Mu ümber on nii eriliselt toredaid inimesi, et

 ma tahaksin ka olla...

Nüüd ma siis olen saavutanud sellise valgustatuse astme, kus

 isegi siis, kui mind puu taha saadetakse, tunnen ennast täpselt sama säravalt hästi, kui oleksin tundnud vastupidise tulemuse puhul. 

Sest see on olnud ütlemata naljakas ja huvitav ja enese üle naermine on omaette elukunst. Ja-ja-ja... 

Maailmas on väga toredaid ja tarku inimesi ning üllatavalt nad märkavad ja mäletavad üksteist ka siis, kui nad on kusagil äärmiselt põgusalt kohtunud, sest nagu üks mu sõber ütles - eredalt põlevaid küünlaid on üldises hämaruses väga raske mitte märgata. 

Lihtsalt ma/me/nad tihtipeale ei aima, et me olemegi need. 

Ja kogu sellest sisemisest tagasihoidlikkusest hoolimata valgustame me kogu universumit, vaat sulle siis, sa pime kosmoselatakas :)