Leili Trust

2012-01-28T04:37:00.001-08:00

Hoia, ma vist tahtsin öelda
Eks sellest on ka palju aega möödas
Oma varjude ja mälestuste vahepeal
Oleme vist saanud kellekski teiseks ja
Kui ma räägin selle sinuga, kes sa olid kunagi siis
Ei kuule sa mind iialgi ja samas ei saa sa aru, miks
Ma maigutan suud, seljaga sinu poole
Võibolla, et siis oli meil midagi üksteisele öelda, aga
Meie kõrvad on ilmselgesti kasvanud üks teises suunas.

Kõik on suhteline

2012-01-28T03:13:00.000-08:00

Kui oled väga õhukeseks kulunud ja sul on seljakotis mitu suurt jama, on üha raskem ka neid väikeseid ja tühiseid asju näha sellena, mis nad on - väikeste ja tühistena. Mingi mõttetu varblasepuuks võib panna põlved nõksatama.

Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?

Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine on empaatiline, kohanduv, kannatlik, inimsõbralik ja sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi - kas siis mingi ootamatu terava sündmuse tulemusena või mingi pideva protsessi tagajärjena, mis seda ülemist kihti järjekindlalt maha nühib - kui miski on jõudnud selle alumise laavakihini välja. Noh, ja see on vist iseennastseletav, mis sealt edasi toimub. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, minul eriti, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle põhjustas, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.

Õnneks kirjeldab selle plahvatushetke kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.

Imelised elamused

2012-01-24T00:29:00.000-08:00

Eile oli kummaline päev, täis selliseid poolnaljakaid, pooltotakaid hetki.

No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.

No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)

No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.

Kes siin asutuses kinnituskirju annab?

2012-01-10T05:15:00.000-08:00

Tahaksin, et keegi, kes vastutab selle eest, et asjad elus läheksid nii, nagu plaanitud, kirjutaks mulle kinnituskirja, mis annaks alust uskuda, et kõik see, mis saeb, vigastab ja haiget teeb, muudab mind lõppkokkuvõttes paremaks, mitte sandimaks inimeseks.

Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.

Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge te persse, ausalt :)

See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.

Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.

Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.

Elu irooniameel

2012-01-02T06:42:00.000-08:00

on ikka eriliselt halb - või siis (viide paralleelrajale) ikka eriliselt kuradima hea. Ja tulenevalt selle subjektiivselt hinnatud suuna objektiivsest äärmuslikkusest tahaks Elu Insenerile vahetevahel lihtsalt lõuksi anda, excuse my French.

Olen minagi mõelnud, et ei, seda ei tee tema iialgi. Ja olen minagi öelnud, et ei, sellist asja ei tee mina iialgi. On teinud - ja olen teinud. Ja vastupidi ka ja ristpistesse ka. Olen näinud kunagise unelmatemehe moondumist egotsentriliseks laamendavaks ja räuskavaks koletiseks - ja iseenese kibestumist kurjaks põhja nõiaks, küüniste ja kihvadega, salkus juuste ja kalkide kivisilmadega. Jah, paraku - kui kellelegi piisavalt palju haiget teha, muutubki ta koledaks. Väga koledaks, olgugi, et algmaterjaliks ilusad inimesed mõlemad. Kahju, et nii on läinud, kahju, et ei osanud - ja võibolla põhjani ei oskagi kunagi.

Selles sitameres inimeseks jäämine ongi tegelikult piinarikas - ja ikka ja alati ainult teadlik valik. Isegi siis, kui end vastu masinaksmuutunuid sellepärast katki teed või leinad hingega olendit, kes leidis lahenduse robotistumisest. Isegi mõistad teda, sest nii on ju nii palju lihtsam, aga enese jaoks valid ikkagi selle teise viisi, mis siis, et vahetevahel on just sedasama hinge matvalt valus. Teadlik valik, teadmata samas, kas maailm sellest parem paik saab või et kas ise inimesena nii üldse võidadki midagi. Ma ei tea pooli asjugi, kust tean mina siis, et minu valik on ilusam ja ausam. Äkitsi hoopiski oleks mõistlikum võtta kusagilt see masterwork breastplate ja külgede külge kinni keevitada, munchkin-maailmavallutaja, AC 35, miski ei koti. Kohati tundub see paganama, paganama MÕISTLIK.

Naiivne oleks ju arvata, nagu õitseksid lilled igas vererajas, mida romantilised lollpead enesest maha jätavad.

Ja elu irooniasse puutub see nii palju, et aegajalt on oidu kohata üsnagi iroonilist peegelpiltsust. Ja siinkohal on eelkõige kahju, et pole võrdset partnerit, et tema on kadunud kuhugi pehmesse konformismi, sõnakuulelikku sussitoojasse, et ta ei märka isegi mitte seda... sidusust, põhjus-tagajärje vastupeegelduse tagurpidilikkust. Kui palju sügavamaks võiks sellesse peegeldusse süüvides saada - kui just juhuslikult selle targakssaamise käigus kaldast lahti ei lase ja end sellesse põhjatusse järve ära ei uputa. Aga siiski - kui palju sügavamaks... Kui ligitõmbav sillerdus veepinnal, kui ahvatlev mõte on kaldast õige natukene veel kaugemale küünitada ...

Ei mingit sulpsu, sorri, ujun hästi ja põlen halvasti, sest "tahan kõike teada, tunda ja kogeda" ellusuhtumise juures on samuti üsna MÕISTLIK teatud minimaalse taseme "ozavus ja paintlikkus"- ja võibolla oleks raske turvis siinkohal saatuslikuks takistuseks, mull-mull-mull.

Kas õppida mitte haiget saama, või õppida haiget saama.

Aga veelkord, isegi inimeseksolemise vastutust saan ma võtta ainult iseenese eest - ja olen ma ju enesegi jõudu peaaegu, et üle hinnanud ja küll on hea, et keegi ei tea, kui hullu hinda see maksma läinud oleks, kui... Aga näed, samas hea ka, kui juuksekarv enne juuksekarva katkemist teada saad, et siitmaalt läheb su absoluutse suutlikkuse piir.

Tagasi teemasse: kui ma iseenese jõudugi ette ei teadnud, kuidas saan siis teiste jõudu mõõta, teiste eest radu valida või vastutusetaset - või inimeseksolemise viisi - määrata?

Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest tihtipeale on mõtlemine, peegelpiltide nägemine, neile nimede otsimine ja seoste püüdmine üks ütlemata üksildane, unetu ja jäine tegevus, mõtlen isegi mõnikord, et miks ma seda nii väärtustan? Palju parem oleks samal ajal mõnusasti padjas mõmiseda, selle asemel et kübemena kõiksusesse jõllitada, vapralt nagu küülik, kes üritab Smaugi hüpnotiseerida.

Kosmosekartus. Minul ka. Ikka veel. Aga ma julgen talle otsa vaadata, mis sellest, et sapsud värisevad ja vurrud käivad nagu propellerid. (I am brave but l am chickenshit... Isn´t it ironic, don´t you think?) Hurjuhh!

