tuleb tõde tihti välja. Kui ma päeval kohtan midagi, mis mind puudutab, häirib, erutab mingil sügavamal tasandil, siis juhtub väga tihti nii, et näen unes seda, mida ma ärkvel olles nähtu vastu tegelikult tunnen.
See on väga valgustav. Unes näitavad kurbus, rahutus, viha, lein, rõõm ja rahulolu ennast maskideta, kuidagi palju vahetumalt, siis näitab ennast loom minus ja teda ei saa petta. Pärast ärkan ja mõtlen, et… ahsoo. Või siis tegelikult arvan ma asjadest nii. Ilma mõistuse, või ka tsiviliseerituse normide-tavade-sotsiaalsete-kulude plämata, mis tegelikke suhtumisi pahatihti hägustab.
Ühest küljest on kohtumisi, mida ärkvel olles tahaks vältida. Noh, et ajavad sassi kõik selle tüüne vaikelu, loksutavad sind sel või teisel moel… võiks ju vältida ja unfriendida ja kõik on chill.
Samas - siis ei tule neid unenägusid. Neid, mis ütlevad, mida sa tegelikult tunned. Et tegelikult sa hoopis häbened, kahetsed, igatsed - või põlastad, vaenad ja pole tegelikult andeks andnud. Ei tule neid hommikuid, kui sa mõtled, et haa - sain jälile sulle, sa vana variser, tegelikult tunned sa hingepõhjas selle asja/inimese kohta hoopis väga selgesti nii. Ja ei tule neid selgusehetki, kui sa tead nii palju paremini, kuidas sa tegelikult peaksid käituma, et vähem teeselda.
(Ja väiksem teesklus on minu jaoks väärtus, mida ma püüan tõsimeeli saavutada, olgu siis selle hinnaks mõnikord ka otsemad väljaütlemised või teravamad küüned kui see sotsiaalselt aktsepteeritud on. Jah, võimalik, et võltsviisakus on üldsuse silmis enam hinnatud, kuid see tõesti ei ole minu jaoks kuigivõrd määrav tegur. Vajadus kõigile meeldida ja ennast üldsuse soovide järgi kujundada sobib oluliselt varasemasse eluetappi.)
Ega see unenäo kaudu peeglisse vaatamine lihtne ei olegi, aga selle vältimine oleks ka rumal. Oluliselt lihtsam on olla, kui sa tead, mida sa päriselt tunned. Ei tule isegi kõhklusi, et äkki käitud siiski lapsikult ja peaksid olema suuremeelne, leppima ja käe ulatama - kui unenäos oled teinud midagi hoopis muud ja tundnud sellest tõelist rahulolu. No kuidas ma saaksin näidelda, et olen tüüne, kui ma tegelikult TEAN, et see pole nii. Parim, mida ma teadlikult teha saan, et olla enese, maailma ja võibolla temagi vastu aus - hoida eemale. Päris kohatu oleks ju püüda teadvusel olles elu eest teha head nägu ja siis samal ajal unenäos nautida toorest vägivalda, või mis?
Või siis positiivsemast küljest - tänu unenäole leiad väga hea põhjuse, miks võtta telefon ja helistada inimesele, keda pole aastaid näinud, sest tead, et tegelikult on ta sulle olemuslikult oluline ja lasta tal ajas lihtsalt laiskusest või mugavusest eemale kulgeda oleks tõsine kaotus.
Oh kui hea, kui on nii töökindel vahend, millega iseennast läbi näha.
Monday, June 30, 2014
Saturday, June 28, 2014
Salakaval sisehääl
Ma mäletan neid kordi küll, kui kõik oli justkui imeilus, täiesti laitmatult kirglik, puhas ja karge, seikluslik, pöörane, sügav. Ja paraku, sellessamas roosapilvelises reaalsuses, mis muinasjutuprintsessid paneb "õhh!" tegema nagu tühjakslastavad õhukotid, olin mina hoopis täiesti poolkaine ja kaalutlev, ja mis peamine - üldse ilma selle sisemise õhh-hääleta. Olin justnagu külas, ühe jalaga ukse vahel, peas justnagu pilkena kumisemas U2: "I still haven't found what l am looking for…".
Ei ole just kõige veenvam laul sellises olukorras.
