Koolitamisest

Inglise keele sain ma alles siis enamvähem selgeks, kui seda teistele õpetama hakkasin. Sama kehtib ka erialavaldkonna kohta. Kui pead mingil teemal ikkagi loengut pidama, siis ei saa enam edasi lükata, tuleb asi endale selgeks teha. Ja töötab, päris hästi. Mida kõike ma olen ise sellepärast selgeks õppinud, et pean teistele õpetama.

Siit küsimus, et miks see, kui ma mõnikord teistele elu õpetan, samamoodi ei aita. Võiks ju. Ma võiksin isegi veel rohkem püüda ja olla Suur Elamise Õppejõud. Et selle kuramuse asja ükskord selgeks saaks.

Või, noh, äkki peaks seekord hoopis vahelduseks kellegi targema loenguid kuulama?

Mõnikord

on lihtsalt nii raske, et hakkad kahtlema, kas see vanakuradi vanaema sitkus ja õelalt särtsuv vägi, mis tavaliselt kõrvadest välja purskab, sind seekord läbi veab. Et äkki on see siis nüüd see mägi, mille tippu ei jõuagi.

Tahaks, et teised inimesed teeksid maailma lihtsamaks, aga tõenäoliselt pole see võimalik. Ise peab ikka tegema. Aga kui ise mõnel hetkel enam ei jaksa?

Asjad

Mõned asjad kukuvad välja teisiti kui planeeritud.

Mõnd asja ei oska ette näha.

Mõnda asja polegi võimalik planeerida.

Enamuse asjade kohta puudub piisav informatsioon.

Parim, mida sa selle kõige käigus teha võid, on teha oma parim. Mõnikord sellest ei piisa. Mõnikord arvad ise, et piisas, aga teised arvavad, et ei piisanud. Mõnikord ei tea, kas piisas või ei piisanud. Mõnikord arvavad teised, et piisas, aga tegelikult ei piisanud. Mõnikord piisab kah. Nii mängult kui tegelikult. Ainult, et alati ei pruugi sa seda ise teada.

Parim, mida sa selle käigus teha võid, paraku paremaks ei muutu, sest paremat kui iseenda parim pole kusagilt võtta.