Hetk, kui mulle tundub, et olen midagi õigesti teinud

Seisame koos paari sõbra ja mu kahe preili tütrega ning vaatame süvenevas suveöös vägevat ürituse avariitust uhke valgusmängu ja heliefektidega. Hoian ühel printsessil ümbert kinni ja ta patsutab mulle tunnustavalt käsivarrele: "Tead, emana oled sa päris normaalne."

"Mhmh, aga ma võin mõnikord ka salakaval tõbras olla!" itsitan ma vastu.

Printsess kehitab õlgu ja ütleb hetkekski biiti kaotamata: "Nojah, seda küll, aga sa meeldid mulle täpselt sellisena nagu sa oled."

Oo! Täielik eduelamus.

(Ja siis see ärev suveöine linnuseümbrus ja need veidrad haldjasilmad...)

Ja siis see järjekordne äratundmine, et mu plikad on sõgedalt arukad ja sõgedalt ilusad, ning lisaks sellele veel lihtsalt sõgedad - nagu mardused. Sest ma poleks eales uskunud, et kuulen kunagi oma 10-aastase käest lauset: "Ema, äkki sa müüksid mind mäekollide laagrisse orjaks, muidu võib mul igav hakata."

Kui siia juurde lisada, et mäekollid nägid nii hirmsad välja, et isegi mind tabas neid nähes sügav soov võssa peitu ronida ja endale igaksjuhuks natuke sammalt peale kraapida, siis jääb ainult kummardada ta meelekindluse ees.

Minu tütar!

Jälle üks ootamatu põhjus rõõmus olla

Üks tore inimene ütles, et ta teeb mulle bofferhambaharja. Sellega on seotud üks segasevõitu lugu mu LARP-ikogemuste esimesest haledast hukkumisest, kui mu tegelane läks omateada täiesti off-game hambaid pesema, kui mind tabas verejanuline piiksukari, kes küsis luba mu tegelast maha tappa. Mõtlesin kiiresti võimalikud plussid ja miinused läbi ja otsustasin ennast kaitsta ainsa parajasti käepärase asjaga, milleks osutus hambahari. Metsik võitlus jäi, ma ütleks, napilt viiki, aga lõpuks luges see, et hambahari ei olnud eriti ortodoksne relv, mistõttu minu punktid jäid lugemata.

No nüüd siis ei tohiks asi selle taha jääda. Bofferhambahari? Ausalt? Ma tõesti poleks iialgi arvanud, et mulle võiks osaks langeda omada midagi sellist.

Elule lihtsalt meeldib mind üllatada.