Samas, ka see pole absoluutne (ja mis üldse on tõde, eksole..). Kogu oma ninatarkusest hoolimata tunnistan, et olen kogunud oma seljakotti nii imelisi hetki, milles puudub igasugune kahtlus ja mis on mu elu teinud hingematvalt…Jah. Ei. Igatsus, hingevärin, tunne, et tahad lumes tantsida - see kõik oli ju ehe. Protsess oli igati imeline ja selles mõttes olin ma täiesti kohal, ihu ja hingega, vastupidist väita oleks valetamine. Ja sel hetkel mõtlesin minagi neid igavikulisi mõtteid.
Aga..
Mingis mõttes pärale jõudes hakkas see U2 soundtrack üha valjemini kõlama ja see muutis kogu potentsiaalse püsivuse vesiliivaks. Rahutus hinges, valutav, näriv, unetu rahutus, põgenemisvajadus. "But l still have not found… ". Ma nii mäletan seda tunnet, see oli väga piinav. Tõsi, mingil ajal olin isegi mina lihtsalt liiga noor ja see seletab paljutki. Mingis vanuses on enese sidumine millegi püsivaga iseenesest liiga hirmutav.
Aga see rahutu sisehääl ei jätnud mind rahule ka hiljem. Võibolla oli see sisehääl minu salajane destruktiivsus, mis hakkas siis tegutsema, kui kõik oli väga HÄSTI ja südametul kassil minu sees hakkas lihtsalt IGAV. Ja see igavus oli nii külma südamega ja egoistlik, et ei hoolinud väga kõigist neist suurepärastest inimestest, kes sügavasti haiget said. Inimesena on mul sellele iseendale pisut raske silma vaadata. Nii, et võibolla olengi ma see südamet-u-õgija.
Või siis on õigem öelda, et just seda sisehäält pean tänama? Võibolla oli ta see salajane naiselik intuitsioon, mis ütles, et see suhe ei tööta, et kuigi sa tegelikult tahad olla hea tütar ja hea tüdruksõber ja hea nainegi ja püüad tantsida nii paindlikult kui oskad ja kellegi imeliste omaduste kõrval mitte märgata sama olulisi ja samaväärselt sobimatuid asjaolusid, või neile mingeid leebemaid nimesid leides püüad nendega harjuda, et sellest kõigest hoolimata ei ole see see, mida sa tegelikult otsid, mis sind olemuslikult õnnelikuks teeb. Või on lihtsalt aeg vale. Või muutumatud asjaolud valed. Või olen mina vale ja pole veel valmis. Või on vale see keegi teine. Midagi on VALE. See suhe, see olukord ei muutu ega tööta, lase jalga enne kui hilja on, ei ole mõtet enese ega teiste elu raisata lihtsalt sellepärast, et ei julge õigel ajal lõpetada.
Nii, et võibolla olen ma tegelikult naiivne ja hea tüdruk, kes tahab olla selline, nagu oodatakse, lihtsalt mingi ootamatu terasesulam selgroos ei lase liiga palju painduda - kuigi ma ise sel hetkel isegi tahaksin.
Kumb siis? Ootamatu enesesäilitussüsteemiga hea tüdruk või südametu kass, kellel lihtsalt igav hakkas? Kumb on tõde? Või on tõde mõlemad? Mina vastust ei tea. Julgust ja jultumust ja elutervet egoismi on minus piisavalt, et vähemalt tasakaalustada ootamatut ja aegajalt eneselegi täiesti üllatavat altruismi: kumb neist on päriselanik, kumb õpitud poos? Ilmselgelt on tõe väljaselgitamiseks vaja minust targemat inimest.
Ja eriti hullumeelne oli see, et kui ma seda sisehäält kuulda ei võtnud, sest ratsionaalselt võttes oli kõik ju endiselt imeline, siis võttis ta juhtimise üle ja lõi platsi puhtaks, kasutades mind nagu marionetti, pannes mind tegema asju, millest ma tegelikult teadsin, millega see lõpeb, aga lükkasin selle teadmise kuhugi taustale peitu. Tegin asju oma sisehääle sunnil üle oma ratsionaalsuse.
