Ma saan aru inimestest, kes on ehitanud enda ümber kaitsemüürid ja leiavad, et üksi elada on lihtsam. Kedagi endale lähedale lasta on ikka kohati päris valus ja keeruline. See hirm, et äkki sa pole piisav, see valu, mis keerleb sees, kui ei ole kindlust ja turvalisust, see on päris-päris kurnav. Üksildane. Abitu. Ärev. Kaitsetu.
Selle tundemäruli haldamine nõuab teadlikku pingutust ja ma täiesti näen seda, kuidas inimesed leiavad, et ah, kurat, üksi on lihtsam.
Kui ma olen otsustanud, et olen julge südamega edasi, siis... sellel on oma hind.
