Selge pilt

Maailm on tegelikult vabatahtlik. Kõik sunnid ja kohustused on ainult mäng, mida me oleme ise otsustanud mängida.

Otsus õnnelik olla

Öeldakse, et õnnelik olemine on otsus. Kui sa parajasti oled õnnelik, on sellega tõesti lihtne nõustuda - nipsti, ja valmis. See pole ju raske? Ja nii tore on olla, shallallaa... Kui sa aga parajasti oled õnnetu, ja keegi sulle sellist juttu räägib, siis tundub heatahtlik soovitaja eluvõõra idioodina, kelle lapsik lalin lihtsalt närvidele käib. Mismõttes, et lihtsalt otsustad ja oledki õnnelik?! Naeruväärselt naiivne lora.

Kusjuures mõlemat pidi nii ongi. Õnnelik olemise otsustamine on nagu suure-suure palli veeretamine. Et nojah, otsustad ära ja lükkad liikuma ja küll ta läheb.

Lähebki. Ja kui sa veeretad teda mäenõlva pidi allapoole, on see otsustamine/veeretamine imeliselt lihtne. Aga katsu seda otsust/palli veeretada ülesmäge. Isegi kui sa kuulad seda lihtsameelset soovitajat ja võtad ennast veelkord kokku ja proovid ennast vastumäge õnnelikuks "otsustada"... Been there, tried that. Ei tööta. Vastumäge ei voola ega veere, otsusta, palju tahad.See mitte ainult ei tööta, vaid see tekitab ka ebaviisakaid soove, kuhu see hiiglasuur pall pista.

Mul on mõned paralleelsed kogemused, kus mingi tohutult raske tegevus (minu jaoks on ületamatult raske ronida mingisse distsipliini (3x nädalas trenni) ja sellest kaua ja järjekindlalt kinni pidada) osutub uskumatult lihtsaks, nii et mingist "eneseületamisest" ei ole juttugi. Kõik kiidavad, mina kehitan sisimas õlgu, sest ma tean, et see pall veeres korraga ise, ma ei teinud eriti midagi. Ja mõnel teisel korral on täpselt samaväärse teo kordamine võrratult raske või isegi võrratult võimatu, ma lagunen koost lahti, vajun süldiks ära, õhk saab otsa, mägi keerab otse püstloodi, see on lihtsalt VÕIMATU.

Õnnelik olemine on otsus jah, aga selleks, et see toimiks ja tööle hakkaks, peaks maapind olema vähemalt lauge - või pisutki allapoole kaldus. Vastasel juhul on selle palli edasisundimine ränk, rõve ja higine töö. Ja niipea, kui sa punnitamise hetkeks järele jätad, jääb pall seisma või veereb tagasi alla, ja sina jääd, käed jõuetult rippu ja masendusepisar silmanurgas, talle järele vahtima.

Aga jah, võibolla on siiski ka see otsus, et sa astud selle sammu. Ja siis järgmise. Ja siis järgmise, kuigi kõik on nii neetult mõttetu - kuni ühel hetkel jõuad omadega mäe tippu ja saad selle kuradi palli ükskord mäest alla veeretada.

Või siis võibolla jõuab selleni ka nii, et sa lihtsalt seisad ja pead vastu selle suurema sitasaju, kannatad välja, elad üle - ja korraga, ühel päeval, ühel hommikul, ühel hetkel ongi täpselt käes see õige aeg, kui see pirakas pall ühest pisikesest nipsust veerema läheb ja kõik on nii lihtne. Justnagu oleks see mäekallak ise sinuni jõudnud. Ja ei peagi ise suruma ja pressima ja rassima, lihtsalt - seisad ja ootad ära, küll see mägi - ja mäetipp - ükskord sinu juurde tuleb.

Kust mina tean, kumb mõistlikum valik on, ega ma mingi tark ei ole :)

Ma olen lihtsalt parajasti tobedalt õnnelik ja tõden, et kui maapind on õigele poole kaldus, on see ikka nii uskumatult lihtne võrreldes selle kunagise väga viljatu tahtejõuponnistusega... Oh, ajad :)

Minapilte

See on siin üsna minakeskne blogi, kui juhuslikud lugejad seda mingist heausksusest ajendatuna veel ei kahtlusta. Kuna see paik on küllaltki anonüümne ja siiakirjutamine eelkõige sisekaemusliku eesmärgiga,  siis nii see tõesti on. Niisiis, olles paratamatute nähtuste olemasolu õigustanud, saan ma nüüd selle enesekesksusega jätkata.

(Oh issand, kuidas hea kasvatus võib elu keeruliseks ajada..)

Üks hea sõber ütles nii ilusti, et kui tal oleks keset lagedat kõnnumaad vaja lohega võidelda, siis oleks mina esimene, kelle ta appi kutsuks, aga kui on tarvis neid meeste ja naiste vahelisi asju ajada, siis on ta lihtsalt liiga mugav, et minusuguse nõiaga jantida, et siis võtab ta küll midagi lihtsamat ette. Veidi hiljem kurtis sama härrasmees aga, et oma (lihtsama ja mugavama) naisega tunneb ta ennast mõnikord üksikuna ja karja juhtimise koorem on raske vedada. Nojah...