Kui päris aus olla, siis on mul viimase 20 aasta jooksul olnud päris mitu suhet - ja neist ükski pole selline, mida ma ühel või teisel viisil teadlikult ja iseenese valikul poleks lõpetanud, ükskõik siis, millise meetodi ma selleks valisin. Kohati oli see väga lõhestav, kohati ei saanud ma isegi enam aru, miks ma käitusin just nii, ja miks miski, mida ma tahtsin, nii rängalt haiget teeb. Kuigi ma enam ei saanud aru, MIKS ma niiviisi teen - siis seda, et MINA teen, seda ma muidugi teadsin…. Sest, face it - ma oleks saanud hoida iga suhet neist, kui ma oleks loobunud mingist olulisest osast iseeendas, mingist olulisest väärtusest või vajadusest ja selle rahutuse jõuga kuulmata jätnud. Ma tean NII paljusid naisi, kes on just niiviisi teinud. Mingis mõttes kohutav tõdemus on see, et mina aga ei oleks kuidagi suutnud teda kuulmata jätta, sest see sisehääl oli nii uskumatult kindlalt alati roolis, mina ise (mis see mina ise siis ongi? - kõik see, mis üle jäi) oli tagaistmel ja hoidis peast - ja kõigist muist akuutselt valutavatest kehaosadest - kinni. Ja mõned neist sõitudest olid pööraselt, pööraselt valusad, nii et ma ei suutnud mõista, miks ma seda iseendale teen.
Mina tegin, muidugi. Kes võiks teisiti arvata? Loomulikult oli siis, kui kõik läbi oli, neil lahinguväljadel üksiku mardusena jalutada kohutav ja kõle - kõik need surnud, kõik need kannatused, kõik see kaotatu. Potentsiaalse tuleviku varemed. Samas teadsin ma ju (sissi)sõda alustades täpselt, kuidas see lõpeb - see oligi ju see, mida ma TAHTSIN. Ja sellisena lõppvaatuses üle elutu lahinguvälja kõndides olin ma VABA. Et iseeneseks olla. Või siis uuteks algusteks kasvõi. Kumb see oli - julgus hävitada või julgus lahti lasta?
Keeruline.
Samas - arvestades sellega, kuhu ma olen välja jõudnud, on väga raske uskuda, et mu sisehääl kuigivõrd rumal oleks.
Ja esimest korda, absoluutselt esimest korda tean ma ka kohalejõudnuna sügava sisemise rahuga, et ma leidsin just selle, mida otsinud olen. Nimetu rahutus hinges, mis on mind pikalt piinanud, sundinud olema käsi ukselingil, kahtleva hingega ja poolel teel, on lõpuks ometi vait ja laseb rahulolevalt nurru.
Asjaolusid arvestades ei saa ma ta peale kõige eelneva eest isegi tagantjärgi tige olla.
Ei ole just kõige veenvam laul sellises olukorras.
Samas, ka see pole absoluutne (ja mis üldse on tõde, eksole..). Kogu oma ninatarkusest hoolimata tunnistan, et olen kogunud oma seljakotti nii imelisi hetki, milles puudub igasugune kahtlus ja mis on mu elu teinud hingematvalt…Jah. Ei. Igatsus, hingevärin, tunne, et tahad lumes tantsida - see kõik oli ju ehe. Protsess oli igati imeline ja selles mõttes olin ma täiesti kohal, ihu ja hingega, vastupidist väita oleks valetamine. Ja sel hetkel mõtlesin minagi neid igavikulisi mõtteid.
Aga..
Mingis mõttes pärale jõudes hakkas see U2 soundtrack üha valjemini kõlama ja see muutis kogu potentsiaalse püsivuse vesiliivaks. Rahutus hinges, valutav, näriv, unetu rahutus, põgenemisvajadus. "But l still have not found… ". Ma nii mäletan seda tunnet, see oli väga piinav. Tõsi, mingil ajal olin isegi mina lihtsalt liiga noor ja see seletab paljutki. Mingis vanuses on enese sidumine millegi püsivaga iseenesest liiga hirmutav.
Aga see rahutu sisehääl ei jätnud mind rahule ka hiljem. Võibolla oli see sisehääl minu salajane destruktiivsus, mis hakkas siis tegutsema, kui kõik oli väga HÄSTI ja südametul kassil minu sees hakkas lihtsalt IGAV. Ja see igavus oli nii külma südamega ja egoistlik, et ei hoolinud väga kõigist neist suurepärastest inimestest, kes sügavasti haiget said. Inimesena on mul sellele iseendale pisut raske silma vaadata. Nii, et võibolla olengi ma see südamet-u-õgija.
