Haldjate puudutus

Lihtsalt väga vedas, et me saime Ehini ja Sepa loominguõhtule minna. Jah, see on väga tavapärane neid kahte haldjatega võrrelda, aga see sõna - ja tolle õhtu sõnad üldse - on minu jaoks palju mitmetähenduslikumad.

Haldjalik kui kättesaamatu ja kaunis, müstiline ja metsik, õrn ja halastamatu.

Nad rääkisid armastusest ja vabadusest, ja see on just seesama teema, mida ma olen korduvalt püüdnud lahata, saamata mitte kuidagi välja oma sissetallatud terminitest ja mõtterajast. Püüdsin sarnast asja ikka ja jälle öelda läbi selle "õppida haiget saama" ja "õppida mitte haiget saama" strateegiate erinevuse. Armastus ja vabadus on sellesama teema nii palju elu- ja sõnatargem edasiarendus.

Mhmh, see minu valik, õppida haiget saama, ei ole ju ainult tänu kiirele taastumisvõimele. Sest, hell, l go full rogue, mul on väga hea dodge, high int, dex ja hide. Ei saa öelda, et ma läheks palja rinnaga iga püssitoru ette, kaugeltki mitte, ma olen nende püssitorude suhtes ikka äärmiselt valiv. Enamus ei saa mind lihtsalt kätte, ja kui muu ei aita, siis mu arcane tricksteri põhispell: smoke and mirrors. Püüa tuult väljal.

Seega, sisuliselt ja üldse on "õppida haiget saama" väga primitiivne, sest ma olen õppinud ka väga hästi ära selle, kuidas mitte haiget saada, aga ma ei tee seda kõige tavalisemal viisil - ennast turvise taha peites. Ma teen seda lihtsalt teistmoodi, võimalike saatuselöökide eest osavalt kõrvale põigeldes. Teine taktika, tulemus sama.

Agaagaaga... armastus ja vabadus. Ja haldjad.

Haldjate vastu olen ma võimetu. Flatfooted, dex maas, spellcasting abilities muted. Õnneks, et haldjaid kohtab nii harva. Kuigi paistab, et mul on antud mingi eriline oskus neid metsast välja kutsuda.

Ja kui nad tulevad, metsaservale, vaatavad mulle oma metsikute silmadega otsa hingepõhjani välja, siis....

... siis õpin ma äärmiselt vabatahtlikult haiget saama, sest ma ju tegelikult tean, et nad ei saa päriseks tulla. Albatrossid ei muutu metsalindudeks, libahuntidest ei saa kodukoeri. Ja kui peakski juhtuma, et nemad saavad, kui haldjakuningas tulebki metsast välja ja muutub inimeseks, lihtsalt selleks, et koos olla - siis ma ju tegelikult tean, et mina ei saa. Ma ei saa ja ei tahagi enam

.... armastuse eest maksta vabadusega. Isegi siis, kui see, see kõige ilusam ja uhkem, metsiku jahi eesotsast on mu peale meeletut, kirglikku, hullumeelset jahti lõpuks täiuslikult kinni püüdnud, naerdes oma sügavate roheliste silmade tagapõhjas selle üle, kui kergesti mu ülbevõitu jahimehest tema jahisaak sai. Ja kui ta sellest hoolimata tuleb ja paneb oma uhke sarvilise pea mulle sülle ja küsib haldjaküti kohta üllatavalt madalal häälel: "Kas ma võin su endale jätta?", siis sulatavad need sõnad minu turviseta südamesse küll sügavaid vagusid, aga ma ei saa, ta ei saa, me ei saa.

Jah, minu südames on sinu jaoks alati oma koht olemas, ma olen su jaoks olemas, kui sa seda vajad, aga kui sellest ei piisa, siis endale jätta ei saa. Või kui, siis ainult sellisel viisil, et albatrossid saaksid lennata ja libahundid öösiti metsas joosta, aga SEE ei ole mul siiamaani päriselt õnnestunud. Neid enesest välja taltsutada samuti ei taha ega saa.

Armastuse eest ei saa maksta kogu vabadusega ja see teeb pärismaailmas nii tihti haiget, vali ükskõik, kuidas tahad. Ma tõesti tean, millest räägin. Sellepärast ongi mõistlik õppida haiget saama, sest selliste kohtumiste eest kõigest südamevaluga maksta on... lihtsalt ütlemata mõistlik tegu. Hunti jooksmata jätta ja turvaliselt koduneda oleks ka nagu... nõrk. Jätan osa iseendast olemata, sellepärast, et aegajalt on natuke/päris üllatavalt valus.

Häh, ma ütlen. Selle hinna maksan hea meelega nii ülbuse eest iseennast mitte maha salata kui ka privileegi eest haldjaga kohtuda, mõlemad on seda väärt.

"Ainult üksikud meist on enamasti vabad, ja need, kes on vabad, on enamasti üksikud."

Üks tark haldjas ütles mulle kunagi, et talle tundub, et ma olen üksildane - ja seda märkas ta siis, kui selleks kõige vähem väliselt alust oli.

Küllap ta siis märkas läbi mu tolle hetke pealiskaudselt petliku seltskondlikkuse seda üksildast hunti seal metsaserval.

Ja teine, pisike hingenäriv tunne, mis ma tollest õhtust sain, oli see, et ooooo.... kuidas nad oskavad. Kui imeliselt andekad sõnakunstnikud. Tahan käed ja otsaesise alandlikult mullale vajutada ja tunnistada avalikult - mina ei oska. Ma võin ainult teeselda oskamist. Treida vemmalvärsse. Tõeliste kunstnike ees olen ma sama abitu nagu haldja eeski.

Imetlus ja igatsus on samaväärsed. Armastusest, haigetsaamisest, inimlikkuse küündimatusest ja vabadusest, vabadusest, vabadusest on seegi. Ja haldjatest.

...........

Mu päralt on maantee. See lõputu kergus

Mineja jalgades. Kuuled

Kuis lootusest heliseb laotuse kõrgus

Ja õlgadel laulavad tuuled

Mu päralt on üksildus mustlasekuues

Mis varjuks on varastet kallilt

Ja vabadus pudelipärasid juues

Kontvõõrana kuninga ballilt

Tiivutu linnuna püüelda üles

Kui haldjad on röövinud narri

Oh võtke mind ometi, ometi ühes

Mu luigelaul pudeneb porri

Nad lendavad kauni ja kaugena üle

Hüüan, kuid nemad ei kuule

Kes korra nii läinud, see enam ei tule

Mu verele hammustet huule

Kuivatab igatsus, rahutu tuli, ta valguses

Leian end peagi.

Lootusest heliseb laotuse algus, kas

Leinasin? Enam ei teagi.

Neil on nende ime, mul lõputu selgus

Ja jalgades mineku raskus

Mu päralt on alguste armutu helgus

Ja narri müts vasakus taskus

Miks mul on sind vaja

Mhmh, ja-jaa, olen jah nõid ja isetugev ja saan kõigega vaieldamatult hakkama. Ja unusta ära, ma ei _vaja_ sind selles mõttes. Ma olen nii kaugel elukutselisest haavatust kui veel olla saab. Ühesõnaga, lepime kokku, et ma saan ilma sinuta hakkama. Võibolla isegi hästi. Ei välista, et väga hästi, vähemalt mingi aja pärast.

Aga see ei tähenda. Teisest küljest on mul sind väga vaja. Sest:

- üksteisemõistmine on elu uskumatu luksus. See on midagi, mida saame vastastikku väärtuslikuna kinkida. Vaatame nii, et näeme üksteist, kuulame nii, et kuuleme.

- me ei seisa üksteisel ees, vaid kõrval või selja taga. Ja selja taga selleks, et kui kukun/kukud, on keegi, kes kinni püüab. Sest sa oled minu inimene / ma olen sinu inimene, see lihtsalt töötab nii.

- sa hoolid / ma hoolin. Mõistmine on üks asi, eksole, aga hoolimine on kuum hõõgvein külmal talvel, soojendab üles nii sõrmed, suu kui südame - ja teeb natuke purju. Et päriselt ka nii saab.

- seikleme koos, sest, hei, üksinda on igavam. Maailma üheskoos sisse hingata mõtestab seda nii palju kirkamal viisil. Sa näed, et ma näen, et sa näed, et me näeme ja see lisab värvispektrisse uue dimensiooni.

- ja mitte ainult mõistmine ja koos seiklemine, vaid veel vägevam, jagame elu, sest nii elame korraga palju rohkem kui ühtainsat. Seda saab nii väheste ja valitutega, sest. Oma kari. Kõrval ja selja taga.

Muidugi on mul sind väga vaja, selles pole küsimustki.

Süda on servani täis

erilisi ja värvilisi hetki. Kingitusi. Maasikaid. Vaarikaid. Jagatud nukrust. Jagatud väsimust ja lootust. Jagada julgetud hirmu selle ees, et juba hüpati, ja lootust, et... ehk lendan. Kui juba lendabki - ja kuna niiviisi jagati, siis saan sellest rõõmust osa. Ja lisaks veel rõõmustan teise pärast juurde.

Või siis ootamatult sirutatud kätt - kui ma ühte kauget, kuid samal ajal üllatavalt lähedast inimest kutsusin, et hei, ma mõtlesin su peale, saame kokku. Läheme, jookseme hunti, lihtsalt sellepärast, et see tundub sellel hetkel hea. Sõbralik ja mõistev puudutus ning meeletult ilus sügisöö, mida taksoaknast lapsesilmadega imetleda.

Mõnikord on kutsutu vastus "jah, ma tulen" nii ootamatu kingitus.

Rääkimata sellest, et antakse luba vaadata ennast läbi tema silmade. Ja antakse võimalus sama avatult vastata. Oo. Kui. Huvitav.

Õhtul kaminasse süüdatud tuli ja selle jagatud kuma.