Ühest küljest on mul lohejahi kutse üle siiralt ütlemata hea meel, sest tõesti, kui asjad nii ärevaks lähevad, siis ei jää ma kindlasti kutsikatega koopasse halisema; loomus surub mindki sinna esiridadesse, või siis vähemalt isand esivõitlejale püsse laadima ja ta seljatagust turvama. Ja karja haldamist ei jäta ma ka abitu pehmekesena vaid ühe vedada, sest see on natuke liiga raske koorem. Mina käin ka jahil ja aitan mammutit murda; vajadusel rajan, loon ja ehitan, kui mitte samamoodi, siis kindlasti samaväärselt.

Aga mispärast peaks see kõik kohe tähendama meeletut võimuvõitlust mehe ja naise vahel, ja et minuga on "keerulisem"? See on üpriski stereotüüpne lähenemine.

Mul ei ole mingeid feministlikke kinnismõtteid ja kui mees suundub rasket füüsilist tööd nõudvat remonti tegema, siis suundun mina sama enesestmõistetavalt kööki talle süüa tegema. Aga. Kui tegemist peaks olema mingi sellise ehitustööga, kus ma saan kaasa lüüa, siis vehin ma haamri, pintsi või labidaga sealsamas mehe kõrval, kui vaja. Ja kui perehalduses on probleeme, siis ei pea mees neid üksi lahendama, vaid tal on tugev partner, kes aitab kaasa mõelda ja välja vedada.

Mul on kuidagi väga raske mõista, miks just see ei ole mehe jaoks lihtsam ja mõnusam variant. Naine, kes saab hakkama kõigi nende traditsiooniliste kohustustega, kuid kes lisaks sellele suudab kõike muud ka - kui vaja. See on ainult pealiskaudsel vaatlusel nii, et kui naine suudab täita ka neid klassikalisi mehe rollikohustusi, et siis ta elu eest tahabki täita ainult neid ja kõik. Naah... Tegelikus elus on asjad palju paindlikumad ja üksus on tugevam, kui liikmed suudavad vajadusel üksteist toetada, asendada ja täiendada. Ja mees ei pea ju alati olema isake ja kodubojaar, et lihtsam oleks. Võrdse partneriga koos, tugeva tandemina, on ju ometigi tegelikult oluliselt lihtsam. Öelge nüüd palun üks mõistusega mees, kes ütleks, et see variant, kus kõik kukub kokku, kui tema jalalt langeb, on LIHTSAM kui variant, kus keegi teine tõuseb sel juhul üles ja hoiab kõiki neid mõõku ja atrasid, kuni mees toibub ja uuesti üles saab. Minu pisikesse pähe mahub väga kindlalt ainult üks võimalus: see variant, kus ka see suurem ja tugevam saab endale nõrkusehetki lubada, ilma et kohe katastroof järgneks, on ju ometigi inimlikult lihtsam. Isegi mees ei ole masin, vaid suure tõenäosusega - siiski inimene.

Lihtsam on see jah tõesti aga ühel väikesel tingimusel - kui mehel endal on piisavalt kõrge enesehinnang, et ta suudab enda kõrval võrdselt võimekat partnerit taluda. Siinkohal oli mu heal sõbral õigus - siinkohal olen ma tõesti väljakutse. Madala enesehinnanguga (või lolli või lihtsameelset) meest ma tõesti ei suuda tüüri juurde lubada. Ja sellistel meestel on nende "lihtsamate" naistega tõesti kergem ennast suure juhina tunda. Aga neid eeldusi ei tule iga päev uuesti tõestada, sest mingist hetkest on suutmised vastastikku selged - ja sealt edasi tuleb pigem teineteise toetamine ja täiendamine, mitte rebimine, et kellel on suurem.

Niisiis, eeldusel, et teatud mõistlikud nõuded on täidetud, olen ma tegelikult palju pehmom, kui enamus arvab. Salauudis on see, et targa ja tugeva partneri kõrval olen ma äärmiselt rahulolevalt täiesti leebe, lahke, malbe ja - ülla-ülla - ei ole üldse tähtis, et minu tahtmine peale jääks. Päriselt ka. Lihtsalt... mees peab piisavalt enesekindel, tugev ja tark olema.

Aga kui juba see on väljakutse, mitte eeldus, siis mis lohejahist me üldse räägime? Koopast rääkimata. Jobudega ma jahile ei lähe. Kui tegemist on päris mehega, on kõik palju lihtsam ja kõik see "raske ja keeruline ja väljakutse" hajub suhteliselt olematuks.

Oh, ma olen nii mõistev, pehme ja tolerantne tugevate, tarkade ja enesekindlate inimestega :)

See saavutamise asi

See saavutamise asi on kuidagi tore, aga seda on kõvasti vaja õppida. Ma alles viimasel ajal tegelen tõsisemalt suurte ja raskete asjade saavutamisega. Noh, nagu 7 kilomeetri ärajooksmine. Isegi siis, kui võhm saab vahepeal otsa. Jalutad vahepeal ja jooksed edasi, mängid selle 7000 meetrit oma peas portsudeks, tsükliteks, projekti osadeks, mis tuleb ühel või teisel viisil läbida nõutud tempos. Kuni saadki jagu, teed ära, tulebki välja. Huh.