Või siis on õigem öelda, et just seda sisehäält pean tänama? Võibolla oli ta see salajane naiselik intuitsioon, mis ütles, et see suhe ei tööta, et kuigi sa tegelikult tahad olla hea tütar ja hea tüdruksõber ja hea nainegi ja püüad tantsida nii paindlikult kui oskad ja kellegi imeliste omaduste kõrval mitte märgata sama olulisi ja samaväärselt sobimatuid asjaolusid, või neile mingeid leebemaid nimesid leides püüad nendega harjuda, et sellest kõigest hoolimata ei ole see see, mida sa tegelikult otsid, mis sind olemuslikult õnnelikuks teeb. Või on lihtsalt aeg vale. Või muutumatud asjaolud valed. Või olen mina vale ja pole veel valmis. Või on vale see keegi teine. Midagi on VALE. See suhe, see olukord ei muutu ega tööta, lase jalga enne kui hilja on, ei ole mõtet enese ega teiste elu raisata lihtsalt sellepärast, et ei julge õigel ajal lõpetada.
Nii, et võibolla olen ma tegelikult naiivne ja hea tüdruk, kes tahab olla selline, nagu oodatakse, lihtsalt mingi ootamatu terasesulam selgroos ei lase liiga palju painduda - kuigi ma ise sel hetkel isegi tahaksin.
Kumb siis? Ootamatu enesesäilitussüsteemiga hea tüdruk või südametu kass, kellel lihtsalt igav hakkas? Kumb on tõde? Või on tõde mõlemad? Mina vastust ei tea. Julgust ja jultumust ja elutervet egoismi on minus piisavalt, et vähemalt tasakaalustada ootamatut ja aegajalt eneselegi täiesti üllatavat altruismi: kumb neist on päriselanik, kumb õpitud poos? Ilmselgelt on tõe väljaselgitamiseks vaja minust targemat inimest.
Ja eriti hullumeelne oli see, et kui ma seda sisehäält kuulda ei võtnud, sest ratsionaalselt võttes oli kõik ju endiselt imeline, siis võttis ta juhtimise üle ja lõi platsi puhtaks, kasutades mind nagu marionetti, pannes mind tegema asju, millest ma tegelikult teadsin, millega see lõpeb, aga lükkasin selle teadmise kuhugi taustale peitu. Tegin asju oma sisehääle sunnil üle oma ratsionaalsuse.
Kui päris aus olla, siis on mul viimase 20 aasta jooksul olnud päris mitu suhet - ja neist ükski pole selline, mida ma ühel või teisel viisil teadlikult ja iseenese valikul poleks lõpetanud, ükskõik siis, millise meetodi ma selleks valisin. Kohati oli see väga lõhestav, kohati ei saanud ma isegi enam aru, miks ma käitusin just nii, ja miks miski, mida ma tahtsin, nii rängalt haiget teeb. Kuigi ma enam ei saanud aru, MIKS ma niiviisi teen - siis seda, et MINA teen, seda ma muidugi teadsin…. Sest, face it - ma oleks saanud hoida iga suhet neist, kui ma oleks loobunud mingist olulisest osast iseeendas, mingist olulisest väärtusest või vajadusest ja selle rahutuse jõuga kuulmata jätnud. Ma tean NII paljusid naisi, kes on just niiviisi teinud. Mingis mõttes kohutav tõdemus on see, et mina aga ei oleks kuidagi suutnud teda kuulmata jätta, sest see sisehääl oli nii uskumatult kindlalt alati roolis, mina ise (mis see mina ise siis ongi? - kõik see, mis üle jäi) oli tagaistmel ja hoidis peast - ja kõigist muist akuutselt valutavatest kehaosadest - kinni. Ja mõned neist sõitudest olid pööraselt, pööraselt valusad, nii et ma ei suutnud mõista, miks ma seda iseendale teen.
