Uus hingamine jah

On olnud keerulised ajad, aga need on teinud mind selgemaks, tugevamaks, ehedamaks ka. Õnneks mitte teravamaks - luksus on muutuda hoopis leebemaks. Ja leebemaks ei tähenda nõrgemaks, eks. Peaceful, not harmless. Praegu ma olen my most peaceful for ages.

Olen tasakaalu suuresti tagasi saanud ja üle pika aja on hing rahulik.  I made my peace with the universe? Tundub, et sellel väitel on tõeväärtus. 

Huvitav on see, et üle hulga aja ei ole ma liiga standardist väljas. Olen harjunud sellega, et olen kontekstis kas liiga vana või liiga noor, liiga naine või liiga rebel või liiga... alternatiivne. Sotsiaalselt osavana olen tihti publikule vastu tulnud ja näiliselt ootustele kohandunud, et neil oleks lihtsam ja kuni mingi piirini minul ka. 

Üks armas inimene kirjutas mulle: "Tulgu see aasta sama ehe ja jõuline nagu sa ise - natuke metsik, natuke mänguline ja täiesti reegliteväline." See puudutas sügavale. Jah, tõesti. Praegu ma ei tunne ennast "liiga" millegina. Olen... kas just paras? Aga täpne. Õige. Rahulik.

Nii töös kui eraelus ka. Võibolla see on see 50nda pööre, kus sa lõpuks lepid - mitte sellega, kes sa ise oled, sest sellega ma olen ammu rahu teinud ja tunnen ennast enda nahas hästi - vaid sellega, milline on maailm, inimesed, elu asjad, ja noh, mu haige huumorimeelega sõber universum. Ja mul on sellega okei. 

Olen taastanud oma vaikimisi seisundi, kus ma naudin iga hetke elust, olgu see siis oma hubases pesas rahuliku õhtu veetmine või kaleidoskoopiline päev, kus satun kodusest idüllist metsa suusatama, sealt rekalibreerin katkiläinud saapa tõttu imelisele suusavabale jalutuskäigule, mille jooksul sai sünnipäev joonele pandud, ning siis leian end oma parimas paraadkleidis peotantsu asemel ennast Reaalkooli tiibmaja saalist hoopiski seltskonna ringmängutantse tantsimast. Veetes vahepalaks maailmalõpukohvikulaadse episoodi: kohvikus kohtuvad valgus, pimedus ja reptiil. Well... true story. 

Valveloleku terasvedrud ja võitlemise teravus on asendunud turvalise ja pehmega. 

Kusjuures, nüüd ma tõepoolest käin mõõgavõitluse trennis ja olen selles mõistlikult hea. See, et olen seal käinud juba vähemalt 3 kuud järjest, on minu jaoks väga suur saavutus. Ja on nii nauditav, et saan kogu oma teravuse praegu sinna jätta. 

"Soovin, et sind ümbritseksid inimesed ja seiklused, mis pakuvad sama palju rõõmu, pinget ja ausat naeru, nagu sa ise teistele annad". 

Nii on. Pakuvad. Ja annan.

Hea on olla sisemiselt ise-tasakaalus, aga oi, kui hea on olla ka mõistetud ja hoitud. Inimesed mu ümber on kuld.

Üksinda olemise rahu

 ... tuleb siis, kui toimub sügav endateadvustus. Väga raske on. Ja optimist, elujanune pärdik minus, ütleb - oo kui huvitav on! Ma mõistan ja defineerin uusi asju. Mis on kohati väga primitiivsed ja tundub, et võiksid olla lihtsalt mõistetavad, aga tegelikult pole, sest ma olen endale juba nii palju teisi tähendusi ja selgitusi välja mõelnud, et enam ei näe puude taga seda ühte õiget puud.

Näiteks see, et miks ma parema meelega meessoost sõpradega suhtlen, ei ole kuidagi seotud ei sellega, et ma tihti mõtlen nagu mees (mis on tõsi), või et ma olen adrekanarkar (mis on ka tõsi), ja et mu jahimeheaju munsterdab mind ikkagi lahingulaevale, mitte koju lambaid pidama. Nii on. Aga see pole põhitõde. 

See, et mul oli isaga rahulik, toetav, armastav, vastastikku mõistev ja arutlev, turvaline lähisuhe, defineeris mitte ainult selle, milliseid partnereid ma eelistan, vaid ka selle, et mul on meestega läbi elu olnud rahulikum, turvalisem, üksteistmõistvam. See, et ma olen hoolimist ja toetust väärt, on enesestmõistetav. 