Vastutusest ja sellest, kuidas paralleelrada paljud asjad peffi keerab

2011-12-24T12:09:00.000-08:00

Hakkasin mõtlema, et olen kuramuse pikka aega iseennast piinanud suuresti sellepärast, et võtan iseeneselegi märkamatult, justkui loomuliku ja enesestmõistetava liigutusena enda peale tohutu koguse vastutust. Laste, pere, lähedaste ja oluliste inimeste heaolu eest, sest nad on mulle tähtsad ja minu võimuses on ju neid hoida, kaitsta ja rõõmustada. Ja kuna minu jaoks on tähtis inimestest aru saada, püüan ma aru saada eelkõige neist, kõige lähedasematest - ja kui ma oletan, et olen enamvähem aru saanud, siis püüan ka arvesse võtta kõiki nende eelistusi, sümpaatiaid ja antipaatiaid, kiikse ja muidu eripärasid. Arvan, et minu vastutuseks on leida see õige asend ja seisund ajas ja ruumis, mis sobib kõigi nende teravate nurkade vahele. Ja tihtipeale, kuna mõned asjad ikka kohe mitte kuidagi kokku ei sobi, teen mööndusi just iseenese eelistuste arvelt. Selleks, et leida lahendust, mis teeb õnnelikuks teisi, noh, et kui nemad on õnnelikud, siis võiksin ju mina ka olla. Mis sest, et kohati on see hind üsna-üsna ränk. Esialgu tundub, et ei hullu, vean välja. Ainult, et see vastutus on nagu vasikas, mis õlgadele võetuna iga päev kilo või kümmekond juurde võtab ja varem või hiljem lihtsalt tuleb see hetk, kui ma seda vastutust enam välja ei kanna, rääkimata sellest, et seni, kuni ma püüan ja pungestan, ei jõua enese peale eriti mõeldagi. Sest, noh, mis siin mõelda, ma olen tugev nagu põhja nõid ja igikelts, mina saan ju hakkama.

(Esimese lapse needus: sa oled ju tubli, tark ja tugev, sa saad hakkama. hoolitse hoopis ise juba teiste laste eest...).

Ja tegelikult ei oleks seda üldse vaja, ütleks keegi, kes näeks pilti väljastpoolt. Ise, vasika all kookus ja elu eest pungestades ei saagi ma aru saama, et mitte keegi ei eelda minust seda, et ma ainuisikuliselt siin kogu maailma ära päästan - ja seda, eksole, omaenese songa hinnaga. Ega siis neid lähedasigi ei tee rõõmsamaks, kui ma nende õnneseisundit oletades teen seda oma õnne arvelt, olen väsinud, kurnatud ja elurõõmust tühi nagu.. noh, midagi, mis on väga tühi.

Tegelikult vasikas ei ole päris õige võrdlus, kohati on tegemist ehtsa zhonglööritööga - üritan kõiki palle, mida tundub - jällegi - loomulik ja iseenesestmõistetav võtta ENDA kohustuseks õhus hoida, noh, seal ka hoida. Veel kiiremini, veel osavamalt, 100 asja meeles hoida, 1000 asja arvesse võtta. Reaktsioon! Analüüs! Otsus! Järgmine pall!

Ja samal ajal õiendab paralleelrada, mis on ilmselgelt eesmärgiks võtnud mu zhonglöörivõimeid sajaga saboteerida, et kuidas kõik on suhteline, tõde on subjektiivne ja kes kurat mina üldse olen, et siin sügavasti analüüsin - või otsustan, olgu või hädavajadusel. Ja nii ongi tema vägagi veenva sabotaazhi saatel väga nõme midagi otsustada, sest ma ei saa kuigivõrd kindel olla, kui adekvaatsed on mu otsused - ja kas nad äkki kellelegi hoopis halba ei tee soovitud hea asemel? Keegi ütles, et kõige suurema jama keeran ma kokku just siis, kui ma talle kõige paremat tahan. Kohati nii ongi. EI OLE MINU ASI MAAILMA ENESE ÕLUL KANDA.

Paralleelraja kobin: "No aga kas siis, kui sa oledki juhuslikult pisut nutikam, kogenum, tugevam - no kasvõi näiteks lastestki, kas pole siis sinu sünnipärane kohustus hoolitseda teiste eest, kui sa seda oskad ja saad? Ja, olgem ausad, kas mitte just see, kui palju sinu privaatsest ja pühast ajast kuulub korraga nendele, ei ole mitte suures osas kogu selle maailmavalu põhiline salapõhjus, keda me siin petame, ennast või jah?"

Hah, ebaaus argument, loomulikult võtan ja kannan ma kõiki neid vastutusi, mis laste ees on. Teatud hetkel tuli ennast laste tekkimise tõttu ümber defineerida. Mis oli üsnagi valus iseenese muutmine ja kogu oma maailma, võimaluste - ja võimetegi - ümberhindamine. Teisest küljest annavad lapsed mingil hetkel selle mustvalge selguse, mida halltoonses maailmas ja pidevalt kostva paralleelraja skeptikukobina hädasti vaja on, et üldse toimida.

Jah, lapsed on absoluut, ja see on mu enda valik. Selles mõttes kena, et kõiges muus kaheldavas on üks väga lihtne ja väga selge asi. Ja mitte kuidagi ei saa mitte keegi kahelda, et kas see on vastutus, mida ikka on vaja enda selga ubida või mitte. Ühene vastus. Ei mingit kõhklust.

Aga üldiselt olen ma üsna tihti selle sisseharjunud vastutusevõtmise ohver. Väärikas on kaitsta, arvestada ja hoida, jah, aga... mitte siis, kui seda ei taheta - ja mitte enese arvelt.

Annaks jumal ainult mõistust õigel hetkel näha, mis on mis, ja kui pimedalt suureks mõni vasikas võib kasvada.

Arusaamad iseolemisest

2011-12-16T01:08:00.000-08:00

on samal ajal ka arusaamatused.

Nii see ongi, iga kord, kui ma arvan end suutvat midagi minu enese jaoks piisavalt ühest paika panna, jookseb paralleelrajal ikkagi vastandmõte: aga teatud määral sisaldab seegi absoluut enda vastandit. (Minust saaks erakordselt halb kohtunik: "Aga teatud seisukohast ei saa väita, et see kuritegu oleks tingimata kuri tegu, kuna neid asjaolusid on võimalik tõlgendada ka teistmoodi...". On nii raske anda hinnanguid, kui pealtnäha halva põhjuseid inimlikult mõista suudad). AGA.

Samas, elus on asju, mille puhul minugi ürgvajadus mõista ja mõtestada muutub ebaoluliseks, nüansid taanduvad, selgus on veendunud, puhas ja absoluutne. Jabur on see, et kui ma varem olen pidanud just sedasama sissesundunud vajadust näha ja arvestada kõiki - ka vastandlikke - nüansse, osaks minu enese põhiolemusest, siis just nendel must-valgetel joondumishetketel tean ma väga selgelt, kes ma ise olen. (Ja siin ütleb paralleelrajamõte: aga võibolla ongi nii, et ka kõige halltoonidetolerantsem vajab aegajalt mustvalguse laksu selleks, et halltoonsust paremini tajuda ja mõtestada. Või _võibolla_ muutub absoluutne halltoonsus lõpuks ikkagi iseenda vastandiks, vastandudes mustvalgelt selgetoonsusele. Nii, ja jällegi jooksutas paralleelrada sellegi veendumuse absurdini, nagu ta seda alati tegema kipub. See õõnestab tohutult mu suutlikkust öelda midagi, mida ma isegi suudaks täielikuks tõeks pidada - samal ajal jooksevad mu peast läbi kiuslikud mõtted, mis öeldut pakuvad täiesti vastupidises valguses, pilkavad, ratsionaliseerivad, tühistavad... jah, kõik on suhteline, aga samas - mitte kõik!)

Nojah, heli ei ole maha keeratud, aga praegu võib paralleelrada kobiseda, mida tahab. Praegune iseenese leidmise selgus on võrreldav metallikontserdil saadud elamusega, kui seisad selles õiges kohas, kuhu kõik helid kokku jooksevad, ja lased sellel sümfooniliselt raevukal helikosel oma hingekanalid lahti uhtuda. On asju, mis on absoluutsed. On piire, mida ei ole lubatud ületada. Lahinguväljal näeme, raisk.