Mina tegin, muidugi. Kes võiks teisiti arvata? Loomulikult oli siis, kui kõik läbi oli, neil lahinguväljadel üksiku mardusena jalutada kohutav ja kõle - kõik need surnud, kõik need kannatused, kõik see kaotatu. Potentsiaalse tuleviku varemed. Samas teadsin ma ju (sissi)sõda alustades täpselt, kuidas see lõpeb - see oligi ju see, mida ma TAHTSIN. Ja sellisena lõppvaatuses üle elutu lahinguvälja kõndides olin ma VABA. Et iseeneseks olla. Või siis uuteks algusteks kasvõi. Kumb see oli - julgus hävitada või julgus lahti lasta?
Keeruline.
Samas - arvestades sellega, kuhu ma olen välja jõudnud, on väga raske uskuda, et mu sisehääl kuigivõrd rumal oleks.
Ja esimest korda, absoluutselt esimest korda tean ma ka kohalejõudnuna sügava sisemise rahuga, et ma leidsin just selle, mida otsinud olen. Nimetu rahutus hinges, mis on mind pikalt piinanud, sundinud olema käsi ukselingil, kahtleva hingega ja poolel teel, on lõpuks ometi vait ja laseb rahulolevalt nurru.
Asjaolusid arvestades ei saa ma ta peale kõige eelneva eest isegi tagantjärgi tige olla.
Friday, June 27, 2014
Ei saa kirjutada ühtegi uut postitust
sest kohe peale seda, kui tekib tunne, et oo, päris intrigeeriv mõte, tuleb järelkontroll: "Daa, ma olen seda mõtet teises sõnastuses/kombinatsioonis/metafooris juba mõelnud, öelnud, kirjutanud. Geniaalne kogemus taandub primitiivsele narratiivile, mida korrutades isegi läbi erakordselt erineva sõnastuse või situatsiooni näeksin ma iseennastki nii haledalt läbi, et parem jätan vahele.
Täitsa kole, et pole midagi uut siin päikese all ja minu peas ka, nagu näha, mitte.
Täitsa kole, et pole midagi uut siin päikese all ja minu peas ka, nagu näha, mitte.
Thursday, June 12, 2014
Mul on iseendaga vedanud
Mul on tegelikult üldse elus meeletult vedanud.
Sitasti on ka läinud, nõus jah, päris lillepidu ei ole kõik ju olnud. Aga samas - oma konkurentsitult kõige suurema kaotuse elasin üle 13-aastasena, sellest väljatulek on mind nii kuratlikult karastanud…
I´ve been in depths of deepest hell
Where hopeless misery does dwell
So long that out at last of cave
All else is blooming fairytale.
Mul on vedanud, et ma sellest täiesti ise ja täiesti omal käel võiks öelda, et täiesti välja tulin. Kusagil 17-18aastasena olin ma tagasi jalgadel, ja mis veelgi ägedam, oluliselt elurõõmsamana, optimistlikumana ja enesekindlamana kui varem. Elu oli kuradi ilus ja nende ränkade aastate võiduna oli minus selge teadmine, et mind ei murra mitte miski. Haiget võib teha, aga minge pekki, ma saan sellest üle. Ja suudan taastada endise elurõõmu.
Nii ongi.
Mul on vedanud, et essentsis - ja kogemuste toel - on mu algalge lapsikult õnnelik. Jah, muidugi võin ma piinelda ja vinguda, vabalt, aga valdavalt teen ma seda teadlikult ja mõnuga.
Mul on vedanud, et ma oskan iseenesestmõistetavalt elu nautida. Pööraselt. Nautida.
Mul on vedanud, et ma julgen teha egoistlikke otsuseid, kui ma tean, et eneseohverdus ei ole põhjendatud muuga kui enese alahindamisega. Ma oskan hoolitseda selle eest, et mu enda tass oleks täis - sest siis on mul, mida teistega jagada.
Mul on vedanud, et ma oskan olla hingetult õnnelik selle üle, kui üks erakordselt lahe, hiilgavalt siniste silmadega ja uskumatult seksikas mees mind kaissu võtab. Täiuslik hetk. Või selle üle, et saan lastega juttu ajada. Või selle üle, kuidas tütre päikesesoojad juuksed lõhnavad. Või selle üle, millisena muru paljaste jalgade all tundub. Või merelõhna üle. Või oma sõprade üle. Küllamineku üle. Lemmikraamatu üle. Selle üle, et…
Ja mul on vedanud, et see tunne on minu jaoks minu tegelik olemus, mis tõuseb taas pinnale ka läbi kõige raskemate jamade. Ning kui just mingit tõsist muret ei ole - ja neid ju enamasti ei ole - siis on see tunne püsiv. Iga päev.
