Ligimeseaitamisest

Nojah, see heategevustegevuste laine jõulude ajal tõstis selle hea tegemise mõtte kuhugi kuklasse tiksuma, sest ma tabasin mingi olulise äratundmise iseenese head tegemise ajaloos, milles võib olla mingeid üldinimlikke jooni.

Ühest küljest olen ma head tegemise suhtes olnud algusest peale pisut kohmetu, mulle ei ole kunagi meeldinud selle eest ülearu tunnustada või kiita saada, see tundub kuidagi kohatu ja kui see tunnustamine ongi ootamatult mu peale juhtunud, ei tunne ma ennast üldse edeva või kõrvust tõstetuna, pigem vastupidi, häbeliku ja pisut piinatuna, et okeiokei, räägime nüüd millestki vähemebamugavast. Mis on minusuguse tähelepanuhoora (no inglise keeles kõlab see sõna paremini...) jaoks küll päris üllatav seisund. Sellele lisandub ka soov mitte panna teist inimest kuidagi tundma, et ta on mulle (tänu) võlgu. Sellepärast püüan ma tavaliselt ka konteksti teise jaoks võimalikult kergeks kujundada ning ütlen selle asemel, et jätsin tema pärast kauaoodatud teatrietendusele minemata, et ei-ei, mul oligi täiesti vaba õhtu ja igav pealegi, nii et hoopis tema tegi mulle teene, et mulle tegevust pakkus.

Mida lähedasem on inimene, seda enesestmõistetavam on aitamine - teed ja ei oota mingit tänu, sest ... nojah, see sisaldub enesestmõistetavuse definitsioonis ilmselt. Ja õnneks on mu pere ja sõbrad niivõrd palju normaalsed eestlased, et ei hakka mind mingi tänutseremooniaga grillima. Parimal juhul viskavad mingi elegantselt debiilse nalja ja kõik on rahul. Sest kuna nende aitamine on enesestmõistetav, nad on minu hõim ja mulle olulised, siis see, et ma aitan, on minu isiklik otsus ja minu isiklik hinnang oma suutlikusele, ajale, muudele ressurssidele. Kui hinnang ütleb, et ei saa, siis ma ju ei aitaks. Kopsupõletikus ma ju ei lähe kellelegi appi puid laduma? Kui tulin, siis järelikult ise otsustasin, sain ja tahtsin. Ja selles otsuses sisaldub ka olulisel määral puhast omakasu: see inimene on mulle tore ja tähtis, ma saan temaga suhtlemisest nii palju positiivset, et see, kui ma teda selle juures aitan, on äärmiselt väheoluline. Mu hõimu kuuluvad sellised inimesed, kellega suhtlemine rikastab mind ka siis, kui ma peaksin öösel magusamast unest ärkama ja neile kuhu kuradisse appi sõitma. Või kuude kaupa amatöörpsühholoogi teenust pakkuma.

Ja seal ei ole isegi seda kaalutlust, et mina täna sulle ja ehk siis sina homme mulle. Ei, pigem lihtsalt - teen, sest mul on seda praegu tore teha. See, et minu hõimus on valdavalt sellised inimesed, kes mind vajadusel toetavad, on niigi teada ja elu on seda ka kinnitanud. See on olemuslik alus, mitte igapäevane tehing. Seega on mu head tegemise otsus ka tehingulistest kaalutlustest suhteliselt vaba.

See aitamiseotsus sünnib enamasti ikka sisetunde pealt. Näiteks annan ma laenugi ainult nii olulisele inimesele, kellele oleksin nõus sisuliselt selle raha ka kinkima. Kui laenuküsija sellesse kategooriasse ei tõuse, siis elan talle lihtsalt kaasa, aga vaba raha mul parajasti lihtsalt pole. Mis on ka puhas tõde. Raha laenamine on väga lihtsustatud näide, täpselt sama sisetundeseier liigub ka oma aja investeerimisel. Nii enesekeskne olen ma küll, et kui seier ütleb, et ma ei taha aidata, siis ma ei aita ja ei põe ka, sest mul on täieline õigus nii otsustada. See ei peagi olema potentsiaalselt terendav doonorsuhe, mille suhtes ma tänu elutervele isekusele siiski olemuslikult allergiline olen, see võib samahästi olla lihtsalt vales läheduseastmes inimene, kes sel hetkel ootab minult liiga palju. Igasugunegigi survestamine mõjub mulle üldiselt hoopis vastupidi, nii et see ka ei tööta. Nii, et kui otsus on ei, siis lihtsalt - nii on.

Ja kui see otsus on jah, siis võtan ma selle eest nii täiemahulise vastutuse, et kuigi minust olgu kaugel soov kedagi solvata tänu tagasi lükates, siis sisuliselt ei tunne ma sugugi, et oleksin selle ära teeninud. Ma ei aita (üldjuhul ja valdavalt) sellepärast, et ma ei suutnud "ei" öelda, ma aitan sellepärast, et mulle meeldib. Seega on ka küllaltki garanteeritud, et ma ei tee seda ju vähimalgi määral kuidagi enda arvelt, vastupidi, see on puhas rõõm. Kas selle eest, mida sa ise tahad teha ja mis sulle endale nii palju positiivset pakub, oleks üldse sünnis veel üle tänatud saada?

Puudutused

Oo, ma leidsin Ta üles, kui lahe!

Lihtsalt üks õpetaja, kellega (paraku õige põgusalt) kokku puutusin esimestes klassides, kui ma elust ja inimestest veel ulmeliselt vähe teadsin. Aga Ta oli nii eriline, et minu alaealisest ignorantsist hoolimata jäi see põgus kokkupuude meelde ja oli tähtis. Temas oli selline maagia/jõud/sära/teadmine/helgus, et mul on siiani vaimusilmas selged pildid, kuidas Ta klassi ees seisab ja naeratab. Metsikult ilus oli ta pealekauba.

Ja siis kõik need ooo-sosinad tema kohta, et viis last! tippsportlane! näitleja! mees surnud! ... mida kõike veel, mis teda tavalistest inimestest (või kasvõi normaalsetest algklasside vene keele õpetajatest, kui selline stereotüüp peaks olemas olema) eraldas. Pooljumal? Nõid? Aga need sosinad lisasid Talle lihtsalt veel salapära juurde, tegelikult oleks piisanud lihtsalt sellest, kes Ta oli. Sellest, et vene keele tunnis kustutasime tuled ja kuulasime vihma sabinat aknaklaasil. Või sellest, et Ta korraldas meie kooli kinoseansid ja aegajalt käisime tundide ajal hoopis väga häid filme vaatamas. Või sellest, et laulsime sõnade mehaanilise tuupimise asemel helgemate vene filmide laule ja sõnavara laienes hoopis teisel viisil nagu iseenesest. Või sellest, et Ta aegajalt rääkis meile selliseid asju elust, mida ükski õpetaja... nojah, ei pidanud kooliprogrammi kuuluvaks.