Turundusvaldkonna õõv

2011-12-01T09:51:00.001-08:00

Kui oled turunduses mõnemat aega töötanud, hakkab süvenema pentsik, vahel isegi pisut õõvastav tendents. (Mis jälle omakorda seotud meedia, suhtluskanalite, võrgustiku - võrgustikuga.)

Facebookis uut sõnumit märgates ikka ergastud mingil viisil, Pavlovi refleks, mida need mõned õiged, isiklikud, toredad ja head sõnumid on aja jooksul kujundanud. Nüüd aga on seal üha enam ja enam sõnumeid sõpradelt, kes on ise kah turunduses tegevad ja kes kutsuvad mind (kui sõpra või kui üht võrgustiku lüli, kellele siis võrgus võrkturundada?) oma ettevõtte üritustele. Või oma agentuuri klientide üritustele, sest agentuur peab ju hea seisma selle eest, et saaks rohkem fänne ja klikke, olgu või sõpru.

Jah, noh, kes olen mina siin hädaldama, ühe või kahe lemmikprojektiga olen samaviisi teinud ju. (Õiend: eraprojektid, lemmik- ja muidu tegutsemaajavad projektid, mitte otseselt kommerts. (Õiendi õiend: aga mis on tänapäeval kommerts, kui lõpuks me kõik oleme müüdavad, turul me oleme vennad ja õed, kõik on hinna ja vaatenurga küsimus.)) Jah, noh, mu endagi seina katavad aegajalt mu oma ettevõtteteemalised/erialased uudised (Õiend: aga teatud maitsekuse piiril, ma loodan, või teatud uudisväärtuse piiril, või siis on ju ometigi sotsiaalne meedia see koht, kus võiks olla meeldivalt sotsiaalne ka oma erialase teemaga - ja, nagu näete, see ongi puhas apologees.

Lugesin kusagilt, et loovad inimesed on suuremad valetajad lihtsalt seepärast, et see va loov alge neis hakkab kohe innukalt iga "valet" ratsionaliseerima, leidma kasulikule, kuigi ehk inetuvõitu teole selliseid põhjendusi, mida hakkaks või isegi uskuma. Nii kipub müügimees minus kah leidma õiendeid ja vabandusi, kui ma ise käitun aegajalt suhteliselt... samamoodi.

Ja paralleelraja tülikas "tahan-kõike-mõista" mootor õiendab vahele, et kas töösse mattunud inimese kutset tema töö viljana käimalöödud promoüritusele võiks vahelduseks olla hoopiski rumal võõrastada? On ju ometi olemas võimalus, et see on viis oma olemasolust teada anda, kuigi seda tõesti veidi mattunud viisil ("hakkan minema nüüd oma kitsast rada"...).

Võrgus olla - seda võib vaadata tõesti kahtepidi. On see võimalus või hoopis lõks, kuhu koos teiste sarnaste kalapoegadega lihtsalt kinni jääd. Või siis lased ennast kui potentsiaalset fänni lihtsalt võrgutada, hakkamata oletama tuttavate kutsete taga tagamõtete tagamõtteid või lihtkonkreetset püüdu kobedama statistika poole (Cost Per Click, Cost Per Action...).

On kaks mõtet, millel on kusagil kokkupuutepunkt

2011-11-10T14:52:00.000-08:00

Üks mõte on see, et inimene kipub teistelt eeldama, et nad käituvad temaga nii, nagu tema nendega käituks, aga peab paratamatult pettuma. Näiteks kasvõi sellegi pärast, et inimesed lihtsalt on erinevad.

Teine mõte on see, et tegelikult on inimene alati üksi.

On võimalik, et nende vahel on väga lihtne põhjus-tagajärg seos. Kui inimesed ei käitu sinuga nii, nagu sina nendega käitud, pettud neis ja tajud üksiolemist seda teravamalt.

Alati on võimalik ennast sellest üle mõelda. Et tegelikult erinevus rikastab ja muu selline joga.

Aga alati on mingid objektiivsemat-sorti kriteeriumid, millest ühine lähtumine on ikkagi põhjendatud eeldus. Vastastikune austus, hoolimine, toetamine. Mitte võõraste vahel, mõistagi, aga lähemas ringis. Ja kui seda pole, siis on pettumus seda ehedam.

Samas on pettumisetunne ühest otsast ka lapsik ja lapsikuna ei taha keegi ennast tunda. Aga alla neelata ka nagu ei taha.

Ma olen inimestest väsinud.

Loll lugu, aga tarkadel inimestel oligi õigus, kui

2011-09-11T13:05:00.000-07:00

nad ütlesid, et kõige rängemalt saab sind reeta see, kes on sulle kõige lähemal. Logistiliselt ja strateegiliselt loogiline ka. Samas, selline asi tuleb ilmselt kord elus ikka läbi elada, heaks või halvaks.

Vaheldus

2011-06-16T06:50:00.000-07:00

Sõitsin bussiga Pärnusse ja tundsin rõõmu sellest, et tänu sisekõrva erilisele tasakaaluhetkele ning ilmselt ka sellele, et raamat oli hea, suutsin bussis lugeda ilma oksele hakkamata. Mis oli meeldiv vaheldus, sest kuigi mul eesmärgipäraseid mõtteid aegajalt on, mõtlen ma nad turbokiirusel 10 paralleelsel rajal korraga ära ja siis, kuna mul tavaliselt läheb autos süda pahaks niipea, kui ma aknaservast allapoole vaatan, olen sunnitud tundide kaupa oma sihitult töllerdavaid mõtteid korrale kutsuma ja aegajalt üllatuma, et otoot, kuidas ma siis nüüd selleni välja jõudsin.

Aga vaheldust oli veelgi rohkem. Peale mõnda lehekülge märkasin korraks pilku tõstes, et bussi esiklaasile peksab va paduvihm ise. Maailm oli märg ja hall. Lugesin edasi ja poole peatüki pärast säras aknasse päike veatult sinisest taevast ja suvi paistis igati heas vormis olevat. Läks mööda veel kümmekond lehte ja jälle välja vaadates tundus, nagu oleks me paduvihma sisse tagasi pööranud - jälle taevas tumesinine ning vett kallas bussile pähe nagu oavarrest. Ja enne Pärnut oli jälle päike väljas.

Mhmh. Elu ongi viimasel ajal hullult vaheldusrikas, ja mulle endiselt meeldib.

Endalegi üllatav, et meeldib, sest kui nüüd seda suppi kaardistama hakata (supi kaardistamine lihtsalt kõlab niivõrd laheda tegevusena..), siis...

Aega ja muid asju

2011-06-10T04:17:00.000-07:00

on vahepeal päris palju merre voolanud, ja mina olen kirjutanud teisi blogisid ja muid asju. Aga ilmselt oli siis praegu õige hetk tagasi tulla.

Elu on kummaline.

Just seda ma tahtsingi öelda.

George R.R Martini autogramm

2009-08-04T05:36:00.000-07:00

Jebedijee! Sain lõpuks kätte oma GRRM autogrammiga "Windhaveni" raamatu.

Nimelt, kuna ma avastasin, et olen hapnikust paraku sõltuvusse sattunud, pidin rahvarohkelt kirjanikugakohtumiselt lahkuma enne, kui õhk päriselt otsa sai. Meid oli nii palju, selge see, et kõigile ei jätkunud.

Veskimees, hea inimene - ja suurema kopsumahuga ka -, võitles lõpuni ja tõi mulle siis eile lõpuks autogrammi koju kätte.

