Wednesday, May 4, 2022

Maikuu, mu lemmik

 Mul on väga kindel plaan elada iga selle imelise kuu päeva laia hedonistliku naeratusega. 

Sellest hoolimata, et väike kirurgiline üllatuskogemus ja seetõttu pizikene liikumishäire, aga ausalt, kõige muu hea juures on see varblasepuuks. No ja selleks ajaks, kui ma oma jalutamise täisvõimekuse tagasi saan, on kõik need jalutamiskohad veel eriti kaunid. Ning praegugi pole elul üldse viga:

- Sest päike paistab ja nii tõpramoodi hea on olla. 

- Sest häid asju on nii hea oodata. Nii seda, et jalutama pääsen, kui seda, et kuu lõpus Tartusse, kui seda, et üks väga tore inimene tuleb Eestisse jälle tagasi ja meil on juba veiniõhtu plaanitud.

- Veiniga seoses - sest mulle meeldib alkohol ja NII huvitav on, et nüüd kuu aega pean olema kuival nagu küpsis. Mulle täiega meeldib oma hedonistlike sõltuvustega mänge mängida. Lihtsalt, nagu öeldud, huvitav on. Sest, kui mingit sõltuvust sügavamalt vaadelda, süveneb tunne, et sõltuvus on mäng, mida mängid iseenesega, olgu siis vaimselt või füüsiliselt. Ja vana geimerina meeldib mulle mänge häkkida - või ennast neist välja häkkida. Paradoksaalne, et ma täiega naudin oma sõltuvusi, ning samaväärselt naudin neist vabanemist. Tule ja õhu kummaline koosmõju. Kinnismõttes kirglikult põleda? Jaa! Palun! Täiega!  Õlgu kehitada ja sügava ükskõiksuse kehastusena vabalt minema lennata? Muidugi! Elementaarne. Ja paradoksaalne on see vaid väljast vaadates, seestpoolt vaadates on kõik täiesti harmooniline ja loogilises tasakaalus.

- Sest tööalaselt teen nii suuri asju, et see on hämmastav, aga mind isegi enam ei hämmasta. See ongi uus normaalsus.

- Sest tasakaal on olemas ja samaväärselt teen tööalaselt ka pidevalt lollusi ja nende üle naermine on südantkosutav.

- Sest kohtusin ühe naisega, kes on oma ala absoluutne tipp ja ei viitsi viisakas olla, aga on ohjeldamatult tore kogu oma britilikus kuivas teravuses. Nii äge kogemus oli.

- Sest... 

- Sest suvi on tulemas ja häid asju on nii hea oodata. 

Ja mu pojal on rabavalt ilusad silmad: suured, vasikaripsmetes, sügavalt sinised silmad, kuid selles hämmastavalt selgeltdefineeritud sinises pesitseb paar tera sama selgelt kontrastset kollast. Sinine on isalt, kollased täpid minult. Päike ja suvetaevas. Tuli ja vesi. Yin ja... Yenny. Kui ta on elu üle pahane, siis paistab ta silmades morn äikesetorm, see väike kollane muutub kuratlikuks välgunooleks, või tuliloheks, kes sünkide marupilvede vahelt tujukalt vilksatab. Kui ta on rõõmus, on ta silmades sooja suvepäeva rannataevas ja tüünelt sillerdav päike.


Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...