Aegajalt kauge, kuid siiski mingil viisil alati lähedane sõber, kes hõikas üle aja, et ma mõtlesin sinu peale, tule, saame kokku, kulgeme, jagame elu.

Mõnikord on kellegi kutse: "Tule, saame kokku" nii ootamatu kingitus.

Ma olen isetugev ja hingelt nõid, seepärast ma iialgi ei eelda, et inimesed mu vastu head on. Ja siis nad lihtsalt on ja ma olen segaduses ja õnnelik.

Mu süda on servani täis ja hing ajab lausa üle, elu kingib nii palju.



Mis siis, et mingi nukrus ja üksildus on selle sees paraku enamasti ka.

Kuisid

Kui kahe käega nii palju antakse, kas pole mitte lapsik viriseda selle üle, et kirss tordil täna puudu oli? Äkki polnudki kirsitort? Või äkki tuleb kirss hoopis hiljem ja kirsi-intressidega?

Kui lihtsaid inimlikke tõdesid on igal pool puuse, kivisse ja paberisse raiutud, kuidas saab neile igapäevases elus äratundmisega otsavaatamine ikka tulla sellise üllatusena?

Kui on ammu teada, et hinges koos on munk ja sübariit, siis miks ei või üks silm olla nukker samal ajal kui teine naerab?

Kui sprinter pannakse maratoni jooksma, on ühtaegu natuke valus ja väga naljakas.

Kui sise- ja välisilm oleksid tasakaalus, siis poleks inimeseksolemine sugugi nii väärtuslikult vaevaline.

Kui sa siin käid ja loed, siis... kurat, ma ei tea, miks sa seda teed, eksole :) Kui-das ma võiksingi siit midagi mõistlikku edasi arvata.

Kui hommikul pole pisut piinlik, siis polnud õige pidu

Võibolla tuli see lihtsalt sellest, et mingid sisemised vedrud olid nii pingesse keeratud, et kui korraga lukk eest ära võeti, siis lendas kõik natuke peadpidi lakke. Mis oli ütlemata tore ja huvitav ja värviline, aga võibolla lihtsalt mitte päris mina.

Naljakas oleks öeldagi, et hei, teate, ka see vaikselt nurgas kerasolev ühesilbilisi vastuseid poetav ja ülejäänud maailma melu pisut heitunult piiluv nutsakas - see olen ka mina.

Mis sest, et see põlevasilmi mingi sisemise luua seljas lendav ja võibolla siis tõesti selles hetkes üllatavalt intensiivne devil-may-care.. nojah, see olen ka mina. Isegi, kui tagantjärgi tundub, et sai liiga põlevisilmi, ja liiga hull lend. Äkki oleks, noh... malbem?!

Üks tark inimene ütles, et tal on huvitav vaadata, kui mitu nägu mul on - ja mul oli nii siiralt hea meel seda kuulda. Oh, keegi märkas, märkas seda esimest ja siis seda teist nägu ka. Ja seda kolmandatki, olgu siis pealegi sellega, sest kuigi see pole see, mida mulle meeldiks tingimata näha lasta, on see üks osa tõest. The Maiden, The Mother, The Crone.

"Jah, ma nägin korraks, milline sa ka võid olla ja see ajas jubeda hirmu nahka."

 
Paneb mõtlema, et kui ta ka seda kolmandat nägu märkas, aga on ikka veel siin... Mul on, mille üle tänulik olla.

Tegelikult on neid nägusid nii minus kui kõigis teises muidugi palju enam kui kolm, aga selles kolmainsuses meeldib mulle mõnikord mõelda, sest neid nägusid on mul enesel lihtsam märgata.

See õhtu oli nagu algaja esimene lugu, ma ei ole sõnu niiviisi varem kasutanud. Tahaks käsikirja parandusi teha, sõnu kasutada täpsemini, aga elus paraku niiviisi ei saa. Siis jääb üle loota ainult vaataja leebetele silmadele, kuulaja mõistmisele ja...

... teadmisele, et õnneks on kõik tasakaalus. Seda eileõhtust hullu ja natuke üle-iseenese-julget libahunti tasakaalustab praegu keegi muu. Ja see vaikne ja kergelt heitunud, kohvitassiga diivaninurka kerinud ja tasakesi elu vaatlev olevus on ka täiesti päriselt päris.

Ma olen natuke peast soe, aga kuna natuke olla pole mu forte, siis

... keerame aga kuumust peale, et peas oleks ikka täielik põrgu (aga kes ütles, et põrgus on tingimata paha, seal on... ütleme, põrgulikult huvitav. Hu-vi-tav. Natuke väsitav lihtsalt aegajalt).

Mingi sürreaalne täiesti raskestiseletatav murdepunkt on toimumas. Miks - selget põhjust ei ole. On lihtsalt järjest üksteise otsa kuhjuvaid asjaolusid. Ma tunnen, et maailm on sama, ma ise muutun mingi kummalise kiirusega. Võibolla on asi selles, et mul on enda jaoks jälle vähemalt niipalju aega, et ma töö ja laste kõrvalt jõuan iseennast märgata? Ja see pikk reis oli muuhulgas aeg iseendale otsa vaadata. Ning selle aja sees tekkis nii mitu ahhaa-hetke, et nad on nüüd natuke kuhjas.

Izzand, äkki mul on keskeakriis?! :)

Õnneks ütles Väga Tark Sõber kunagi, kui mõni aeg tagasi sama asja kahtlustasin, et sellisel juhul on see mul olnud 17-aastasest saadik. No ja mulle tundub, et tema staazhiga sõpra võib usaldada.

Ühesõnaga - ühe sõnaga ei seleta siin midagi.

Keegi ootamatult läbinägelik inimene pani mu lauale raamatu, järjehoidjaga õigesse kohta. Vahva tunne, kui saad sõnadega vastu pead nagu panniga. Lõi kohe pildi selgemaks. Õnneks on teisigi inimesi sarnastes kohtades käinud, sotsiaalse tarumõistuse abil saan pildi kokku panna, nagu pusle, korjan tükkhaaval mingeid selgekspestud kivikesi liivarannast, mis mu mustrisse sobituvad.

Krt, see samas kõlab nagu ma oleks nats seeni söönud, kuigi tegelikult, ausalt, nagu öeldud, ei ole üldse. Süütu nagu maatüdruk, kangeim kraam, mida teadlikult tarbinud olen, on viski ja seegi enamasti jääga.

Kui ma üldse sõnastada oskaks, siis see murdeline küsimus ehk aitab. Kunagi ütles keegi mulle, et "you are a happy savage." Kui ma sain vanemaks ja targemaks ja üldse, siis tekkis minu sees küsimus, et "can a happy savage become a wise woman?"

Nüüd ma hakkan aru saama, ei, tundma, et jah, saab küll. Ainuke asi, et mitte üht või teist, aga mõlemat korraga. I can be a wise woman AND remain a happy savage.

See kõlab lapslollilt, kui see niiviisi kirja panna, ma isegi ei tea, kus siin see kvalitatiivne mõistmisehüpe on. Mh, jah, üks asi on sõnastada, aga teine asi on tunda. Ja see tunne on nii kuradi intensiivne, nagu olekski liblika vastne, kelle keresse ennast liblikas ise ka samal ajal elama sätib, ilma, et ka eelmine vorm muutuks. Nats kitsas on, ihu on veidi imelik, kõdi on, kohati toimub veider samaksjäämine/täielik metamorfoos.

Äkki KEEGI ikkagi on mu süütu mandlipiimaga kohvi sisse seeni sokutanud??

Ning siis lisaks see, et ma ju täpselt ei tea, mida ma teen, ja siis teised ütlevad, et ma teen seda nii uskumatult hästi. JA jah, see, et nad seda ütlevad, on armas, aga ma samal ajal ju tean, et ma teen seda hästi.

See on täpselt üks neist vastukäivatest asjadest, mis on korraga mu sees - ma täiega kahtlen selles, kas ma oskan ja tean JA tegelikult tean suurepäraselt, et ma oskan ja tean. Lihtsalt, kui tulebki eduelamus ning ma näen, et mu mõte on ellu rakendatuna nii palju suurem kui mina, siis on natuke... elev? Ärev? Õudne?

Õudne ja ilus ja hea :)

Ma ei tea veel, kus ja kuhu

Uskumatult intensiivne reis.

Ma ei tea veel päriselt, kus ma ära käisin, aga oi, kui palju ja tihedalt seda kõike oli.

Ma ei tea veel, kuhu ma välja jõuan, aga ma tõeliselt tahan selle välja selgitada.

Ma ei tea veel päriselt, kas ma oskan lennata, aga ma juba tean seda, et olen otsustanud hüpata.

Elu on imeline / intensiivne / värviline / psühhedeelne / õnnelikukstegev / hirmutav ja särav.

Tarkade inimestega suhtlemine on tore, aga tohutult intensiivne. Ja kärssav kiisu.

Mul on olnud luksus viimaste päevade jooksul väga erinevalt tarkade inimestega väga põhjalikult juttu ajada. Õnneks olen selleks piisava koguse ekstravertsusega varustatud, et seda särinat täie hooga kaasa sõita, aga kurnavalt intensiivne on ikka. Ja kurnavalt intensiivne ei ole mitte suhtlemine ise, vaid uute mõtete ja lähenemisnurkade sadu - seda tundub olevat korraga liiga palju. Samas tahaks kõiki uusi ahhaa-väärilisi mõtteid meelde jätta, kuigi see on võimatu. Ja siis on tunne, nagu oleksid sattunud kullamaardlasse ja tahaks kõike kaasa võtta, aga taskud on juba kuhjaga täis ja rinnahoidja ka, isegi sokiservadesse on kalliskive topitud, ninna ja kõrva ka ja rohkem pole enam kuhugi midagi mahutada.

