Kivi jälg sisalikul

Jäävuse- ja mõtestatusevajadus. Ei pea tingimata olema osa keskeakriisist ja matemaatiliselt võttes ei saagi olla, sest kui ma plaanin elada 150-aastaseks, siis ei ole see keskmine iga veel käeulatuseski. Aga nojah, võibolla, nii üldiselt levinud normide järgi võib ju olla, et need vajadused kuidagi teatud eas võimenduvad, las siis jääb.

Aga mis jääb?

Suguvõsasse legend, et oli üks selline natuke hull esiema, kelle kirjutatud lühijutte võib siit-sealt raamatutest leida?

Keegi neist äkki teab veel, et ma kasutasin seda vana ja veidrat roosteplekkidega väikest pööratavat peeglit lihtsalt sellepärast, et ma hakkasin seda kasutama 14-aastaselt, kui me siia majja kolisime ja see on näinud nii mu puberteediea punne, esimest korda punaseks värvitud juukseid, esimest teadlikult lõigatud tukka, esimesi naerukortse silmanurkades ja varsti võibolla kunagi neid esimesi halle juukseid. (Sest kuigi alates tänasest päevast ma vanuse kohale need numbrid teistpidi kirjutada võin, ei ole mul tänu absurdsetele geenidele veel mitte ühtegi (!!) halli karva peas, tunnen ennast peaaegu petetuna. Aga paistab, et 150-aastaseks elada on vähemalt geenide arvates täiesti reaalne plaan. Nii, et kunagi näeb see peegel need esimesed hallid ka ära.) Kuna peegel on raskest metallist raamiga ja kuna klaas ei kõdune, siis see ilmselt JÄÄB.

Võibolla jääb mingi muutus inimkonnas - kivi, mis vette vistakse ja veeringid, lähemal tugevamad, kaugemal hajusamad. Oma lähedaste eludes on mõju mõistagi suhteliselt suur. Aga inimkonnas, eksistentsiaalselt? Elu mõtteliselt? Mingi väga-väga väike muudatus inimkonnas? Või piisab neist jälgedest lähedaste eludes?

(Milleks piisab? Kes mõtestab? Kes valideerib?)

Või jäävad püsima need kellelegi kingitud ideed, mis võibolla muutsid midagi nende maailmates? Üks neist satub juhuslikult olema see butterfly effect? (Kas see, et oleks SUUR ja MÕJUV, on üldse oluline?)

Või siis jääb see, et ma laste jaoks olen nende lapsepõlvest kogunud pilte ja mälestusi - ja mingil hetkel osutub see OLULISEKS. Nende jaoks näiteks. Võibolla veel kellegi jaoks kümme põlve hiljem.

Või õnnistavad kunagi mu lapselapselapsed ka neid väheseid old-school paberraamatuid, mida nad ei tea miks veel ostavad, niiviisi sisse, et koputavad teravaid kaanenurki vastu põrandat ümmargusteks (ja lastele vähemohtlikeks)?

Või jääb see kiviaed, mille ma hilistes kahekümnendates vanade ranna ehitusvõtetega korralikult ja massiivselt üles ladusin, püsti veel järgmiseks viiesajaks aastaks?

Ja siis on nii palju sellist, mis on olemas ainult minu maailmas ja mis ilmselgelt EI JÄÄ. Ajasillad mingitesse "mina olin" mälupiltidesse.  Minu mälestused. Isegi need, mida ma teistega jagasin. Või siis hetked, kus keegi isegi ei teadnud, miks ma kuskil olin, aga ma olin, ja see on minu saladus. Mis siis, et selles polnud midagi kriminaalsemat, kui et ma poodiminemise asemel jalutasin mere ääres.

See, kuidas ma salaja tantsisin "Still have not found what l am looking for" lauldes, laskmata ennast segada sellest, et ma just ülearu viisi ei pea?

Komme kohvitasse käest poetada suvalistesse kohtadesse ja neid siis pärast elu eest taga otsida? Oskus lugudest Lugusid rääkida... noh, väheke ilustades siit-sealt?

Mis? MIS?

See on nii huvitav. Ja see, et see oluline on, on huvitav. Ja see, et see NII suhteline on, on veel eriti huvitav.