See kõlab veidralt, aga igal õhtul jään ma magama mõttega, et oh kui rahul ma oma eluga olen. Selline sügav, rahulolev, rõõmus, tasakaalus, lapsikult lihtne ja geniaalne tunne.
Mul on lihtsalt iseenesega rängalt vedanud.
Tuesday, May 20, 2014
Vastuolululisus
Üks tore inimene rääkis aususest ja see inspireeris. Ma sain aru, et imetlen inimesi, kes oskavad seda sõna selge ja kirjeldavana näha ja suudavad ennast sellega samastada. Minul on sellega tõsiseid põhimõttelisi raskusi. Minu jaoks on ausus ja mitteteesklemine kaks väga erinevat asja.
Ma ammu juba lihtsalt olen, ammu juba ei viitsi teeselda, mängida kedagi või midagi selleks, et midagi saada või kellelegi meeldida, kedagi rahustada jne. Ma ei tee mitteteeslkemiseks mitte mingeid pingutusi, see lihtsalt ON. Kui kellelegi ei meeldi, siis ei ole see minu probleem.
Aga ausus? See seostub minu jaoks üsna jäigalt "võimalikult tõde-olemisega" ja see on juba nagu mingi teine dimensioon. Ma võin midagi lihtsalt teha, sest see tundub loogilise kulgemisena, kuid kui ma ütleks selle kohta, et: "Ma tegin seda selle pärast, et mulle meeldis" võib tunduda küll ühest küljest õige, aga tegelikult olen ma täiesti teadlik, et see võib olla täiesti vale, kui natukenegi vaevuda mõtlema, sest siis saan ma aru, et ma tegin seda sellepärast, et mul on lapsepõlvetrauma, või sellepärast, et mul oli eile halb tuju ja täna tundsin vajadust kompenseerida… või sellepärast hoopis, et ma olen hea inimene ja see läks kokku mu põhiväärtustega… või sellepärast, et arvestades mu salakavalate komplekside omapära, oli see lihtsalt kõige mugavam lahend.
Kuidas ma saan väita midagi ja uskuda, et ma olen aus, kui ma tean, et asjadel on nii palju erinevaid tõlgendusvõimalusi ja et puhas tõde on miski, mille poole võib püüelda, aga seda saavutada ülima subjektiivsuse tingimustes on praktiliselt võimatu. Püüe olla aus muutub sellises situatsioonis naeruväärselt skisofreeniliseks tagamõtete tagamõtete otsimiseks. Kui aus on võimalikult aus? Mitut infokihti peaks see sisaldama, mitut võimaluste variatsiooni esitama selleks, et mu oma mõistus sellega rahule jääks?
Lisaks veel enesepettus - teadlik või teadmatu. Teadlik enesepettus + püüe olla aus? Või teadmatu? Oeh...
Viimaste aastate jooksul olen märganud kedagi sinisilmselt väitmas midagi, mis lihtsalt ei saa olla tõde, sest kui see oleks nii, oleks see häbiväärselt loll. Aga kas inimene saab musta valgeks väites olla aus, kui see põhineb meeleheitlikul enesepetmisel, millest ta ise tõenäoliselt teadlik on? Kui ta tõesti kõigest hingest püüab uskuda, et must ongi valge? Kas ta on aus siis sellel tingimusel, et ta tõepoolest juba usubki seda? Ja ebaaus siis, kui ta veel päriselt ei usu? Ja kas minu nägemus sellest, mis selles olukorras on tõde, on läbinisti aus, sest kuigi ehk mul õnnestub näha suuremat pilti, näeks keegi kolmas asju veel laiemalt - ning ma olen sellest võimalusest täiesti teadlik?
Ehk siis - kas ma üldse saan siis olla aus või väita enese suhtes, et ma olen aus, kui ma tean, et see ausus on äärmiselt sõltuv ja subjektiivne ning suure tõenäosusega ekslik?