Kahtlustan, et mõjutas mind rohkem kui oskan arvatagi. Õpetajaid on igasuguseid. On tuhme ja töllakaid ja enamvähem normaalseid ja täitsa okeisid ja siis on mõned, kes inspireerivad ja siis on Aime Piirsalu, kõikidest stereotüüpidest, kastidest ja eeldustest nii imetlusväärselt väljas, et lisaks "Kapten Granti laste" venekeelsele filmilaulule jäi sellest ammusest põgusast puudustest minu tüveringidesse üks mu inimeseksolemise ideaalidest, targast, tugevast ja ilusast nõidnaisest.

Selline naine!

Jõulud nii nagu ise tahan

Mul on selline naljakas perekond, kus jõuludesse (või sünnipäevadesse või üldse muudesse pidustustesse) on suhtutud minimalistliku jahedusega. Sünnipäevakingi ikka saab ja üheskoos tordi söömine on ka okei, aga kõikvõimalikud hommikul üles laulmised ja muu sarnane on hilisemate suhetega sisse imporditud ja lastele valikuvõimalusena edasi antud, vanematesse põlvkondadesse pole need asjad olemuslikult kinnitunud.

See on selles mõttes lahe, et ei riputa kaela mingisuguseid ootuseid või aastate jooksul kindlakskujunenud traditsioone, mille täitmist minult eeldataks, ilma et ma ise oleks jõudnud ära tunda, kas see meeldib mulle või mitte. (Muidugi, teisest küljest, võibolla olen just ilma jäänud rikastest pererituaalidest, mis elu mõtestavad ja tähistavad. Aegajalt olen selliseid kõrvalt näinud, mõnikord kerge imetlusega hinges, mõnikord kerge hämmastusega, aga mida ei ole, seda ei ole.) No igatahes, nii on mul harukordne võimalus ise midagi nullist rajada vastavalt sellele, mis tundub hea. Näiteks on kuuseoksad head, ideaalis oma maakohast oma kuuskede otsast toodud oksad. Puu mahavõtmist tõkestab minu peas ürgne sisetunne, et see ei ole eriti hea mõte. Kuigi tunnistan, et laste jaoks on viimased aastad sedagi tehtud - sest neile on see tõesti väga oluline, nad teevad ise täiesti vabatahtlikult kuuseehteid ja siis me mõnikord õhtuti spontaanselt laulame kuuse kõrval suure kott-tooli peal ja see on täiega lahe. Üldse mitte jõululaule muidugi, kuigi sekka vahepeal neid ka.

Küünlad on head, mul on väga erilised küünlad ja ma olen enda jaoks süvitsi mõtestanud nende perioodilist põletamist, nii et see on omamoodi riituseks kujunenud. Kaminatuli on ka hea, sellest tekib palju ehedat soojust.

Head on pikad rahulikud päevad, kus saab perega kodus olla ja teha ainult neid asju, mida tahad. Mingid töökohustused on edasi lükatud ja isegi ei häiri. Oma perele jõululõunasööki teha on ka tore, sest me teeme seda mitme põlve peale koos ja kokku saab täpselt paras. Natuke kingitusi teha on tore ja koos lastega käia poes, et nad saaksid üksteisele väikeseid kingitusi teha, on ka huvitav, sest nad on selles nii lahedad. Me ülejäänud eriti stressama ei hakka, kingime lihtsaid asju.

Valgustandev kitseke akna taga on armas. Ühel korral viitsib ka natuke piparkooke teha, peamiselt lõhna pärast. Ja siis meeldib mulle jõulude ajal kududa, see on selline naljakas aeg. Tavaliselt suhtun ma kudumisse õõvastava leigusega, aga siis, kamina ees, "Game of Thrones´i" vaadates ja hõõgveini nillides tundub see kuidagi asjakohane. Jaaaa... hõõgvein. Muidugi, see ka. Iseenesesse olemise ja oma lähedaste lähedal olemise mõnus aeg.

Võibolla oleks mul raskem jõule nautida, kui mul oleks mingid rakmed ette kaela riputatud, võibolla on mul vedanud, et saan valida selle osa jõulust, mis mulle meeldib. (Aga võibolla on vale mõtteharjumus headele asjadele oma elus ainult välisest maailmast õigustust otsida?) Aga kõige selgrooks jõulude mõnusa olemise sees on see päris elevus ja sügav rõõm sellest, et nüüd lõpuks ometi hakkab iga päev natukenegi valgemaks minema. Tõesti, on, mida tähistada.

Inimlikkus on nii habras

Õnn on uskumatult mitmetahuline ja keeruline asi. Inimlikkus niisamamoodi. (Minu vaatenurgast on nad suurel määral seotud pealegi.) Kuskilt lendas mööda üks laul, mis ütles, et kogu meie elu on nagu küünlaleek tuules, nii et miks üldse selle elu osade hapruse üle eraldi halada.

Ometigi! Ometi tahan ja julgen ma oma äärmise kübemelisuse suurt tõenäosust teadvustades siinkohal värisevate põlvedega kosmosele vastu põrnitseda. Kuradile!

Mida inimlikum olla, seda valusam on. Seda ühtaisatki Aleppo videot ei suuda ma lõpuni vaadata, need emotsioonid raputavad jõhkralt kümnesse. Mul lähevad silmad märjaks mingi suvalise lehesaba surmakuulutustegi peale, kus keegi läks varem kui võinuks... Niigi on, et mida rohkem kalleid ja lähedasi, seda rohkem on hirme. Enda pärast ei oska niiväga kartagi, mitte, et ma vähemväärtuslik oleks, lihtsalt tunnen oma suutlikkust õnnelikkusetasemele tagasi taastuda, aga - et ikka nendel ometi kõik hästi läheks. Või kui vahepeal ka halvasti, siis mitte liiga halvasti; kui, siis ainult hoiatavalt halvasti, mitte vigastavalt halvasti. Seda kogemust, et kui oli kellelgi väga olulisel teises Eesti otsas väga halvasti, siis tekkis mul ilma igasuguse loogilise põhjuseta tõsine paanikahoog kõikvõimalike huvitavate vaimsete ja füüsiliste nähtudega ja ma korraga lihtsalt teadsin, et temaga on asjad halvad, seda kogemust ei unusta. No jutte võib ju rääkida igasuguseid, et ennast põnevamaks teha - nagu mingid sensitiivivõimed või nii, eriti edev. Aga kui sa väga täpselt mäletad seda, kuidas ühel hetkel käis mingi klõps, järsku oli raske olla, õhk hakkas otsa saama - päriselt - ja kuidas täiesti lambist, aga sügava teadmisega oli vaja 112-st liiklusõnnetuste kohta küsida ja kuidas sai ennast vaevatud sellega, et kuidas sõnastada sõnumeid, et need ei tunduks täiesti lambist napakad, kui inimesega näiteks peaks kõik korras olema, mis ju eeldatavasti alati ka nii on, aga et ta siiski võtaks ja helistaks ja ütleks, et temaga on kõik korras. Siis saadad "ei taha teda nii kiirel hetkel segada" kuradile, võtad ja helistad - ja ta ei vasta. Püüad endale välja mõelda tuhandeid võimalusi (unustas telefoni maha, on saunas, treeningul, vetsus, metsas, puu otsas), miks ta vastata ei saa, aga samal ajal TEAD, et see pole nii.