Ja eriti huvitav on see, et ma tegelikult ei mõtle nii. Ma võin hedonistliku enesestmõistetavusega nautida iga isiklikult rikkalikku, tuhande peene täiesti ainult minule mõeldud väärtusega kaunistatud hetke ilma igasuguse põdemiseta, et ma peaksin oma olemasolu ja eriti veel seda hedonistlikku mõnulemist vähemalgi määral õigustama.

Lihtsalt inimeses võivad täiesti vabalt koos rääkida vastuolulised mõtted. Naudin häbitult, nagu jaksan, vahepeal magan natuke ja siis naudin jälle. Aga huvitav on, et mis (MIS?) on selles kõiges universaalne jääv väärtus (mis on see, mis dinosaurusest päriselt järele jääb?) ja vist isegi tahaks, et midagi jääks.

Mu enese pisike maailm kummitab mind

Mardilaadal ringi kõndides märkasin üht meest, kes oli hämmastavalt mu isa nägu - kõrge otsaesine, jonnakalt shatäänid juuksed vaid mõne halli salguga siinseal, sügavad naerukurrud, arukas, analüüsiv pilk ja kuidagi väga tuttavlik ilme. Sarnasus oli nii suur, et tekitas minus vastusena sooja õnneliku tunde - nagu see oleks olnud siis, kui isa päriselt ootamatult sealsamas vastu jalutanuks. Selle mehe nägemine tegi mind spontaanselt õnnelikuks, pani naeratama. Mitte otse talle, sest meil ei tekkinud mingit silmsidetki, vaid pigem iseendale või siis geneeriliselt, kogu maailmale. See oli selline vahetu heaolunaeratus lihtsalt.

Veidi maad edasi märkasin tuttavlikkust ühe Kihnu eide kehahoiakus, see meenutas koduküla naabrinaist kusagilt lapsepõlve pooleldi ununenud mälukihtidest. Armsalt ja muinasjutuliselt omane.

Alles mõned päevad tagasi kuulsin üksinda poes käies selja tagant heledahäälset hüüet: "Emme!" Pöörasin automaatselt sinnapoole, kuigi ma ju teadsin, et minu tüdrukud on kodus. Märkasin, et lisaks minule heitis pilgu üle õla veel üks noorem naine, mõtles siis natuke järgi ja läks oma teed. Julgen oletada, et oskasin aimata, mida ta mõtles või tundis. Hüüdja oligi umbes viieaastane tüdruk, kes meid muidugi ei märganud, vaid jooksis selle OMA emme juurde ilma igasuguse kõhkluseta, teadmata, et mulle meenutas ta oma heleda lakaga üsna palju mu oma nooremat tüdrukut. Kuigi ta muidugi oli üks hoopis teine laps.

Õhtul vahelduseks trolliga koju sõites tajusin oma aknast väljavaatavas näoilmes oma ema nägu. Ma teadsin ju täpselt, milline ta siis välja näeb, kui ta trolliaknast välja vaatab - kõik mu näolihased olid täpselt samas vormingus, seekord ma tajusin seda nägu lihtsalt seestpoolt. Aga ilmena oli ta täpselt olemas.

Siis olid kellelgi kusagil rahva hulgas ühe kunagise kallima silmad... Kellelgi teisel oli mu lasteaiasõbra naeratus. Kusagil tänaval kõndides puudutas mind jälle SEE lõhn.

Sellistel äratundmise hetkedel, kus võhivõõrad sulavad nii armsateks omadeks, tunnen ma lisaks spontaansele õnnetundele mingit veidrat rahu. Mitte miski ei kao lõplikult, kõik oluline on alati olemas. Inimestes minu ümber.

Tarkus teeb tagasihoidlikuks

Kuna seda ütleb minusugune kiidukukk, siis peab see tõsi olema.