Jah, kui mul on vähegi võimalik, siis ma ei teeskle, sest ma ei viitsi (või võibolla pean seda õigemaks või mugavamaks või….). Päriselt seda välistada ei saa, sest ma olen teeselnud, kui kaalul on näiteks laste heaolu või midagi sellist, mida ma enese hingerahust olulisemaks pean, kuid need on ikkagi äärmuslikud olukorrad.
Aga ma ei ole kindlasti aus, sest ausust kui sellist ei ole minu maailmas üheseltmõistetavalt olemas. Ja peamurdmine selle üle, et kas miski seisukoht on nüüd piisavalt põhjalik, et olla tõelähedane, kas ma analüüsisin olukorda piisavalt terviklikult, et olla aus - see on lihtsalt liiga keeruline, pigem ma loobun sellest hinnangust kui sellisest ja tunnistan ausalt üles, et ei, ma ei ole aus ja ma isegi ei pinguta, et seda olla. Sellest, et ma üldjuhul ei teeskle, peab piisama.
Ma ammu juba lihtsalt olen, ammu juba ei viitsi teeselda, mängida kedagi või midagi selleks, et midagi saada või kellelegi meeldida, kedagi rahustada jne. Ma ei tee mitteteeslkemiseks mitte mingeid pingutusi, see lihtsalt ON. Kui kellelegi ei meeldi, siis ei ole see minu probleem.
Aga ausus? See seostub minu jaoks üsna jäigalt "võimalikult tõde-olemisega" ja see on juba nagu mingi teine dimensioon. Ma võin midagi lihtsalt teha, sest see tundub loogilise kulgemisena, kuid kui ma ütleks selle kohta, et: "Ma tegin seda selle pärast, et mulle meeldis" võib tunduda küll ühest küljest õige, aga tegelikult olen ma täiesti teadlik, et see võib olla täiesti vale, kui natukenegi vaevuda mõtlema, sest siis saan ma aru, et ma tegin seda sellepärast, et mul on lapsepõlvetrauma, või sellepärast, et mul oli eile halb tuju ja täna tundsin vajadust kompenseerida… või sellepärast hoopis, et ma olen hea inimene ja see läks kokku mu põhiväärtustega… või sellepärast, et arvestades mu salakavalate komplekside omapära, oli see lihtsalt kõige mugavam lahend.
Kuidas ma saan väita midagi ja uskuda, et ma olen aus, kui ma tean, et asjadel on nii palju erinevaid tõlgendusvõimalusi ja et puhas tõde on miski, mille poole võib püüelda, aga seda saavutada ülima subjektiivsuse tingimustes on praktiliselt võimatu. Püüe olla aus muutub sellises situatsioonis naeruväärselt skisofreeniliseks tagamõtete tagamõtete otsimiseks. Kui aus on võimalikult aus? Mitut infokihti peaks see sisaldama, mitut võimaluste variatsiooni esitama selleks, et mu oma mõistus sellega rahule jääks?
Lisaks veel enesepettus - teadlik või teadmatu. Teadlik enesepettus + püüe olla aus? Või teadmatu? Oeh...
Viimaste aastate jooksul olen märganud kedagi sinisilmselt väitmas midagi, mis lihtsalt ei saa olla tõde, sest kui see oleks nii, oleks see häbiväärselt loll. Aga kas inimene saab musta valgeks väites olla aus, kui see põhineb meeleheitlikul enesepetmisel, millest ta ise tõenäoliselt teadlik on? Kui ta tõesti kõigest hingest püüab uskuda, et must ongi valge? Kas ta on aus siis sellel tingimusel, et ta tõepoolest juba usubki seda? Ja ebaaus siis, kui ta veel päriselt ei usu? Ja kas minu nägemus sellest, mis selles olukorras on tõde, on läbinisti aus, sest kuigi ehk mul õnnestub näha suuremat pilti, näeks keegi kolmas asju veel laiemalt - ning ma olen sellest võimalusest täiesti teadlik?
Ehk siis - kas ma üldse saan siis olla aus või väita enese suhtes, et ma olen aus, kui ma tean, et see ausus on äärmiselt sõltuv ja subjektiivne ning suure tõenäosusega ekslik?
Jah, kui mul on vähegi võimalik, siis ma ei teeskle, sest ma ei viitsi (või võibolla pean seda õigemaks või mugavamaks või….). Päriselt seda välistada ei saa, sest ma olen teeselnud, kui kaalul on näiteks laste heaolu või midagi sellist, mida ma enese hingerahust olulisemaks pean, kuid need on ikkagi äärmuslikud olukorrad.