Magistritöö - tohutu pikk protsess, valimisest, kaalumisest, metoodikast tehnilise teostuseni, parandamiseni, täiendamiseni, viimistlemiseni ja viimistlemiseni... trükkiminegi on mitme päeva töö, sest alles siis "näed" mingeid jamasid. Parandad. Viimistled. Ajad kõik värviprinterid hulluks. Kirjutad plaate, köidad...

Ja siis on kõik valmis. Saavutatud. Kaitsmine on ausalt öeldes ju ainult vormistamise küsimus.

Saavutamise tunne on päris hea. See, et ma suudan joosta need 7 kilomeetrit, ronida mäe tippu, teha ära selle hiiglasuure kõrvitsa marineeritud versiooni, lõpetada magistritöö...

See mõnus kurnatuse ja samaaegse rahulolu tunne. Tead, et kumm on tühi ja et suur asi on tehtud ja oled endaga uskumatul kombel rahul.

Mõmm...

Päeva kompliment

"Kuidas sa saad olla lihtsalt nii täiesti ebanormaalselt normaalne? Kuidas sa saad olla selline rõõmus ja pätt ja HEA? Kas sa lihtsalt oledki selline? See ei saa ju olla lihtsalt demoversioon, muidu sa peaks vahepeal ikka puhkama ka."

Eriti lihtne, kui selline kompliment teenitakse ära, olles lihtsalt niisama, nagu sa tavaliselt alati oled. Normaalne, noh.

...

Lihtsad asjad on pööraselt tähtsad ja head. Armunud olemine. Koos naermine. Mõnuga lollitamine. Käest kinni hoidmine. Seljad vastastikku raamatu lugemine. Sünkroonis mõtlemine. Vaidlemine. Koos süüa tegemine. Koos...

Avatud olemine teadmisega, et sind mõistetakse ja sa ei tee kogemata haiget. Puudutused. Spontaanne naeratus, mis vastastikku tekib. Rahulolu. Mõtestatus. 

Nii lihtne on olla. Nii lihtne on koos olla.

Esimene kord elus, kus ma tõesti ei mõtle üle, las see olla, lihtsalt. Nagunii ei tea, mis meist paari või viie aasta pärast saab. Kõik võib saada. Tähtis on praegu, tähtis on see, et...

õnnelik on olla.

Oo, ma ei või!

No oo, ma ei või, milline luuser ma aegajalt olen, tõsiselt noh!

Esiteks on teised usinamad inimesed juba ammuilma kahekordsed professorid, kui mina alles oma magistritööd teen. Kui keegi oleks öelnud sellele usinale ussipojale, kes minu nime all kunagi ülikooli esimesele kursusele läks, et magistrini jõuab ta alles vahetult enne neljakümnendat sünnipäeva, siis oleks see uss üleolevalt naerda kihistanud ja sabaga oimukohale koputanud. Et mismõttes mina, Maarjamaa oivik, käin kraadi järel kokku kolmteist aastat?! Kui ma just enne nominaali kraadi kätte ei saa, siis maksimaalselt viie aastaga aabitsast magistriks kindlasti. Käkitegu.

Ja nüüd on see siis käes... Kui ma ennast ikka väga-väga kokku võtan, jõuan magistrini tõesti enne neljakümnendat sünnipäeva, aga see on ikka paras napikas ;)

Teiseks olen ma teab mitu aastat muudkui "magistritööd kirjutanud". No tõsi küll, esimene kontseptsioon ja mudaklotsidest kokku lükatud 40 lehekülge läksid kõik untsu, tuli leida uus teema ja otsast pihta hakata, vahepeal jõudis juhendaja pensionile minna ja tuli leida uus, aga IKKAGI.

Kolmandaks on NII raske kirjutama hakata. On ikka päris palju neid päevi, kui ma olen oma muu elu sigrimigri laua pealt maha lükanud, lapsed on kusagil hoida, maja on vaikne, mitte midagi ei ole, mis mul takistaks kirjutamist, aga mina uinan niisama... vaatan uudiseid, teen kohvi, loen ajakirja. Lükkan kirjutamist jälle edasi ja edasi ja... Ja siis, kui ma lõpuks ennast kätte võtan, jääb laps haigeks või sureb koer ära ja siis mul tõesti ei olegi enam võimalik kirjutada. Aga asjade selline kulg ei saanud mulle ju ometi üllatusena tulla?

Ja tõesti, mõni usin inimene teeks selle ajaga, mil mina olen ühte magistritööd vägistanud, ära neid oma kümmekond. Igaüks on ikka iseenda rist ja viletsus ja hala.

Oo, aga see-eest on mul selle aja jooksul jälle rohkem mehi olnud, kui see teoreetiline usin inimene oleks jõudnud magistritöösid kirjutada, keskendugem ikka positiivsetele kogemustele ka, või mis?