Siin on lihtsalt mingid eredamad killud, et oleks lihtsam meelde jätta. Igaüks on jäämäe tipp, mille all on midagi nii palju enamat, aga vähemalt aitavad meeles hoida. Lahti kirjutama ei suuda ma praegu küll hakata.

- kui langevarjuga hüpatakse selleks, et surmahirm tekitab tohutult intensiivse teadlikkuse tunde, kus iga elusekund on armas ja väärtuslik, siis kas pole kuradi säästlik saavutada samasugune kirgas elujanu niisama, koguaeg ja hoida langevarjuhüppe raha kokku? Ja see elu võibki olla meie langevarjuhüpe, võibolla oleme kosmoses miljardeid aastaid vegeteerinud, et saaks lõpuks ometi siia, tegema seda meeletult lühikesse ajahetkesse konsentreeritud langevarjuhüpet, võiksime tajuda seda samasuguse lennuna, koguaeg õnnest naeratades ja juhuuu karjudes?

- kuigi ma arvan, et oskan nii rääkida kui kuulata, võib juhtuda, et ma oskan rääkida ja kuulata suheldes inimese teadliku osaga. Äkki ma olen kahe silma vahele jätnud selle, et võiksin rääkida ja kuulata ka seda, mis teise seljaajust tuleb. Ja see suhtlus käib teisiti, kui ma olen harjunud (ja harjunud olen ma kuratlikult kiire vaimse tulevärgiga): aeglaselt. Caveman talk. Seljaaju ju.

- Sõnad tähendavad nii teisi asju erinevate inimeste peades. Kuidas kasvõi näiteks "uus veeb" või "küüned sisse" võivad kahe inimese peades nii erinevaid pilte tekitada? Kuidas mina, kes ma seda ratsionaalsel tasandil nii hästi tean, ei suuda seda ometi reaalses elus ära näha?

- kas on võimalik, et ma ratsionaalselt tean seda, tean nii hästi, et võin teistele õpetada veenvalt ja põhjalikult, ja ei suuda ise näha iseennast täpselt sedasama superlolli algaja viga tegemas?

- uhkus ja väärikus võib tõlgenduda sellesse keelde, kus isegi üks kord palumine võib olla liiga palju. "Ma tahan, et mu väärtust nähtaks, ilma, et ma peaksin selleks märku andma." Aga kui ta on uhke ja samal ajal väga suhtlusaltis ja empaatiline, kuidas ta neid kahte asja tasakaalustab?

- Võibolla ma olen kulutanud inimene olemise peale palju rohkem aega kui teised, teised on samal ajal tegelenud enesearendamisega. Võibolla ma olen lihtsalt nats aeglane?

- Samas, kui ma teistele ütlen, et miks sa ei võta seda komplimenti siiralt vastu, sest see on siiralt antud, miks sa hakkad seda väiksemaks tegema, siis miks, MIKS, ma teen ise järgmisel hetkel sedasama?

KUIDAS küll ometi olla ühtaegu haavatav ja tugev? Ühtaegu tark ja rumal? Ühtaegu enesekindel ja ebakindel? Haiget saades naerda nii, et see on siiras naer iseenese üle, mitte mask, mis valu varjab?

See oli lihtsalt lühike hetk tänasest ja eilsest õhtust. Ma tõesti ei tea, kas suudame sama intensiivsusega jätkata, võibolla ongi vahepeal mõistlik natuke omas mullis olla ja seedida kõike seda, mis on rikkaliku kullavihmana maha sadanud.

Ja siis tagantjärgi natuke oma elult leebeid lõuahaake saanud ja seetõttu pisut räsitud ego paitada lastes ütles mu Ütlemata Oluline Sõber kuldsed sõnad: "Kuule, aga äkki sa peaksid oma selle "tätoveeringu, mida ma teoreetiliselt teeks, kui ma üldse mingi tätoveeringu teeks" ümber mõtlema - mitte tiiger, vaid lihtsalt suitseva sabaga kass. Kärssav kiisu, noh."

Kuidas õnnelik olla ja kuidas seda potentsiaalselt vältida

Tabasin ennast mõtlemas augusti viimase nädalavahetuse kohta: oooo, kui tore see oli, kõik oli nii naeruväärselt imeline.

• Toredad, lähedased ja olulised inimesed tulid ja saime koos mõnuga molutada. 
• Ilm oli uskumatult suvine ja soe. 
• Esimesel õhtul mängisime lauamängu, ja jeee, kui hästi mu tegelane välja tuli. Mäng oli ka nii naljakas, et õlu ninast väljas.
• Isegi merevesi oli soe - see on vist esimene suvelõpupidu, kus sai kambakesi ujumas käidud, ja seda nii, et polnud sportlikult karastav, vaid malbe ja meeldiv. See mahedas merevees kaalutuna libisemise tunne, päike silma säramas... 
• See, kuidas sõpradega koos laisalt grillida ja salateid nikerdada... Elu mõnud. 
• Ühed väga lahedad inimesed, kes ei ole aastaid saanud tulla, sel korral said, ja see oli puhas rõõm.
• Päikeseloojangu värvid... 
• Isegi tule sädemed tõusid tuule puudumise tõttu otse üles, mitte ei lennanud karjamaa kuiva heinaräsu suunas. 
• Sääsed jätsid meid ka suhteliselt rahule, et idüll oleks täielik.
• Meil oli üks mugav pereonn, plaanis tulla aga kolm väiketitega peret, lõpuks kujunes nii, et igaüks tuli eri päeval ja kui üks läks, siis kolis teine sisse, polnud hetkeks kabetamise hädagi. 
• Ja kui sõbrad lihtsalt "for the hell of it" läksid metsa seeni vaatama, kuigi sadanud ju polnud ja polnud ühtegi loogilist põhjust, miks seal oleks võinud olla üksainuski seen, tulid nad tagasi kahe ämbritäie puravikega ning me saime grillgurmee kõrvale ka värskelt võis praetud puravikke, mis viisid lihtsalt keele alla, koos mandlitega. 
• See luksuslik aeg iseendale, koos mehe, laste, vanemate ja sõpradega - milline rikkus, et nad kõik olemas on, oeh :)

Kui hea võib elu olla... Selline tunne juba ainult meenutamisest, nagu päike ja soe meretuul paitaksid korraga nahka.

Aga ei... oot... midagi on valesti, miks ma nii tunnen ja mäletan selle nädalavahetuse kohta? Proovime teisiti:

• Mõned olulised inimesed, keda oleks väga tahtnud näha, ei saanud tulla, ja see teeb sedaviisi kurvaks, sest võibolla nad ei tulegi kunagi, kaugeneme aeglaselt. Mina nende puudust tunnen, nemad minu/meie oma vast mitte, see on selline... valusavõitu asi...
• Kõigi tulijatega selgesti ei jõudnud nii sügavalt ja põhjalikult vestelda/koosmolutada, nagu oleks tahtnud...
• Lapsed jõudsid umbes sada korda tujutseda sellepärast, et nad pidid väiksema ka mängu võtma, vähe ei ajanud hinge täis... Kurat, nad võivad vahel ikka uskumatud tõprad olla...
• Siis see vaikne ussitamine, et "aga miks ta ikkagi kohe nii agressiivne on, äkki see trenn ei ole talle hea"... tüütu manipulatsioon, ma reageerin koheselt üle ja tuju läheb ära...
• Eelmistel aastatel oleme lõkke liiga vara põlema pannud, seekord siis jäime "liiga hiljaks" ja muidugi sain ma teada, mis vanem generatsioon sellest arvas, läbi peanaha imbuvate VIHJETE. Jälle ei ole piisavalt hea, mhmh...
• No ja see, et oleme naabrimehega nii tõsiselt tülis, et teeme suvelõpulõkked ka samasse randa 50 meetri kaugusele üksteisest, aga ei vaheta sõnagi, on lihtsalt piiiiiinlik - ja nõme...
• Õhtul väsis väikemees ära ja kui me alla randa läksime, siis ta sõna otseses mõttes karjus nutta. Hiljem selgus, et tal on 
• HAMBAVALU. Niisiis veetsin mina peale lõket teda magama pannes umbes pool ööd, kus see vaene üleväsinud nelja-aastane röökis nutta. Ja kui ma ta korraks magama sain, siis ta ärkas esimese krõpsu peale üles ja röökis jälle, kuni ma olin kusagil poole nelja paiku nii väsinud, et lihtsalt niutsusin nutta natuke ise ka.
• Kui ma siis lõpuks teadvuse kaotasin, ajasid abivalmid sõbrad, kes ka lapse pärast muretsesid, mind 2 korda üles, mistõttu ma lõpuks enam päriselt magama ei jäänud ja mind tabas elu umbes viies peavalu, nii et ma passisin veel tunnikese üleval, kuni lõpuks magama jäin.
• Et paari tunni pärast totaalsest üleväsimusest üleskeeratuna ärgata ja minna nõusid pesema ja hommikusööki tegema, sest paigal olla oli lihtsalt veel raskem.

Ühesõnaga - õuduste nädalavahetus, rängalt väsitav ja rusuv.

Kusjuures - hakkasin mõtlema, et pagan, mõlemad nimekirjad on tõsi. Ma võinuks tajuda seda nädalavahetust teise nimekirja järgi ka, ja see oleks olnud täiesti adekvaatne, sellisel juhul oleks see olnud "paras õudus nädalavahetus". Aga see, mida ma endasse võtsin, endasse salvestasin, oli esimene. 

Esimese hetked ja elamused olid sellised õnnelikud "oo, kui hea on / kui ilus on / kui sõbralik ja soe on / kui õnnelik ma olen just praegu" emotsioonid ja need jäid mu tüveringidesse pidama. 