Ja siis, peale ei tea mitmendat vastamata kõnet helistad sellele õigele sõbrale, et ta oleks toru otsas ja räägiks sinuga, sest muidu lähed ilmselgelt lihtsalt peast lühisesse. Kui sa olid iseendaga kõige selle juures, eriti, kui sa olid iseendaga nende kauaoodatud telefonihelina peale vahele jäänud südamelöökide juures ja siis selle otsuse juures võtta vastu see kõne ja kõik, mis seal tuleb, sest sa tead, et see pole mingi lihtsalt juhuslikult helistav sõber või kasvõi telefonimüügiagent, vaid, et see on SEE kõne. Sa mäletad siiani neid kolme meetrit telefonini, puuduvat hapnikku õhus, sest helistatakse tema numbrilt ja sa oled umbes fifty-sixty kindel, et helistajaks ei pruugi olla ta ise -  siis sa tead, et seda lugu ei ole ilusamaks räägitud, see oligi päriselt ja iga selle minutit oligi nii painavalt raske läbi elada.

Napilt lendas mööda. Õigemini, päris mööda ei lennanud, aga kõik, millest saab taastuda, on köömes. See, kui rängalt ma teadsin, mis umbes 200 kilomeetri kaugusel kalli inimesega samal ajal toimus, lihtsalt näitas nii veenvalt, kui haavatavaks inimlikkus mu teeb.

Aga mida inimlikum olla, seda õnnelikum on, sest just needsamad inimesed, kes mind nii kuradi-kuradi haavatavaks teevad, teevad mind ka uskumatult õnnelikuks.

Täna rääkisime isaga õhtul mitu tundi, väärtustasin iga minutit. Tegelikult oli see suhteliselt loba, aga me räägime korraga umbes kolmel tasandil ja ainult esimesel tasandil on loba.

Mida inimlikum olla, seda haavatavam/valusam/õnnelikum on, aga milleks üle mõelda, sest elu on küünlaleek tuules nii ehk naa ja see, mis sinust alles jääb, on armastav puudutus kõigi nende teiste hinges.

Ainult, et miks see inimlikkus nii paljudes nõnda habras on?

Ise mõtlen üle

Täitsa totter lugu, kui palju ma olen ühe konkreetse suhte kallal ajusid võimelnud. Eks ta natuke selline punnseis on, kuna minema jalutades kaotaks ma palju kõike muud, mis mulle väga meeldib, siis ühest küljest peangi pusima, et see sujuma saada ja et need okkad mind ootamatult õrna kohta ei torkaks ikka ja jälle. Teisest küljest see pidev asjaga tegelemine võibolla just vastupidi - võimendab kõike üle.

Tegelikult, naljakas tunnistadagi, mulle lihtsalt ei meeldi, kui ta ennast kehvasti tunneb põhjusel, mis tegelikult pole nii. (Siinkohal jälle - mis õigust on mul sekkuda ja öelda, et see arvamus, mis tema peas minust on, on tema jaoks kuidagi vääram kui see arvamus, mis minul endast tema suhtes on. Sest kuigi ma ennast tunnen natuke paremini kui tema mind tunneb, tunneb tema ennast jälle paremini kui mina teda tunnen ja tal on absoluutne õigus pidada nõmedaks asju, mille peale mina ei tulegi. Või noh, niipalju, kui tema peas on näiteks teadmine, et ma tahan talle halba, ja mina tean, et nii see sugugi ei ole, siis kas on olemas võimalus, et see siiski on nii ja tema teab paremini? Tundub ebatõenäoline. Või kui, siis pigem nii, et ma ikkagi olen ohustav, kuigi täiesti tahtmatult, isegi suutmata praegu näha, mil viisil võiksin nii olla.) Kõrvalt vaadates ma tegelikult näen üllatavalt tihti ta väga toredaid omadusi ja pean tunnistama, et inimesena ta isegi täiesti meeldib mulle. Võibolla see süvendabki soovi, et ta ennast hästi tunneks.

Nii, et ma üritan ka mitte üle mõelda, võtta asju lihtsamalt ja keskenduda heale. Eeldades, et kuskil on mingi kommunikatsiooniviga, üksteisemõistmine ei tule lihtsalt, vaid nõuab suuremat kannatlikkust. Ja see on ka okei.

Tegelikult on asi kinni lugupidamises, nagu ühe hea sõbraga arutatud sai. Kui on lugupidamine, siis on mõistmise ja aktsepteerimiseni lihtne või, nojah, vähemalt võimalik jõuda. See vestlus oli teatud mõttes valgustav hetk, sest jah, lugupidamine on kõige võti selles küsimuses.

Ilmselgelt ma väga pean temast lugu, hoolimata sellest, et ta on mind mõnedki korrad ebameeldivalt üllatanud, nii isiklikus skoobis, aga siis jälle teeb või ütleb ta midagi sellist, mis on nii ütlemata äge, nii suuremas skoobis, mis muudab isikliku hoobilt tühiseks, nii et lootust on. Tegelikult mingi keskmise taseme lugupidamine on mul inimese vastu algusest peale by default olemas ja kui edasine suhtlus annab infot, et ei ole lihtsalt minu inimene, siis selle taseme lugupidamist see ei puuduta ja kõik on viisakalt tüüne ja aktsepteeriv. Kui inimene selle lugupidamise ära lõhub, siis teeb see kogu suhtluse katki ja kui see lugupidamine on taastumatu, siis ei olegi eriti võimalust, et emotsionaalne ja hooliv suhe alles jääks. Lihtne näide endiste kallimate pealt, kellest ühega on sügav lugupidamine säilinud ja suhtleme teisel viisil, aga üksteist toetavalt edasi; teisega selle lugupidamise kaotasin ja mingit soovi suhelda ei ole ning seetõttu pole aastaid näinudki.

Eriti hull lugu, kui selline asi tekib töösuhetes. Õnneks ei kestnud see ületamatult kaua, õnneks läks ära tema, aga ma mäletan, kui äärmiselt keeruline oli temaga sundsuhelda. Nüüd on huvitav koht - kui lugupidamine on väga selgelt olemas, kas siis selle peale saab ehitada siira ja inimliku suhte ka siis, kui ei ole minu inimene?

Kirgas kogemus

Väga pikk autosõit kahe erilise inimesega on isegi rängast magamatusest ja ürituse korraldamise  pingest hoolimata nii äge kogemus, et väärib salvestamist. No tegelikult mällu ja elukogemusse salvestub nii ehk naa, isegi kui faktiliselt ununeb, aga kirjapanemine aitab ehk sellegi vastu.