Raamat oli lausa pühendusega, mis kõlas innustavalt: "Katz - fly high!" George Martin.

Hee... polegi varem fänn olnud ja nüüd siis nii ilusti! Päris rabav.

Kui ma siis häbelikult Veskimehe käest küsisin, et kuidas siis nii isiklik pöördumine ja mille alusel austatud kirjanik selliseid soove kirjutas, lõi Veskimees käega ja ütles vana illusioonirikkuja kombel, et "Kust mina tean, küllap pani suvaliselt."

Selge see, et suvaliselt :D lahe ikkagi.

Töist ka

2009-08-04T05:33:00.000-07:00

Kuigi see on suht rangelt väga isiklik blogi, kus ma tööst ei räägi, siis erandkorras link artiklile kontekstist ja reklaamist, mille täna kirjutasin ja millel on väärtus neilegi, kes otse turundusega ei tegele.

Piinlikkusega tuleb tunnistada, et väärtus seisneb peamiselt lisatud pildimaterjalis ;)

Kusagilt peab ju alustama...

Psühhotüübi test: päris asjalik

2009-08-03T00:33:00.000-07:00

Taasleidsin Orkutist ühe päris asjaliku psühhotüübi testi. Soovitan teistelegi. Asub siin.

Kui kedagi teist või ajalugu peaks huvitama, siis minu tulemus oli ENTP - EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-KOHANEJA

Deit George R. R. Martiniga esmaspäeval kell 17.00

2009-07-08T12:30:00.000-07:00

Tähtis sündmus Eesti ja minu kultuuriloos. See olend, kes kirjutas Jää ja tule laulu (ehk "Song of Ice and Fire", sest et mu peas on selle raamatusarja nimi ikka algkeeles ja tõlkimata), ilmutab end eesti inimestele. Täpsem info on www.varrak.ee lehel.

Korjan lapsed enda külge ja lähen kindlasti (Blood of the dragon, blood of the dragon...).

Tarokaardid

2009-07-05T14:13:00.000-07:00

Sain siis endale ka. Sellised ilusad, kuldse servaga. Otse Amazoni imedemaalt.

Tõlgendamine on puhas rõõm :) Nagu täiega. No näiteks võtta küsimus, et - kas olukorras x arvestada ratsionaalseid või emotsionaalseid argumente, ehk, kui kasutada üldkirjanduslikku läilat sõnastust, et "kas kuulata mõistuse või südame häält".

Vastusekaardiks king of swords, tagurpidi. Mõõgad tähistavad mõistust, vaimset maailma. Sünkab küll, eks?

Kui kasutada siis seda "tõlgenda sümboleid, kuidas sisetunne ütleb", siis jääb mõõkade kuninga külluslikust tähendusehulgast sõelale see, et "mõistus on kuningas". Sobib ju küll? Aga kui kaart on tagurpidi, kas see tähendab seda, et antud olukorras ei tasuks mõistust pukki lasta? Et siis hoopis teine ütlus, et "mõistus on hea sulane, aga halb peremees?".

Nüüd tõlgendamisesoovitus: mõned tõlgendajad kasutavad kaardi tagurpidiasendile eri tähendust, mõned mitte. Otsustage ise sisetunde järgi, kumba teete.

Ehk siis: tänu taro kaardile teisendus küsimus, et kas kuulda mõistuse või tunnete häält, hoopis selliseks: kas arvestada kaardi tagurpidi tähendust või mitte?

No... fun. Ise peab elu huvitavaks elama. Mõtlema. Mida rohkem mõtled, seda huvitavam. Tagurpidi? Mida huvitavam, seda rohkem mõtled? Igatahes, igatahes....

2

2009-06-08T07:19:00.000-07:00

Vada, eesliga juhtus ütekõrra sihandne paha lugu, et kooles teine kahe saadu vahel sula nälja kätte är.

Oli ikke üits loll loom küll.

Mõned tulemised

2009-05-25T04:00:00.001-07:00

ja mõned minemised on nii palju tähtsamad kui teised. Kummastav on neid samal hetkel ära tunda.

Teerada mäletab veel tulijate taldu ja olijate uiteid veidi aega...

Chaotic good

2009-05-20T04:24:00.001-07:00

on konkurentsitult kõige raskem valik. Vastutus tagajärgede eest - jah, palun, täie raha eest. Seevastu aga ei mingeid reegleid karkudeks. Mõtle ise, kuidas saad.

Saruman of many colors

2009-05-19T02:26:00.000-07:00

Käisin aurafotot tegemas. Väike ebalus oli hinges, sest ma pole päriselt otsustanud, kas ma usun "neid asju" või ei usu. Kohati nagu isegi usuks, aga siis rikub kaine mõistus kõik ära. Või vastupidi. Ühesõnaga, jälle on tegemist ülearuse mõtlemisega.

Ehmatus oli aga päris suur, eks see ebakindlus aitas ka. Et NOOO mis sealt siis tuleb, eksole, ja kui see suht venekeelne mutike, kes pildi ära tegi, minu aurat nähes erutunult ohkima hakkas, et oh, hospodi, oh, hospodi, siis mõtlesin küll, et nii-nii, kahe lapsega kodus ja rasedusjärgne depressioon ja ületöötamine ja muu säärane, et raudselt on mu aura mustaruuduline ja servast kakapruun.

Tädike aga seletas pisarsilmil muudkui edasi, et sellist asja pole pikka aega näinud... ma olin enda pärast juba üsna mures. Kui ta siis aga õnne soovima hakkas, olin lihtsalt üllatunud. Ühesõnaga.

Et _kui_ nüüd neid asju uskuda, eksole... Määratluskaardi järgi selgus, et mu aura oli peaaegu üleni valge, ainult vasakust servast natuke sinine. Tädike ütles, et see on väga ebatavaline, et mul on ingli (INGLI?!? wattaf###?) aura. Et nii palju valget pole ta kellegi auras ammu näinud ja ohjohhaidii... ja et natuke on sinist ka ja natuke roosat ja natuke rohelist ka serva pealt, mis omakorda näitavad rahu ja suurt armastust ja häid sõprussuhteid, millest kõigest ainult viimane mulle täiesti asjakohasena tundus, sest sõpradega on mul tõesti vedanud.

Värvipilt näitas minu silmis küll päris palju seda va kärtsu sinist ja nummiroosat oli ka üpris palju, aga tädike ikka seletas, et see heledam asi roosa all ja ümber pole ikka midagi muud kui valge ja seda on ütlemata palju. Vot sedasi siis.

Kui ta selgitas, et see sinine "nukake" mu auras näitab peale üüratu kommunikatsioonivõime (soovi? ;) ) , et teised inimesed näevad mind kui malbuse kehastust, tüünet ja rahumeelset, pidin äärepealt naerda norsatama nagu Smaug, aga tõin kirjeldusekohaselt kuuldavale ainult mingi vesise niitsatuse. No... tüüne lugu, tõepoolest. Latatara võin ma ju olla (kui olen ärkvel, siis räägin, kui ära väsin ja magan, siis kirjutan vms), aga leebe-lahke-malbe? Väga kahtlane.

Suure armastuse koha pealt ma sõna ei võta, sest esteks oli segane seegi, kas tegemist kvaliteedi või kvantiteedi või mõne muu suurusega, aga see, et ma olen valgega tähistatavat spirituaalset vaimuenergiat täis nagu sportlane steroide, oli ikka üllatav küll. Kuna aga see suur armastus oli mul - törtsti- selle aukartustäratava valge sees, oli tegemist lausa spirituaalse armastusega, nii et siinkohal ei julge ma ka vastu vaielda, sest ma tõesti ei tea, mis loom see veel selline on.

