Oleks ma vaid teadnud, mis mu (ja mu karja) jaoks viimase posti kirjutamise ajal juba paratamatult tulemas oli, oleks ma...
Nojah, tagantjärgi tarkus on täppisteadus, ka mina olen inimene, ja ka siis, kui väga pikka aega on tehtud õigeid ja tarku otsuseid, läheb ühel hetkel kõik uskumatult pekki. Ning kui peale kõrini äratüüdanud kaevikusõda tuleb siis - ikkagi ootamatult - see päris lahing, siis avastad, et näe, ei olnudki kõigeks selleks valmis - ja et oh tuleks see vana hea õnnelik kaevikusõja aeg tagasi, sest mis tollal viga oli...
Nüüd on siis ka see möödas.
Õnnelik olemiseks on korraga jälle nii vähe (ja nii palju ju tegelikult) vaja - ja mul on kõik see olemas. Elu keeras küll seekord täiega taha ja mitte heas mõttes; aga ilma fataalsete kadudeta. Me ei suutnud lõpuni saatuselöökide eest ära põigelda, aga me tulime neist läbi. Terve kari. Mida muud on õnneks vaja? Kergendus, et me kõik läbi pääsesime, kergendus, et see on möödas.
Päike paistab, lilled õitsevad ja kevad on käes. Ees ootab väga hea suvi.
Ja lisaks sellele - kõik need inimesed, kellele ma siis toetuda sain, kui pimedus alla neelama hakkas... Te teate, kes te olete.
Mul on nii harva päriselt tuge vaja. Aga siis, kui on tõesti päriselt vaja, ja mind niiviisi aidatakse, siis muudab see mu maailmas midagi olulist ja nihutab mu lojaalsuse piire.
I am not one of the nice ones, but then l am one of YOUR not-the-nice-ones.
No comments:
Post a Comment