See oli ette ka teada, et saab tore olema, ma täiega ootasin seda sõitu. Et saab aja maha võtta ja päriselt rääkida, need on just sellised inimesed.

Ma sügavalt imetlen tarka ja naiselikku elujõudu, julgust mängida, julgust olla ehe ja haavatav ja inimene. See autosõit oli selline siira ärarääkimise ja elukogemuse jagamise ja elu üle imestamise ja naermise ja ägamise keeristorm, mille kohta ka T ütles, et "Oooo!".

Mul on naistega olnud mingil pikal eluperioodil ettevaatlikum-raskem suhelda kui meestega. Üldiselt (erandid välja arvatud, muidugi) on naiste enesehinnang madalam kui meestel ja madala enesehinnanguga inimesega on mul keerulisem suhelda. Pead palju täpsemalt jälgima, mida teed või ütled ja mille kohta sobib nalja visata ja mille kohta mitte. Peab arvesse võtma seitset erinevat kompleksi ja salapõdemist ja selle asemel, et rõõmsalt ringi hullata, kõnnid ettevaatlikult õhukesel jääl. Kellelegi haiget teha ju ei taha ja kui on suur oht seda tahtmatult teha, siis oled paratamatult ettevaatlik. Lõpuks on sellised inimesed suhtluspartnerina lihtsalt väsitavamad.

Meestega on üldiselt saanud muretumalt, otse, vähema põdemisega. Lihtsam, vabam. Ja kõik see ilusate silmade ja laiade õlgade atraktsioonivärk muidugi ka - sellepärast ei saagi päriselt nii öelda, et mul on raskem suhelda madala enesehinnanguga inimesega tema soost sõltumata. No, et kui on väga atraktiivne mees, siis see atraktiivsus kuidagi natuke kompenseerib. Kuid siiski mitte liiga palju.

Jah, tugevate, tarkade ja tasakaalus naistega on mul olnud sama muretum, lihtsam, vabam ja vähema põdemisega. Isegi huvitavam kui meestega, sest jagada on rohkem.

Õnneks on nõnna, et mida vanemaks, seda rohkem tekib selliseid naisi, kes on iseendaga rahu teinud, jalad maha saanud, tasakaalu leidnud ja keda mu Puhhi Tiigri tüüpi traumeeriv optimism enam väga ei väntsuta. Ja mul on sellest tõeline rõõm.

Sest see tarkus ja tugi, mis naistel üksteisega jagada on, on nii suur jõud. Tunned, et lülitasid ennast mingisse ühisesse taru-ajusse, jagasid ja ammutasid hoidmiseoskusi. Hea tunne.

Mul on see privileeg

Elu on mu teele toonud tarku ja häid inimesi, see on ilmselgelt lihtsalt vedamine. See, et mul on lõpuks oskus neid ära tunda ja hoida, see... no tegelikult on ka see lihtsalt vedamine, ma võinuks olla hoopis teistsugune täiesti minussepuutumatutel asjaoludel.

Ja siis on need õhtud, kus on lihtsalt rõõm. Lähedased ja olulised inimesed ümberringi, kes oleks osanud arvata, et sõbralik tögamine, mille nüansside lihvimisel on enam kui 20-aastane ajalugu, võib nii palju hinge toita. Soe, hubane, sõbralik ja rõõmus. Mõnus toimiv tervik, kus kõik on omal viisil asendamatud.

Telefonikõne kellelegi, kes on umbes sama soe ja hubane kui verest tilkuv kontrollimatult perutav mootorsaag, ja ka see on puhas hingetoit, selline, mis on nii hea, et raudselt teeb paksuks. Paralleelsaagimine, nii et vaimseid karvatorte lendab. And all the puns are intended. Jaaa... ongi lapsik, mis siis, sel hetkel ja selles kontekstis on kõik totakalt naljakas ja täiesti vabastav. Saame kokku ja puudutame läbi aja ja ruumi. Vajalik.

Või siis see õhtu, kohvikukamina kõrval, üle saja aasta paar klaasi veini ja SEE sõber, kes on alati olnud ja kes on alati SEE olnud.

Mul on see privileeg.

Tahan lihtsalt öelda, et ilus ja põnev

Nii... elev ja naljakas, nii äge on. 

Kõige selle kõrval on see raske vagu, millest sai räägitud, ka vedada, aga elu on praegu nagu helipult, kus kõrvuti on väga palju nuppe ja kui üks ongi hetkel väga maha keeratud, siis teised on üleval ja tulemuseks on elev, naljakas, värvikas ja oh, kui... ilus. 

Inimesed on inspireerivad, eriti kui nad on targad, ilusad ja head. Ja kui neis on see miski, mis puudutab.

Ainult, et ma ise olen nii palju muutunud, et mõningasest edevusest hoolimata on see täiesti uus ja huvitav ülesanne: kuidas teha nüüd kõike hoopis teisiti. 

Teadmine aitab

Nojah, ma tean, et mu veidralt isikupärane, kuid sellest hoolimata väga konkreetne õiglustunne teeb mu haavatavaks. Kõik muu on fafafaa, aga kui miski läheb sellega risti, siis saan ma päriselt pihta. Ja ma tean, et ma olen pigem sprinter kui maratonijooksja. Tuli ja tuul. Ma ei jaksa ega vist suudagi olla visa nii, nagu seda tavaliselt ette kujutatakse. Minu visadusepisoodid esinevad olukorras, kui ma olen selleks ikka tõesti sunnitud ja on isegi siis tavaliselt tüüpi, et mh, okei, kuigi  ma olen kärsitu nagu vanakurat, olen sunnitud tõdema, et praegu vara veel, eks ma siis ootan ära ja kallutan maailma tasakesi õiges suunas, kuni asjad lahendavad iseennast üldjuhul oodatud viisil. Magavale kassile jookseb hiir suhu küll, kui suu on strateegiliselt positsioneeritud, õigel ajal ja õiges kohas, aga oi, kuidas ma ei naudi kannatlikkust. No ei ole mu tugevam külg. Ja sellise toimimise eelduseks on, et ma samal ajal, kui asjad viissada korda kauem küpsevad, kui nad minu arvates teha võiksid, saaksin mingite muute meeli haaravate tegevustega aega viita ja selle kuramuse küpsemise unustada. See on siis ilmselt "ei ole eluliselt oluline" kategooria visadus.

Aga. Aga. Need teadmised enese toimimisviisidest õnneks aitavad, kui sprinter on selili ja lõõtsutab ja õiglusmeel tunneb, et pekki kui ebaõiglane x või y oli. Ja eriti jabur on see olukorras, kui ma olen juba selgelt tõdenud, et oli kommunikatsiooniprobleem, me rääkisime üksteisest mööda. Kas siis pole mitte juba selgelt defineeritud, et asja põhjus oli selles, et me saime üksteisest valesti aru. Minna siis veel selgitama ja oooo - selgubki - et aga teine sai sellest hoopis teistmoodi aru.