Teise hetked (kasvõi siis, kui need olid piinarikkad ja kestsid TUNDE), ärritused, kurnatused, nukrus, pettumus - need olid ju ka, ma tunnen ka need läbi, aga need ei jää pidama. Tulevad ja lähevad. Ma ei keskendu neile, ma lihtsalt teen nad läbi, kui vaja, ja kui ulmeline sitt on jälle värskelt lõppenud, siis istun õues ja mõtlen, et oo, kui palju tähti on taevas, oo, kui õnnelik ma olen just praegu". Kui ulmeline sitt kestab, siis ma ei mõtle, et oo, kui õnnetu ma olen just praegu, mõtlen lihtsalt, et näe, praegu on ulmeline sitt, astume sellest läbi ja siis on see tehtud.

Kuna mu elu ei ole olnud sugugi alati roosipidu ja mõnikord on ulmeline sitt kestnud väga pikki aastaid, siis ma kogemuse pealt võin öelda, et see töötas ka siis, lihtsalt "astume sellest läbi ja siis on tehtud" võttis väga palju rohkem aega, hinge, ihutükke, aga sai tehtud.

Võibolla on mul lihtsalt vedanud, et olen põhiolemuselt totakalt õnnelik. See võimaldab olla ka totakalt julge mingite asjadega, sest kui läheb kehvasti, siis... noh... astume sellest läbi ja jõuame jälle kuhugi heasse kohta välja. Kuigi see hea koht võiks ju lihtsalt natuke teistmoodi vaadates tunduda "õuduste kohana" hoopis.

Hetk, kui mulle tundub, et olen midagi õigesti teinud

Seisame koos paari sõbra ja mu kahe preili tütrega ning vaatame süvenevas suveöös vägevat ürituse avariitust uhke valgusmängu ja heliefektidega. Hoian ühel printsessil ümbert kinni ja ta patsutab mulle tunnustavalt käsivarrele: "Tead, emana oled sa päris normaalne."

"Mhmh, aga ma võin mõnikord ka salakaval tõbras olla!" itsitan ma vastu.

Printsess kehitab õlgu ja ütleb hetkekski biiti kaotamata: "Nojah, seda küll, aga sa meeldid mulle täpselt sellisena nagu sa oled."

Oo! Täielik eduelamus.

(Ja siis see ärev suveöine linnuseümbrus ja need veidrad haldjasilmad...)

Ja siis see järjekordne äratundmine, et mu plikad on sõgedalt arukad ja sõgedalt ilusad, ning lisaks sellele veel lihtsalt sõgedad - nagu mardused. Sest ma poleks eales uskunud, et kuulen kunagi oma 10-aastase käest lauset: "Ema, äkki sa müüksid mind mäekollide laagrisse orjaks, muidu võib mul igav hakata."

Kui siia juurde lisada, et mäekollid nägid nii hirmsad välja, et isegi mind tabas neid nähes sügav soov võssa peitu ronida ja endale igaksjuhuks natuke sammalt peale kraapida, siis jääb ainult kummardada ta meelekindluse ees.

Minu tütar!

Jälle üks ootamatu põhjus rõõmus olla

Üks tore inimene ütles, et ta teeb mulle bofferhambaharja. Sellega on seotud üks segasevõitu lugu mu LARP-ikogemuste esimesest haledast hukkumisest, kui mu tegelane läks omateada täiesti off-game hambaid pesema, kui mind tabas verejanuline piiksukari, kes küsis luba mu tegelast maha tappa. Mõtlesin kiiresti võimalikud plussid ja miinused läbi ja otsustasin ennast kaitsta ainsa parajasti käepärase asjaga, milleks osutus hambahari. Metsik võitlus jäi, ma ütleks, napilt viiki, aga lõpuks luges see, et hambahari ei olnud eriti ortodoksne relv, mistõttu minu punktid jäid lugemata.

No nüüd siis ei tohiks asi selle taha jääda. Bofferhambahari? Ausalt? Ma tõesti poleks iialgi arvanud, et mulle võiks osaks langeda omada midagi sellist.

Elule lihtsalt meeldib mind üllatada.

Ilusad inimesed ja segased standardid

Näed siis, seekord läks jälle hästi. Üks põgus ja juhuslik kohtumine mõjus nii värskendavalt, et mõtlesin neid mõtteid pikalt takkajärgi.

Esimene mõte oli see, et lihtsalt kohutav, kui pealiskaudne ma võin mõnikord olla, mis siis, et see on ainult inimlik. Paljude inimeste hulgas jääb mu pilk juba kaugelt peatuma kellelegi, kes näeb lihtsalt täpselt "see" välja. Muidugi, jaaaa, see on naeruväärne, et kui kusagil on keegi pikakasvuline, laiaõlgne, heledapäine ja kullininaline, kui ta on uhke ja sirge hoiakuga ja muigab mõtlikult, siis see on täpselt, nojah, see kuldlõige, mille peale mu silm puhtalt refleksist kuidagi takerdub ja midagi ajus jookseb natuke kokku. Jabur lugu, et see ei seostu ühegi konkreetse isiku "tempel mällu" jäljega mu esteetilistes eelistustes, mäletan, et joonistasin sarnaseid tegelasi juba lapsena. Võta kinni, miks. Ja samas on see siiski sõgedalt pealiskaudne.

Teine mõte oli see, et minust on äärmiselt pealiskaudne seda pidada pealiskaudseks, sest ma ju tean, et me suudame isegi loetud sekundite jooksul saada inimesest palju rohkem infot kui ainult välimus. Meie intuitsioon on palju targem kui meie, oma viga, et me seda ei teadvusta. Midagi näoilmes, liigutustes, hoiakus võib osutuda pelgalt välimusest palju olulisemaks - ometi on nii lihtne tulemust "ainult väliseks" pidada.

Kolmas mõte oli selge eelarvamuslik ebaõiglus, mistõttu otsustasin, et ei hakka seda lugu lubavale inimesel isegi võimalust andma, vaid lasin tal lihtsalt minna. Hoobilt tekkis reservatsioon - no ta lihtsalt ei saa ülearu sisukas olla, sest kõiki statse ei saa maxida lihtsalt. Mis näitab mind omakorda lisaks pealiskaudsusele ka shovinistliku tõprana, sest ta ei ole ise ikka üldse süüdi, et ta just selline välja näeb ja selle alusel arvata midagi inimese sisukuse kohta... nojah... Alles tagantjärgi sain aru, et ma võisin iluna "näha" justnimelt isiksuse läbikuma, sest ausalt, mulle tuleb meelde üks tüüp, kes väliselt vastab täpselt samadele kriteeriumitele, kuid on sellise suurusjärgu tõbras, et võiksin teda nähes vastikusest nurgas karvapalle oksendada.

Ühesõnaga, elu läks edasi ja ma jõudsin ta juba täiesti unustada.

Ja siis võttis maailm ja naeris mu välja, sest inimene tuli täiesti ise ja istus just minu kõrvale.

Ning siis sain teisi, teda ja ennast pilgates, mis on väga tõhus meetod, et eemale hirmutada inimesi, kellega ma nagunii ei viitsiks tõsisemalt suhelda, korraga aru, et oi, ta mitte ainult ei karda oma ego võimaliku haavamise pärast kohe vähimalgi määral, vastupidi, ta on täiesti vabalt tema ise ja seda ilma ühegi maskita.

Kas see tuleb totaalsest enesekindlusest, et vaatamata oma sügavale noorusele, on ta jõudnud mingile sellisele vaimsele küpsusastmele, et tunneb ennast iseenese nahas täiesti vabalt? Ja siin istun mina, kes ma just äsja ilma ühegi aluseta pidasin ennast kuidagi targemaks... Ainus indulgents on, et ma vähemalt suudan mõista, et ta on milleski palju kogenum kui mina. Kuidas ta selleni nii kiiresti on jõudnud?

Või heh, ei saa siiski välistada, et tal on lihtsalt alaarenenud alalhoiuinstinkt, ja seega ta ei muretsegi, et ma võin ta enesehinnangust üle käia nagu traktoriga, sest pilasin tagasi hoidmata absoluutselt kõike, mis ennast kätte andis? ;) M teenis tuhat pühakupunkti mu nalju stoilise naeratusega välja kannatades.

Aga ei, ta lihtsalt võtab ja on täiesti maskitult siiralt ja usaldavalt tema ise. Paistis, et ta on mu uurivast trollimisest lihtsalt niipalju suurem, et ignoreerib seda sügava rahuga ja on see, kes ta on. No... nagu... nagu... chaotic rogue trollib kedagi mõnuga, hüpleb üles-alla kellegi rahulikult vaatleva pilgu ees ja saab siis aru, et ta vestluskaaslaseks on lohe inimese nahas. Ups... Äärmiselt relvitukstegev olukord. Tundsin, kuidas pillasin häbelikult oma huumori mootorsae ja sealt edasi jätkasin juba nagu jaapanlane - sügava tänulikkuse ja väärilise viisakusega.

Ja siis rääkisime me juba nii päris asjadest, elust, suhetest, lugudest ja ja see tundus kuidagi... väärtuslik. Hästi veedetud aeg.

Aga elu on lühike, see aeg sai otsa, kuigi niigi varastasin 60 minutit öise une arvelt, aga samas oli nii põnev. Mingi väga sarnane maailm, mis samas on täiesti teistmoodi.

Ja heh, visuaalne tulevärk pimedas enam ei tööta, sest, pime, noh. Aga tal oli tõelise jutuvestja hääl ja ta rääkis seal õhtupimeduses sügavatest asjadest üllatava vaimuteravuse ja inimlikkusega. See kuidas ta rääkis oma tulevasest naisest ja nende suhtest, oli kuidagi väga ilus lugu, aga samas ei tundunud päris esimese noorusenaiivsuse pealt kokkukraabituna, vaid läbitunnetatud, küps, tasakaalus. See läks mulle väga sügaval tasandil korda. Miski minus tahab uskuda, et see ongi täiesti päris. Jah, teine miski minus, see irooniline osa võiks öelda, et mhmh, hea lugu küll - muinasjutt, täiega. Aga äkki eksin mina? Küüniline nõid/narr/rogue, äkki ongi minu maailmapilt selle tõttu vaesem,  sest äkki ongi selliseid inimesi olemas? Kes ongi just täpselt nii sirgjoonelised ja sügavad? Päriselt? Mul oli ta pärast hea meel, võibolla inimkonna kui sellise pärast ka. Meil on veel lootust, vist.

