Sina ei tohi mitte kunagi... ehk diskreetne lugu valusa õppetunniga.

Kuna kõik muu on kuidagi eriti sulnis, siis otsustas elu mulle põnevuse tõstmiseks pisut keerata, seekord (excuse my French) otse tagumikku. Sõna otseses mõttes.

Asi algas üpris süütult - nagu sellised lood ikka. Kusagil sealmaal, mida teoreetiliselt võib juba jala alguseks pidada, oli esialgu tilluke kriim, mida ma üldse tõsiselt ei võtnud. Sest ma olen lihtsalt nii nähtamatu ja kuulikindel ja ausalt, see tilluke kriim oli ikka täiesti alamõõduline. Ma ignoreerisin teda leebe ükskõiksusega ja vist teisel või kolmandal päeval täheldasin, et hmh, pisut ebamugav, just sellises väga mobiilses kohas on mingi väike tüütu häiriv nähtus. Ja mõtlesin, et peaks talle vist plaastri peale panema, et paraneb kiiremini. Aga sinna see minust jäi. Korraga, peaaegu, et üleöö oli tegemist juba vihase paistetuse ja tõsiselt mõõduka põletikuga. Aga kuna mul oli tegemisi kokku lepitud ja mingi pisvinn mind ei takista, siis ma tegin neid tegevusi. Kohati ühe kanni peal, aga ikkagi. Mispeale kuri pisvinn veelgi enam mõõtu ja hoogu läks ja kukkus niiviisi mõistusevastaselt valutama. Minu kõnnak, mis muidu on täitsa sujuv, sarnanes rohkem purjus puujalgse piraadikapteni komberdamisele. Selle peale helistasin lõpuks 1220-te, mis on iga hüpohondriku lemmikliin ja läksin arutelu tulemusenaeile öösel EMO-sse. Sealt öeldi, et jaja, ja väike palavik ka, peab ikka kirurgile (oeh??) näitama, aga kirurg tuleb alles hommikul kell kaheksa, et tulgu ma uuesti. Õnneks tehti väike süst ka, mis punni võitlusvõimu veidi ähmastas, nii et sain enamvähem öösel magada.

Ja siis hommikul sättisin endale riideid selga eelkõige mugavuse järgi, vaatasin, et jah, nojah, juukseid jäid eile õhtul pesemata, aga ausalt, mul oli oma tagumikuga liiga palju tegemist, et teise otsaga vaeva näha, ja nojah... meikima ennast asjaolusid arvestades ka ei hakka. Mingi irooniabakter minus pirises, et jajaa, nagunii näed seal ootesaalis mingit väga erilist tuttavat, kelle silma alla tahaksid sattuda väga sätitult parimas vormis... aga ma lasin sellel mõttel minna. What are the odds?

No ootesaal oli jah jumalikult tühi, paar hädalist seal oli, aga nende sasitud olemisega sobisin ma hästi kokku.

Üks ootamine ühe ukse taga. Teine ootamine teise ukse taga. Lõpuks vastuvõtukirurgi saal. Kena tütarlaps juhatab sisse. Ja siis naeratab mulle laua tagant sõbralikult kirurg... IIIIKS. Millal nad otsustasid, et kirurge tuleb meesmodellide sõjaväelaagrist palkama hakata?? Pikakasvuline, laiaõlgne, imeliselt värskelt lõigatud soenguga, 2-millimeetrise filigraanse hambemerandiga üle lõua, kõrvas imetilluke, kuid väga olemasolev kristall, suured pruunid lopsakate ripsmetega silmad ja lumivalge naeratus.

Klunks. Oeh. Ja mina ühes oma elu räsitumas ja magamatumas, pehmete retuushidega ja lohvakas t-särgis ja... noh... kuusuuruseks paistetanud kanniga. No oleks see Adonis vähemalt paarkümmend aastat vanem olnud!