Et kas ma ei tahaks inimesi ravima hakata?

Oleks ma seda siis teadnud, kui siinsel majatäiel kõhugripp oli, oleks vähemalt ise järjekorrata kempsus saanud käia. Oleks kõigile neile küllusesarvedele raginaga spirituaalse tõmbluku ette tõmmanud ja asi vask.

Uskuda siis nüüd, või mitte? Ingel - vaevalt! Aga pirakat portsu spirituaalset energiat ongi eesti kultuuriruumis traditsiooniliselt _hoopis_ teise nimega kutsutud... päris meelitav mõttekäik.

Muigama paneb muidugi see ka, et kui värvikaardil kõik see positiivne ära kirjeldati, millise võimsa spirituaalse energiaga valge värv on täidetud, mainiti juurde, et white has the qualities of all the other colors. Võta siis kinni ;)

Ja siis muidugi see suur, et... kui sulle ikka 290.- hinna eest räägitaks, et nojah, kumab natuke mingit kartulikarva hägu, paistab, et olete ilmselt elus, siis küsiks paljud raha tagasi. Et küllap nad pakuvad selle raha eest lisaks ilupildile ka lihtsalt professionaalset egobuusti. Soovitan. Ja uskuge, tõlgendaja on nii optimistlik, et isegi kui ka kubemetsakra peaks lillat värvi olema, suudaks ta selle ilusasti ära põhjendada.

Nokk ja saba.

2009-04-30T12:12:00.000-07:00

Kui on üks lahti, siis teadagi, teine kinni, ja kui on kinni, on jama kui palju. Nii nad rahvasuus ütlevad seda asja. Uskuge mind, kui nokk ja saba on mõlemad lahti, pole elu sugugi roosiline. Kõhugripi kogemus teab rääkida.

Mõtleva inimese põhiline häda

2009-04-16T04:52:00.001-07:00

on ülemõtlemine. Kui mõtleks vähem, oleks vähem põhjust mõelda ka, asjad oleks palju lihtsamad.

Ja eriti totter on, kui sa mõtled üle lihtsalt sellepärast, et oled parajasti väsinud. Sest et siis ei tule just need kõige erksamad mõtted pähe, vaid ikka need jaburamad. Ja need väsitavad sind veel omakorda.

Samamoodi toimivad vist üleväsinud lapsed ka - isegenereeruv väsimus, mis mingil hetkel lihtsalt geomeetriliselt kasvama hakkab.

Siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi, ütles inglaste kuulus värsisepp.

Koolitamisest

2009-03-27T05:57:00.000-07:00

Inglise keele sain ma alles siis enamvähem selgeks, kui seda teistele õpetama hakkasin. Sama kehtib ka erialavaldkonna kohta. Kui pead mingil teemal ikkagi loengut pidama, siis ei saa enam edasi lükata, tuleb asi endale selgeks teha. Ja töötab, päris hästi. Mida kõike ma olen ise sellepärast selgeks õppinud, et pean teistele õpetama.

Siit küsimus, et miks see, kui ma mõnikord teistele elu õpetan, samamoodi ei aita. Võiks ju. Ma võiksin isegi veel rohkem püüda ja olla Suur Elamise Õppejõud. Et selle kuramuse asja ükskord selgeks saaks.

Või, noh, äkki peaks seekord hoopis vahelduseks kellegi targema loenguid kuulama?

Mõnikord

2009-03-19T12:28:00.000-07:00

on lihtsalt nii raske, et hakkad kahtlema, kas see vanakuradi vanaema sitkus ja õelalt särtsuv vägi, mis tavaliselt kõrvadest välja purskab, sind seekord läbi veab. Et äkki on see siis nüüd see mägi, mille tippu ei jõuagi.

Tahaks, et teised inimesed teeksid maailma lihtsamaks, aga tõenäoliselt pole see võimalik. Ise peab ikka tegema. Aga kui ise mõnel hetkel enam ei jaksa?

Asjad

2009-03-08T13:57:00.000-07:00

Mõned asjad kukuvad välja teisiti kui planeeritud.

Mõnd asja ei oska ette näha.

Mõnda asja polegi võimalik planeerida.

Enamuse asjade kohta puudub piisav informatsioon.

Parim, mida sa selle kõige käigus teha võid, on teha oma parim. Mõnikord sellest ei piisa. Mõnikord arvad ise, et piisas, aga teised arvavad, et ei piisanud. Mõnikord ei tea, kas piisas või ei piisanud. Mõnikord arvavad teised, et piisas, aga tegelikult ei piisanud. Mõnikord piisab kah. Nii mängult kui tegelikult. Ainult, et alati ei pruugi sa seda ise teada.

Parim, mida sa selle käigus teha võid, paraku paremaks ei muutu, sest paremat kui iseenda parim pole kusagilt võtta.

loogika

2009-02-24T11:53:00.000-08:00

mis raskendab nõidade põletamist.

esimene samm: leidsid nõia. Peitis ennast, reo, ausate inimeste eest, aga tuli päevavalgele.

teine samm: peaks kaabaka vist ikka ära põletama?

kolmas samm: tuleks siiski eeldada, et ka nõial oleks elust üht-teist öelda, sellest hoolimata, et ta ei kavatse seda teha.

neljas samm: no mida siis sellisel juhul peale hakata, eksole?

Lugu

2009-02-13T07:54:00.000-08:00

Ära torgi inimest igava faktiga, ütles koolis üks õppejõud, kes muuhulgas ongi väga tark tegelane. Kuiva informatsiooni on meie ümber lihtsalt liiga palju. Kui sa tahad, et öeldu kuulajale meelde jääks, räägi sellest Lugu... Lugu on see, mis inimest haarab, mis jääb meelde...

Ja mina mõtlesin, et mul on loll komme mittetöisel ajal rääkida asjast nii, et keegi ei usu, et ma täiesti kaine olen. Ikka iidam-aadam ja alleaa. Ja lehma lellepoeg. Aga - haa! Tegemist on lihtsalt tapvalt hea intuitsiooniga, vaadake, selle asemel, et kohe asja juurde asuda, kannatust - ma räägin Lugu... ;) Tänapäeva infotihedalt asises maailmas tuleks sellise ajatapmise üle rõõmus olla ;)

Paraku lisas see õppejõu mõttetera, mis mind eneseiroonilisele sisekaemusele õhutas, minusse ka natuke positiivset sadismi - vägisi ajab muigama ka teiste üle olukord, kus mina räägin _lugu_ aeglaselt ja kurnavalt ja kõrvalepõigetega parimas 1001 öö vaimus (miinus erootilised stseenid, sorry!) ja vaene haritav muutub üha rahutumaks ja rahutumaks...

Õnneks või kahjuks pole just kuigi paljud mu sõbrad just kuigi viisakad, nii et sügeleva sabakondi sündroomi jälgimist ei saa ma siiski liiga sageli nautida.

Õigem valem

2009-02-04T04:16:00.000-08:00

(siinkohal ka tunnustav kummardus selle geniaalse nimega - ja vähemalt kaht suhteliselt geniaalset inimest sisaldavale - "loomingulisele kollektiivile").

Aga asja juurde. Kõige õigem valem mingiks eluga süüdimatule rahulolule sarnanevaks seisundiks on teha vähemalt iga n (nädal) vähemalt 1 x (üks kord) midagi, mida teed 1. x (esimest korda) elus.

Töötab hästi ja hoiab noore ja lollina (sest, öelge ausalt, kes neid noori ja _tarku_ jaksab kannatada).

Lollalllaa.

Lastest, kui juba, siis.