Pff. Nagu ilmselt jaa siis?

(Ah, ma parem ei hakka.)

Huvitav, kas lollus ja ebaõiglus kokku ajavad mind rohkem tagajalgadele kui nad seda eraldivõetuna teeks?

Õnneks ma tean, et ma oskan haiget saada. Olen kurb ja lasen sellel olla. See tuleb läbi tunda, selleks et siis ennast püsti ajada, karv kuivaks raputada, natuke nina löristada, et ei puuduks pateetika, ja hakata minema. Lõug jonnakalt rinnale surutud, suund teada ja hinges üsna selge pilt, kes ma olen ja mida ma tahan.

Ärdagu lasta end petta mu pehmel karval ja üldiselt sõbralikul ellusuhtumisel ülearu. Sest siis on need teised visadusepisoodid, harvemad, aga õnneks vägagi olemas - kui on vaja. Suur loom teab, kuhu suur loom läheb. See on hoopis teine toimimisviis, mille sisse lülitudes ei ole ma ainult üks kord elus lõpuks saanud, mida ma tahan.

Ma tean, et see elukas on kusagil mu sees olemas, enamasti on ta varjul ja enamasti magab, aga kui raskeks läheb, siis saan ühel hetkel ta seljas sõita ja siis järgmisel hetkel olengi see ma ise, laiad õlad triibulise karva all liikumas, jalg-jala ette, samm-sammu haaval.

Rääkisin hea sõbraga

Kusjuures need sõnad on nii laetud, et sellega võiks piirdudagi. Aga no ei saa, see sõber on nii suur ja tark ja julge ja jultunud, et oimaivõi ja trullalaa, kuidas saab ellu jätta selliseid jälgi, lilli, lapsi, veinipudelipõhjaringe ja ütlemata selgeid äranägemisi ja selliseid - rääkimisi -, kus iga nurga taga on "oh sa pagan". Mingil hetkel pääsevad mõtted lendu ja kogu selle liblik und luuletajj juures ei oska kirja panna kõiki neid mõttekihte, seosed tekivad kiiremini kui suudaks neid sõnastades jälgida.

No ma lihtsalt ei ole nii osav.

Aga ma püüan.

Miks peab olema ettevaatlik rääkides, et sul on hästi? Miks võetakse siirast soovi jagada oma rõõmu mingi ootamatult ulja saavutuse üle kui uhkeldamist, ülbitsemist, okste laialiajamist?  (pilt: riieldasaanud laps nurgas, sest su rõõm ei sobi.) (seosevõrk 1: baasemotsioonid, kallutatus, aju kui ellujäämisaparaat, keskmised jäävad elama) (järgmine kiht peale: kõik see ebauskne ärasõnumise hirm või kurja silma hirm, mis on ka ühest otsast kõik eelmisest johtuv).  (irve: vingumürgitus kui peamisi surmapõhjuseid. Vingumaraton kui eesti rahvussport. Üks tõmbab vingu käima ja siis võtavad viiulid üle.). Nojah, see, kui ühel on hästi, ei tähenda, et ta sellest rääkides peaks silmas: "Ja sinul on halvasti, nänänäää". Aga. Oh. Oh, kuidas seda nii tihti just nõnda võetakse. Kui on hästi, on soliidne hoida mokk maas. Lapsed, ärge naerge nii kõvasti! Olge tõsised! Mida sa kilkad siin raisk?! Mine muretse. Võta tõsiselt.

Siirast rõõmu on mõnikord üllatuslikult raskem jagada kui midagi negatiivsemat. Vähemalt peab vestluskaaslast üsna hästi tundma, muidu.. noh, kiiremal juhul tabab sind mõtteline märg kalts näkku, aga pigem antakse sellega kuklasse, ikka seljatagant ja takkajärgi. Et kuidas ta siis on selline... Ja kas ta kohe üldse ei mõtle, kui nõmedalt kõik need, kellel nii hästi ei lähe, ennast tema pärast tundma peavad.

Oot, kuidas see oli, et jagatud rõõm on misasi? Nojah... Tõsi, kui sul tõesti õnnestub seda päriselt jagada, siis küll, aga tihtipeale tuleb see jagatud rõõm märja kaltsuna kuklasse. Tagasi vaatad, siis märkad, et viskaja on võssa peitunud pealegi, "tuntmatu austaja", nagu salmikusse kirjutati. Olgu tal siis.. kerge. Aga kogu oma õlakehitusoskusest hoolimata oled ikkagi paratamatult ettevaatlikum.

(Seosevõrk3: kõrge baasturvalisus ja selle pealt töötab süsteem teisiti. No ei pea koguaeg, küüned verel, valvel olema, et äkki on kuskil miski ohtlik. No on - ja siis? Kirivise piralt!  Julge hundi rinnad on rasvased ja elu lilli täis.)

Kui on hästi, siis a) on selleks mingi väline, hästiolijast sõltumatu põhjus, mis on teiste jaoks järeletegematu (ving viisil "nooooo miiiiiss siiiiinul viiiiga") või b) ei saa ta sunnik ise ka aru, kui halvasti tal tegelikult on (ving viisil: "ei noooo teeegelikult...") Või siis c) et ongi selline siga ja ei saa ta hoopis sellest aru, kui taktitundetu on selline hea teiste suhtes, kes mõistavad oluliselt paremini, et halb tegelikult. Või kellel ongi päriselt halb, nagu korralikul eestlasel olema peab. Või noh, teen rahvusele liiga, tõenäoliselt on tegemist rahvusülese mõtteviisiga.

Samas on see päris hea sõbravalidaator: vingu võetakse kui normaalse inimese tunnust, saad kooris viiuldada ja ühistegevus on tunnustatud. Aga tõeliselt hoolivad sust need, kellega saad lisaks muredele jagada oma rõõmusid. Ausalt ja avatult, kartmata seda, et äkki saadakse valesti aru. See on nii palju keerulisem kui paistab.

Teades, mida kõike ta teinud, suutnud ja saavutanud on, ajab mu õiglusemeele mässama kellegi kommentaar: "On alles ülbe tüüp." "Miks ülbe? Enesekindel. On ju ka põhjust." "Enesekindel - ülbe. Mis seal vahet on?!"

Kui mu õiglusemeelt piisavalt häiritakse, on kuradi raske sisse ja välja hingata ja lihtsalt mitte minna sinna mutta maadlema, aga. Wtf?! Mis on vahet ülbusel ja põhjendatud enesekindlusel?  Kadedus võtab pimedaks?! Jaksa olla.

Aga ma siis hingan rahulikult ja ei. lähe. sinna. mutta. Ma enda vastu suunatud jura vastu tavaliselt ei viitsi kuigi põlema minna. Nojah, oli midagi, aga see pole ju midagi tõsist, ei vaevu jantima hakata. Teiste vastu suunatud lörri kuuldes lähen kiiremini põlema.

...

