On olnud keerulised ajad, aga need on teinud mind selgemaks, tugevamaks, ehedamaks ka. Õnneks mitte teravamaks - luksus on muutuda hoopis leebemaks. Ja leebemaks ei tähenda nõrgemaks, eks. Peaceful, not harmless. Praegu ma olen my most peaceful for ages.
Olen tasakaalu suuresti tagasi saanud ja üle pika aja on hing rahulik. I made my peace with the universe? Tundub, et sellel väitel on tõeväärtus.
Huvitav on see, et üle hulga aja ei ole ma liiga standardist väljas. Olen harjunud sellega, et olen kontekstis kas liiga vana või liiga noor, liiga naine või liiga rebel või liiga... alternatiivne. Sotsiaalselt osavana olen tihti publikule vastu tulnud ja näiliselt ootustele kohandunud, et neil oleks lihtsam ja kuni mingi piirini minul ka.
Üks armas inimene kirjutas mulle: "Tulgu see aasta sama ehe ja jõuline nagu sa ise - natuke metsik, natuke mänguline ja täiesti reegliteväline." See puudutas sügavale. Jah, tõesti. Praegu ma ei tunne ennast "liiga" millegina. Olen... kas just paras? Aga täpne. Õige. Rahulik.
Nii töös kui eraelus ka. Võibolla see on see 50nda pööre, kus sa lõpuks lepid - mitte sellega, kes sa ise oled, sest sellega ma olen ammu rahu teinud ja tunnen ennast enda nahas hästi - vaid sellega, milline on maailm, inimesed, elu asjad, ja noh, mu haige huumorimeelega sõber universum. Ja mul on sellega okei.
Olen taastanud oma vaikimisi seisundi, kus ma naudin iga hetke elust, olgu see siis oma hubases pesas rahuliku õhtu veetmine või kaleidoskoopiline päev, kus satun kodusest idüllist metsa suusatama, sealt rekalibreerin katkiläinud saapa tõttu imelisele suusavabale jalutuskäigule, mille jooksul sai sünnipäev joonele pandud, ning siis leian end oma parimas paraadkleidis peotantsu asemel ennast Reaalkooli tiibmaja saalist hoopiski seltskonna ringmängutantse tantsimast. Veetes vahepalaks maailmalõpukohvikulaadse episoodi: kohvikus kohtuvad valgus, pimedus ja reptiil. Well... true story.
Valveloleku terasvedrud ja võitlemise teravus on asendunud turvalise ja pehmega.
Kusjuures, nüüd ma tõepoolest käin mõõgavõitluse trennis ja olen selles mõistlikult hea. See, et olen seal käinud juba vähemalt 3 kuud järjest, on minu jaoks väga suur saavutus. Ja on nii nauditav, et saan kogu oma teravuse praegu sinna jätta.
"Soovin, et sind ümbritseksid inimesed ja seiklused, mis pakuvad sama palju rõõmu, pinget ja ausat naeru, nagu sa ise teistele annad".
Nii on. Pakuvad. Ja annan.
Hea on olla sisemiselt ise-tasakaalus, aga oi, kui hea on olla ka mõistetud ja hoitud. Inimesed mu ümber on kuld.
No comments:
Post a Comment