Ühesõnaga, korraga tundus mõte, et ma pean nüüd ilusti tubli tüdruk olema, voodile kõhuli viskama ja oma peffi paljastama, mulle kuidagi NII palju raskemana, ja seda hoopis teistel asjaoludel, kui ma olin planeerinud. Vandusin irooniabakterile koledat hukku ja tegin asja ära, sest ausalt... no mis mul üle jäi?! Tundsin, et olen saavutanud omalaadse rekordi - mu muidu märkimisväärselt kenas vormis pepu pole mitte iialgi varem olnud ühe meesterahva seltskonnas väiksema dekoratiivse väärtusega kui sel hetkel. Ja see, et see isand nägi välja just nagu kuum filmistaar, ei aidanud sellega leppimisele absoluutselt kaasa. Lausa pisar tuleb silma, kui järgi mõelda... Ja teine rekord kohe otsa - ma ei ole ennast ühegi kauni noore meesterahva seltskonnas lahti riietades tundnud  ennast armetumalt kui sel hetkel. Tõesti, selle kirurgi patsientidest vähemalt pooled oleksid talle tänulikud, kui ta koti pähe tõmbaks, siis nad saaksid oma hädadele keskenduda, mitte mõelda selle peale, kui kontrastselt masendavad nad välja näevad. Täiesti kontekstiväliselt, sest tegemist on ju arsti ja patsiendiga... No ei! Kui sa oled naisterahvas ja kirurg on niivõrd rabavalt seksikas, siis pead sa olema vähemalt 120, et sa sellel ennast häirida ei laseks.

Ma siiralt loodan, et mu briljantrohelise ja viinakompressi ühistööna rohelise-punaselaiguliseks töödeldud alaskasuurune kannikas pakkus talle vähemalt professionaalset kaifi üksjagu...

Elu!

(jah, asjaolusid arvestades ei oleks võibolla mu enesetunnet kuigivõrd päästnud ka see, kui juuksed oleksid patsi asemel värskelt pestult kohevad ja õrnalt lokkis ja silmi varjutaks diskreetne meik... aga kahtlus jääb. Ilmselt edaspidi teen ka vahetult enne maailmalõppu korralikult pediküüri ära.)

Mandumine on lihtne, aga elu on sport!

Alguses on kõik ilus. Kõik on nii uus ja põnev ja kõiges selles võrratult uues ja põnevas oled ilma igasuguse vaevata iseenda parim mina. Silmade särades ja südame värisedes, pulss kõrge ja pea pilvedes. Uus töökoht, uus tutvus, uus kleit, uus deit... Väikesed variatsioonid, aga sisulist vahet pole.

See ilus ja värviline pilt muutub tükkhaaval pisut kulunumaks ja pisut luitunumaks, teisisõnu, hakkab üha rohkem sarnanema kõigi nende tavaliste ja igapäevastega, mis sind ümbritsevad. Reaalse eluga, ilmselt. Ja see äravajumine on mõlemapoolne. Pisuthaaval asendub su parim mina ka su tavalise minaga, mis on esimesest laisem, tujukam, ebakindlam, rahutum. Ja sarnaneb ka rohkem reaalse minaga kui see esialgne hea ja ilus.

Sealt edasi on kõik kättevõtmise asi. Ei pea iga kuu tööd vahetama, iga nädal uut kleiti ostma, uut deiti otsima... Vanale saab ka roosa lehvi ümber panna ja improviseerida. Vana nimel saab ise pingutada, teadlikult tööd teha. Vastasel juhul langevad mõlemad - nii maailm kui ma ise - alla selle reaalse piiri ja lagunevad inetumateks.

Selgub, et uue kleidi brändi pikaajaline ilu oli pettus ja mina muutun tigedikuks, kes sellest veebis kirjutab. Selgub, et kui mees prügikasti aastate kaupa välja ei vii, muutun mina lõpuks kättemaksuhimuliseks, ei viitsi enam malbelt suhelda, vaid hakkan hammustama. Ja need pildid ei ole enam lihtsalt reaalsed, vaid alla normaalsusepiiri inetuks mandunud.

Nii tihti ei hakata õigel hetkel midagi tegema selleks, et mitte põhjani ära vajuda. Lastakse minna, vajuda imeilusast reaalseks - ja siis sealt sammsammult üha madalamale. Tüdinuks, igavaks, inetuks. Head asjad juhtuvad ju iseenesest, kui suu ammuli ja käpakesed laiali oodata... jaaa... tõesti!

Nii tihti ei tee mina siiski ka enne õiget hetke midagi, et mitte põhjani vajuda. Lihtsam on maailma, olukorra ja selles iseenda mandumist tajudes põgenda järgmisesse uute ja ilusasse. Kohta, aega, kleiti ja deiti.

Uhke olen ma vähemalt selle osa üle, et ma mandumisega nõus ei ole. Ei ole nõus seda ise tegema ega selle sees marineerima, sest nii paljud annavad alla just sealmaal ja manduvadki täiesti masendavalt ära. Mina vähemalt julgen ära minna. Uut otsida.