On jällegi pealiskaudne siduda teda paljalt välimuse pealt kellegi kolmandaga, aga vähemalt on ju tore mõelda, et see lugu, mis jäi meil seal kunagi olemata, nii kaunid, uhked ja sirged kui me olimegi, toimub kusagil just praegu, ja toimub nii, nagu see ideaalis võinuks olla. Võibolla see oligi see paralleelmaailmate taju? Tegelikult on neil muidugi nende lugu, ja minul minu oma, nemad ei ela minu pekkiläinud lugu uuesti ja paremini - sarnasused on näilised ja see on lihtsalt minupoolne lihtsustamine, et püüan vägisi leida paralleele, selleks, et oma kogemuste läbi paremini mõista teiste oma. Aga samas, kui see on lohutav? Ja teoreetiliselt ei saa seda välistada? Mõttena huvitav.

Ja siis tekkis mõte, et mingi ühendus tekkis mul väga kiiresti tema absoluutse avatusega, sest kunagi olin ma ise ka oluliselt rohkem selline. Idealistlik võibolla, vaba, avatud, heatahtlik. Praegu olen selline väga-väga valitutega, tavaliselt ma lihtsalt ei vaevu, ning kui seda eiratakse, näitan kiirelt ja konkreetselt hambaid. AGA. Jaa, ühest küljest võib mõelda, et kogemus karastab, tunnen mädamuna ära ilma, et selle tervenisti ära sööks, optimeerin ajakasutust ja iseenda ressurssi. Teisest küljest võin astuda sellesse ämbrisse, et olen liiga terav, liiga küüniline, liiga... Ja korraga ei ole minul ja sellel heatahtlikul ja avatud olendil enam midagi ühist.

Sellest oleks kahju.

Ja muud ei olegi. Lihtsalt mitmeks päevaks oli väga mitu uut mõtet, mis mind elevil hoidsid ja tuju tegi ka heaks.

Maailm, õpeta ja üllata mind palun jätkuvalt, ma olen sinuga rahul :) Ja mitte, et mu elus praegu vähe huvitavat toimuks, aga näe, siis korraga tuleb selline väike asi ja on nii ootamatu ja tore.

Vastutuse võtmisest

Kirjutasin kunagi, kuidas mind hämmastas ca 30-aastane mees, kes täiesti tema enda mõjuvaldkonda kuuluva asja ebaõnnestumises kirglikult süüdistas oma ema, kes teda oli valesti kasvatanud. Minu jaoks tundus selge tegematajätmine kasvatuses olevat vast ainult selles, et mees sellise mõtte peale üldse tulla võis, kui tegelikult sõltus tulemus ikka 100% temast endast. Oleks võinud pea persest välja tõmmata ja ise vastutus võtta, aga ei, parem oli ikka vinguda, et kus tema oli kõik õigesti teinud, küll aga, vaat... tema ema...

Kahju küll, -100 seksikuse punkti, ja, mis veelgi tähtsam, niiviisi jaanalinnu viisil pead pehmesse kohta peites ei tekkinud võimalustki õppimiseks. Ok, jah, võtan vastutuse - NII valus on tunnistada, et ise kukkusin läbi. Mitte mu ema, sõbrad, sugulased, kõrvalseisjad, kuri siga, paha tuul, vaid ise. Aga helde jumal küll, ainult niiviisi on võimalik olukorda muuta ja mõelda, mida ma ISE võiksin järgmine kord teistmoodi teha, et asi õnnestuks. Teiste süüdistamine ei muuda mugavas status quo-s midagi: ei olegi midagi muuta ju, sest ise tegin ju kõik õigesti - järelikult mina ei peagi midagi muutma, NEMAD peavad, nad lihtsalt on nii pahad ja ei taha mingil põhjusel  muutuda, ei tea miks.

Misasja nagu?

Lasteaed, ma ütlen.

Aga noh, see on nii üldlevinud häda. Oma lapsi vaadates näen, kuidas nii kergesti lükatakse ette mingi muu põhjus/keegi teine, kui see et "jah, mina, minul läks untsu". Või, mis veelgi enam, mu lugupeetud ema, kellel on taevani kiirgavaid omadusi mitmes vallas, on selles "jep, minul läks valesti" asjas ikka täielik algaja. Ta võib sellest tõenäoliselt arugi saada, aga enne jäätub põrgu saunalava, kui ta seda vabatahtlikult tunnistab. (Ilmselt ei suuda ta seda selle tõttu, et tema ema teda halvasti kasvatas, ta on lihtsalt ohver ja ei saagi seda enam muuta, sest tema ema, kellel oleks selle teooria järgi ainus võim asja parandada ja oma laps traumast vabastada, on ammu teises ilmas... (tilgun irooniast)).

Ma saan aru, et vanima lapsena ja üldse peast iseseisvana juba 13-ndast eluaastast alates on minul teatud eelkalduvus vastutust võtta. Ja ma tean ka, et sellega liialdades ning vastutust võttes rohkemate asjade eest, kui vaja on, võib ennast ka täiesti valesse kohta mõelda. Kõike peab tarvitama mõistlikult ja tasakaalustatult, enesestmõistetav ju.

Aga-aga... nüüd ma kohtusin ühe eriti peast sooja variandiga, mis vähemalt näiliselt sidus need mõlemad, mistõttu minu aukartus intelligentsete egotsentrikute ees muidugi süvenes. Arukad tõprad, suudavad näiliselt täiesti artikuleeritud lausetega ära põhjeldada baas-fuck-upi. Alles siis, kui lausete taha vaatama hakkad ja tähendusi kõrvuti paned, saad aru, et - ikka sama lapsik ämber, lihtsalt intelligentsemalt sõnastatud. Antud sõnastus oli siis umbes selline: "No mina võtan ALATI vastutuse ja hoolitsen oma ettevõttes kõigi eest, ma teen nii palju /-/ ja nii palju /-/, annan endast absoluutselt kõik, ja siis NEMAD /-/ ja ei hinda /-/ ja ei saa üldse aru ja... /-/ ja on mu läbipõlemises süüdi."

Halleluuja!! Muidugi sa võtad siin kohe nii ilmselgesti ise oma läbipõlemise eest vastutuse, jee.

Kusjuures, ma ei taha üldse väita seda, et aegajalt ei võikski keegi teine olla totaalselt süüdi - ja see on ka ok. Seda lihtsalt juhtub palju vähem kui inimesed väidavad. (Siinkohal tahab loogiline olend minus täpsustada, et  ma ei räägi praegu üldse olukordadest, kus inimene ei saa vastutust võtta, sest on liiga laps või liiga vana, vastutuse võtmist häirivalt haige või lihtsalt kinniteibitud. Ma räägin tervetest täiskasvanutest ja igapäevaelulistest tavaprobleemidest, mitte sarimõrvarist või lapsevägistajast.)

Jah, aegajalt ongi teine süüdi, olgu siis tahtlikult või tahtmatult - see on okei, nii elu käibki. See on tema tegu ja tema vastutus. Aga sinu vastutus on see, mida sa selle peale teed. Ta kas saab oma veast aru või ei saa, see on juba tema teha. Sina ei saa teda isegi sundida viga mõistma, maksimaalne, mida sa teha saad, on püüda seda seletada. Aga sinu reaktsioon on täiesti 100% sinu otsus ja vastutus. Näiteks - kui oled juhtunut analüüsinud ja aru saanud, et näe, teine oligi süüdi, siis on sinu otsustada, mida sa sellest õpid ja mida selle vältimiseks teed. Näiteks suhtled temaga mingil teisel viisil või lihtsalt vähem. Või üldse mitte.

Laps jonnis nii, et silme eest läks mustaks ja nii sa teda sakutasidki? Laps oli selles süüdi? Pff... Oli ikka või?

Mees lõi ja sa andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja... Tema vastutab löömise eest, aga kas ka andeksandmise eest? Sest ta ju palub nii veenvalt??  (Jah, ma tean perevägivalla komplitseeritust ja teoorias ka seda, kuidas see vaimselt lammutab, aga minu lugupidamine kuulub neile, kes otsustavad vastu hakata, mitte ei jää ohvriteks. Perevägivalla praktiline on mu kogemus õnneks ainult selline, et mind on löödud - ainult ühe korra. Tema vastutas selle löögi eest, mina vastutasin selle eest, et see jäi viimaseks, mis siis, et "see oli ainult kerge laks" või "ma nagu ise tõukasin teda, mis siis, et kogemata, aga ikkagi", või et "tegelikult on ta nii leebe inimene." See suhe sai sel hetkel pöördumatult läbi.)

Ema kasvatas traumeerivalt... Võibki tõsi olla. Kurat, sa oled täiskasvanu, võta midagi ette sellega siis, ära kasuta seda kui pidevat põhjendust oma ebaõnnestumistele.

Sel põhjusel ma muutungi kohutavalt skeptiliseks, kui näen mingit mustrit, kus TEISED on süüdi. No näiteks inimene, kes kaotab pidevalt töökohti, sest teised on pahad. Või inimene, kelle suhted ebaõnnestuvad, sest (wait for it...) partnerid on pahad! (Mhmh, jah, selles küsimuses näitab 3 näppu mu enda suunas, aga miks te arvate, et ma alati ainult teiste pealt õpin? ;) ).

Kokkuvõtteks, aegajalt ongi vastutus kellelgi teisel, aga kui "maailm on halb ja inimesed nii pahad" muutub mustriks, siis on äärmise tõenäosusega viga hoopis vingujas endas.