Ei, see oli ikkagi nii palju mitmekihilisem... Käed vajuvad jõuetult rüppe. Seal oli nii palju neid muid mõtteid ka, et kirja sai pandud vaid mõned lihtsamad seosed, aga ma vähemalt püüdsin. Jälg jäi maha ja mul on mõttekera, mille kallal päevi nikerdada. Mõnus.

Ja järeljärelmõte: vahva, nii me, kaks rõõmurullikest, vingusime vingujate üle ja viiuldasime ise ka niiviisi Eestit ühtlaselt katvasse vinguvinesse oma pilvekese. Kohe kuidagi tugevam õlatunne tekkis, nagu Balti ketis.

Aaa. Aga siin on mõte - võibolla ongi tegemist vandenõuga, et oleks ühtlaselt halb ja raske: neil, kellel on hästi, tuleb see hästiolemine lihtsalt kavalalt raskeks teha, sest kui hästiolemine on piisavalt raskeks tehtud, siis ei saa ühel hetkel enam arugi, et hästi on.

Ah, mindagu. Shallala.

Hea kütus on hea

Naljakas, kui lihtsad on mõned peamised toimemehhanismid. Isegi kui teoorias on teada, et jah, ma töötan nii - see on nii absurdselt lihtne, et teatud mõttes isegi piinlik nii primitiivseid mõtteid mõelda. Samas, kui see reaalselt käivitub ja on nii selge ja konkreetne, et pole vähimalgi määral tähtis, kuivõrd ma sealjuures MÕTLEN, ja mida just, sest see lihtsalt töötab. Lihtsalt. Hoolimata sellest, et ma suudaksin selle hoobilt oluliselt komplitseeritumaks mõelda ja siis selle veel ruutu võtta, küsides kõiki neid "Aga äkki hoopis..." No ma võin, kui see mulle lusti pakub, aga asja ennast ei koti.

Mis ei tähenda, mis põrmugi ei tähenda. Muidugi ei võta ma isegi neid lihtsaid toimemehhanisme alguses ilma vaidlustamata kohe tõe pähe, targemad inimesed tõenäoliselt teevad nii ja hoiavad kõvasti aega kokku. Ma võtan toimemehhanismi teadmiseks, aga kui see ei sära just kirgastes vikervärvides, siis proovin ikka olla oma parim mina ja skeemi murda, jälgides samal ajal toimemehhanismi mõju - kas ta on lihtsalt iganenud eelarvamus, millest olen välja kasvanud, või siiski mitte. Igatahes on nii huvitavam. Rääkimata sellest, et alati on võimalus vanadest kestadest välja kasvada, midagi ei pea tingimata võtma by default.

Aga siis tuleb see tramm jälle tagasi, et oi. Ikkagi. Töötab. Mõtle ennast või siniseks samal ajal, mõned algtõed on suuremad kui sina. Lahe.

Ja nii vähesest piisab. Tõenäoliselt olen ma ise vahepealsete aastate jooksul lihtsalt vaatenurka muutnud, aga on teatud energia, mis nii tohutult kütust annab. Ilmselt nüüd teistmoodi kui varem, aga oi. Kui. Lahe.

PS: kõik on võimatu, kui ainult piisavalt tahta.

Ei olegi kivist, aga see-eest uudishimulik

Naljakas endalegi, aga mõnikord lähevad kellegi suhtlemiskonarused - õieti väga väikesed asjad - ootamatult pihta, kuigi tegelikult ei ole alust. Otsest alust ei ole. On lihtsalt mingi sisetunne ja siis on sellised mittesobivad nurgad, mis aegajalt õige natukene vastastikku satuvad. Vale hääletoon. Natuke valesti lausutud sõnad. Võimalik ka, et vastastikku satuvad need nurgad ainult minu peas, aga paraku on kogu mu maailm suuresti minu peas, nii et kuigi ma ei saa iialgi välistada, et kusagil on parem tõde kui mu enese oma, ei suuda ma ikkagi enamat, kui kasutada olemasolevat - noh, kui on selline hetk, et on mingit tõde vaja kasutada.

Närvi ajab. Üsna lihtsad asjad muutuvad korraga oluliselt keerulisemaks. Roni nagu läbi makaroni, pagan. Aga issand, kui huvitav on! On ilmselge, et kõige mõistlikum oleks neid nurki ja nukkasid, mis üksteist tüütult toksivad, esialgu lihtsalt vaadelda, keerutada peas neid pusletükke ja -kuubikuid. Miks see tükk siin on? Miks see nurk ennast mulle silma topib? Mismoodi see kõik töötab?

Õnneks ei tekita selline tüütu toksimine minus mingit vahkvihast prääksatust, vastupidi, silmad lähevad esialgu üllatusest ja siis toorest uudishimust pärani ja siis ma tahaks teada, mismoodi see süsteem töötab.

On selge, et kõik ei saa kõigile meeldida. Aga õnneks ma näen temas väga toredaid jooni ka ja see annab lootust. Nii et tegemist on väljakutsega, alati ei peagi lihtne olema, alati ei peagi kõigiga olema esimesest pilgust palav armastus, sest nii raske kui seda on tunnistada, siis mõnele ma lihtsalt ei meeldigi. Kurb on, aga tuleb leppida. No ja vastupidi ka.

Rohkem kuulata, võibolla. Süsteemi hammasrattaid ja võibolla sõnugi. Inimene nagu pusle. Ja lamedalt lihtsustav oleks neid arusaamatusi erinevast päritolust sõltuma panna, enne peab see ennast ise ikka selgelt ära tõestama, kui ma nii banaalsesse põhjusesse uskuma hakkan. Huvitav on - kas ma saan sellega hakkama, ja kuidas.

Oi, aga närvi ajab ka, tuleb tunnistada. Tegelikult on minust püstiloll nii hilja üleval olla. Sest homme on ka päev ja uus võimalus. Võibolla õnnestub mul juba homme midagi paremini teha, olgugi puru-unisest peast.

Update: ma vist saingi sellega hakkama, jei! Tore on, kui mingi jää hakkab sulama või klaassein eest libisema. Üldjuhul on inimesed üllatavalt põnevad.

Alguse asi

Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täitsa mõistlik, võiks isegi öelda, et silmapaistva mõistuse ja taippulikkusega isend ohkis näoraamatus, et oh seda õudu ja hala ja et kool oli kole koht.