2009-01-31T13:00:00.000-08:00

Et miks neist ei sõnagi, kuigi mul neid varsti terve majatäis? (Kahe lapsega olen ju peaaegu nagu paljulapseline eestlane..).

Aga ongi selline... isiklik teema vist. Kusjuures, veider lausa, et isiklikum kui mingid uitmõtted või eneseleidmised. Enese võin leida, kaotada ja unustada (Jää-ääre viisil) raha eest või ilma, lavaga või ilma, ja isegi kleidi võin seljast ära võtta, kui särk alla jääb ;) Aga lapsed on tõesti isiklik teema. Tunnetuse asi, ilmselgelt. Samas loen ma ju suure mõnuga mitmeid pere-elust vestvaid blogisid. Aga ise näe, kätte ei anna. Kes ütles, et elu peab õiglane olema.

Paralleelmaailmatest

2009-01-25T14:42:00.001-08:00

Lapsepõlvest mäletan mingit sellist laulujupikest, nagu: "Küll on hea, et keegi ei tea, et mina olen Koluonuke". Tagahammastes on tunne, et vahepealse aja jooksul on erinevatest muinasjuturaamatutest loetud onukese nime mitmeid eriversioone, kuid ükski neist pole olnud esimesest sharmikam.

Koluonuke minus hämmastab mind jätkuvalt. Aga kuna "küll on hea, et keegi ei tea..." - ja kuna ma enam rase ka ei ole, siis ei mõista keegi kahtlustadagi mingite pisikeste onukeste olemasolu minus - siis elavad kõik Amberi varjude tuhanded versioonid õndsas teadmatuses oma mitmekordsusest.

Eriti pentsik tundub see asi siis, kui üks neist maailmadest võib mõtiskleda mu pika juhtme üle, kui ma hajameelse näoga ringi tuian ja punasele rätikule ei reageeri... no mul on tegemist, samal ajal toimub minus umbes paar riigipööret ja ma tõesti ei märganud seda posti, mis mulle selles konkreetses reaalsuses parajasti tänava peal vastu kõndis, eksole. Ja eri ilmadest pärit iseennastega peetud vaidlused on viimasel ajal ühed värvikamad. Nii haigeid asju ei saa/ saab ühes elus olemas olla.

Äkki olen ma vigane programm, äkki peaks kõiki neid maailmu külastama ükshaaval ja miiiitteeeee korrrraaaga? Tsk-tsk-tsk indeed.

Sünnipäevad ongi

2009-01-23T14:30:00.000-08:00

selleks olulised, et

a) endale meelde tuletada, kui palju ütlemata lahedaid inimesi sa tegelikult tunned,

b) ütlemata lahedatele inimestele meelde tuletada, et nad seda on.

Lihtsalt üks kõne

2009-01-22T04:49:00.001-08:00

Mis siis, et vahepeal on mööda läinud - üks-kaks-kolm- või vähem või enam aastat. Kui minevik helistab olevikule ja dispetsher saab korraga aru, et olla-laa, need kaks asja asuvad kõigest hoolimata samas ajavööndis, on see päris hurraa tunne.

Jajaa, me oleme muutunud, aga kõige lahedam on see, et me oleme uskumatul kombel needsamad. No ja ongi üllatavalt palju aega vahepeal mööda läinud. Mõned inimesed aga lihtsalt on sellised, et sedasama jutuajamist, mis siis pooleli jäi (ja nendega jääb alati midagi pooleli), võib enesestmõistetavalt jätkata. Et... kuule, ma vahepeal mõtlesin, et... ja mäletad, kuidas sellega oli...

Mõned inimesed on... mõned inimesed on... Novot, hea, et need inimesed on.

Lapsed teevad targaks

2009-01-14T14:43:00.000-08:00

Põhimõtteliselt jah, aga see on siiski liiga absolutiseeriv.

Kõik oleneb ju algmaterjalist.

Lapsed teevad targemaks.

Ise tegin?

2009-01-03T10:39:00.000-08:00

Mis mõttes ise? Enamus inimesi ei tea tegelikult kuigi hästi, kes nad sellised ISE õieti on.

Esmalt see vana hea taskutargutav ohkimine, et kui palju ollakse päris iseenese asemel hoopis see keegi, keda tahaksid näha sõbrad ja vaenlased, lähedased ja ühiskond... Seda niikuinii, seda ka. Samas, oleme kord sotsiaalsed elukad ja üksteiselt ju õpitakse. Neist teistest inimestest johtuvaist muutustest on kindlasti päris suur osa meie eheda mina väljakujunemiseks vajalik. See teine osa, jah, paraku, on moonutav. Ise oleme konformistid, ei taha ujuda vastuvoolu, ei viitsi võidelda ja võimelda, läheme kergema vastupanu teed. Eks see ka räägib sellest päris minast üht-teist. Aga niikaua, kuni suudame ise vahet teha, et jajaa, see on see, kes ma olen ise, ja see on see mask, mida ma mingis olukorras lihtsalt selleks kannan, et ühiskonnaga paremini läbi saada, pole asi veel kõige hullem.

Keerulisemaks läheb siis, kui tajuda, et ka suur osa sellest enesest, mida peetakse ehedaks, on ehitatud täpselt samamoodi teiste ootustele, kas positiivse või negatiivse reaktsioonina, ainult et alateadlikult. Ise arvame tõsimeeli, et see ongi meie tõeline mina. Aga tegelikult ei ole. Aru ka päriselt ei saa, mis enda ja eluga toimub. Et elu oleks nagu lähteandmete järgi usku-pekki-matult ilus - aga rahul ikka ei ole (but i still have not found what l'm looking foooor....). Selline inimene, nagu ma olen/ta on/sa oled, peaks sellise eluga aga vägagi rõõmus olema. Miks siis ei ole? Komplektis on ilmselt mõned valestihinnatud tegurid, surume endalegi aru andmata ümmargust palli kandilisse auku. Eriti loll tunne vist. Selget diagnoosi ei pallile ega augule pole aga kelleltki küsida.

Päris veider on uurida iseennast/kedagi teist selle küsimuse abiga, et kas antud mõte/tahe/tegu on ehe ja tuleneb sellest päris oma õigest minast või on tegemist siiski mingi välise mõjuri projektsiooniga. Pealegi, alateadlik mina oskab teadlikku üliosavalt üle kavaldada.

Kui vanaks peab inimene elama, et iseendaga tuttavaks saada? Selle päris iseendaga?

Võimalik, et ebamäärane valu tagumikus ongi selle tegeliku mina ainus viis teada anda, et see, mida me temaks peame, on hoopis salakavalalt alateadlikult omaksvõetud mask. Ja et me elame elu, mis sobib sellele maskile, aga mitte meile endale.

Mõnikord

2008-12-24T03:07:00.000-08:00

õnneks on nii vähe vaja
vaikust ja valgust ja lahedat meelt
õnneks on neidki, kes koos läbi aja
käivad me kõrval ja hoiavad käest
kõrval, kui astume teelt

Elu muutus huvitavaks

2008-12-20T06:10:00.000-08:00

alles siis, kui mulle pärale jõudis, et tõde ei olegi olemas. Võttis alles aega, eksole, aga parem hilja kui hiljem.

Ilmselt aidanuks mind selle valgustuseni näiteks tudeering ajalooteaduskonnas, aga mida pole antud, seda pole antud. Insener-agnostiliselt maailmale lähenedes tuleb eeldada, et vähemalt mingid alustalad on piisavalt pädevad, et neid üldistades tõesteks kutsuda. No näiteks, et 95% tõde on juba piisavas koguses tõde, et olla tõde.

