Enesekindluse küsimus

Ma ütlen oma tütrele/pojale: "Sa oled täiega lahe/Sinuga on nii tore koos olla/See tuli sul hästi välja/Sa meeldid mulle"

Ja tema ütleb mulle hajameelselt ning sõbraliku rahuga vastu: "Jah, ma olen lahe/jah, minuga on tore koos olla/jah, see tuli mul hästi välja/jah, ma meeldin sulle/jah, ma tean."

Armas on näha, kuidas nende enesepilt ehitub, kuidas nad on rahus iseenese ja maailmaga.

Ainult, et minu vanemad ei teinud nii. Nad olid küll tugevad, targad ja kavalad hundid mu selja taga, kuid nad lükkasid oma hundikutsika koopast välja eksima ja karastuma ning pikka aega ma isegi ei osanud näha, et nad kutsikal silma peal hoiavad. Tagantjärgi ma tean, et kui mulle oleks ette sattunud jama, millest ma jagu poleks saanud, olnuks mul tagala olemas. Hetkel on sellest ühest küljest kahju, et ma seda ei teadnud - või et nemad ei osanud. Teisest küljest annab see mulle praegu suurepärase võimaluse olla ise vähemalt selles vallas parem vanem - ja... olgem ausad. Ma võitlesin kõik need võitlused ise ja viimase peale välja, just selle pärast, et ma ei teadvustanud, et kuskil mu selja taga valvab keegi, et kui ma ka näoli mutta käin - kas ma ikka tõusen.

Tough love, tõesti, ja raske oli see vaieldamatult, nii et mul oleks vabalt võimalus enesehaletsuse sohu vajuda, pisar silmanurgas, et kuidas nad ometi said... Mida paganat, see on mõttetu emotsionaalne puberteetlik löga, millega ma ei kavatsegi ennast koormata. Arvestades mu vanemate tausta, nad tõesti andsid oma parima. Praegu on mul juba niipalju oidu peas, et näen neid inimestena, mitte mingite ideaalist vastutustundetult irdunud läbikukkujatena või midagi sama tobedat. Neis on nii palju head ja ilusat, et ma olen lihtsalt üleni õnnest kreenis, et ma neid paremini mõistan ja et praegu õnnestub meil hoopis targemini ja teisel tasandil suhelda, et oleme saanud oma suhtes nii avatult ja hoolimisega kasvada.

Ja ma pean tunnistama, et ma praegu ei tahakski teisiti, sest just tänu kõigile nendele rasketele aegadele, üksindusele ja kõigile neile vasktorudele, kust ma veega ja ilma läbi olen käinud, olen ma täpselt nii tugev, tark ja kaval nagu ma olen. Ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.

Ma olen täiega lahe. Minuga koos on tore olla. Ma meeldin mulle. Ma tean :)

Lõputu hala teemal "mis ta ei ole nii nagu ma"

Või noh, selle variatsioonid. Miks teised inimesed ei ole sellised kui mina? Miks nad ei ole sellised, nagu ma neid ette kujutan?

Ühest küljest on see ämber, mille järjekordne kolin kuskil lähistel paneb mind lihtsalt kulmu kergitama, iroonia-aste sõltub inimese üldisest meeldivusest.

Ainult, et mõnikord tuleb see nii salakavalalt, et ma ei märkagi, kuni järgmisel hetkel on heureka, et ma ju ise olen ka mõelnud samal viisil. See on täiesti vale mõte, et "nendega ei ole võimalik rääkida" - no usuhulludega näiteks. Jah, ma lähen totaalselt sõlme mingite aju lühistavate arvamuste peale ja katkun vaimseid juukseid järjekordse lapiku maa teooria hullu kuulates, aga see, et nendega pole võimalik rääkida, ei ole siiski õige.

On võimalik. Lihtsalt rääkima peab väga, väga, väga teistmoodi. Nii teistmoodi, et ma läheks parema meelega ja lakuks kusagil kuuma asfalti, kui üritaks kasutada sellisele seltskonnale sobivaid vestlusvõtteid. Ehk siis - valiku küsimus. Nendega on võimalik rääkida küll, lihtsalt mina ei suuda või taha või saa rääkida sel viisil, nagu neile mõistmiseks vajalik on.

Inimesed on mitte ainult erinevad, vaid kohati absurdselt erinevad. Eeldada kelleltki mingeid tundeid või mõtteid lihtsalt sellepärast, et "minule tundub nii mõistlik", on üpriski rumal.

