Tead küll, sina, kes sa mulle selgete ja sügavate silmadega otsa vaatad, siis kui me suhtleme PÄRISELT. Ja selles on alati nii palju kihte, et mu hüpertundlikkus lihtsalt lööb nurru ja toob kuuldavale kõige veidramaid miuguvaid-mjauravaid mõnuhäälitsusi igasuguste alltekstide ja tagamõtete lainetes püherdades.
See tunne, et "ma tunnen ennast nii elavana".
See tunne, et "me näeme üksteist, me päriselt saame üksteisest aru, meie... um.... võrgud võnguvad samal lainel, kui nüüd uhuu-keelt laenata".
See tunne, et "see suhtlusehetk on tähtis, see märgib päeva, ma olen nii päriselt siin ja minusse kallatakse helde käega puhast elukogemust kellegi sellise elust, kes mulle korda läheb."
See vaimse suudlemise tunne. See, et koos on hea, huvitav, lihtne, põnev, ärev, eriline.
Ainult, et... ma ei räägi ju ühest konkreetsest inimesest, onju. Ma räägin Sinust. Ja Sinust ka.
Ja võibolla ma räägin isegi sellest kuratlikult kaunist baarmanist Bulgaarias, kes tuli ja kallas mulle täiesti tasuta lihtsalt ämbritäie dzhinni välja ja jalutas laisa pantrisammuga eemale, teades, et ma vaatan. Cheers, mon ami, see oli just täpselt see, mida ma vajasin.
Ühesõnaga, ma ei tea, kes sa oled, aga ma igatsen sind, ma igatsen sind!
Täna sa võiksid minu jaoks olemas olla.
No comments:
Post a Comment