Üksinda olemise rahu

 ... tuleb siis, kui toimub sügav endateadvustus. Väga raske on. Ja optimist, elujanune pärdik minus, ütleb - oo kui huvitav on! Ma mõistan ja defineerin uusi asju. Mis on kohati väga primitiivsed ja tundub, et võiksid olla lihtsalt mõistetavad, aga tegelikult pole, sest ma olen endale juba nii palju teisi tähendusi ja selgitusi välja mõelnud, et enam ei näe puude taga seda ühte õiget puud.

Näiteks see, et miks ma parema meelega meessoost sõpradega suhtlen, ei ole kuidagi seotud ei sellega, et ma tihti mõtlen nagu mees (mis on tõsi), või et ma olen adrekanarkar (mis on ka tõsi), ja et mu jahimeheaju munsterdab mind ikkagi lahingulaevale, mitte koju lambaid pidama. Nii on. Aga see pole põhitõde. 

See, et mul oli isaga rahulik, toetav, armastav, vastastikku mõistev ja arutlev, turvaline lähisuhe, defineeris mitte ainult selle, milliseid partnereid ma eelistan, vaid ka selle, et mul on meestega läbi elu olnud rahulikum, turvalisem, üksteistmõistvam. See, et ma olen hoolimist ja toetust väärt, on enesestmõistetav. 

See, et mu ema oli ise traumaohvrina minuga suhteliselt julm, nõudlik, ei kiitnud peaaegu iialgi, vaid alati juhtis tähelepanu sellele, kuidas veel paremini teha, või kuidas ma ikkagi olin ebapiisav - see on väga palju mõjutanud seda, kuidas ma tajun suhet naistega. Olen ettevaatlik, loen iga varjundit, olen maski taga. Usaldus kasvab väga aeglaselt. Hoolimine, mõistmine ja toetus ei tule iseenesest, vaid tuleb ainult siis, kui ma seda higi ja vere vaevaga välja teenin. Ja oi, ma võin kergelt teha Fataalse Vea.

Lihtne tõdemus, eks? Aga... no ei näinud seda kõigi teiste ka peaaegu sama heade tõlgenduste vahelt. 

Julgus armastada on üks julge julgus

 Ma saan aru inimestest, kes on ehitanud enda ümber kaitsemüürid ja leiavad, et üksi elada on lihtsam. Kedagi endale lähedale lasta on ikka kohati päris valus ja keeruline. See hirm, et äkki sa pole piisav, see valu, mis keerleb sees, kui ei ole kindlust ja turvalisust, see on päris-päris kurnav. Üksildane. Abitu. Ärev. Kaitsetu.

Selle tundemäruli haldamine nõuab teadlikku pingutust ja ma täiesti näen seda, kuidas inimesed leiavad, et ah, kurat, üksi on lihtsam. 

Kui ma olen otsustanud, et olen julge südamega edasi, siis... sellel on oma hind.

Tahaksin olla selline

 Don’t fall in love with a woman who reads.

With a woman who devours books like oxygen,

whose soul dances in the margins of poetry and prose,

because she’s tasted worlds beyond your reach—

and once you touch her mind,

nothing will ever feel the same again.

Don’t fall in love with a woman who feels too deeply.

Who cries over forgotten songs,

laughs in the rain without reason,

and carries galaxies inside her chest.

She’ll look at you and see more than just a man—

she’ll see your shadows,

your silent dreams, your aching truths—

and love you anyway.

Don’t fall in love with a woman who writes,

who spills her soul in ink and metaphor.

She’ll immortalize you in verses,

turn your love into a storm on paper—

beautiful, wild, and unforgettable.

Avoid the woman who is educated, enchanted,

brilliantly mad, and beautifully unhinged.

She will not settle for shallow waters—

she dives into depths most fear to tread.

She questions everything.

She believes in magic, in revolution,

in breaking every rule that cages her fire.

Don’t fall for the woman who thinks—

who questions the stars, the silence, and even herself.

She knows the weight of knowledge,

but chooses to fly anyway.

Her wings are not made of feathers—

they are made of courage and chaos.

Don’t love a woman who laughs or cries while making love,

who turns the act into a sacred ceremony

where bodies disappear and souls collide.

She’ll awaken parts of you you never knew existed,

and you’ll never be able to forget the way she made you feel.

Especially not a woman who breathes poetry,

who finds the universe in a painting,

and whose heart beats in rhythm with music.

She will not live on the surface—

she will pull you under,

where truth is raw and love is eternal.

Don’t fall in love with a woman

who rebels against injustice,

who speaks with fire and listens with purpose,

who refuses to numb herself with noise and distractions.

She is dangerous because she is awake—

and once you’ve loved someone awake,

the sleep of indifference will never be enough.

Don’t fall in love with a woman

who is beautiful beyond her face,

whose soul outshines her skin,

whose eyes carry storms and stardust.

She’s not the kind you admire—

she’s the kind you survive.

Don’t fall in love with a woman like that.

Because once you do,

whether she stays or leaves,

whether she loves you or lets you go,

you’ll never truly be the same.

From a woman like that—

you never come back.