See, et mu ema oli ise traumaohvrina minuga suhteliselt julm, nõudlik, ei kiitnud peaaegu iialgi, vaid alati juhtis tähelepanu sellele, kuidas veel paremini teha, või kuidas ma ikkagi olin ebapiisav - see on väga palju mõjutanud seda, kuidas ma tajun suhet naistega. Olen ettevaatlik, loen iga varjundit, olen maski taga. Usaldus kasvab väga aeglaselt. Hoolimine, mõistmine ja toetus ei tule iseenesest, vaid tuleb ainult siis, kui ma seda higi ja vere vaevaga välja teenin. Ja oi, ma võin kergelt teha Fataalse Vea.

Lihtne tõdemus, eks? Aga... no ei näinud seda kõigi teiste ka peaaegu sama heade tõlgenduste vahelt. 

Julgus armastada on üks julge julgus

 Ma saan aru inimestest, kes on ehitanud enda ümber kaitsemüürid ja leiavad, et üksi elada on lihtsam. Kedagi endale lähedale lasta on ikka kohati päris valus ja keeruline. See hirm, et äkki sa pole piisav, see valu, mis keerleb sees, kui ei ole kindlust ja turvalisust, see on päris-päris kurnav. Üksildane. Abitu. Ärev. Kaitsetu.

Selle tundemäruli haldamine nõuab teadlikku pingutust ja ma täiesti näen seda, kuidas inimesed leiavad, et ah, kurat, üksi on lihtsam. 

Kui ma olen otsustanud, et olen julge südamega edasi, siis... sellel on oma hind.

Tahaksin olla selline

 Don’t fall in love with a woman who reads.

With a woman who devours books like oxygen,

whose soul dances in the margins of poetry and prose,

because she’s tasted worlds beyond your reach—

and once you touch her mind,

nothing will ever feel the same again.

Don’t fall in love with a woman who feels too deeply.

Who cries over forgotten songs,

laughs in the rain without reason,

and carries galaxies inside her chest.

She’ll look at you and see more than just a man—

she’ll see your shadows,

your silent dreams, your aching truths—

and love you anyway.

Don’t fall in love with a woman who writes,

who spills her soul in ink and metaphor.

She’ll immortalize you in verses,

turn your love into a storm on paper—

beautiful, wild, and unforgettable.

Avoid the woman who is educated, enchanted,

brilliantly mad, and beautifully unhinged.

She will not settle for shallow waters—

she dives into depths most fear to tread.

She questions everything.

She believes in magic, in revolution,

in breaking every rule that cages her fire.

Don’t fall for the woman who thinks—

who questions the stars, the silence, and even herself.

She knows the weight of knowledge,

but chooses to fly anyway.

Her wings are not made of feathers—

they are made of courage and chaos.

Don’t love a woman who laughs or cries while making love,

who turns the act into a sacred ceremony

where bodies disappear and souls collide.

She’ll awaken parts of you you never knew existed,

and you’ll never be able to forget the way she made you feel.

Especially not a woman who breathes poetry,

who finds the universe in a painting,

and whose heart beats in rhythm with music.

She will not live on the surface—

she will pull you under,

where truth is raw and love is eternal.

Don’t fall in love with a woman

who rebels against injustice,

who speaks with fire and listens with purpose,

who refuses to numb herself with noise and distractions.

She is dangerous because she is awake—

and once you’ve loved someone awake,

the sleep of indifference will never be enough.

Don’t fall in love with a woman

who is beautiful beyond her face,

whose soul outshines her skin,

whose eyes carry storms and stardust.

She’s not the kind you admire—

she’s the kind you survive.

Don’t fall in love with a woman like that.

Because once you do,

whether she stays or leaves,

whether she loves you or lets you go,

you’ll never truly be the same.

From a woman like that—

you never come back.

Ma saan aru

 Üha enam. 

Sellest, miks arvatakse, et esivanemate vaimud ja... et nad vaatavad meid teiselt poolt ja. Ma olen isa surnudolemise shokist üle saama hakanud ja suudan märgata, et ta on minu jaoks päriselt elus ja olemas. Lihtsalt ma ei saa temaga rääkida enam. See tunne, et ta ON olemas, et ta on ELAV, see tunne on nii sügav ja täies veendumuses. Ei oskagi öelda, kas ta "elab minu sees edasi", kas "ta saadab mind kaitseinglina", "eksisteerib teispoolsuses". Vahet ei ole. Ma tunnen, et ta on OLEMAS. Ta armastus minu vastu on nii suur, et surm seda ei mõjuta. See on kõiges selles, mis ta tegi, rääkis, oli - ja see kõik ümbritseb mind. Mu isa on edasigi minu jaoks olemas. Mis siis, et juttu ajada on... lihtsalt keerulisem.

Armastusest saan ka sügavamini aru. Sellest, kui keerukas tunne see on. Ja kui keerulised on inimesed. Aga armastus on tihtipeale nii lunastav tunne, et sellele piire või standardeid seada oleks totter. Jääb vaid nentida, et olen hoitud ja armastatud ja olen juba piisavalt terve, et lasta sellel ennast soojendada.

