Ise

Selleni, et alates mingist vastutus- ja mõjutusvõimelisest vanusest olen oma elu suuresti ise teinud, jõudsin juba ammu. Isegi neil kordadel, kui ma isegi ennast petta suutva südantlõhestavusega oigasin, et miks pagana pärast see _nüüd_ siis_ minuga_ juhtus. Selle kõige õigema valedetektori all, mis kõikidest mustritest ja (enese)manipulatsioonidest läbi näeb, selgub külma tõena valiku tegija nimi ja pisut ehk süüdlaslik nägugi.

Muidugi on pere mõjutused olulised, muidugi olen pidanud toime tulema teiste inimeste otsuste ja valikutega, mida ma teadlikult mõjutada ei saanud, aga valdavalt, ja mida aeg edasi, seda enam ikka ise. Kogu teadlikkuse juures toetava pere ja kodu väärtusest ei saa kõike ju sellesse korstnasse kirjutada - olen näinud nii musterkodust pärinenut, kes on osanud oma elu tõeliseks põrguks elada, kui oluliselt tagasihoidlikuma taustaga inimest, kelle elu on nii seest kui väljast vaadates lihtsalt lill. Mõistagi oli ühel lihtsam ja teisel keerukam, aga lõppkokkuvõttes sõltub ikkagi mängijast, mida ta hakkab peale nende kaartidega, mis talle mängu alguses kätte jagatakse.

Seetõttu on mul veidi raske suhtestuda, kui kuulen kedagi kurtmas mehe joomakommete üle. Oh, inimene, see on ju su enese valik! Mis takistas sul seda meest juba kakskümmend aastat tagasi maha jätmast? Iseenese petmiseks sobivad sellised ettekäänded nagu kohustus laste ees või lootus või kohusetunne, aga kui reaalselt tahta, kui päriselt tahta sellest õudusest vaba olla, siis oleksid suuteline iseenese petmiseks sobivaid ettekäändeid läbi nägema. VÕI juhul kui see kaastunne ja kohusetunne (või julguse puudumine?) ongi päris, päris ehedalt päris, siis ela seda. Probleem ei ole mitte selles, et tema on valinud mitte muutuda, vaid et sina oled valinud enese elu tema valikute pärast võrratult vastikumaks teha, kui see võiks olla. (Julguse puudumine, jah, see on minu jaoks natuke raskestihoomatav, seda ei oska ma isegi teoreetiliselt kuigi asjalikult käsitleda. Olen sügavalt õnnetu, aga ei julge seda muuta? No... jah... tõesti kurb lugu siis.)

Samal viisil "panen toru ära", mitte trotsist, vaid selgest suhtestumatusest, kui keegi hakkab kurtma, kui kehvasti tal tööl läheb, kui raske, võimatu, ebaõiglane kõik on.

See lihtsalt pole võimalik, et KÕIK on ebaõiglane. No jah, üks olukord on üle mõistuse jama - lahku siis sellest. Otsi järgmine. Ja kui Murphy on sinu vastu ning ka teine on jama, ole mees ja otsi kolmas. Niipea, kui sa jamasse marineerima jääd, on see Sinu. Enese. Valik. Ja mitte mingilgi viisil ei ole siga elu või siga ülemus sinu ebaõnnes süüdi. Aga võibolla on sinus peidus mingi muster, mis täiesti normaalse olukorra kihva keerab? Oled salajas ebakindel? Kade? Ebapädev? Oskad sa enese oskusi ja suutlikkust ikka õigesti hinnata? On sinus peidus enesehävituslik alge, mis arvab, et sa pole edu väärt ja mis hakkab sind salaja torpedeerima? Sest kui juba kolmas olukord on üle mõistuse jama, siis on juba päris võimalik, et pead hoopis sügavamalt iseenesega tööd tegema, et üldse kunagi mingisse normaalsesse olukorda jõuda.

Aga kas sa seda tegelikult üldse tahadki? Äkki sa tegelikult tahadki olla suures jamas ja peesitada enesehaletsuse magusvalusas mahlas, aegajalt nautides ka külalisesinejate ohkeid, et issand, kuidas temal vaesekesel ikka ei vea? Aga sellisel juhul on see veelgi enam su enese valik.

Olen näinud asjapulka, kes on ennast kõige sügavamasse mudaauku kaevanud ja keeldub sealt põhimõtteliselt välja tulemast, tagudes ennast pidevalt veel mõne suurema kivi vastu, noh, et elu jumala pärast liiga vähe valus ei oleks. Mis sa sellist aitad või oled?

Kui mõni kaunis naine kurdab, et "seda õiget" meest lihtsalt pole olemas, et nii tahaks, kuid ei ole ega tule, siis on asi tõenäoliselt selles, et ta tegelikult ei tahagi. Mitte päriselt. Hootise tahtmise taga on hootised hirmud üksi jääda, vanaks saada, seikluslikust kirgpõnevast alast välja jääda, kõrvale jääda... "Seda õiget" leida on tegelikult päris lihtne, mehi on maailmas nagu mustikaid, ja üllatav hulk neist on väga toredad. Üllatav kogus sellest üllatavast toredate meeste hulgast oleksid täiesti rahuldustpakkuvalt hoolivad, huvitavad, kirglikud ja süvamonogaamsed ning ei pruugiks kõige selle hea juures isegi üldse mitte inetud olla, vastupidi. Küsimus on lihtsalt selles, kui päriselt sa tahad. Kindel? Kui kindel, et seda tahtmist ei shaboteeri vastandlikud mustrid, mis ahvatlevad valesid valikuid tegema?

Või kui küsida kelleltki, et kuidas tal läheb, ning saada vastuseks viltune nägu, et nojah, midagi nagu kurta ei saa, aga õnnelik ma küll ei ole.. Ookei... Aga... Miks sa siis ei ole?

Ah, no ma ei tea, see pole nagu päris see...

Ahsoo. Kelle jaoks sa selle siis valisid? Kuidas see reaalselt võimalik on, et sa ei tea, mida sa tahad? Sinu eas?!

Ja ei, selline elupimedus ei frustreeri mind üldse, kes lasi tõde sedapidi paista. Valiku küsimus. See on minu jaoks ühest küljest pisut hämmastav, teisest küljest huvitav ja kolmandast kergelt inspireeriv.

Kiiksud

Nagu öeldud, on kogu maailm ilmselgelt hulluks läinud, ja sellistes ekstreemsetes oludes avalduvad inimestevahelised erinevused/vastuolud tõenäoliselt teravamini kui tavaliselt. Või olen ma kogu oma sügavast eitusfaasist hoolimata siiski nii piisavalt vanaks saanud, et teatud kiiksude (ühisnimetus seisukohtadele, iseloomujoontele või tegevusviisidele, mis minu omadest piisavalt palju erinevad) suhtes lõpuks ometi ebatolerantseks muutuda.

Mis on veider, sest olen ennast kogu aeg suhteliselt väga tolerantseks olevuseks pidanud. Kui kellegi lusikavars ikka otse minu silma ei tüki, siis jumal sellega. Kui keegi oma veidrustega otseselt minu isikuruumis ei läbusta, siis tühja temast, ongi huvitav vaadata, et näe, mis teeb. Või mõelda, et näe kui erinevaid inimesi on olemas. Ja et igal võib olla oma tõde ja oma õigus ja...

No mingi osa sellest tolerantsusest on siiski ehk alles vist? Äkki on asi hoopis selles, et igapäevane rutiin jooksutab mingid sügavad vaod sisse ja siis see tolerantne olevus lihtsalt laseb neid vaopõhju mööda ja ei vaata nii tihti välja, laiale põllule.

Samas tunnen ikkagi, et erinevalt varasemast tekivad minu sees HINNANGUD. Ja see on juba murettekitav. Mäletan üsna kindlasti, et veel kümme aastat tagasi puudus mus mingi pind või veendumus kellelegi hea-halb skaalal hinnangu andmiseks, sest relatiivsus oli põhireegliks ja paljude pattude maitse oli endalegi tuttav.

No... jällegi... Natuke on see ju siiani. Vähemalt märkan ma eneselt küsida, et kas kellegi järjekordne absoluutselt erinev suhtumine või seisukoht on universaalsel skaalal kuidagi parem, õigem, kasulikum, tulemuslikum kui minu oma. Ja kuigi see Minu Oma on nüüd varasemast selgem ja piiritletum, olen seda ka suht kergekäeliselt muutnud, kui näen, et parem saab. Küsimused Miks ja Kuidas Täpselt on endiselt mu arsenalis sees ja uutesse süsteemidesse süüvida on aegajalt endiselt huvitav.

Aga mingi TUNNE seda võõrastavat seisukohta kohates on muutunud. Samas käivitab selle mingi oluline mastaap, sest erinevused mingites suvalises asjades ja tavateemades on endiselt huvitavad ja ei häiri mind sugugi, pigem vastupidi. Ainult, et põhiväärtuslikud, määravad erinevused tekitavad endalegi üllatavalt - pettumust, vajadust distantsi järele, vajadust endasse tõmbuda. Viitsimatust? Tolerantsilävi on kõrgemaks muutunud.

Kas see ongi vaimne vanaksjäämine või? VÕI on see hoopis mingi sitavalidaator, et elu on liiga lühike, et mitte teha vahet, mis võiks sinu ellu kuuluda, mis mitte?

Üks ja teine

Maailm on ilmselgelt hulluks läinud. Nii laias kui lähemas mõttes.

Samas, niiviisi mitu õhtut heade sõprade seltskonnas veetes oskad seda tüüne normaalsuse luksust niivõrd paremini hinnata ja rõõmu tunda selle üle, et on.

hatemail

Mulle selgelt ei meeldi üsna mitmed minusse otseselt mittepuutuvad asjad ja siinkohal on täiesti sobimatu noomida stiilis, et tuleb olla tolerantne, et igalühel on õigus oma valikuid teha ja oma elu elada.

Effi. Puutub küll minusse, kui nad minu seltskonnas-meediaruumis nõmedad on ja niiviisi mu sarkasmitsakrad sappi pritsima saavad.

Mulle akuutselt ei meeldi inimesed, kes laiavad, kui kõvad joodikud nad on, KUI palju nad kannavad ja KUI mällarisse nad ennast jõid. Kunagi arvasin, et see on mingi tiinekate teema, aga viimasel ajal on sattunud kuuldekaugusse oluliselt vanemaid mees- ja naisinimesi, kes arvavad, et see, kui nad on ennast kuskil purju joonud, on nagu NII LAHE, et seda peab kuulutama nagu mingit saavutust. Oh, nii kõva, et eesti tüdrukud jõid saksa mehed laua alla! (eee.. niiiiii äge tõesti, mulle ka tõsiselt meeldivad ennast labaseks, seosetult lalisevaks, alko- ja hiljem oksehaisuseks joonud poolteadvusel tüdrukud, keda keegi siis kas haledusest, kohusetundest või puhtalt pragmaatilise eesmärgipärasuse tõttu talitab! No paremat reklaamikampaaniat on endale tõesti raske välja mõelda..). Oh, nii äge, et ma võin palju rohkem juua kui sõbrad ja ei kukugi ära! (eee… tõepoolest, ma ei tea võluvamat vestluskaaslast, kui klaasise pilguga ennast maailma targimaks meheks joonud ilmselge alkomürgituse käes vaevlev amööb, keda takistab pikalikukkumast lihtsalt ebaadekvaatseks joodud juhtimispult, mis suuda enam tuvastada, et keha vajab üle kõige kiiret horisontaali ja kohest pildikustutust. Muuseas, seisundis, kus "olen kolm liitrit viina ära joonud ja mitte midagi pole viga" ei saa sa lihtsalt enam aru, et need elegantsed liitlaused sinu peas väljuvad su huulilt artikuleerimata lalina vormis. Nii cool!)

Mind väsitavad inimesed, kes on ennast eesmärgikeskselt maniakaaleufooriasse tõmmanud, trambivad su isikuruumi sisse ja nõuavad, et sa peaks koos nendega pliiatsi pudelisseistumise tasemel grupimängu mängima, et sa jumalapärast nurka istuma ja igavlema ei jääks! Kulla seltskonnahinged, saage ometi aru, et teie lusikaga munakandmismängust osavõtmise asemel on mul umbes viisteist tuhat oluliselt nauditavamat viisi just sel hetkel oma elu rikastada - nurgas istumine ja igavlemine kaasa arvatud.

"Aga sa pead ju... ", "Ära ole nüüd peorikkuja...".

Kes lasi tõde sedapidi paista, et ma sellises olukorras midagi _pean_? Tõesti või? Kas ma tohiksin lihtsalt ja ilma igasuguse liigse pingutuseta kohe ja kohapeal tõestada vastupidist - palun hoolega jälgida, kui väga ma üldse ei _pea_ sedasama mängu mängima. Kohe pikka aega võib vaadelda. Kes oleks arvanud, et see võimalik on... Aga paistab, et katse oli veenev. Pole tänu väärt, tõesti.

Mind häirivad mehed, kellega suheldes peab regulaarselt esimesed 15 minutit kulutama sellele, et selgitada, et EI, tegelikult on selline limukjas ülespressimine mööda sääri (ok, vaimses mõttes, valdavalt, aga stiil ja eesmärk on samad) täiesti mõttetu ajaraisk, et ma tean ise väga hästi, keda ma tahan ja sellest erineval juhul püüda mind lihtsalt ära rääkida on ikka äärmiselt tulutu tegevus. Ja see pole isegi mitte meelitav, vaid vähemalt tüütu, aga enamasti tülgastav.

Intelligentsete inimeste kanapimedus tekitab minus iseenesliku distantsi. On mõned käitumiskoodis iseenesestmõistetavad asjad, umbes samas skaalas kui teadmine, et restoranis laudlina sisse nuusata ei ole viisakas. Ma ei hakka kiljuma, kui keegi mingi sellise sotsiaalse labasusega hakkama saab, aga sellest sõltuvalt valin ma väga selgelt, kes on mu sõbrad ja kes mitte.

Mulle absoluutselt ei meeldi inimesed, kes on seltskonnas viibimise faktist ja selgest ebakindlusest, kas nad ikka on lahedad (või siis, vastupidi, äärmisest enesekindlusest, et nad on lausa pimestavalt lahedad) sattunud omadega reaalsusenihkesse nii, et suruvad sulle peale enesega vestlemise, mis on vaid vestlemiseks maskeeritud, sest tegelikult vajavad nad lihtsalt nukku, kellele oma monoloogi ette kanda ja see, kas ja mida sina teemast arvad, huvitab neid nii vähe, et nad ei vaevu isegi teesklema, et nad kuulavad. "Noh, nii tõsiseks võttis sind see jutt, jah?" Ei, see ei olnud tõsidus, see oli ilmselge ükskõiksus mu näol ja ma tõepoolest ei vasta peale seda pooletunnist monoloogi ka viisakuse pärast mitte midagi, sest ma olen juba jutu alguses aru saanud, et tegemist pole vestlusega, ja ka sellest, et mõtte- ja energiakulu, mida ma vastamiseks kulutan, oleks absoluutselt raisatud. Milleks vaevuda? Ja milleks teeselda viisakust inimesega, kes ise seda vajalikuks ei pea.

Jah, ma olen kohati väga ebatolerantne, tõesti, vabandust, maailm, nõmedus, labasus ja pime agressioon mulle lihtsalt ei meeldi, kohe mitte midagi ei ole teha.

Novot, ma ju ütlesin

Nii tore oli lugeda ja kinnitust saada, et enesestmõistagi, loomulikult.

See on seesama jutt, mida ma olen rääkinud, et andeksandmine ja mitteandeksandmine on samaväärsed valikud. Ja et mul on hea meel, et minus on nii heledaid kui tumedaid toone ning et ma suhtun armastuse- ja vihatundesse samaväärse respektiga.

Inspiratsiooniallikaks on nad mõlemad.

Mõistlikkus ja emotsiooni mõninganegi juhtimine on siinjuures sama enesestmõistetavad kui see, et sa ei lase alkoholil enese eest otsuseid teha.

Kuidas viha kasulik võib olla. 

Isiklik üleilmse taustal

(Et mitte kirjutada: personaalne versus globaalne.)

Mida enam koged tüünet tasakaalu kodus, sõpradega, meres ujudes ja metsas uidates, tööl toimetades, raamatuid lugedes või logeledes, seda masendavama ja jõhkramana tundub see, millega inimesed on suutelised hakkama saama. Kogu meedia on sõjateateid täis; see turvaline ja tüüne eraeluline tasakaal on paljude jaoks pöördumatult katki tehtud. Tajud, kui habras väikese inimese isiklik õnn tegelikult on kui on keegi, kelle jaoks raketituli selleks, et näidata, et "on tsiviilohvreid" või tankikolonn on lihtsalt käepärane vahend eesmärkide saavutamiseks.

Õõvastav on lugeda, kuivõrd tugevaks peeti turvalisust eelmises vabariigis, kui kuuluvus läände tundus nii iseenesestmõistetav, et sõda ja genotsiid näisid võimatutena. Tundusid. Näisid. Täpselt sama tunne on meil ju praegu - näib ja tundub, et midagi nii jubedat ei saa enam juhtuda. Paraku. Inimlikkus, kultuursus, turvalisus - need on nii petlikult õhukesed kaitsekihid. Ja illusioon, mida väga tahad uskuda, on veel eriti veenev.

Minu jaoks ei ole teatud küünilisus äriturul mingi eriline probleem, mille üle käsi ringutada. Muidugi mängitakse jokk-situatsioonidele, otsitakse halle alasid, tehakse üksteisele ära. Selle laua taga mängijatel on harva valged kindad käes, pigem ikka hallikarva. Aga kusagil on piir, mida nende laudade taga siiski ei ületata. Kelle jaoks pole see lihtsalt praktiline - et äkki võib vahele jääda - kelle jaoks pole see eetiline. No neid, päriselt inimesi, on ju ka olemas. Jokk- olukord ja kuritegu on eri kaalukategooriates misiganes põhjusel.

Ma mõtlen, et kui õnnetud ja katkised võivad need inimesed olla, kes nende tankidega sõidavad ja kes neid rakette lasevad, et nende jaoks on reaalsuseks võõraste laste ükskõikne tapmine, mitte oma magavatele lastele vaikne teki pealetõmbamine õhtul tundega, et elu on nii uskumatult hea ja ilus.

Kohalolemine alati ei aita

Gurud räägivad, et kui õpid "hetkes kohal olema", siis läheb kõik heaks.

No ma ütlen, et alati see ei aita. Olen küll kohal, jah, elu tundub nagu sukeldumismaskiga ujumine soojas merevees - ümberringi on uskumatult põnev, värviline, tüüne maailm, keha silitavad soojemad ja jahedamad hoovused. Tajun seda kulgemist sujuva ja kirkana samaaegselt, ning mis veel olulisem - iga keharakuga.

Aga kuulge, see ei tee asja mitte ainult heaks, vaid tekitab samaaegselt uue ja täiesti tõsise probleemi. Olen absoluutselt veendunud, et (optimistliku stsenaariumi järgi lubatud) järgnevast 80 aastast EI AITA.

Mul on oluliselt rohkem aega vaja, et seda kõike kogeda ja et elu elamisest, maitsmisest, katsumisest, vaatamisest, kuulamisest täit kogemust saada. No kuidas ma jõuan seda kõike selle lühikese ajaga?

Siin on vastuolu. Lahenev probleem asendub lihtsalt uuega.