Aga ma ei ole kindlasti aus, sest ausust kui sellist ei ole minu maailmas üheseltmõistetavalt olemas. Ja peamurdmine selle üle, et kas miski seisukoht on nüüd piisavalt põhjalik, et olla tõelähedane, kas ma analüüsisin olukorda piisavalt terviklikult, et olla aus - see on lihtsalt liiga keeruline, pigem ma loobun sellest hinnangust kui sellisest ja tunnistan ausalt üles, et ei, ma ei ole aus ja ma isegi ei pinguta, et seda olla. Sellest, et ma üldjuhul ei teeskle, peab piisama.
Thursday, April 24, 2014
Õnnelikud inimesed ei ole eriti huvitavad?
Naljakas on see, et sügav sisemine rõõm ja rahu algas siis, kui asjad läksid iseenesest aina halvemaks. Ma tean, kui sügav kuristik võib ühe suhte lõppemine olla… aga seekord sain aru, et mind ei koti väga. Andsin oma parima ja kui see ei aidanud - mis siis ikka halada. See arusaamine ja sündmus ise muutsid mind oluliselt õnnelikumaks ja see õnnelikkus on kestnud ja kestnud ja kestnud - ja selle vältel on toimunud väga palju tõeliselt õnnelikke sündmusi, mis muudavad õnnetusest sündinud õnnelikkust üha sügavamaks. Haa.
Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…
No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)
Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)
Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)
Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…
No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)
Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)
Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)
Wednesday, April 2, 2014
Keegi kirjutas, et mida
... vanemaks saad, seda õnnelikum oled.
Pärdik minus naerab vastu, et jaaa, loomukult, sest mida vanemaks sa ise saad, seda rohkem on noori ja ilusaid mehi, sest kõik on ju ometigi suhteline. Ja loomulikult oled niiviisi üha õnnelikum.
Tegelikult on kõik võrratult keerulisem ja lookleb seal kusagil sügava elutõe ja pealiskaudse itsituse vahepeal, sisaldades mõlemat ja aegajalt vastandudes mõlemale. Korraga.
Lihtsad asjad on keerulised ja vastupidi. Nagu stereogrammpildid - keskendud neile ja näed ainult kribukrabu, punnita, kuidas tahad, aga ikka ei saa aru, mida mõeldakse selle all, et "seal pildi sees on teine pilt". Kui aga fookuse õigeks saad, ujub sellest kribukräbust ootamatult kirkalt välja väga selge kujund ja tagantjärgi tundub ka selle leidmine nii lihtne.
Mida vanemaks saad, seda rohkem oskad fookust edasi-tagasi kruvida: lihtne, keeruline, lihtne, keeruline... ja see teebki õnnelikuks. On, nagu tahan. Nooremad, vanemad. Lihtsam, keerulisem.
Tahan, söön transistorit; tahan, kuulan kisselli.
Pärdik minus naerab vastu, et jaaa, loomukult, sest mida vanemaks sa ise saad, seda rohkem on noori ja ilusaid mehi, sest kõik on ju ometigi suhteline. Ja loomulikult oled niiviisi üha õnnelikum.
Tegelikult on kõik võrratult keerulisem ja lookleb seal kusagil sügava elutõe ja pealiskaudse itsituse vahepeal, sisaldades mõlemat ja aegajalt vastandudes mõlemale. Korraga.
Lihtsad asjad on keerulised ja vastupidi. Nagu stereogrammpildid - keskendud neile ja näed ainult kribukrabu, punnita, kuidas tahad, aga ikka ei saa aru, mida mõeldakse selle all, et "seal pildi sees on teine pilt". Kui aga fookuse õigeks saad, ujub sellest kribukräbust ootamatult kirkalt välja väga selge kujund ja tagantjärgi tundub ka selle leidmine nii lihtne.
Mida vanemaks saad, seda rohkem oskad fookust edasi-tagasi kruvida: lihtne, keeruline, lihtne, keeruline... ja see teebki õnnelikuks. On, nagu tahan. Nooremad, vanemad. Lihtsam, keerulisem.
Tahan, söön transistorit; tahan, kuulan kisselli.
Subscribe to:
Posts (Atom)