Hilisõhtused vestlused veini toel

Tegelikult ei ole vaja psüühikat mõjutavaid substantse selleks, et ennast avada, jõuda põhjapanevate järeldusteni, või vaielda-vaielda-vaielda, nii et maailm muutub ja taeva värvid vahelduvad, või vähemalt see tundub nii, aga säänsed substantsid aitavad kaasa. Seega, mõtted, mis vajavad mahamärkimist selleks, et nende kallal töötada:

Alandlikkus ja enese väärtuse kaubamärgi kaitse - kuidas leida sellist tasakaalu, mis on konstruktiivne ja samal ajal õiglane? Viited elule: "Kas su hinge ikkagi ei torgi, kui sa ei saa tunnustust oma idee eest?"; "Ma läksin sealt ära, sest ma pidin kulutama rohkem aega sellele, et promoda oma töö väärtust, kui sellele, mida ma tegelikult tegin." "Mul on õppejõu mõtlemine - kui mu õpilane õnnestub, on see tema edu, hoolimata sellest, et mina võisin olla selle taga." "Ma siiski vajan, et keegi teaks, et ma olen selle taga", "kuule, kui see oli sinu idee, siis mingist hetkest alates on see juba autoriõiguse all".

Absoluutse enesekindluse saavutamine on võimalik ka siis, kui selles sisaldub suur hulk ebakindlust, sest intelligentse inimesena ma tean, et mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, kui vähe ma tean. Kui ma oleksin eneses absoluutselt kindel, oleksin ma lihtsalt rumal, mistõttu mu ebakindlus toidab mu enesekindust: see. on. normaalne. Kui ma poleks ebakindel, ei saaks ma olla eneses kindel.

Armumine on elu paratamatus, põhikunst on selles, kuidas seda meisterlikult sublimeerida. Teatud mõttes polüamoorse olevuse kohandumine monoamoorse maailmaga, puhas praktilisus kõiki plusse ja miinuseid arvestades. Liiati - kas see on mingi loobumine, kui ma tean, milline tuumakütus see mu mootoritele on? Mul ei ole sellesse silmini sisse hüpates midagi kaotada, seetõttu pole tegemist riskiga. See lihtsalt on sisemine salarelv, mis jah tekitab sisemist ärevust, aga ma oskan seda loovatel viisidel ära kasutada. Väga veider enesesäilitusmehhansim, aga kes on kord näinud selle kütuse toimimistõhusust, ei saaks ealeski kahelda selle meetodi praktilisuses.

Ja eelkõige oleme me siin kuratlikult praktilised, töödeldes unistused ja pöörase kujutlusvõime lihtsalt... energiaks. Mis toidaks paremini?

20 aastat hiljem on nii palju parem

Sattusin sõprade ja perega koos külastama kohta, kus käisin viimati 22 aastat tagasi. Lausa veider, kui vähe seal muutunud oli - mingid väikesed detailid, mida ma muidugi ammugi reaalselt meeles ei pidanud, tulid korraga nii tuttavad ette. Jah, jep, nad olid täpselt samasugused 22 aastat tagasi. Aga mina ise... sellevõrra selgemini sain aru, kui palju ma ise olen muutunud. Samahästi võinuks see 20ne aasta tagune mina olla mingi poolvõõras inimene, no nägu olen näinud, mõned sõnad juttu ka rääkinud, aga ega tegelikult ei tunne.

Ja samas ikkagi, muidugi, see olin mina, muidugi ma mäletan häirivalt palju. Midagi on kindlasti sama, aga ma olen hoopis teine mina praegu.

Ja inimesed, kes mind ümbritsevad, on toonasega võrreldes hoopis teistsugused: sügavalt kallid, lähedased, ägedad ja turvalised. Sellised, kelle seltskonnas võin vabalt lollusi teha, sellest ei juhtu hullu midagi. Isegi tropp võib olla ilma sidet katkestamata.

See mina, kelle varjuga ma täna kohtusin, oli terav, rabe, ebamäärane ja kohutavalt ebakindel. Metslane, jah. See tüüp, kes mind tol õhtul katki teha püüdis, ja kes tõesti-tõesti suutiski mu armumisest haavatavaksmuutunud (ojee, niigi meeletult haavatavat) hinge piinata mind teadlikult ignoreerides ja seda kaunist siresäärset piigat piirates, ei hoolinud minust ju päriselt õigesti üldse. Kuidas saab päriselt hoolida, kui selleks, et kedagi "pehmeks teha", talle kõigepealt haiget tehakse? Aga mingite ebakindlate alaealiste maailmas see vist kuidagi käiski nii.

Mul on vähemalt hea meel, et kuigi ma sain kogu selle vastiku murdmistaktikaga kuninglikult pihta, saatasin ta ma lõpuks, kui ma oleksin pidanud olema pehme nagu kelgunöör, sama kuninglikult kuradile, jõin ära viis energiajooki ja tantsisin hommikuni. "Tantsi ära oma valu". Mitte, et see õnnestus, sest valus oli ikka, aga ma ei läinud vähemalt ametlikult katki, haa. Jah, mhmh, selles ylbes metslases olin ma juba siis enamvähem mina, vähemalt niigi palju head.

Ja siis see teadmine, et need, kes tollal mu ümber olid, ei olnud niivõrd sõbrad, kui nad kõik tahtsid minult midagi saada. Kes tahtis lihtsalt, et oleks üheks õhtuks tore, kes arvas, et ta võiks mu endale saada, või et ma vähemalt ei tohiks suhelda kellegi teisega, kes tahtis, et ma pööraks talle tähelepanu, et kedagi kolmandat ärritada... Mingid ulmeliselt haiged pseudosuhtlused, milles ma otsisin midagi... iseennast? Päris asju? Päris sidemeid? Päris inimesi?

Kui võrrelda tolleaegset kurba ja üksildast segadust sellega, kui hea, lõbus, sõbralik ja hingetoitev praegu on, siis mul on enda ja maailma üle lihtsalt hea meel. Ma olen ka praegu natuke ebakindel ja natuke sõgedalt armunud, aga see tasakaalutus on äärmiselt teadlik ja nauditav, lihtsalt ärevus hinges, igavene avastamisrõõm, tegelikult on kõik nii hästi. Ja, mis vast kõige suurem muutus, ma absoluutselt usun endasse.

Iseenese varju oli väga huvitav kohata.

Kas üldse peaks olema parem, kui kõik on hea

Tabasin täna ennast naljakalt mustrilt. Keegi kritiseeris mingit mu ettepanekut ja tegi seda natuke mööda, tundus, et ta ei saanud minust täpselt aru. Suhteliselt tühine töine kribukrabu, aga lihtsalt selline hetk. Ja selle asemel, et asuda oma mõtet selgitama, võtan ma sammu tagasi, kuulan ta ära, ja mõtlen korraga kolme asja:

1. miks ta just niimoodi mõtleb; 
2. hm, kui vaadelda seda mudelit, mida tema taust, eeldused ja mõtteviis pakub, ning võrrelda seda minu omaga, siis kumb on parem? Või saaks neid kahte kokku sulatades paremini?
3. ja huvitav, kuidas ma saaksin teine kord sellele inimesele oma mõtet paremini edasi anda, sest selgesti ei saanud ta minu mõttest õigesti aru.

Ehk siis valideerin korraga tema lähenemist asjadele üldse, tema mudelit enda mudeli vastu, ja oma kommunikatsiooniviisi.

Naljakas on, et ma ei taju seda kuidagi nii, et kes on targem või parem, või kelle mõte on targem või parem. Ilmselt pole mul mingit valutavat häda sellega, et peaks kuidagi võrdlema - või tõestama - või õigustama. See on lihtsalt selline huvitav, vaimset väljakutset pakkuv olukord. 

Võibolla natuke nõrk on see, et ma olen nii kuradi hiina viisakas, et jätan teisele tihti tema vaatevälja- ja mudeli, eriti kui mul on vabadus valida, kumba ma rakendan. Sest võiks ju võtta selle lisaaja ja peale teise ärakuulamist võiks ju öelda, mis tugevaid ja nõrku kohti ma näen, ja anda ka teisele tagasiside minu vaatenurgast. Selle jätan tihti tegemata, kuigi võiks. Minu jaoks on juba piisav, kui ma sain oma mõttele mingi täienduse, või otsustasin, et ei saanud, ja et  minu mudel on parem. Siis võtan selle "karastatud" valiku ja lähen sellega viisakalt naeratades edasi.

Teisalt, kui mind järjest valesti mõistetakse, ning see suruma hakkab, siis võib ka see kujuneda pikapeale painavaks. 

Proovin järgmine kord, kui ma ennast sellelt viisakalt kuulamiselt ja pärast vaikimiselt taban, et kuidas oleks sealt samm edasi minna ja plussid-miinused sõbralikult välja tuua. Ilmselt mingi asi, mida harjutada. Et oleks parem. Vist :)

Naeruväärselt luksuslik

Mu elu on kohati nii naljakalt hea, et ei usukski.

See, et suvekodus saab teha absoluutselt tõhusa tööpäeva, on tegelikult privileeg, mis on paljude jaoks kättesaamatu. Ja siis see, et ilm on ideaalne, täpselt paras. Ei ole liiga palav ega liiga külm. Isegi tuult ei ole üldse, kuigi meri on otse männilatvade taga, ning tavapäraselt kuulub tuul sealkandis "komplekti". Veel uskumatum, sääski ka ei ole.

Lihtsalt. Ongi. Täiuslik.

Külapoest jaburalt odava hinnaga saadud mõnusalt maitsev kalapihviga burger liivarannas, kohaliku õllepruuli kärtsakas punane taustaks.

