Jalutasin just vanalinnas ja nägin, kuidas paar keskkooliõpilasi GAG-i poolt mulle vastu jalutas. Paar sõna otseses mõttes - tüdruk ja poiss, hoidsid käest kinni ja puha. Sellised säravalt värsked, et mitte öelda jaburalt noored, viisteist? kuusteist? Teises käes oli mõlemal kinnas, selles käesthoidmise käes ei olnud.
Nii veider oli neid vaadata, ma tean ju täpselt, mis tunne on niiviisi vanalinnas jalutada, mingid mälusillad 16-aastasesse minusse on uskumatult detailselt ja kirkalt olemas. Selles mõttes oli see väikestviisi välgulöök küll, ma siiralt lihtsalt vaatasin - nagu mälupilti või peegeldust või...
Ainult, et minu sees on see kogemus kõigi järgnevate ringide võrra tähenduslikum. See kõlab pisut ülbelt, paraku. Kas saab kellegi teise isiklikku kogemust vaadates öelda, et minu oma on detailsem ja värvirikkam? Või saab see olla nii sellepärast, et mina ei mõtle neid vaadates ainult selle hetke tundele, sest paratamatult tuleb kaasa kogemus kogu loost, mille mina erinevalt neist olen aastate kaupa läbi elanud? Nagu need, kes on kogu elevanti näinud, kujutavad ta kõrva katsudes paratamatult kogu looma ette.
Selliseid hetki on varemgi olnud - kelleski enese kogemuse peegeldust nähes tuleb see taas nii ehedalt meelde, mõistan, mida osalejad tunnevad ja saan nii selle kogemuse teatud mõttes uuesti. Mälupilt muutub väga elavaks.
Ja samas ei ole see kunagi enam päris seesama, sest puhtalt ja pildist välja ei saa ma oma tüvesiseseid aastaringe kutsuda, alati mõjub kogu ülejäänud loo teadmine ka.
Nii on kogemine väljast, kõrvaltvaatajana, alati kuidagi värvikam ja inforohkem, kuid ma tean liiga hästi, et kogemuse sees olles, seda esimest korda ja ise läbi elades oli see... kirkam? selgema fookusega? olulisem? esimesem? huvitavam?
