Friday, January 15, 2021

Rasked lubadused

Mõnikord on kuradi raske olla hea. 

Mõnel korral elus olen pidanud andma olulisele inimesele lubaduse, et ma temaga enam ei suhtle, sest muidu on ta elu ühel või teisel põhjusel liiga raske. 

Tavaliselt leiame nende väheste eriliste ja oluliste inimestega ikka sellise viisi, kuidas saame üksteise elus üksteise jaoks mugavas rollis ikkagi olemas olla. Mõnel harval korral see lihtsalt ei õnnestu. Saab kas haiget tema - või keegi oluline kolmas.

Elu on õpetanud, et kuigi enese eest peab seisma (olgu kestvalt must kaugel ideepoegki olla mõttetult enese arvelt teiste jaoks hea), on selle hind mõnikord liiga kallis. Ja siis tuleb võtta see raskus kanda.

Sest, noh, kaasas kannan ma ju neid inimesi ikka. Olgu ta siis lihtsalt sõber, väga sõber või isegi midagi enamat. Ma lihtsalt olen loobunud õigusest temaga suhelda, et tal oleks lihtsam. Kunagi ammu, kui pidin nii loobuma väga kallist inimesest, tähendas see aastatepikkust pidevat vaikset valutamist, selle teadmisega, et üks päev korraga ja kunagi kauges tulevikus läheb see üle. Ega päriselt ei läinudki, aga õppisin sellega elama ja õnnelik olema. Pigem on selle valu kaja nagu arm, mida ma uhkusega kannan. Näe, nii sobivalt "arm" - kahes tähenduses. 

Nii tugev olen küll, et armastusest jäävaid arme uhkusega kanda. 

Nüüd, kui pidin loobuma väga toredast sõbrast, pole see nii valus, aga tuleb aegajalt meelde. Tuleb meelde selle lubadusena mitte ühendust võtta, isegi mitte paari sõna saata, kui tekib spontaanne soov. Et hei, kuidas sul läheb? Need korrad, kui nii päriselt ja ehedalt ja inimestena suhtlesime, olid mulle väärtuslikud.

Sellisel juhul ma muidugi EI anna kiusatusele järgi, lihtsalt võtan ja kuulan Morcheebat ja tunnen vaikset nukrat rõõmu selle üle, et see side on olemas. 

Kuulge, ma ju tean, et see on olemas. Lihtsalt, kasutada ei tohi. Aga OLEMAS on see endiselt. Muidu Sa ju ei oleks See Oluline Inimene, eksju. Obviously. Ma tõsiselt ei viitsi jobude pärast leinata. Nojah, aga kui on nii väärt inimene, kellega lihtsalt suhelda ei saa, siis ei olegi leinamine võibolla õige sõna.

Palju rohkem on seda, mille üle tänulik olla, kerge nukrus on väike hind, mida selle eest maksta. 


In  a garden full of angels you will never be alone. 


Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...