Lihtsalt üks kõne

Mis siis, et vahepeal on mööda läinud - üks-kaks-kolm- või vähem või enam aastat. Kui minevik helistab olevikule ja dispetsher saab korraga aru, et olla-laa, need kaks asja asuvad kõigest hoolimata samas ajavööndis, on see päris hurraa tunne.

Jajaa, me oleme muutunud, aga kõige lahedam on see, et me oleme uskumatul kombel needsamad. No ja ongi üllatavalt palju aega vahepeal mööda läinud. Mõned inimesed aga lihtsalt on sellised, et sedasama jutuajamist, mis siis pooleli jäi (ja nendega jääb alati midagi pooleli), võib enesestmõistetavalt jätkata. Et... kuule, ma vahepeal mõtlesin, et... ja mäletad, kuidas sellega oli...

Mõned inimesed on... mõned inimesed on... Novot, hea, et need inimesed on.

Lapsed teevad targaks

Põhimõtteliselt jah, aga see on siiski liiga absolutiseeriv.

Kõik oleneb ju algmaterjalist.

Lapsed teevad targemaks.

Ise tegin?

Mis mõttes ise? Enamus inimesi ei tea tegelikult kuigi hästi, kes nad sellised ISE õieti on.

Esmalt see vana hea taskutargutav ohkimine, et kui palju ollakse päris iseenese asemel hoopis see keegi, keda tahaksid näha sõbrad ja vaenlased, lähedased ja ühiskond... Seda niikuinii, seda ka. Samas, oleme kord sotsiaalsed elukad ja üksteiselt ju õpitakse. Neist teistest inimestest johtuvaist muutustest on kindlasti päris suur osa meie eheda mina väljakujunemiseks vajalik. See teine osa, jah, paraku, on moonutav. Ise oleme konformistid, ei taha ujuda vastuvoolu, ei viitsi võidelda ja võimelda, läheme kergema vastupanu teed. Eks see ka räägib sellest päris minast üht-teist. Aga niikaua, kuni suudame ise vahet teha, et jajaa, see on see, kes ma olen ise, ja see on see mask, mida ma mingis olukorras lihtsalt selleks kannan, et ühiskonnaga paremini läbi saada, pole asi veel kõige hullem.

Keerulisemaks läheb siis, kui tajuda, et ka suur osa sellest enesest, mida peetakse ehedaks, on ehitatud täpselt samamoodi teiste ootustele, kas positiivse või negatiivse reaktsioonina, ainult et alateadlikult. Ise arvame tõsimeeli, et see ongi meie tõeline mina. Aga tegelikult ei ole. Aru ka päriselt ei saa, mis enda ja eluga toimub. Et elu oleks nagu lähteandmete järgi usku-pekki-matult ilus - aga rahul ikka ei ole (but i still have not found what l'm looking foooor....). Selline inimene, nagu ma olen/ta on/sa oled, peaks sellise eluga aga vägagi rõõmus olema. Miks siis ei ole? Komplektis on ilmselt mõned valestihinnatud tegurid, surume endalegi aru andmata ümmargust palli kandilisse auku. Eriti loll tunne vist. Selget diagnoosi ei pallile ega augule pole aga kelleltki küsida.

Päris veider on uurida iseennast/kedagi teist selle küsimuse abiga, et kas antud mõte/tahe/tegu on ehe ja tuleneb sellest päris oma õigest minast või on tegemist siiski mingi välise mõjuri projektsiooniga. Pealegi, alateadlik mina oskab teadlikku üliosavalt üle kavaldada.

Kui vanaks peab inimene elama, et iseendaga tuttavaks saada? Selle päris iseendaga?

Võimalik, et ebamäärane valu tagumikus ongi selle tegeliku mina ainus viis teada anda, et see, mida me temaks peame, on hoopis salakavalalt alateadlikult omaksvõetud mask. Ja et me elame elu, mis sobib sellele maskile, aga mitte meile endale.

Mõnikord

mõnikord õnneks on nii vähe vaja
vaikust ja valgust ja lahedat meelt
õnneks on neidki, kes koos läbi aja
käivad me kõrval ja hoiavad käest
kõrval, kui astume teelt

Elu muutus huvitavaks

alles siis, kui mulle pärale jõudis, et tõde ei olegi olemas. Võttis alles aega, eksole, aga parem hilja kui hiljem.

Ilmselt aidanuks mind selle valgustuseni näiteks tudeering ajalooteaduskonnas, aga mida pole antud, seda pole antud. Insener-agnostiliselt maailmale lähenedes tuleb eeldada, et vähemalt mingid alustalad on piisavalt pädevad, et neid üldistades tõesteks kutsuda. No näiteks, et 95% tõde on juba piisavas koguses tõde, et olla tõde.

Kui ma nüüd ainult ei teaks, et parim vale on see, mis sisaldab 95% tõtt... ;)

Nagu jõulukook, mille puhul ma iseendale lubasin, et nüüd-nüüd esimest korda elus teen ma kõike täpselt retsepti järgi. Pärast seda pühalikkust selgus aga, et retsept, va reo, on vigane, ning sisendite hulgas puudub jahu und järelikult ka selle kogus, mõistagi. Lisasin jahu maitse järgi + võrreldes lähimate alternatiivsete lahenditega + välise vaatluse tulemusena ja leidsin, et 100% tõesus ongi mulle vist saatuse poolest vastunäidustatud, peab leppima selle 95 protsendiga. Mitte, et jõulukoogi retseptilevastavust oleks kuidagi ülearu mõistlik püha tõega võrrelda, see oli lihtsalt näide selle kohta, et kui ma ka olen südamest otsustanud, et seekord käib kõik reeglite järgi ja päris-päriselt, siis tuleb ikka mingi jama sisse.

Võibolla ka see, et tõde pole olemas, ei ole tõde. Või on see subjektiivne tõde, ainult minu maailmas?

Keegi ütles, et kui ma noka lahti teen, siis ei tule sealt iiales paljast tõde, vaid pigem on sellel jalas triibulised teksad, millele omakorda leegiheitja kannika peale joonistatud.

Leegiheitja, ma arvan, on liialdus, aga püksid on mõistlik mõte küll, sest meie külmas kliimas ei pea ka tõde alasti kuigi kaua vastu.

Mida oligi arvata.

You are The Star

Hope, expectation, Bright promises.

The Star is one of the great cards of faith, dreams realised

The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Amatöörpsühholoogia

on neetult ohtlik asi. Loed mingit populaarteaduslikku raamatut ja avastad, et uurid ennast sellise pseudoteadlase nutikashullu pilguga. Et äkki tabad ennast praegu, varajase keskea lävel, mingilt käitumismudelilt, mis kopeerib lapsepõlves kogetut. Mh, ah?

Ja, oh õudu, leiadki. Ah, et sellepärast ma siis... Ah, et seda nad siis... Ah, et nii see käibki. Kuigi tõenäoliselt on see päris elusast tõest ikka üsna kaugel.

Või äkki me ikkagi otsimegi kunagi läbielatud suhtemudeleid just selleks, et seekord tõestada, et muvvame läbi! Kasvõi läbi halli kivi või müüri või vaheseina. Ja tallamegi sedasama ringi, kuni ükskord õnnestub ringist välja murda, muuta seda suhtemalli. Osalejad muutuvad, aga jah, mõned ringid jäävad ikka kahtlaselt samaks.

Iseennast kahtlustada tagamõtete tagamõtetes on päris kurnav. Aitäh, Pratchett.