Istusin tütrega Haapsalu Müüriääre haledaks varjuks kujunenud Komeedis ja vaatasin kõrgelt ülevalt kooliteed, mida mööda ma umbes 25 aastat tagasi käima hakkasin. (Issand, kuidas aeg lendab - kui hirmutav, kui lahe, kui... inimlik!) Tuli meelde, kui keeruline ja arusaamatu kõik siis oli. Ise, teised inimesed, maailm. Tegelikult oli kogu keerukuse põhjus suure tõenäosusega selles, et ma ei teadnud, kes ma selline ise päriselt olen. Ja kui lähtepunkt on nii hägune, siis ongi keeruline kõike muud sellega suhtestada. Muidugi, ma olin ju kobe 16 aastat juba mina olnud, eksole, oleks võinud juba enesega tuttavaks saada... Aga siis ja veel tükk aega hiljemgi ma lihtsalt vahetasin kestasid ja proovisin järgi, milline neist on see minu oma. Social butterfly, suuresti. Tagantjärele mõeldes olin tollal samaaegselt väga mittetark ja väga... selge? Puhas? Puhtavärviline? Ilma hajusate toonideta.

(Aga tõeline maailm on tihti just nendes hägusates toonides, seetõttu jäigi see võibolla mulle pahatihti nii hoomamatuks?)

Teatud mõttes teadsin ma seda trafaretset - ja pealiskaudset - (eel)tõde juba siis ka, et see päris mina ei ole ükski mask, mida ma proovisin, vaid see päris mina on see maskide proovija. Üldiselt olin ma ju üpriski intelligentne tütarlaps, kui IQ-testi tegin, tuldi pärast elamuse eest kättpidi tänama...

Aga selle taipamiseni, et mina ei olnud mitte olevus, mis maske katsetades otsis oma pärisolemust, vaid et mu pärisolemuseks ongi just otsimine ise, jõudsin ma tõesti alles jupp aega peale keskkooli. Otsisin subjekti, aga asja iva oli hoopis protsessis, vaat kus lops ja paradigma murdmine ja muud maakeelsed sõnad. Nii, et võibolla neid IQ-teste väga ikka usaldada ei saa, kui see lihtne mõte nii kaua aega võttis.

Paljud eksistentsiaalsed asjad on oma valulikust taipamiseprotsessist hoolimata lapsikult lihtsad kui sa lõpuks nendeni jõuad. Suures avastusevaimustuses märkad aga ootamatult, et su enese lapsed teavad neid väärtuslikke elutõdesid juba ammuilma, nii et sellises olukorras oleks tõeliselt tobe oma erakordsest taippulikusest puhevile minna. Ohjeee, ma olen oma vaimselt arengult umbes 6-aastase tütrega võrdväärne. On, millega kiidelda, tõesti.

Võibolla sellepärast öeldaksegi, et mida targem inimene päriselt on, seda tagasihoidlikumaks ta selle tarkusega muutub, sest märgates, kui lapsikult lihtne see isiklikult taasavastatud jalgratas on, oleks ju piinlik kirema pista, et näete, sellise asjani jõudsin mina tervelt 25 aastase raske mõttetöö tulemusena! Nii, et tagasihoidlikkus on sellises olukorras mingigi maine säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Ei viitsi vaielda

Mõnikord on hea mõte vaidlusesse mitte sekkuda - eriti siis, kui inimene on jõudnud rikastavasse ja vastuolulisse vaidlusse iseendaga -, vaid istuda tugitooli, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas ta siis omadega toimetab. Paremal juhul vaidleb ta enesega asjad selgeks ja jõuab mingile uuele mõistmistasemele, mis on ka enamvähem loogiline või intuitiivne või mõne muu valideerimissüsteemi järgi enamvähem toimimissuutlik tulem. Jälgida seda on tore mitmel põhjusel - esiteks saad nostalgiliselt meenutada, kuidas sa ise mitte just ülearu ammu sama vaevaliselt samu eluloogikajuppe kokku sobitada üritasid. Teiseks saad miskitpidi kinnitust, kui ka tema eurekad kinnitavad sinu leitud lahendust. Ja kolmandaks - äkki saad mõne hoopis uue ja parema mõtte, millega enda mudelit arendada.

Sellisel juhul ei ole mõtet ju eriti vahele segada - ei ole mõtet inimest upitada arusaamisastmele, mis ei ole tema jaoks (veel?) päriselt omane. Sellisel juhul see ei tööta. Või siis äkki on sinu arusaamistrepp tema jaoks vales suunas, pakud talle oma kasulikku mudelit nagu kalale jalgratast. Või, mis veel hullem, tapad eos ära selle veel parema mõtte sündimise.