Ma ikka endiselt ei välista, et inimesed on erinevad, aga et keegi, kes tundus nii sarnane (eriti see silmatorkava mõistuse ja taippulikkuse koht..) - on ikkagi kohe NII erinev... Käisime ju muuhulgas ka samas koolis ja mina käin aegajalt hardusega, mõtteline pisar silmanurgas, Reaalkooli seinu silitamas, sest see oli tõesti päris Kool. Imeline paik, kus sai igast otsast säriseda ja kus juhtus erilisi ja imelisi lapsest 18-aastaseks (et mitte öelda täiskasvanuks) saamise asju. Vaimselt väljakutset  kui palju, kirgastumist, elevust, igatsust, uitamisi, eneseavastamist, oh. Õpetajad, kes ei pannud saavutustele lage ette, vaid inspireerisid, tekitasid hasarti veel kõrgemale ja veel paremini. Mu rahutul mõistusel oli seal koolis pagana mõnus (näiteks see kirjanduse õpetajaga vastastikku hiilgavi silmi vesteldud Fausti ja värvide lugu või siis matemaatikaõpetaja maailma kõige süütum naeratus, millega algas "no saite jagu, aga proovige seda nüüd ka..." või siis vene keele õpetaja kirg vene kirjanduse vastu, mis kohustas mind lõpueksamiks vene keelt valdama vastava lugupidamisega, kuid see, et ta tuli mul eraldi kätt suruma, oli ootamatu, aga meeles siiani, või siis... neid hetki on palju).

Napakalt ilus esimene armumine veel pealekauba, koolipeod ühest ootamatust ja nii sõna otseses kui kaudses mõttes hingetukstegevast valsist nende siiani säravate lühtrite all kuni kauaoodatud ja siis häbelikult koostammutud koolidiskodeni (no lõpuks ometi tulid ka need aeglased lood...), milles oli ka vaieldamatult oma võlu - pidi olema, kui verisekstantsitud jalgadega kannatas peo lõppedes veel ka kuus kilomeetrit käsikäes jalutada. Ühesõnaga. Pagana. Ilus. Aeg. Tõe huvides tuleks mainida ka Karukoobast, kus keskkooli kõrval (heh) müüdi kahtlaselt odavat hõõgveini, neid algpahelisi hetki ja minu maailmasüütut ehmatust ühes matatunnis, et issand, ma vist ei ole päris kaine, mis nüüd küll saab.

Ah, muidugi oli vahepeal jama ka, suheteklaarimist, vägikaikavedu sobimatu veregrupiga õpetajaga, mis sel hetkel oli omajagu vastik, aga konfliktide lahendamine on kokkuvõttes ja väikese nüansina ka samal ajal omamoodi fun. Et hing on küll haige, aga väike kurat tantsib samal ajal õla peal.

Või siis ongi nõmeduste b) murdmine/ülekavaldamine või a) nende väljakannatamine kui väljakutse minu jaoks kuidagi kirkam kui nende jaoks, kes lihtsalt nendivad, et nõme ja nii on. "Nii on" on tardumus, samas kui kõik on muutumises/nii suhteline. Nõmedust saab ära kaotada ja see annab rõõmu edust. Mõni nõmedus tuleb välja kannatada ja ka see võib anda omapärase rõõmu enese sitkuse ja kannatlikkuse kasvatamisest (ja kogemused näitavad, et väljakannatamist vajavaid nõmedusi on vähem kui ärakaotatavaid.) Nii, et isegi nõmedusel on juures oma positiivne maik.

Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli?  Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. Vanem võiks last toetada, mitte talle lisakive kotti laduda. Ja kui minusugune tolerast juba karmavõlaga ähvardab, siis on asi tõsine. Või tegelikult ongi asi selles, et lastele liigategemise suhtes pole mus tolerasmiraasugi, vastupidi. Aga arvatavasti ta siiski ei vähenda nende võimalust kooliaega õnnelikuna näha, sest tegemist on ju siiski silmatorkavalt aruka inimese ja hea vanemaga.

Minu jaoks on mu preilide kõrvuni suud ja õnnelik elevus kooliminemise ja koolisolemise üle puhas rõõm. Ja uhkus ehk ka, hästitehtud töö üle. Absoluutselt kindlasti eelistan seda, et nad tunneksid kooliajast rõõmu sellele, nojah, (levinud?) alternatiivile.

Inimesed on müstiliselt erinevad, vaatenurki on briljon, aga mul on siiralt kahju, kui keegi on õnnetu, ei taha seda olla, aga sellest välja ka ei saa.

Mul on vähe tõdesid, milles ma veendunud olen, aga seda usun ma küll kindlasti, et olla õnnelik on parem kui olla õnnetu. Isiklike asitõendite tõttu on põhjust oletada, et see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka ainult mingid välised tingimused. Ekstreemsusse minnes - on näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Kuigi jäägu minust kaugele soov propageerida nende nõmedate asjaolude väljakannatamist, mida sa tegelikult muuta suudaksid. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada.

Kas on siis nii, et mida teadlikum, seda õnnelikum? Sest teadlikum ja omal vabal tahtel õnnetu kõlab minu jaoks praktiliselt arusaamatult. Teoreetiliselt on muidugi arusaadav, aga - milleks?!

Nii, et küllap see teadlikkus jõuab inimesteni erinevas vanuses, mõnele varem, mõnele hiljem. Kuigi minu toonast üldist vasiklikkust arvesse võttes oli mu oskus oma õnnelikolemist garanteerida kas sobimatuid asjaolusid muutes või neid ignoreerides siis veel pigem intuitiivne. Aga siis tekib küsimus, et miks siunata seda, et kool (kõik teised, kuri maailm) oli jõle, mitte nentida, et no sel ajal veel ei osanud enese eest seista või tõlgendada või märgata - siis - veel. Sest loodetetavasti nüüd, vanemana, targemana... ehk? Jah?

Õrn ja peenetundeline nagu mõmmipuuks

Üldiselt kuulun ma enese nägemuses kõigi oma kurvide ja kabariitidega siiski "siugja" kategooriasse ja olen (hea tuju korral) suhteliselt sulnis  olevus. Ning ülevaade hea kasvatuse põhimõtetest ja eelistatud sooritustest on mul ka olemas - lai lugemus ja puha. Ainus mure, et natuke raske on sellist tüünet minapilti säilitada, kui on olnud intsidente, kus ma:

- lõhverdan keset vaoshoitult vestlevat seltskonda kontrollimatult naerda nagu spiidilaksu all makaak. Täiesti mittedaamilik sealjuures;
- ajan sellessamas vaoshoitud seltskonnas täiesti vaoshoidmatult kätega vehkides ühele vaoshoitud härrasmehele coca-cola klaasi sülle. Seleta siis, et tegelikult ei olnud ma mitte purjus, vaid lihtsalt itaallane, niipea, kui asi puudutab vestluse taktis kätega vehkimist. No, ja koba olen ma loomulikult ka. Daamid vist ei ole kobad, nad vist harjutavad kodus coca-cola klaasidega? Või ei vehi nad kätega? No, igatahes.
- Satun täiesti kasvatamatult hoogu, kui räägitakse millestki päriselt huvitavast. Hea kasvatusega käib vist kaasas mingi üleüldine apaatia, nii et sa ei lähe silmist ega muudest kehaosadest põlema ühegi teema peale. Fui.
- Räägin ennast mõnuga sisse ja kühveldan puhtast lustist veel kruusa peale ka ja isegi ei põe ülearu. Või noh, leian, et naljakas. Ja enda üle nalja visata on üks lihtsamaid.