Ja siis see rõõmus üllatus, et vesi oli üllatavalt soe - muuseas, just sellel hetkel, sest õhtupoole keeras tuul ära, nii et isegi meri hellitas mind ülemõistuse ja ülearu, tõi sooja vee õigeks ajaks õigesse kohta. Pehmelt kargesoojas merevees libisedes ja nina päikeses hoides naersin lihtsalt sellepärast, et - jaburalt õnnelik. Nii hea oli olla, et naerma ajas. See on nii minu koht, üdini oma. Ma saan sealt igast vaatest ja hingetõmbest nii palju väge ja sisemist rahu ja rõõmu juurde, et jätkub kauaks.

Ja see, et töölõuna ajal saab mõlemad lapsepõlvest armsad peakahüppamisekivid üle külastada, on jabur luksus.

See vaade õhtuselt rannalt oli luksus. Õhtu leebe soojus ja rahu

Pahur siil, kes meid pärast uudistama tuli, ning rannas nähtud nastik samuti. Ja siis see vaikuse ja siiraste sõnade vaba vaheldumine, suhtlemise üllatav lihtsus. Ahah, ma tean, sa tead ka. Sa tead ehk, et ma tean, ja ma tean, et sa tead. Lihtne sõbralik kulgemine. Elu on nii hästi.

Vahuvein maasikatega.

Mõnikord ma igatsen võimalust

olla puhtalt keskendunud. Nii palju on neid, kes vajavad tükikest mu ajast ja tähelepanust, ning enamasti saan palju vastu ka, lihtsalt fookus läheb hajali.

Tore on olla ülbe värdjas

"Are you a bank loan? Because you have my interest!"

"Vabandage, kas ma olen tooliga eksinud ja siin on mingi poolearuliste paljunduspunkt või?"

Bwaaah, ma lihtsalt ei viitsi viisakas olla, kui keegi otse mu ajusse sellise ossiplahvatuse saadab. Guugeldame "3 aegade lamedamat külgelöömislauset" ja kanname nad ette kehva aksendiga inglise keeles, sest English on cool.

Ja sellega seoses kohe kaks punkti, kus ma kavatsengi uljalt ülbe värdjas olla, kui keegi natukenegi oma küünarnuki minu lauanurgale - või dekolteesse, nagu ülalmainitud juhul - toetada üritab. Jaa, on tõesti esinduslik DD, aga selle külge on ennast kahjuks kinnitanud kohutavalt õel iseloom ja puhas lust alamõõdulised isendid sõnadega seibideks võtta.

Ja üldse. Kui mul ehk lapsepõlves kunagi mingi hea kasvatus oligi, siis praeguseks on sellest alles jäänud ainult kahtluse vari võimaliku olemasolu kohta ja mitte midagi muud. Ma ei kavatsegi enesekindla ja lolli tölli vastu viisakas olla, aga ma teen seda akuutset mitteviisakust ütlemata malbelt ja nii sügava mõnuga, et selle mõningane ebaausus mind isegi ei häiri.

Kes ajas näpud jagajasse? Ise ajas... Niiiiii kaaaahjuuuu. No ja siis keegi pärast ütles, et kuule, jah, sa suudad sõnadega kõigil juhtmed nii kokku keevitada, et see on lihtsalt ebavõrdne võitlus, vaata, mis sa siis teed, kui tänaval mingi kambaga kokku satud ja on konkreetselt jõumäng.

Ptüi, pean tunnistama, et mul on äärmiselt hea meel, et minu enda näpud ei ole sellesse jagajasse sattunud, aga teisest küljest on ülbe värdjas olla ka selles punnseisus tõenäoliselt pigem abiks, kui seda õigesti teha.

See olukord näiteks, mis oli mulle endalegi üllatuseks -  kui tulin kahe eelpuberteetse tütrega kohvikust nende kontserdi auks jäätist söömast, ning pimedal tänaval kakerdas otse meie tee peal ees kamp ennast seksikaks joonud ebamääraseid kolmekümnendates meesolevusi. Mu piigad kõndisid neist ettevaatlikult kaugemal, vanalinna munakivisel autoteel, aga mina - kontsade tõttu mõistlik valik - jätkasin sellel kahe plaadi laiusel kõnniteeribal, kuigi mingid töllid seal juba varakult aktiveerusid ja hakkasid ajama seda iiveldamaajavat..:"Nnnnooomizzznniiikenanäjjuuuuuziinnüüdnõnnaviiiizzzziüksjjii...."

Nojah, ma olen pikka kasvu ja kindlasti mitte väike habras näjju, ja kuna mu kiiluvees kõndis just täpselt kaks sellist hapravõitu tegelast, siis marssisin sama pika ja jõulise sammuga otse edasi, otse neist kuraditest LÄBI, ja kui see töll mulle lausa ette astus, et mu teed tõkestada, siis pool meetrit enne temani jõudmist ma lihtsalt möiratasin rinnapõhjast talle otse näkku nagu tige emalõvi. Mul ei olnud kahtlust ka, et see vend lendab mul tee pealt eest, mul ei olnud mitte mingit pidurit peal - ja ma lihtsalt läksin temast niiviisi läbi, et ma isegi ei puudutanud teda. Mu ümber oli umbes 70 sentimeetri laiune absoluutse veendumuse puutumatu väli.

Sel hetkel ma tundsin päriselt, misasi on toores alfajõud. Ma olin täiesti veendunud, et mitte ükski neist ei julge mind puudutada ja et sellest mehest ei ole hetkeks ka mulle tõkestajat. Ning see, et ta üldse julges minu suunas midagi nii nõmedat teha, äratas selle brutaalse alfa niimoodi üles, et tänaval nagu muuseas lõvihäält teha tundus täiesti loogiline samm.

Pärast ei suutnud plikad ära imetleda, et oooh, ema, sa läksid niisuguse sammuga, ja kui sa seda häält tegid, siis ta ehmatas niiviisi ära, et ta lihtsalt lendas istukile, täitsa pael, KUIDAS sa seda tegid, nii äge!!

Ma ei teagi, kuidas, tore on olla ülbe värdjas, sellest on mõnikord väga kasu - ja enamasti on vähemalt lõbus, kui töll-erdama tullakse.

Ei ole kunagi päris suur

Ma mäletan nii hästi, mis tunne oli keldrisse peitu pugeda ja seal "Suure karu poegasid" lugeda, kuni koolipäev läbi saab. Veidike hirmul, sest alati võis see räige popitegemine välja tulla, aga samal ajal oli see veidralt lõhnav betoonist koobastik üleni tuttav, turvaline ja oma, ma võisin esimese võtmekeeramise heli peale kaduda kiirelt ja osavalt nagu sisalik kivi alla, teades, et mind ei leita.

Oh, ma olin nii tulinoor, nii osav, nii kaval, nii uskumatult üksildane.

Praegu on mul vähemalt oma kari ja usk sellesse, et ma võin olla ka mitteüksildane, kui ma tahan - ja tihti ma tahan.

Praegu on üksildus täiesti vabatahtlik ja alati, kui on, on see mu enese valik. Mõnikord ebateadlik, aga, nagu öeldud, mõistus aitab tunda, seega jõuan tihtipeale iseenesele üsna kiirelt jälile, kui üritan end ära petta. Tõsi ta on, üksildus on mu jaoks harjumuspärane pelgupaik, nagu sisalik kivi alla, aga õnneks märkan end sel hetkel ja jõuan hõigata, et ou, tegelt, sa ei pea, sa... sa tahad! Ise.

Ja peale sellist tagantjärgihõiget on kogu traagika naeruväärne.

Veider aga jah, mõnikord ma olen (harjunud olema/ tahan olla) üksildane.

Aitäh, sa olid uskumatult kena mu vastu. Ma ei oodanud seda, sest - hunt/isetugev/üksildane/pealiskaudne.

Aga see oli nii tore. Ma olen hämmastunud.

Mõistus aitab tunda

See, et kehv enesetunne mõtlemisele mõjub, on vana tõde, aga parajasti mõjutatud mõtlemine on omadega natuke liiga lömmis, et ennast iga tobeduse pealt kõrvalt vaadata ja leida, et ootoot, tegelikult ei ole ma praegu vist kõige adekvaatsem. Ja kuna ma olen nagunii tavapärasest kiiremini taastuv, ja elu suhtes sügavalt optimistlikult oportunistlik, siis seda vähem kipun ma ennast nõrkolemises kahtlustama.

Aga kui tobedused tihenevad, siis õnneks on nii palju mõistust, et ühel hetkel endale õige diagnoos panna ja võtta sisse see parim ravum: elunautiv aeg iseendale, kõik need asjad, mis hinge toidavad, aga milleks ei ole tihti... aega. Aeg maha. Aeglaselt.

Aeg.

Aeg märgata, kui jaburalt õnnelik ma olen elusolemise ja valdava enamuse suur- ja pisiasjade üle, millest see koosneb. Päikesepaiste üle. Kevade, värske õhu, vaikselt ärkava metsa üle.

Oma uue vibu üle näiteks. Rõõmsate silmade pilgu ja muretu naeru üle. Haldjaplahvatuse üle, muude argisemate asjade vahelduseks.

Selle üle, et mul on nii palju tähtsaid ja lähedasi inimesi, ning et lisaks neile on maailmas veel nii pagana palju põnevaid ja huvitavaid inimesi, et see virn (heh) ei saa iialgi otsa. Võingi vabalt olla uudishimutraktor ja vikerkaarevärviline vahukoor, milles sellega ringi rallida, ei saa mitte. kunagi. otsa.

Selleks, et oma imelise elu üle sõgedalt rõõmustada, on vaja vahetevahel natuke aega võtta.

Naljakas, et tegelikult ma ju naudin neid kõiki asju ka, mis selle aja muidu ära võtavad, muidu ma neid ju ei teeks. Sest, nagu öeldud, imeline elu, mille üle sõgedalt rõõmustada. Mul on uskumatult äge töö, KÕIK inimesed, kellega koos töötan, on eranditult ägedad, ma aegajalt ise ka ei usu, kui käest asjad vahepeal lähevad. Iga päev on puhas lust tööle minna. Koju tulles tabab mind iga kord sügav hämmastus selle üle, kui eriliselt toredad mu lapsed on.