Tuleb teadlikult jälgida, et endaga leebe olla

Fast regen ei tööta veel hästi.

Mul võtab aega. 

Vahel tabab mind sügav kurbus. Organism oskab doseerida ja saab aru, et nüüd ma juba jaksan seda vastu võtta.

Mõnikord käib elu üle pea.

See tunne, et minu ja jumala vahel ei ole enam kedagi.

"Aga su kõrval on", ütles üks oluline inimene ja see - need sõnad, see tunne, see teadmine - paneb naeratama. Ja see teadvustamine, et kui ma olen elu jooksul leidnud ja ära tundnud neid inimesi, keda ma tahan enda karja, siis see ongi see tugevus, mida ma vajan, et enamvähem kõike julgeda. Sest isegi siis, kui ma jään väga olulistes lähisuhetes üksi, ei ole ma kunagi päris üksi - mul on mu kari, mu sõbrad, kes teavad mind piisavalt, et see soojendab mind. Nii ma saan hakkama.

Nii ma julgen seista ka ihuüksi keset kosmose pimedust. Sest ma ei ole päriselt üksi.

Ah niiviisi see täiskasvanukssaamine siis ongi. 

Akela on langenud. Elagu Akela!

Ma tean, et ma saan hakkama. Ja mul on mu kari. Mu lapsed, mu sõbrad. 

Mind võib hetkeks hirmutada, aga mind ei murra miski.

Unistusi ja kogemusi

Kuigi ma kindlasti saan oma eluga ise ka hakkama, ilmselt isegi täiesti rahuldavalt, on mul päriselt õnnelikolemiseks vaja armastatud ja armastavat kaaslast, kellega elu jagada. Nii on elu head osad palju rõõmsamad ja rasked osad nii uskumatult palju kergemad. 

Ma usun ja unistan sellist armastust, kus saab üksteise suhtes täiesti aus olla, ja seda uudishimulikus, hoolivas,  mõistvas, igatsevas, ihaldavas ja imetlevas turvalisuses. Kaissu pugedes ja üksteist hajameelselt silitades  arutada elu ja inimeste ja iseeneste keerulisuste üle, nii, et neid saab pea alati leebeks ja mõistetavaks sõnastada - ja puudutada. 

Sellist, kus sõnad ja kehad ja mõistus ja seiklushimu ja väärtused ja hoolimised ja unistused ja muinasjutud tantsivad üksteist toetavat ja täiendavat - ja üksteist nautivat - tantsu. 

Selline armastus lihtsalt peab kusagil olemas olema. Minu jaoks ka.

Sellist, kus raskustest hoolimata tuled ja hoiad - sest see on see sinu inimene, keda sa näed ja mõistad ja armastad. Oled olemas, kui sind vajatakse. Ja kus ka mina võin täie kindlusega teada, et minu jaoks ollakse olemas, kui ka minul on vaja.

Sellist, kus saab koos naerda ja mängida ja täiesti vastutustundetu totakana lihtsalt lollitada. Üksteisel säravate silmadega üle koonu limpsata ja itsitades nurga taha lipata, kartmata mingisugust pisiego solvumist, lihtsalt vastastikku lustides ja üksteist mõnuga trollides. Mu sees on selline mängulust olemas - ja sellele peab olema sarnane kaaslane olemas.

Sellist, kus saab seljad teise sõdalasega kokku panna ja võidelda läbi ka keerulisemad täiskasvanute elu lahingud. Teades, et su kõrval on pagana võimekas lahingpartner, kellega koos saab igast jamast läbi. 

Kus saab rõõmu tunda lastest, sõpradest, kodust, päikeselaigust, hommikusest laisast aelemisest - koos.

Kus saab valutada nii, et sul hoitakse ümbert kinni ja valust hoolimata on tunne, et see on kindel koht, kus oled mõistetud ja kaitstud. Sellena, kes sa oled.

Sellist, mis esitab sulle väljakutse tulla välja mugavustsoonist, mõelda enda üle, saada paremaks, targemaks ja õnnelikumaks. Julgeda elada päriselt seda elu, mida sa suudad.

Ma tean, et see armastus on võimalik ja olemas. Olen osa sellest ise ju ka kogenud. Läbi iga elukeeru üha paremini, sügavamalt, ausamalt. Ma tean, et see armastus ja selle armastuse oskus on minu sees olemas. Ja et universum vastab sellele. See tunne on minu jaoks ka olemas. Isegi, kui praegu on keeruline. Ma saan selle tunde tagasi, paremana ja targemana kui kunagi varem.

Usun selle võimalikkusesse ja ehitan seda ise ka, nii hästi, kui suudan. Animo, mente et manu, faventibus fatis.

Ja isegi, kui ma ei peaks seda leidma, ei väsi ma otsimast.

Ja hirmu pärast ei taha ma teha ühtegi olulist otsust elus. Julgen, kui vaja. Julgen, sest unistan.