Ja nii kohutavalt naljakas on näha seda sügavat lootusetust, millega ma parimagi püüdmise juures ei ole delikaatne või hästikasvatatud, pigem nagu rõõmsameelne elevant portsenalist toas, kes ütleb küll "Oh helduke!" järjekordse prohmaka peale, aga ülearu ei muretse. Asjade koomika läbinägemine on esiteks peamine põhjus igasuguste sotsiaalsete fopaade tekkimiseks ja teiseks väga hea meetod neist ülesaamiseks.

Kirjutamisest nii ja naa

Vahetevahel tuleb kirjutada siis, kui oma eluga enam kuidagi hakkama ei saa. Ükskõik, kas maadled mingi väiksema jama kallal või oled omadega silmini sees, kirjutamine aitab. Kas siis analüüsida, struktureerida, luua mõte või tööriist, mis jamamerest välja aitaks (sest alguses oli Sõna), või lihtsalt luua illusiooni, et kontrollid vähemalt mingit osa elust. Sõnastad, järelikult valdad.

Teinekord tekib isu kirjutada siis, kui kõik on nii hästi ja kõik patareid on nii laetud, et särinat jääb ülegi. Tahaksid anda soojust ja valgust kõigile teistele ka. Olla olemas ja elus. Äge. Murjahh.

Ja mõnikord, mõnikord tekib Mõte. See sinder ei anna enam rahu, vaid käib ja painab ja eputab, et oooo, kui uskumatult kirgas, uudne ja huvitav. Kui elupõhine. Kui olemuslik. Kui unikaalne. No ei saa enam olla, tuleb kirjutada, Mõte välja saata nagu kratt, oma elu elama, sest sinu sisse ta enam ära ei mahu kuidagi. (Ma ei hakka siin mõne füüsilise protsessiga paralleele tooma, kuigi kahemõttelise huumori maailmameister minus teeb parajasti samaaegselt kõik need naljad ka ära.)

Huvitav, mida need inimesed teevad, kes ei kirjuta? Suhtlevad üksteisega või?!

Kivi jälg sisalikul

Jäävuse- ja mõtestatusevajadus. Ei pea tingimata olema osa keskeakriisist ja matemaatiliselt võttes ei saagi olla, sest kui ma plaanin elada 150-aastaseks, siis ei ole see keskmine iga veel käeulatuseski. Aga nojah, võibolla, nii üldiselt levinud normide järgi võib ju olla, et need vajadused kuidagi teatud eas võimenduvad, las siis jääb.

Aga mis jääb?

Suguvõsasse legend, et oli üks selline natuke hull esiema, kelle kirjutatud lühijutte võib siit-sealt raamatutest leida?

Keegi neist äkki teab veel, et ma kasutasin seda vana ja veidrat roosteplekkidega väikest pööratavat peeglit lihtsalt sellepärast, et ma hakkasin seda kasutama 14-aastaselt, kui me siia majja kolisime ja see on näinud nii mu puberteediea punne, esimest korda punaseks värvitud juukseid, esimest teadlikult lõigatud tukka, esimesi naerukortse silmanurkades ja varsti võibolla kunagi neid esimesi halle juukseid. (Sest kuigi alates tänasest päevast ma vanuse kohale need numbrid teistpidi kirjutada võin, ei ole mul tänu absurdsetele geenidele veel mitte ühtegi (!!) halli karva peas, tunnen ennast peaaegu petetuna. Aga paistab, et 150-aastaseks elada on vähemalt geenide arvates täiesti reaalne plaan. Nii, et kunagi näeb see peegel need esimesed hallid ka ära.) Kuna peegel on raskest metallist raamiga ja kuna klaas ei kõdune, siis see ilmselt JÄÄB.

Võibolla jääb mingi muutus inimkonnas - kivi, mis vette vistakse ja veeringid, lähemal tugevamad, kaugemal hajusamad. Oma lähedaste eludes on mõju mõistagi suhteliselt suur. Aga inimkonnas, eksistentsiaalselt? Elu mõtteliselt? Mingi väga-väga väike muudatus inimkonnas? Või piisab neist jälgedest lähedaste eludes?

(Milleks piisab? Kes mõtestab? Kes valideerib?)

Või jäävad püsima need kellelegi kingitud ideed, mis võibolla muutsid midagi nende maailmates? Üks neist satub juhuslikult olema see butterfly effect? (Kas see, et oleks SUUR ja MÕJUV, on üldse oluline?)

Või siis jääb see, et ma laste jaoks olen nende lapsepõlvest kogunud pilte ja mälestusi - ja mingil hetkel osutub see OLULISEKS. Nende jaoks näiteks. Võibolla veel kellegi jaoks kümme põlve hiljem.

Või õnnistavad kunagi mu lapselapselapsed ka neid väheseid old-school paberraamatuid, mida nad ei tea miks veel ostavad, niiviisi sisse, et koputavad teravaid kaanenurki vastu põrandat ümmargusteks (ja lastele vähemohtlikeks)?

Või jääb see kiviaed, mille ma hilistes kahekümnendates vanade ranna ehitusvõtetega korralikult ja massiivselt üles ladusin, püsti veel järgmiseks viiesajaks aastaks?

Ja siis on nii palju sellist, mis on olemas ainult minu maailmas ja mis ilmselgelt EI JÄÄ. Ajasillad mingitesse "mina olin" mälupiltidesse.  Minu mälestused. Isegi need, mida ma teistega jagasin. Või siis hetked, kus keegi isegi ei teadnud, miks ma kuskil olin, aga ma olin, ja see on minu saladus. Mis siis, et selles polnud midagi kriminaalsemat, kui et ma poodiminemise asemel jalutasin mere ääres.

See, kuidas ma salaja tantsisin "Still have not found what l am looking for" lauldes, laskmata ennast segada sellest, et ma just ülearu viisi ei pea?

Komme kohvitasse käest poetada suvalistesse kohtadesse ja neid siis pärast elu eest taga otsida? Oskus lugudest Lugusid rääkida... noh, väheke ilustades siit-sealt?

Mis? MIS?

See on nii huvitav. Ja see, et see oluline on, on huvitav. Ja see, et see NII suhteline on, on veel eriti huvitav.

Ja eriti huvitav on see, et ma tegelikult ei mõtle nii. Ma võin hedonistliku enesestmõistetavusega nautida iga isiklikult rikkalikku, tuhande peene täiesti ainult minule mõeldud väärtusega kaunistatud hetke ilma igasuguse põdemiseta, et ma peaksin oma olemasolu ja eriti veel seda hedonistlikku mõnulemist vähemalgi määral õigustama.

Lihtsalt inimeses võivad täiesti vabalt koos rääkida vastuolulised mõtted. Naudin häbitult, nagu jaksan, vahepeal magan natuke ja siis naudin jälle. Aga huvitav on, et mis (MIS?) on selles kõiges universaalne jääv väärtus (mis on see, mis dinosaurusest päriselt järele jääb?) ja vist isegi tahaks, et midagi jääks.