Ja mõnikord, nüüd, vanemaks ja kompromissisõbralikumaks saades, saan isegi vana väärtustamise kestvusspordiga hakkama. Vähemalt teadvustan, et seda on vaja, vastasel juhul tuleb mandumine. Siin on ainult üks keeruline koht: kuidas aru saada, mida saab pingutades päästa ja mida mitte? Kustmaalt lõpeb tolerants ja algab eneseraiskamine? Seda ma veel ei tea.

Tuleb tunnistada, et see julgus asjade mugavustsooni nõmedaks mandumise lootusetuse tajumisel öelda, et nii, aitab, siit mina enam edasi ei tule, on teinud ilmselt tõelise heateo üsna mitmele inimesele, kes ilma selleta poleks vaevunud ehk muutuma. Kes oleks sellesse marinaadi jäänud loksuma aastakümneteks. Valus, aga väga-väga vajalik paremaks inimeseks saamine. Nii, et globaalselt võttes on minust seegi kübeke maailma ees kasu.

Ja kuigi see on olnud ka minu jaoks emotsionaalselt ränk, siis see on täiesti kindel: mandumise sees, nagu öeldud, ei ole ma nõus olema. Ma PEAN saama kas muuta - või minna, olgu või tükid taga.

Misasi on hea?

Nii tihti ütlevad inimesed, kes on milleski tõesti superhead, et oeh, ma ei tea, mis nüüd mina, ma ikka väga püüdsin, aga ei tulnud ikka piisavalt sügav, maitsev, põhjalik, professionaalne. Ja rahvas kuulab neid sügavas hämmelduses, sest see, millega need inimesed hakkama saavad, on lihtsalt uskumatult äge ja keegi poleks lugedes, maitstes, kuulates osanud ealeski kahtlustada, et selle suurepärase teose looja võiks arvata midagi muud.

Ainult, et nad ise ei saa sellest kuidagi aru, vaid marineerivad mingis hoopis teises maailmas, kus nad on rabavalt andeka või erakordselt tööka asemel mingid haledad keskpärased.

Ja siis sõidab neist veoauto üle või nad saavadki (päriselt) infarkti, ega saagi kunagi teada, et nad olid tõepoolest, täieliselt ja tegelikult vapustavalt head.

Whatta waste.

Mentaalne album

Ei taha kõigile neile eelmistele suvedele sugugi liiga teha, seetõttu öelgem lihtsalt, et küllap on kõik nende jooksul kogutud elamused ja mälestused aja möödudes kuidagi mu tüve eluringidesse lahustunud ja ei tule enam selgete piltide, daatumite ja seostega varustatuna kutsumise peale välja. Küllap olid need eelmised suved siiski ju ka kõik eriliselt kirkad ja eredad ja rahuldustpakkuvad.

Aga see suvi, no see suvi on seda kindlasti. Mentaalses albumis on järjest väga värvilisi ja põnevaid lugusid. Ja siis on albumit lapates koguaeg selline tunne, et ooo, aga see ju veel ka, see leht on ka seal vahel, see päev, see õhtu, see tunne, see lõhn, see jutt, see seltskond, see... Kõik need maasikalehed ja higised käejäljed lehtede vahele peidetud pealegi...

Saan täitsa aru neist, kes suve ja sügist ekstaatiliselt purkidesse villivad, et siis moose ja mahlu täis keldri kohal rahuolevalt ohata, et see kõik sai kinni püütud ja säilitatud, et talvel ampshaaval uuesti ette võtta, läbi mõelda ja läbi seedida.

See sissekanne on nagu mäluvai, et ei oleks järgmise suve lõpul (mis kindlasti on ka sama eriline) sarnast tunnet, et ei mäletagi, mis need eelmised kõik olid. 

Ja alati, absoluutselt alati on üle kõige see hetk, kui sa tüünelt libised läbi sooja merevee selle tundega, et sina oledki hüljes ja välja sellest veest ei tule enam iialgi, või noh, ainult seetõttu, et seltskond, kes rannal ootab, on ikkagi liiga hea. 

Sentimentaalsusehäire

Võililled.

Pihlakad.

Pärnad.

Kui mul on aega, PÄRISELT AEGA, nende kõigi õitsemist tõeliselt märgata, olen ma eluga lapsikult  rahul. Ei teagi, miks just need, aga nii kuidagi on kujunenud. Kogu see ülejäänud õitemeri on ka tore, muidugi. Samas võiks keegi mu nina ees sireliõitega nõrkemiseni üles-alla hüpata ja peamine emotsioon, mis minus tekiks, oleks ebamäärane mure ta vaimse tervise pärast.

