib. Ja see mugav vabadus - kui on vaja, siis saab, raha taha ei jää - on ka hea.

Rasked lubadused

Mõnikord on kuradi raske olla hea. 

Mõnel korral elus olen pidanud andma olulisele inimesele lubaduse, et ma temaga enam ei suhtle, sest muidu on ta elu ühel või teisel põhjusel liiga raske. 

Tavaliselt leiame nende väheste eriliste ja oluliste inimestega ikka sellise viisi, kuidas saame üksteise elus üksteise jaoks mugavas rollis ikkagi olemas olla. Mõnel harval korral see lihtsalt ei õnnestu. Saab kas haiget tema - või keegi oluline kolmas.

Elu on õpetanud, et kuigi enese eest peab seisma (olgu kestvalt must kaugel ideepoegki olla mõttetult enese arvelt teiste jaoks hea), on selle hind mõnikord liiga kallis. Ja siis tuleb võtta see raskus kanda.

Sest, noh, kaasas kannan ma ju neid inimesi ikka. Olgu ta siis lihtsalt sõber, väga sõber või isegi midagi enamat. Ma lihtsalt olen loobunud õigusest temaga suhelda, et tal oleks lihtsam. Kunagi ammu, kui pidin nii loobuma väga kallist inimesest, tähendas see aastatepikkust pidevat vaikset valutamist, selle teadmisega, et üks päev korraga ja kunagi kauges tulevikus läheb see üle. Ega päriselt ei läinudki, aga õppisin sellega elama ja õnnelik olema. Pigem on selle valu kaja nagu arm, mida ma uhkusega kannan. Näe, nii sobivalt "arm" - kahes tähenduses. 

Nii tugev olen küll, et armastusest jäävaid arme uhkusega kanda. 

Nüüd, kui pidin loobuma väga toredast sõbrast, pole see nii valus, aga tuleb aegajalt meelde. Tuleb meelde selle lubadusena mitte ühendust võtta, isegi mitte paari sõna saata, kui tekib spontaanne soov. Et hei, kuidas sul läheb? Need korrad, kui nii päriselt ja ehedalt ja inimestena suhtlesime, olid mulle väärtuslikud.

Sellisel juhul ma muidugi EI anna kiusatusele järgi, lihtsalt võtan ja kuulan Morcheebat ja tunnen vaikset nukrat rõõmu selle üle, et see side on olemas. 

Kuulge, ma ju tean, et see on olemas. Lihtsalt, kasutada ei tohi. Aga OLEMAS on see endiselt. Muidu Sa ju ei oleks See Oluline Inimene, eksju. Obviously. Ma tõsiselt ei viitsi jobude pärast leinata. Nojah, aga kui on nii väärt inimene, kellega lihtsalt suhelda ei saa, siis ei olegi leinamine võibolla õige sõna.

Palju rohkem on seda, mille üle tänulik olla, kerge nukrus on väike hind, mida selle eest maksta. 

In  a garden full of angels you will never be alone.