Ma tean, et sa loed

Ma ei ole seda blogi kusagil kuidagiviisi kajastanud, ainult mõnele inimesele, kellega mõtete jagamise üle rõõmustan, olen viidanud, et näe, siin on.

Kirjutan täiesti iseendale. Selleks, et mõnd mõtet või kogemust või äratundmist salvestada: see oli tähtis mõte/kogemus/äratundmine ja see käis nii. Anonüümsusetaotluse tõttu on siin kõik teised-kolmandad ka väga uduselt markeeritud ja enamasti pole ühe udukogu taga isegi mitte üks ja sama isik. Sulatan mitu inimest, kes sarnasel hetkel sarnaselt käitusid, kokku ja siis ongi nii, nagu raamatutes tihti esimestel lehekülgedel väidetakse, et  "sarnasus reaalsete inimestega on juhuslik või vähemalt ei suuda te vastupidist tõestada."

Ma ei ava oma eraelulisi fakte, kõik selle kohta käiv on samuti hägune. Ma ei avalda ka teiste eraelulisi fakte, ei lähe äratuntavalt isiklikuks. Skandaale ei ole.

Seda arvestades on lugejate arv täiesti üllatav. Oi.

Mind siiralt üllatab, et Sa loed. Regulaarselt.

Järelikult Sa saad sellest midagi.

Mul on hea meel.

Enese mustrite surumine teistesse

Kurb on vaadata, kuidas inimene, ise sügavalt head soovides, surub oma mustrit vägisi teise sisse. See on nagu oma piparkoogivormiga kellegi teise küpsise "kordategemine", ainult, et kui suruda kuukujulise vormiga üle tähekujuline küpsis, siis.. no ütleme, et ilus ei jää.

Kus on see punkt, kus kindlakäeline heasüdamlikkus muutub julmuseks?

Kus on see koht, kus vanemad oma kätteõpitud ellujäämismustreid ei tohiks pimesi oma lastesse suruda, püüdes lindu kalaks või kala linnuks muuta, luues oma hästimotiveeritud heatahtlikkusega järjekordseid traumasid ja kibestunud inimesi?

Kus on see hetk, kus sõbra valikuid tuleks pimesi usaldada, teades, et ta ju ise tunneb ennast paremini ja teab, mis talle hea on? Näiteks - mul on üks tuttav veteran, kes jõi ennast surnuks hoolimata heatahtlike lähedaste pingutustest teda pinnale tuua. Kas perel-sõpradel oli õigust püüda teda peatada?

Siis - kas on õigust üldse püüda kellelegi head teha? Sõprade kriteeriumi järgi talle head-tegemine oli püüda teda AA-sse viia ja veenda joomist  maha jätma. Kui aga pimesi usaldada, et ta ise teab, mis talle parim on, siis oleks see parim olnud järjekordne viinapudel ja hea saunaseltskond kuni järgmise agoonilise hommikuni. Kah pole nagu see...

Rääkimata taltsutatud rebastest, mis on nii klišee, et ma isegi ei viitsi mõelda.

Hoolimine nii, et selle käigus liiga ei tee ja samas, et õigel hetkel õiget asja tegemata ei jäta, on väga keeruline. Veider vaadata, kuidas vanemad/sõbrad õpivad seda elu lõpuni.