Ausalt, mul ei ole raha vastu mitte midagi. Raha ja mugavama vabaduse vahel on vaieldamatult võrdusmärk olemas. Tore ju. Õnnevärinal raha poolt ma ka ei ole, ehk et ma pole ühel või teisel viisil obsessed. See, kuidas inimesed raha pärast erinevas äärmuses kettasse lähevad, on lihtsalt huvitav.
See seisukoht, et raha on madal ja paha, on mind aegade algusest saadik natuke hämmastanud. Jajaa, muidugi, kõrged vaimsed väärtused on, noh, kõrged vaimsed väärtused. A mismoodi need rahaga vastanduvad - see jääb sügavalt selgusetuks. Võiks ju seletada, et näe, inimesed teevad raha eest alatuid asju ja müüvad oma hinge ära ja mida iganes veel... Kuulasin iga kord ebalevalt, see ei tundunud päriselt õige. Miks peaks oma hinge ära müüma, et rohkem raha oleks - silmatorkavalt halb diil ju?
Aga no, okei, juhtus. Siis on selles loos vähemalt mingi inimene ise (loll) halb ju, mitte raha ometigi. Kuidas saab raha iseenesest paha olla? Aaaa, et sama viisi nagu võim, alkohol või narkots, et muudab inimesi? Siis sedasama teevad ka armastus, arvutimängud, seks, suhkur, shokolaad, kohv, ärge unustage kohvi! Ma ei välista, et kohvi akuutne puudumine paneks mindki nii mõndagi üllatavat tegema... Halvad kõik või? Naaah...
Või see, et sa oma tööga tõesti head palka saad? Ok, sellega kekata on ebaviisakas tõesti, tagasihoidlikkus on siinkohal ilmselt voorus. Aga ennast kuidagi sellepärast moraalselt määrituks pidada? Mingi sovietiaegne pseudoprobleem. Raha on lihtsalt... osa mängust.
Või siis rahasse suhtumise liialdus teistpidi - oma uuest kodust rääkides kirglikult igale esemele hinnasilt külge panna ja läbi iga väärtuse rahast rääkida tundus teistpidi peast ärakeeranud veidrus olevat. Kõikide asjade väärtust läbi raha näidata? Kurat, jälle jama, sest 10x hea toote hinna eest kraanikauss osta tundus ka äärmiselt napakas. Maksad kümnekordselt peale sama kasutusväärtuse juures, ainus iva on see, et ise tead, et näää, kallis bränd - ja saad sõprade ees kekata? Selleks peab ka natuke juhm olema, et ümbritsevat piinlikku vaikust mitte märgata. Või siis on samasugused sõbrad, kes kraanikaussi ainult selle hinna läbi väärtustavad? Ja siis ostadki selle ropu raha eest sõprade imetlust hoopis? Või vastupidi (evil version), teadlikult naudid vaesemate sõprade ebamugavust? Seda väärtust ostad? Nomaitea, ma teeks selle rahaga midagi muud küll.
Võiks ju väita, et ma ei tohiks siin õiendada midagi, sest tegelikult on ju iga inimese enese asi, kus tema tasakaal on. Ning see isiklik tasakaal võib olla ka selles punktis, kus raha pole absoluutselt oluline - või selles punktis, kus raha on absoluutselt kõige tähtsam. Isiklike eelistuste küsimus.
Siis lihtsalt nii ongi, et mul on sügav respekt igaühe isikliku arvamuse suhtes, kui väärtuslik tema jaoks raha on, aga minu selge isiklik eelistus on see, et inimesed ei peaks raha asjana iseeneses selgelt heaks või halvaks ja ei sildistaks selle hinnangu pealt teisi. Ehk siis kui kellegi maailmas peakski kehtima kas väide, et "kui oled rikas, oled järelikult ka väärtuslik" või väide, et "kui oled rikas, oled järelikult ka moraalselt laostunud", siis - edu neile, aga minu maailmas ei kehti kumbki ja mulle jääb minu isiklik õigus neid inimesi natuke uhhuudeks pidada.
Ma olen jupp aega elanud nii, et kui kõigil teistel oli, siis mul ei olnud. Ja nii ka, et mul polnud isegi bussipileti jaoks raha, seega kõndisin Tallinnas tavapäraselt 20 kilomeetrit päevas maha. Ja kui tahtsin pidutseda, siis hoidsin muu arvelt kokku, siis sain endale ühe pudeli õlut osta, aga seda mitte iga nädal.
Ja nii olen ka elanud, et ostan kuu palga eest auto, ehitan laenuta maja ja ei riski oma sissetulekust rääkida, sest see oleks natuke liiga hoomamatu kogu mu boheemluse juures.
Võrdusmärk raha ja mugava vabaduse vahel on jah olemas. Ilma rahata on vabalt võimalik vaba olla, lihtsalt rohkem nuputama pead ja ei ole nii mugav. Reisimisega oli ilma rahata ikka rõvekeeruline. Sai küll, aga tõsiselt pidi ajusid ragistama. Ja, nagu öeldud, päevas 20 kilti jala oli tavaline taks. Ma ikka jõudsin igale poole, lihtsalt mitte nii mugavalt.
Nüüd, kui oli selle kuradi koroona ja kooliskäivate laste tõttu vaja, siis sain koos nendega kodust eralduda kooli vahetusse lähedusse. 100-ruudulisse tõsiselt muheda disainiga kõigi mugavustega - and then some - korterisse. Kus saab õhtuti sumedas valguses silmitseda panoraamvaadet merele, nautida hea disaini meditatiivset rahu ja kuulata vaikust. Tõsiselt hästidisainitud keskkond ON meditatiivne. Elu luksus.
Vaikus ja iseenesega olemise aeg on samuti pöörane luksus, saab.... sorteerida. Struktureerida, ümber hinnata. Mõelda. Esitada iseenesele napakaid küsimusi. Vaadata tundide kaupa kõigesse ja eikuhugi.
Muidugi saaks seda teha ka kuskil odavas punkris, üritades endale rõskest magamiskotist elamisväärset pesa teha. Kui vaja, siis vaja, siis kehitaksin õlgu ja teeksin ka. Ennegi teinud. Mahajäetud ja lagunenud majades maganud, kui öömajaks raha polnud.
Raha annab mugava vabaduse kogeda suuremat skaalat, siiski. Mulle meeldib. Ah jaa, aga tossud ja saapad kannan siiani nii räbalateks, et enam kingsepp ka ei aita. Uusi teksasid ei osta enne, kui vanad ära lagunevad.
Raiskamine, mõttetu laristamine ja asjade süüdimatu ületarbimine on ka üsna raskestimõistetavad. Aga see, et raha on minuga üsna hea sõber, mulle väga meeldib. Ja see mugav vabadus - kui on vaja, siis saab, raha taha ei jää - on ka hea.
