Väga pikka aega enne suuremat covid-hits-the-fan olukorda oli mu elus periood, kus ma jäin igal õhtul magama tundega, et oooo, ma olen nii tänulik. Et mul on nii hea, hooliv, hoidev, äge, särav, MÕNUS elu.
Vahepeal kadus see tunne ära. Mõtlesin igasugu muid asjalikke ja mida aeg edasi, seda murelikumaid mõtteid.
Nüüd on juba natukest aega tagasi.
See tunne, et vajud oma pehmesse pessa sügava tänulikkuse ja rahuloluga, on maailma parim.
