Olgu, nii paljud targad inimesed ütlevad seda mulle, et ma ei vaidle enam. Olen jah tugev. Olgu nii.
Saan aru, et mul on raske ennast tugevana näha, kui parajasti on väga raske. Aga tõesti. Ongi olnud ekstreemselt kurnavad ajad. Ma oleks ebainimlik, kui praegu poleks valus ja kurb. Ja ma kindlasti ei oleks oma lähedastest väga hooliv mina.
Ma tahan mina edasi olla, sest selle positiivne pool on armastav, õnnelik, soe. Seega, see on okei, et ma praegu neid tundeid tunnen. Aga ma ei taha sattuda enesehävituslikku nõiaringi ka siis, kui tundub, et käib üle pea. Türa, ei käi üle pea kuhugi! Mingid tunded mind ei murra, nii mõistuseinimene olen ikka küll. Eks ma tunnen neid urrima tundeid ju ikka, aga mõistusega saab neid juhtida.
Jah, selles, et ise parajasti raskete sündmuste tõttu madalseisus olles veel julgeid otsuseid teha, mõistus muidugi eksis. Hindasin end üle. Arvasin, et saan kergemini hakkama. Paraku siis, kui kõik lahingud olid peetud, rullus battle fatique viiekordselt üle minu ja see oli ränk. Viiekordselt, sest nii laste, isa, kodu kui ka lähisuhete rinnetel olid keerulised lahingud peetud.
Lesson to learn: kui ma tulevikus saan aega valida, siis ei ole hea mõte raskeid otsuseid teha, kui ma pole omadega heas kohas. See ei ole ikka päriselt kandev mõte, et "noh, nüüd on nii sitt, et enam pole vahet". On ikka küll vahet.
Probleeme tuleb ükshaaval lahendada, nii on lihtsam.
Aga ma tean, et ma taastun ikkagi. Nüüd ka. Mul on selles nii inspireeriv eeskuju, et oleks loll mitte uskuda või õppida. See "tõusen targemana" on ka mu enda senistes kogemustes pädenud. Eks ma tean ju, kuidas - ja õpin juurde ka. Ja siis tuleb see animo, faventibus fatis ka. Julge südamega. See on okei, et praegu pean sinna tagasi... paranema.
Tunded on mu laeval ainult madrused, ja isegi siis, kui laeval on mäss ja verd ja kehaosi lendab üle parda, on lõpuks ikka asi selge, et kaptenisillal keerab rooli mõistus. Mässake, kui tahate, küll te maha rahunete, sõidate ikka sinna, kuhu rooli keeratakse. Kapten on otsustanud olla julge südamega edasi.
Ja siit nüüd mõned eneseteraapilised mõtted, mille juurde tagasi tulla, kui meelest ära lähevad ja madruste mäss kaptenisilla jälle kõikuma lööb.
- Tugevus ei tähenda tõesti seda, et aegajalt ei oleks raske, või kurb või valus. (Jah, ma usun teid nüüd, see ongi loogiline.). Tugevus on võimes rasketest oludest läbi tulla. See on mööduv. Ja siis olen jälle tasakaalus ja õnnelik. Tahaks öelda "varsti", aga... võtame rahulikult.
- Ma ei saa muuta mitmeid väliseid tegureid. Näiteks kalli inimese surm on midagi, mida ei muuda. Ma saan mõjutada ainult seda, kuidas ma seda läbi elan - ja kui hästi sellest taastun, kuidas suudan seda mõtestada.
- Teised inimesed ei ole mina. Ma saan väljendada, mida mina soovin, mõtlen, tunnen ja vajan. Võin neist hoolida, neid armastada, neid toetada, aga sealt edasi vastutavad nemad ise oma valikute eest. Mina saan seda lihtsalt aktsepteerida ja austada. See on nende elu, mida nemad elavad nii hästi kui oskavad ja suudavad.
- Ainult mina saan vastutada selle eest, et mina elan oma elu nii hästi ja õnnelikult, kui ma suudan.
- Ma ei taha põhjustada enesele oma emotsioonide, mõtete või tegudega põhjusetuid kannatusi.
- Kui ma tunnen kurbust või valu, siis ma püüan teadlik olla, et seda tunnet tunnen. Peatan sellest tekkivaid negatiivseid mõtteid, mis hakkavad tunnet võimendama ja lähevad mu enesehinnangu ja enesekindluse kallale. Lasen sellel tundel leebelt lihtsalt olla. Ja siis ära minna.
- Märkan häid tõlgendusi ja tähendusi. Ma tahan märgata seda osa reaalsusest, kus ma olen armastatud ja hoitud. Ja, tegelikult, ma ju olengi. Läbi oma elu olnud meeletult hoitud ja armastatud, piisab, et seda vaid märgata.
- Jah, ma leinan oma isa, nii väga leinan, kohati leinan selle väikese tüdruku valuga, kes on oma issist ilma jäänud ja ei tea, mis maailmast saab... aga samas - ma olen saanud elada elu, kus olen isa poolt olnud nii armastatud kõigis väikestes igapäevastes asjades. Need lõunased kaneelisaiad :) Need pikad vestlused. Need tööriistakuuri peidetud lapsejoonistused ja esimesed kirjatükid... Mul on olnud nii rikas ja nii palju.
- Reaalsus pakub ka mujalt seda armastust ja hoolimist. See on armastus ka siis, kui see on teistsugune, kui ma ideaalis tahaks. Aga rahu, töötame sellega, mis on, ja vaatame, mis teha annab.
- Ja tulevikus on seda armastust veel, ma tean. Veel targemini ja hellemalt, enda ja teiste suhtes seekord. Ootan... juba väikese põnevusega. Jaaa, ma tahan seda! Tean senisest paremini, kuidas seda väärtustan ja kui palju see elu paremaks muudab.
- Ma tean, et praegu on enese eest hoolitsemine eriti oluline. Hea uni on kõige alus. Üksainus magamata öö ja ma olen haavatavam. Pean märkama, ei kuku enam mustade mõtete keerisesse, vaid keskendun keha eest hoolitsemisse.
- Positiivne meelerahumeditatsioon aitab mind ka. Meelde tuletamine, kes ma olen. Ja et universum armastab mind. Seda see veidra huumorimeelega tõbras ju ometi teeb.
- Sport. Ma nii naudin oma uusi saavutusi. Samm- sammu haaval. Mu uus figuur meeldib mulle ka. Ja mitte ainult mulle, seda vaimustust tuleb ka mujalt ja palju ja seda on tore märgata ;) Fun fact: mujalt alla võttes lähevad tissid suuremaks. Tänks, universum :) Kui selle üle ei oska rõõmus olla, oleks päris loll vist.
- Ma tean, et ma saan oma eluga hakkama. Nüüd tean ma veel täpsemalt, mida ma oma elult tahan.
Tegelikult on mul põnev.
Ma tean, et ma suudan luua jälle sellise elu, kus ma olen õnnelik, põnevil, armastan ja olen armastatud, hoian ja olen hoitud, mõistetud ja mõnulev, kus iga päev on rõõm olemisest ja isegi probleemid on lihtsalt... väike vaheldus ja väljakutsed, mida üheskoos lahendada ja selles lahendamises ka olla õnnelik, mänguline, rõõmus, heas mõttes totakas. Usaldav. Avatud. Mõistetud. Hoitud. Fucking mjäu.
Küsimus pole, mitte KAS, vaid KUIDAS ja MILLAL.
Universum, mu pagana... sõber, ma tean, et sa kuulad.
