Wednesday, February 16, 2022

Kas Minna või mitte Minna?

 Minna oli teadupärast mu vana-vanaema ja sellega seostub lugu (mis küll üldse ei seostu mu tänase teemaga, aga mul suva), kuidas ma peale umbes tuhande nimevariandi väljapakkumist oma esmasündinule andsin välja ultimaatumi elukaaslasele, et:

a) sellel lapsel selgesti ei ole antud inimese nime kanda, kasutame siis lihtsalt numbrit 1 

b) järgime siis kurat-küll vähemalt ühes asjas traditsioone ja paneme lapsele nime vana-vanaemade järgi.

Elukaaslane oli esialgu nagu pigem b poolt, kuid kui kuulis, et teise vana-vana nimi oli Anna, ja nimi, mille talle täis siirast entusiasmi välja pakkusin, oli Anna Minna, siis... no siis oleks väga napilt olnud minu mõistus otsas ja käivitunud variant a). Õnneks oli mul mõistust siiski rohkem kui see sel hetkel inimlikult võimalik olnuks ja seega sai see laps siiski inimese nime, KUIGI ta peab selle kirjapilti iga kord natuke seletama ja ma olen täiesti kindel, et ta on ainus sellenimeline Eestis. 

Mis ma öelda oskan - rasked olud ja jutulinnu silmapaistev taippulikkus. 

Aga nüüd siis selleni, mis ma öelda tahtsin.

Nii palju aastaid on see üritus ütlemata imeline olnud, ja eriti nende imeliste inimeste pärast ja mul on tõesti olnud pahatihti väikesed võõrutusnähud, aga... sel aastal ma lihtsalt ei viitsi minna.

Issand, kas see ongi keskea kriis? Tahaks küll ju, juua õlut, joriseda, lobiseda jne jms, aga... maitea.

On see ikka... on need ikka... on seal ikka NEED inimesed, kellega tahaks, võiks ja lausa peaks? Olen ma ise enam see? Ons nemad?

"Kaob kaduvikku kergemeelne tõld

Üks maksab hinge eest

Ja teine hingest maksab

Ja mõlemal on surreski see võlg"


Wednesday, February 9, 2022

Reisidest rääkides

 Jaa, perega reisides räägime me ikka hoopis teisest eelarvest, eriti kuna kolm last ja eriti kuna neil on  meist päris erinevad arusaamised sellest, mis on lõbus. Ja kui tahame tasakaalustada, siis see kompromiss tuleb tihti natuke raha arvelt. See-eest on sellel mõnusa ühisala leidmisel siiski nii sügav sisuline väärtus, et raha on tõesti teisejärguline jaaaa ma olen täiesti teadlik, et see on ikka üks kuradi esimese Eesti luksus. Olen sügavalt tänulik.

Sest mina tahan Korfut (sest, et lapsepõlveraamat), mõnusat randa ja mugavat soojust, natuke seiklemist kohalikes külades, head veini, ilusaid loodusvaateid ja kulgemist. Härra abikaasa tahab kultuuriväärtusi, muuseume, vaatamisväärsusi, matku, ujumine on ka okei, aga rannas lebotamine on saatanast. Preilid tahavad peamiselt basseini, rand on ka okei, kultuuriväärtused on peamiselt saatanast, aga äärmiselt vähesel määral talutavad. Ja noormees arvab, et BASSEINI!! ja kõik muu on saatanast, eriti kultuuriväärtused ja eriti kohalikud restoranid.

Nojaa, kuna ühisväärtuseks on selgesti bassein ja rand, kellelgi Korfu vastu midagi ei ole (poolt peale minu samuti mitte) ja kõik ülejäänu on kompromisside käigus lahendatav, äärmise häda korral mõningase lisaraha sissekühveldamise meetodil, siis on kõik lill. 

Ma jälle täiega väga ootan seda reisi! :) 




Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...