Kui ma nüüd ainult ei teaks, et parim vale on see, mis sisaldab 95% tõtt... ;)

Nagu jõulukook, mille puhul ma iseendale lubasin, et nüüd-nüüd esimest korda elus teen ma kõike täpselt retsepti järgi. Pärast seda pühalikkust selgus aga, et retsept, va reo, on vigane, ning sisendite hulgas puudub jahu und järelikult ka selle kogus, mõistagi. Lisasin jahu maitse järgi + võrreldes lähimate alternatiivsete lahenditega + välise vaatluse tulemusena ja leidsin, et 100% tõesus ongi mulle vist saatuse poolest vastunäidustatud, peab leppima selle 95 protsendiga. Mitte, et jõulukoogi retseptilevastavust oleks kuidagi ülearu mõistlik püha tõega võrrelda, see oli lihtsalt näide selle kohta, et kui ma ka olen südamest otsustanud, et seekord käib kõik reeglite järgi ja päris-päriselt, siis tuleb ikka mingi jama sisse.

Võibolla ka see, et tõde pole olemas, ei ole tõde. Või on see subjektiivne tõde, ainult minu maailmas?

Keegi ütles, et kui ma noka lahti teen, siis ei tule sealt iiales paljast tõde, vaid pigem on sellel jalas triibulised teksad, millele omakorda leegiheitja kannika peale joonistatud.

Leegiheitja, ma arvan, on liialdus, aga püksid on mõistlik mõte küll, sest meie külmas kliimas ei pea ka tõde alasti kuigi kaua vastu.

Mida oligi arvata.

2008-12-18T04:52:00.001-08:00

You are The Star

Hope, expectation, Bright promises.

The Star is one of the great cards of faith, dreams realised

The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Amatöörpsühholoogia

2008-12-09T12:48:00.000-08:00

on neetult ohtlik asi. Loed mingit populaarteaduslikku raamatut ja avastad, et uurid ennast sellise pseudoteadlase nutikashullu pilguga. Et äkki tabad ennast praegu, varajase keskea lävel, mingilt käitumismudelilt, mis kopeerib lapsepõlves kogetut. Mh, ah?

Ja, oh õudu, leiadki. Ah, et sellepärast ma siis... Ah, et seda nad siis... Ah, et nii see käibki. Kuigi tõenäoliselt on see päris elusast tõest ikka üsna kaugel.

Või äkki me ikkagi otsimegi kunagi läbielatud suhtemudeleid just selleks, et seekord tõestada, et muvvame läbi! Kasvõi läbi halli kivi või müüri või vaheseina. Ja tallamegi sedasama ringi, kuni ükskord õnnestub ringist välja murda, muuta seda suhtemalli. Osalejad muutuvad, aga jah, mõned ringid jäävad ikka kahtlaselt samaks.

Iseennast kahtlustada tagamõtete tagamõtetes on päris kurnav. Aitäh, Pratchett.

Inimesed ei muutu?

2008-11-24T04:24:00.000-08:00

Aga kui inimene on enne põhjalikku peetimist täiesti ühesugune ja siis peale põhjalikku peetimist täiesti teistsugune, ning seda pideva ühtlase joana, siis, lubage küsida, milline ta tegelikult ikkagi on?!

... ja valgeks läks maa

2008-11-21T04:23:00.000-08:00

Välja on kuulutatud avalik laiskelajate hooaeg. Külla on lubatud tulla. Piparkookide, glögi ja vahtrasiirupijäätisega.

Ma luban, et suvatsen tüünes meeleolus diivanil lesida nagu heas toitumuses merilõvi, aegajalt raugelt küljelt-küljele käntsatada ja kuulata ära kõik jutud, mis räägitakse aeglaselt ja rahulikult, ilma käredamate puäntide või viisakusvajaduseta vahepeal ohhetada.

Lapse esimene päev lasteaias

2008-11-04T02:38:00.000-08:00

Nagu mingi debütantide ball sadakond aastat tagasi. Võtsin eile õhtul triikraua vist isegi voodisse kaissu, ärge küsige, mis korvamatuid kahjusid see põhjustas...

Siia tabasin ennast, lapse mudaste taldadega õuetossud ühes käes ja ta pakkimiseleminev hambahari teises käes, ainult hetk enne seda, kui peast kätesse ja sealt otse töösse lülituks mingi väga kahtlane ühendus nende esemete vahel, mis andnuks alust kahtlustada, nagu oleks ma eelmises elus vene sõjaväes selle väikese puhastusvahendiga peldikuid küürinud.... Istusin trepi peale maha ja mõtlesin elu üle järgi. Jõudsin muu hulgas sellenigi, et lasteaias tõenäoliselt hambaharja üldse vaja ei ole. Ja et põhimõtteliselt ei saa see ju nii hull olla, et ma korraliku instrueerimise peale ja ise tõsiselt järgi mõeldes 90% lasteaeda kaasa pakitavatest asjadest välja ei mõtle.

Nii õnneks läkski.

Praegu on printsessil küll esimene sõprusemärk diagonaalis üle näo (armid kaunistavad naist) aga ta pahandas selle vägiteo peale umbes 20 sekundit ja siis leidis, et "oleullu" ja lasi mureliku emme juurest üldse jalga.

Murelik emme tundis ennast lasteaias üldse nagu viies savijalg vasika all, sest üüratukalli eralasteaia lugupeetud müügipersoon rääkis enne tähtsat üritust ühte juttu, kohapeal oli värsket debütanti vastu võtmas paar suhteliselt sõbralikku, kuid ütlemata hõivatud kasvatajat, kes andsid igaüks erinevaid huvitavaid tõlgendusi, mida minult sel tähtsal päeval oodatakse. Ma tundsin, et tõenäoliselt ei suuda ma kogu seda vastukäivat informatsiooni vääriliselt analüüsida või toimida viisil Figaro siin, Figaro seal, mistõttu tegin lihtsalt nii, nagu targemaks pidasin.

Muuseas, päris loll lugu, kui lasteaiast strateegiliselt taandudes kaotad 10-meetrisel marsruudil majast autoni prillid niiviisi ära, et kuigi oled liivakastis elukutselise entusiasmiga geovarasid lennutavale lapsele öelnud, et tadaa, emme tuleb varsti tagasi... lähed uuesti uurima, ega need autosõiduks paraku hädavajalikud riistapuud siiski koridori nagisse (minu puhul ei oleks see sugugi üllatav) ei jäänud. Et näed, emme tuligi tagasi, ma nüüd lähen jälle, tadaa... ja siis veelkord. Kasvatajad vaatasid mind juba päris murelikult.

No ei saa sõita ilma prillideta, noh. Ainus, kes sel tähtsal päeval täies vaimses vormis oli, oli ilmselgelt laps ise.

Pealegi on tal lisaks külmale närvile ka suhteliselt hea maitse. Mina oleks tema vanuses ka justnimelt seda raugete lokkidega rohelises kampsunis ja tunkedega teistest tsipa vanemat (umbes 2 aasta vanust vist?) kutti musitama läinud.

Reinkarnatsiooni mõte

2008-10-13T05:11:00.000-07:00

See sai siis nüüd selgeks.

Sest kui maailmas on ikka nii palju nii palju targemaid inimesi kui mina, siis ei ole tõenäoline, et ma suudaksin kogu selle tarkuse enda sisse kallata nii enamvähem käimasoleva 100 aastaga. Midagi teada saamata jätmine oleks aga ilmselge raiskamine.

Loodetavasti sünnin järgmises elus vähemalt 1 õppimiseks vajaliku meelega. Miinimumvarustus on vist vihmaussil.

Peab vist rohkem pingutama, et head karmat koguda.