Isegi siis, kui ma tahaksin eeldada, et inimesed on arukad, heatahtlikud ja normaalsed. Ka siis täidan ma need sõnad mulle sobivate tähendustega ja asi on ikka metsas. Aga noh, inimesed ju VÕIKSID olla arukad, heatahtlikud ja normaalsed? Noh, nii nagu mina neid omadusi tajun?

Kas

ma julgen jääda või julgen minna?

Ei, ma ei ole nõus, et olin kunagi lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Seda muidugi ka, aga peamiselt olin ma ise saavutatut tõesti ka väärt. Ma tõepoolest olin sel ajal selles meeskonnas neetult vajalik, hoidsin paljusid nähtavaid ja nähtamatuid niite koos. Ma suudan seda uuesti, teisel ajal ja teises kohas. Ja see pole juhus.

Ei, ma ei ole nõus, et kui ma ütlen "tahan rohkem meeskonnatööd", siis kuuldakse seda kui: "kas tahad, et sind rohkem kiidetaks?" või "kas sa vajad lepinguga seotud võimu?" või "kas tahad, et me sinu eest ära otsustaks?" või: "võin ju 3 kuud võtta ja siis selle projekti käima saada." - ning siis küsitakse, et kus on kommunikatsiooniprobleem? Meh?!

Kommunikatsiooniprobleem on näiteks selles, et minu jaoks on meeskonnatööl hoopis teine tähendus. Üheskoos tegemine, mõtete põrgatamine, tegevuste mõtestamine ja valideerimine - mitte lihtsalt kontrollimine. Vastastikune julgustamine, kui vaja. Vastastikune nurka kinni mõtlemistest välja-aitamine. "Kuule, aga teeme hoopis nii..." mõtted.

Tobe seis, et kui inimene mulle tegelikult siiralt meeldib oma annete ja võimete poolest ja mul on siiralt kahju, et meie vahel on klaassein, mille tagant ma ei oska ennast päriselt kuuldavaks teha, mu sõnad ja mõtted kuidagi moonduvad, nii et ise ka ei tunne ära.

Ma ikka veel usun, et mitte ainult õige aeg ja koht, vaid, et ma olen ise ka väärt. Küsimus on lihtsalt selles, et kummal viisil. Jäädes või minnes, mh?

Jälle kerge segadus

Käisin ühel konverentsil esinemas. Nagu ikka, hull vaevlemine ja põlemine teema kallal ja siis lihvimine ja lihvimine ja lihvimine, et see mõttetihe tekst visuaaliga elavdada ning lõpuks 20 minutisse toppida.

Olen tulemusega rahul. Kuulajad ka ütlesid, et oo... vägev! Ja kohe mitu. Kõige erilisem - ja kummalisem kommentaar oli, et: "Nii hea oli kuulda, kuidas naine nii veenvalt filosoofilistest teemadest räägib."

No ma saan aru...

No samas... oeh. See ju oleks nagu hästi öeldud, aga laiemas kontekstis on selline mõte kuidagi kurb.

Maailm on ikka kiiksuga koht, aga - keda kotib, mina räägin sellest, mis mind hetkel kõnetab.

Kordumatud hetked

Väärtuslik mälupilt sellest, kuidas üks uskumatult ilus pikas kleidis ja haldjalikult sihvakas noor naine kõndis üle künkanõlva koos oma väikese tütre ja mehega, keda ma põgusalt tundsin, ning kes mulle äratundvalt naeratas. Me ei peatunud, et juttu ajada, sest polnud otseselt midagi ühist, millest rääkida. Nemad läksid oma teed ja mina oma. Aga vastastikune äratundmise naeratus oli ehe, neid oli tõesti hea näha.

See hetk kordus igal aastal, samal üritusel, suvel, Kassinurmel. Mina oma pere ja sõpradega seal ja nemad ka, vaikselt ja omaette kolmekesi koos kõndimas. Ma ei teadnud isegi selle naise nime, aga lisaks tema absurdsele ilule oli ta sirge hoiak ja kõigutamatu väärikus midagi sellist, mis mind puudutasid. Piisavalt, et ma teadsin ja märkasin teda ja imetlesin tema põgusat puudutust mu maailmaservas.

Seda naist ei ole enam - mõttetu õnnetuse tõttu.

Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui kahju on mul tema väikesest tütrest, inimestest, keda ta puudutas palju lähemalt ja olulisemalt - või kui kahju on sellest, et tal jäi elamata vähemalt üle poole sajandi elu.

Me ei tea ette, millal hingepuudutavad hetked enam kunagi ei kordu.