Aga võililled, pihlakad ja pärnad... Neid õisi ei saa vaasi korjata. Ausalt. Võililled näevad juba järgmisel päeval kergelt mädanenud välja. Pihlakaõied panevad toa ootamatult räigelt haisema - nagu oleks sul laua all peidus kaks polkovniku leske, kes kumbki on kasutanud pool liitrit diisli baasil tehtud lõhnavett, kumbki erinevat. Ja pärnaõitel lihtsalt puudub vaasidekoratiivne väärtus.

Võilillede särav kollane kraaviservadel, teeäärtes, õues, ausalt öeldes, korraga igal pool, on nii kompromissitult kirgas. Nende sisse tuleb ise kohale minna, suurema koguse võilillede vahele maha istuda ja lihtsalt olla. Ollalla. Päike ja kirgas kollane. Kohe algav suvi.

Pihlakaõied on nagu viirastused - nad õitsevad nii kiiresti, et sa jõuad seda vaevu märgatagi. Kui hästi läheb, jõuad nende lõhna, mis õues ja kohapeal on hoopis mahedam ja mõnusam, paar kopsutäit sisse hingata, jõuad imetleda nende vahupehmust.. ja läinud nad ongi.

Pärnad. Suve täiuslik tipp. Haldjalikult mahe lõhn iidsete suurte puude all, lõhn, mida ma tavaliselt kohtan öisel jalutuskäigul Toomkiriku juurde.

Pärnad õitsevad praegu. Nüüd.

Kõik need ilusad kohad

... noh, Tenerife ja Amazonas ja Vallrahu ja Suur Kanjon...

need on kindlasti ka. Ja siis on mõned absurdselt imelised kohad otse siinsamas, nurga taga, kaks pööret vasakule. Tallinnast vaid paar kilomeetrit.  Sammaldunud katustega majakesed otse metsa sees, väikesed lagendikud siin-seal... punutud vitsaiad, vana pumbaga kaev, tillukesed rajad vanade kaskede vahel, soppe ja salanurgakesi täis õu, udu üle angervaksavälja... küünlavalge saun ja paljad tüdrukud kastese muru peal selili maas. Soe suvine öö, mis pimedaks ei lähegi. Maasikad. Kuum ja külm kordamööda. Lõhnav kaseviht. Lõhnavad kased.

Muinasjutt peidab ennast nurga taga ja tabab meid ootamatult.

Kõige paremad sõnad

Baasturvalisus.

Keegi tark inimene ütles, et ma olen nii üle iga määra hull just sellepärast, et mul on kõrge baasturvalisus. Mis on teatud mõttes üllatav, sest, kuigi ma seda eriti välja ei näita, on minugi hinges aegajalt kõhklused ja kahtlused. Või kui kahtlusi ei ole, siis kõhklused kindlasti on. Ja üksjagu palju on ka need hetked, kui ma olen nii nõrk, nii nõrk... ja maailm on üks irrmus koht. Seega ei julgeks ma enda kohta küll öelda, et see baasturvalisus mul eriti tugev on. Ma poleks selle mõttegi peale tulnud.

Aga edasise arutelu käigus tuli välja, et jaa... kuigi ma olen olnud lapsest saati pööraselt iseseisev ja kuigi meil mingit ninnunännut kodus kunagi pole tehtud, on mul titest peale olnud SUUR, TUGEV, TARK ja KAVAL tagala. Just täpselt sellised alfahundid, kes oma kutsikaid ülearu ei poputa, küll aga kaitsevad, julgustavad ja on ALATI OLEMAS, just sellise suure, tugeva, targa ja kavala jõuna, mille vastu ei saa mitte keegi maailmas. Kui vaja peaks olema.

Seega, misiganes jama ette ei satuks, ma saan sellega hakkama. Ja kui mina ei saa, siis ME saame sellega hakkama. No ja sealt see baasturvalisus.

Millest johtuvalt võin ma teha ka oluliselt rohkem lollusi kui keskmine eestlane. Sest ma riskin rohkem. Võibolla liigagi... Aga see on juba hoopis teine lugu.

Seega. Kõik need imeilusad sõnad... nojah, tore on. Võib kah, lilled ja liblikad ja auruvedurid ja... Aga kõige, no ausalt KÕIGE ilusamad sõnad on: "Misiganes ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota."