Navat, eile oli jälle see päev, kus suur suvi käes, vähemalt elamiseks hädavajalik osa kõigist neist miljardeist kasimistvajavatest kinnisvarakuupmeetritest maakodus enamvähem üle küüritud, surfilauad täis puhutud, valge vein külmkapis (igaks juhuks), ja siis tulid hääd-mõnusad-ennast-siin-ka-koduselt tundvad sõbrad külla.
Lihtsalt uskumatult hea oli peale seda raskevõitu aastat jälle koos tiksuda, rand, grill, saun ja valge vein (ning ingveriõlu, oma kodupruul, pagan, see oli hea).
Mõnusad inimesed, kellega saab nii chillilt koos kulgeda, on täielik eluväärtus, ja kui neid on elu jooksul õnnestunud leida (mis pole lihtne), siis see väärib seda mitmekordset sabasuitsemist, mis tekib sellega, et üritad, aga ei õnnestu.
Keegi itsitas kunagi sellepeale, et ma olevat üks paras weirdomagnet, et kõik vaimselt ebastabiilsed ja muidu imelikud kleepuvad mu külge ja siis olengi pärast kergelt traumeeritud ja mõtlen, et izzand, miks mina? Või et izzand, miks ma küll ei õpi.
Noh, mu hulluradar muidugi ON aegade jooksul natuke paremaks läinud ja vaimselt ebastabiilseid, krooniliselt ja otsustavalt depressiivseid (vot, mul on nii eriline depressioon, et rohud ei aita ja terapeudid on kõik lollid!) või meditsiiniliselt egotsentrilisi inimesi oskan varasemast natuke paremini vältida. Lisaks üldse, inimestele, kellega ei teki vaibi, ütlen ka üsna konkreetselt ära, vabandust, me ei sobi kokku. Ei ole mõtet üksteise eluaega raisata, läheme otsime mõlemad inimesi, kellega sünkame paremini, oleme mõlemad õnnelikumad
Aga weirdomagnet ma vist natuke olen jah, kuigi aja jooksul ettevaatlikumaks muutunud. Lihtsalt erinevad inimesed on huvitavad ju ometigi. No ja mu tolerantsipiirid on tõepoolest keskmisest laiemad, ma kindlasti ei ole Judging, pigem very much Perceiving. Niikaua, kuni need veidrused kuidagi mind ja mu karja (või lapsi, aga sinna jõuavad ikka äärmiselt haiged inimesed) otseselt ei kahjusta, siis ei hakka ma mingi moraalse mõõdulauaga kellelegi piire ette mõõtma, tehku, kui tahab. No ja siis, kui kahjustabki, ei hakka ka moraalitsema, et kas on eetiliselt hea või halb, siis ma kommunikeerin piiri asukohta ja selle ületamise otseseid riske. Ja võimalusel pigem väldin kaklemist, vaid kasutan peamise relvana kaabut - mul on igasugu weirdosid intervjueerides ju endiselt äravõtmatult alles täieline vabadus otsustada, et see pull mulle siiski ei meeldi. Seega tänan tähelepanu eest ja lahkun objektilt, niipea, kui see enam uudishimule toitu ei paku.
Ja uudishimulik olen muidugi hullupööra ka. Aga see uudishimu on pigem ratsionaalne, mitte emotsionaalne, mulle pakub vaimset lusti mõista, "kuidas see nii teistsugune süsteem töötab". Seda uudishimu aetakse üpris tihti emotsionaalse kiindumusega sassi. Kurat, see, et mind huvitab, kuidas sa mõtled ja ma selle kohta siira huviga küsimusi esitan, ei tähenda kohe kindlasti vaikimisi, et sa meeldid mulle! Nope! Suure tõenäosusega ei meeldi, selleks on ikka palju rohkemat vaja. Ja kui sa oled nii oinas, et ei märka seda 2-meetrise raadiusega privaatruumi mu ümber, mis on seal mu heatahtlikust uudishimust hoolimata, siis - tough luck. Väga ärateenitud küünekriimud - või katkised sõrmeluud (jah, päriselt, ühele lollile oli vaja reaalselt hõbepeekriga pikki sõrmi äsada, kui ta lõrinast aru ei saanud).
Olen täheldanud, et jälgin mõnikord inimesi, kes mulle akuutselt ei meeldi, kes on suht-koht seal egotsentrilise asshole´i definitsiooni südamiku vahetus läheduses. Pigem mõjub nende "siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi" eemaletõukavana. Aga - huvitav on jälgida! Eemalt, though.
Samas, kokkuvõtlikult, selleks, et selliseid mõnusaid ja omasid inimesi oleks, peab aegajalt julgema, sest need kõige omamad ja erilisemad on ju ka natuke mitte-päris-normaalsed, aga see paraja koguse ebanormaalsuse eeltuvastamine on paras hiromantia. Aga tulemus on täiega tore. See on kindlasti mõningat "Iuuu, kuidas ma lilleke nüüd jälle sellise supi sisse sattusin" ehmatuseriski väärt :)
Elu on hea. Ja kui saba ei suitse, siis tähendab, et ei kasutanud kogu vaba riskiruumi ära ;)
Ja riskida mulle meeldib.