Ja lisaks olen ma hoitud. Väga hoitud.

See, et ma aegajalt väsin ja nõrken sellest hoolimata, näitab lihtsalt seda, et... vajan aega.

Õnneks on lisaks kõigele sellele vahukoorele ka piisavalt mõistust, et see aitaks ennast paremini tunda. Ja tihti on nii, et ma olen sõgedalt õnnelik ka siis, kui ma olen väsinud, lihtsalt lähen kiiremini lössi. Või, nagu üks lahedalt säravate silmadega inimene paraku väga tabavalt ütles - olen nagu märg kass.

Kassid õnneks on vedrudest ja õnnelikust jultumusest tehtud, ka siis kui nad aegajalt natuke rääbised on. Mäu!

Vaimse väsimuse periood vist

Mõnikord on vaimne väsimus nii suur, et sõnad ei anna kätte. Eile õhtul oli naljakas kogemus, kus isegi enamvähem korralikult vormistatud lausete asemel suutsin endast välja pressida lihtsalt mingi napilt seostuvate sõnade pilve. Kõigil oli naljakas, mul endal nats ka. (Näib, et enese üle naermise võime jääb alles ka siis, kui enam eriti täpselt ei artikuleeri.)

Ja siis sellise poolprofesionaalse enesepsühhoanalüütikuna tuvastan kergesti ära, et viimasel ajal käib kass peal nii tihedasti, et tegu võiks olla süveneva kevadväsimusega.

"Siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi." Rida, mis mulle "Tõrksa taltsutamisest" mingil põhjusel pikaks ajaks ennast mällu keevitas.

See, kui valdavalt kõik ümbritsev tundub nõme, on väga selge indikatsioon, et minu enesega on midagi lahti.

Õnneks on sõbrad, ja õnneks... õnneks on maailm veidralt ilus paik, mistõttu peab lihtsalt seda hädiseksmuutunud iseennast otsustavalt turgutama. Nii toredate inimeste kui ilusate hetkedega. Ma isegi ei välista vitamiine ja ohjeldamatut loodusesviibimist.

Ja õnneks-õnneks toideti mu hinge mitme vahukooretordiga, minust oleks lihtsalt tobe-jonnakas oma "õõõh, ma olen nii hädine ja väsinud ja üüüksik..." joru jätkata, kui selgesti see pole tõsi.

Kuidas mitte olla tuim ja samal ajal mitte liiga loll?

Keeruline. Kuidas olla nii, et sisemine tunne oleks rahul, aga samal ajal ei läheks mõistuse, loogika ja õiglusmeelega vastuollu? Mu 12-aastane laps andis head nõu: mõtle läbi, selgita inimestele ja argumenteeri. Arutelus võib leida õige lahenduse. Mõistlik laps. Sest selleks, et argumenteerimisega hakkama saada, tuleb tõepoolest alustada argumentide läbimõtlemisest, ja sellest on alati abi. Puhastada muda alt päris asjad välja. Vaadata neile otsa ja püüda neid teistele selgitada, et ise paremini aru saada.

Lihtsalt, tunnetel on nii palju kihte. Hullem veel, mõistusel on neid rohkemgi, intelligentse inimesena võin veenvalt argumenteerida ükskõik mis seisukoha kaitseks. Naljakas lugu on see, et kuigi tunded on toredad ja põnevad ja tihtipeale ütleb intuitsioon ära õige asja, siis tunded on minu jaoks rohkem nagu rahutu tuul ja torm, virr-varr, mis tihti käib üle võlli ja, jaaa, teeb elu kirkamaks ja värvilisemaks, aga selle peale ei või kindel olla. Just selle üle võlli käimise pärast.

Sellises olukorras tulebki vast oodata tuule raugemist, et mõistusega tormisele veele jääkiht peale lasta ja siis vaadata, kuhumaani liuväli ulatub. Kas ta ikka kannab.

Hoopis ühe teise asjaga seoses: üks mu sõber soovis mulle suvalistel asjaoludel tavapärase head aega asemel "head mängu!"

Oi, kui täppi see läks. Mäng on ütlemata vahva, muidugi, ja hea mäng on veel parem, ilmselgesti. Lihtsalt-lihtsalt, kuidas teha nii, et mängu toredus liiga kaugele üle võlli ei lööks ja et mõistuse külm jääkaas oleks alati võtta?

Või siis võibolla ongi ja see, et mul on mängu järelnähud, tunnete tasanemise valud enne jääkaant, ongi lihtsalt paratamatu. Nagu emotsionaalne pohmell.

(Oi, kuidas ma ikka oskan teha erilisi lollusi, kui mõistus korraks kohvipausi võtab... Või on siis keskmisest kõrgem intellekt välja arenenudki just sellise nutika enesesäilitusmehhanismina just seepärast, et tüüne ja sileda jääkaanega on vaja katta keskmisest suuremaid lollusi? Või-või-või on mul just sellepärast paindlikum ja loovam taippulikkus, et jäätada tuleb aegajalt ikka ulmelisi lainemonstrumeid, mis ei olegi ka lõppfaasis tüüned, vaid hoopis sellised hetkesse tardunud erakordsed kobrutised, ning selleks, et nende toimimisest aru saada, tuleb neid jäätada eriti külmalt ja kliinilise täpsusega.)

Mulle meeldib olla mina, aga see ei ole kõige lihtsam. Lõbus aga see-eest üksjagu. Igav ei ole. Õnneks on vähemalt see, et see emotsionaalne jääknäht, kergelt äravaevatud märtsikassi sissepoolesuunatud kräunumine, on minu jaoks teatud määral nauditav seisund. Selgesti kirgastatud elusolek, kuigi kaugeltki mitte mugav. Kurnav, naljakas ja eneseirooniline samal ajal.

Asjakohane: "Miks sa oled nii segane mõnikord, kas sul on mingi ainepuudus või?"

Või teine mõte: "Kuidas sa võid olla nii külm, kui sa just äsja olid selline niutsuv pehmo?"

Teatud mõttes loogiline. Kui oled väga segane, siis ei saa olla loll, see oleks lihtsalt destruktiivne.

Head sõbrad toidavad hinge

... ja muinasjutumaailmad ka. Need tulevalgusel, muistse muusika ja iidse maailma jälgedega.

Ilus ja hea.

Natuke õllene, natuke võibolla liigagi, sest on nüansse, mida tahaksin mäletada veel kirkamini ja teravamalt.

Noore hundi väljakutsuv naeratus - jaaa, muidugi me mängime seda mängu, puhas lust. Aga see, kui selle peale saunas põlevisilmi justnagu muuhulgas... tuleb ausalt tunnistada, et niuts, jah, olgu kuidas on, aga see argument on brutaalselt sinu kasuks ja oi ma ei või, kuidas see mõjub.

Ja tegelikult, hei, las ma naeran su üle, las ma irvitan sulle näkku just täpselt sama ülbete silmadega ja jaa, muidugi ma kasutan kõiki võtteid, ja mängin nuppe maha nagu karistamatu kaabakas, sest ma samas siiralt ja südamest austan seda tõelist sõdalast, kes su sees elab, sest ma suudan teda näha ja saan temast natuke aru.

Ilus puudutus.

Minu inimesed

Peale synnipaeva ja praegu Tenerifel peale Poola viina ja kõike seda (ookean, ma armastan sind ja ma tean,  et see on vastastikune, aitäh,  aitäh!), mis mind on tabanud, ma ei saa olla muud kui ogaralt õnnelik. Mul on kaunid merekarva silmad, millesse võib uppuda - ja kuigi see võis olla lihtsalt provokatsioon,  ei lase ma ennast sellest loksutada. Mis siis, las olla, hea nali, aga... Vähemalt nii ilus nali. Lõppkokkuvõttes on mu enda asi, kuidas ma seda võtan. Valin kyll teadlikult, aga mõnuga.  Ja mis siis,  et elu on vahepeal nii valus, et isegi avalikul hommikusöögil jooksevad pisarad yle näo ja mul pole muud võimalust neid peita kui lihtsalt nutta hääletult, kivinäoga, siis keegi ei märka..  Aga sellest hoolimata, see valu tuleb sygavast armastusest ja seega on see valu, mida ma kannan uhkusega, ja kurat,  ma olen nii õnnelik.

Mu elu armastab mind, aga, nagu öeldud, ma ei ole mingi suhtematerjal

Nagu öeldud - tellid universumilt midagi, ja ta korraldab selle sulle, koogi ja kirsiga, otse näkku. 

Kuna ma ei ole serveeringu detailidesse kunagi väga nõudlikult suhtunud, siis on mul sellest suhteliselt savi, et kõik, mida olen soovinud, tuleb äkiliselt ja aplombiga ja täiega. 

Jah, palun mulle, tagasihoidmatult. Eelkõige selle pärast, et homme võime me kõik juba  surnud olla, aga kuniks seda pole juhtunud, kurat, ma armastan oma elu vastu ka, aga see on pigem selline kirglik salasuhe, mitte jumala pärast mingi abielu. Prügikasti väljaviimise eest hoolitseb keegi teine, seni, kuni meie kirglikult kauneid silmi vahime ja vastastikku pitspesu loobime. 

Aga puhtfaktiliselt. 

Tahtsin sel aastal rohkem reisida, jah? Päris ausalt, piirdusin ka oma metsikumates fantaasiates (ja nendest ma ei räägi) pigem Euraasiaga. Ja nüüd siis ongi, ootamatult, nagu kirsid tordi peal, esimene reis Tenerifele, teine San Fransiscosse. 

Oh, hell, l love my life! And he loves me back like they do in the Discovery channel.