Reedeõhtune

2008-10-10T10:30:00.000-07:00

Istuda järjekordset reedeõhtut kodus, olla rampväsinud ja samal ajal valest energiast - rahutusest ja maailmavalust, sellest, mis varem lihtsalt välja tuuritama ajas - laetud, vahetada tiburilla teistkümnendat mähet ja nentida, et sõbrad pidutsevad, mängivad bridzhi, teevad neid asju, mida vabad-vallalised ja lastevaesemad ikka teevad. Olla üleval öösel kella kolmeni ja mitte sellepärast, et armas, kuid öösiti mõnikord paraku pisut tüütu jõngermann on otsustanud lihtsalt mitte magada, vaid hoopis sellepärast, et vein ja lahe seltskond ja pidu ja...

Päris tüütu, kui vabadus magamatuseks sellisel, kunagi päris tavalisel põhjusel nüüd väga kättesaamatuks muutub. Eriti kurvaks teeb asjaolu, et automaagiliselt arvatakse, et sa ei ole enam seesama seltskondlik ja muidu ka täiesti tore mimm, kelle kaasamine kõikidesse sellistesse meeldivatesse tegevustesse oli iseenesestmõistetav. Praegu on iseenesestmõistetav see, et... mis me teda ikka kutsume, tal pole ju aega. Mis on tegelikult täiesti vale. Vastupidi, vaheldust on justnimelt vaja. Ja suhtlemist ja seiklusi. Lihtsalt uskumatu, kui palju KORDI rohkem peab selleks praegu pingutama. Mitte niivõrd selle pärast, et last oleks raske mõneks õhtuks vanavanemate (kes ju elavad siinsamas majas) hoolde jätta, sest see on käkitegu, nad varastavad ta õhtuti niigi ise ära, vaid selle pärast, et praktiliselt kogu muu maailm on rabatud, kui sul lapse kõrvalt on aega hambaid pesta või nina nuusata. Kurat.

Kui keegi mind veel sellepärast tegijate nimekirjast maha arvab, et mul pole aega, võin ma vist isegi vihastada? ;)

Kas julgeda olla julge?

2008-10-09T05:09:00.000-07:00

...või siis nautida seda, et õigupoolest mingit suurt jama ju ei olegi?

Elu on nii neetult keeruline, kui õiged vastused otsa saavad ja siis jäävad ainult need mitte nii õiged ja võibolla neist natuke õigemad - ja nendegi vahel on raske vahet teha.

Kas see oli kohe alguses manuaalis kirjas, et õigeid vastuseid polegi? Ja et tulebki niiviisi pimesi peale minna ja loota, et ei saa sitem? Kurat, jälle jätsin lepingualuse väikese kirja lugemata vist.

Ärge ärritage hasartset inimest

2008-10-04T05:50:00.000-07:00

See võib lõppeda ootamatustega.

Tänane päev on toonud teadmise, et kolmekümneaastaselt on ikka päris nigel hakata midagi täitsa uut õppima, kui just tegemist ei ole siidimaali või tikkimisega, vaid kõnekunsti ja esinemisega.

Okei, õppima võib hakata, aga õpetajat leida pole lihtne. Eile rääkisin ühe teatriringide juhendajast härrasmehega, kes ütles igati austusttekitava otsekohesusega välja, et ei viitsi ja tegeletakse ikkagi üldjuhul (hilis)teismelistega, sest... oh mis küll motiveeriks täiskasvanutega jamama?

Kullo teatriringi vanusemääratluseks on "alates 13-ndast eluaastast". 33-aastane peaks ju kvalifitseeruma?! ;)

No ma võtan ühe tassi kohvi veel, et ennast telefonitorust kostvaks naerumöirgeks ette valmistada. Kuigi tõenäoliselt on tegemist viisaka inimesega, kelle jaoks on minu pikaltsaatmine lihtsalt hullult ebamugav ;) Näeme.

Asi on ilmselgelt hasardis. Praegu võib kuri saatus mind vabalt tükk aega aeruga klobida, aga ma ikka ei märka selili maha visata.

Ebaõnnestumistest

2008-10-03T04:31:00.000-07:00

Mida te hädaldate, ütlen ma, laske inimesel olla kurb!

See on sama normaalne kui rõõmusolemine ja tegelikult... kui mõnikord haleda kolinaga läbi ei kuku, siis ei ole ikka päris kaif see teine kord ka, kui jälle kõik korda läheb. Selle pärast ei tasu murelike amatöörpsühholoogidena aitama lipata või mööda seinaääri käia nagu matustel, kui ma olen otsustanud, et vot, miski läheb mulle hinge ja siis see parajasti on mul hinges ja kui ma tahan, siis ma võin ka peatäie nutta - ja ma ei karda seda kasutada!

Muidugi on mul hea meel, kui te muretsete, et kuidas mu hinge seis on. Ainult, et siis tulebki küsijatel lihtsalt leppida sellega, et ongi praegu sitt seis ja ma ei plaanigi seda varjata.

Seda argi-iba, et igas ebaõnnestumises on ka natuke õnnestumist, ja vaata asja positiivsest küljest ja ega kõik ei saagi alati õnnestuda, tean ma ise sama hästi ka. Ega see, et mul on emotsioonid, kirrrrglikud ja tugevad emotsioonid, ei tähenda, et ma olen mõistuse kaotanud :) Vajadusel suudan ma kellele iganes samasugust süva-amatöör-psühholoogiteenust pakkuda. Kellel on vaja? Kohe aitan.

No ja vat olen selline narr ja põengi, tõsimeeli ja ausalt, et ma ei ole absoluutselt igal alal andekas. Võibolla. Ja et kui midagi elus esimene kord teha, siis ei tulegi mul alati välja nii, et publik oigab ekstaasist. See on valus, oi kui valus, saate isegi aru! ;)

Aga nii vajalik on olla mõnikord eksklusiivselt kurb...

Persse, ma ütlen. Mõni oskab niiviisi elada, et miski ei hakka külge, kõik jamad jooksevad maha nagu vesi hane seljast. Mõned käituvadki selle järgi, et tillala-tillala, lähen, proovin, vaatan, mis juhtub, ei õnnestu, mõni mõis, õnnestub - no... normaaaaaalne.

Mina saan asju kas mitte teha või siis hingega teha. Muidu ei ole õnnestumised piisavalt kaifid ja, mis seal salata, mõnikord koonuga mutta künda on oi kui vajalik. Ja oh seda magusat enesehaletsust seal mudas maotades... Kuidas maailm ei mõista mind (piisavalt hinnata), kuidas ma olen nii nõrk, nii nõrk ja keegi ei taha mind (no see viimane on ilmne liialdus, õnneks. Kui sa oled ilus ja intelligentne mees, võta järjekorda, jõuludeks jõuad pärale).

Las ma siis olen selline. Ega te nüüd ometi ei arva, et ma jaksan selliseid dramaatilisi läbielamisi kannatada kauem kui ööpäev? Tulge homme külla, räägime analüütilisest matemaatikast, viimastest kinnisvaraturu trendidest, ühiskonna võimujoonte ümberkujunemisest või kärbsemusta kosmilisest tasakaalust. Mõistus ei tohi elamist liigselt segada ja emotsioonid ka mitte.

Ainult, et... teate mis. Vägisi vapra näo tegemine paneb kõhu kinni ja nii võib üleni punne täis minna. Ja salajoodikuks hakata. Naeratavaks ;) Julgege ise ka mõnikord endale tunnistada, et ebaõnnestuda on ikka ilgelt vastik. Ja see teeb õnnetuks. Ja nutta tahaks. Ja kellegi varrukasse nina nuusata. Ja talle käratada, et olgu vait, kui ta julgeb lohutada.

Päris lahe on nii, muuseas.