Natuke nukker on seal tugitoolis kohvitassi taga siis, kui  näed, kuidas inimene lollustesse ära takerdub. Ennast veenab ja õigustab primitiivsetes skeemides. Klammerdub nägupidi nurka kinni, sest ümber pöörata ja selja taga kogu seda vaba ruumi näha oleks nii... mittedramaatiline.

Kuigi alati jääb võimalus, et ta on minust nii valgusaastate võrra targem, et tema lahendused tunduvad lihtsalt mulle rumalatena. Mis mõttes on maakera ümmargune?! Vesi voolaks üle serva maha ju...

Suvel Lahemaal rannas jalutades märkasin sadu millimallikaid, keda tuul oli randa toonud ja kes seal liiva ja lainete piiril olid suremise eri faasides. Muidugi oleks loomasõber minus mõne ärksama isendi võinud ettevaatlikult kaussi püüda ja sügavamasse vette viia. Kas ühe või ka kümne millimallika päästmine oleks kuidagi oluline nende kümnete tuhandetega võrreldes? Maailmas, kus me oleme ühtainsat elu pühaks pidama harjunud? Samas, millimallikate massiline suremine oli kuidagi enesessesüüviv tegevus, ma tundsin, et ma olen kõrvaltvaataja ja mul ei ole mingit õigust ühegi parajasti enese suremisega tegeleva olevuse nii tähtsat ja tõsist tegevust katkestada. See oleks tundunud kuidagi egoistlik ja väga kohatu.

Head psühholoogi ei saaks minust niisiis ka vist mitte.

Kissell ja transistor

Mõnikord tabab mind jumalik valgustus laksti lagipähe ja selle sädemetes näivad inimesed korraga nii lihtsatena. Mõistetavatena. Struktureeritutena, baaselementidesse tagasituletatavatena. Instinktide kaudu tõlgitavatena.  Ja niipea, kui ma sinna kohale jõuan, on selge, kui kuratlikult keerulised nad ikkagi läbi kõigi nende tõlgenduskihtide tegelikult on.

Sokk nurgas ja päris normaalne

Kõik sai alguse sokist, mis nurgas vedeles. Üldiselt üsna musta värvi sokk, mõned lillakasroosad lilled peal, staatus: umbes pool päeva kantud.

Tundus kuidagi loogiline, et normaalne naine kodus lapsega võtaks selle soki nagu möödaminnes üles ja paneks mustapesukasti. Mina istusin selle asemel rahulikult edasi ja mõtlesin sokki vaadeldes, et see on teatud mõttes nagu sümbol: nagu lastega kodusolemise kokkuvõtte. Siblid nagu marutõbine koopaorav, aga kaos on alati sinust sammu võrra ees ning mõnitab sind niiöelda sokiga otse näkku. Esoteerikat vast nii palju, et sa ei tea, kust see sokk üldse ja ülepea sinna sai, aga seal ta siis nüüd on. Vedeleb. Kogub tolmu.

Huvitav, kuidas ta ikkagi SINNA sai? Millised müstilised saatuse tuuleiilid võisid selle soki, mis minu teadlikus maailmas peaks asuma hoopis teises toas, viia ühe tillukese privaatse olemisega toa nurka?

Või siis, et tegelikult illustreerib see sokk sügavalt minu boheemlust - näe, sokk vedeleb nurgas, aga mina teen selle asemel pilti voodil "Maa-aluseid paharette" lugevast lapsest, sest ta poos on lihtsalt ütlemata koomiline.

Või siis on sokk miskitpidi vähemoluline kui kõik need riided, mänguasjad ja kööginõud, mida ma hommikusel koristustuuril jälle oma kohtadele kandsin?

Või on ta muutunud juba osaks keskkonnast per se (jajaaa...) ja sellisena koristamist mittevajav?

Siis mõtlesin ma juba nende mõtete üle, mida sokk minus tekitas - ja nüüd tegelen nende kirjapanekuga.

Sokk, nagu arvata võite, vedeleb nurgas endiselt. Nii jõuliselt, et ta saab olla ainult sümbol.

Oskaks ma nüüd välja mõelda, et mille sümbol nimelt... Huvitav... see nõuab veel üht tassi kohvi.

Õnnelik meditatsioon

Mu mõistus on paraku üks rahutu ja teravmeelne pärdik, kes pühadusi püüdes neid vähemalt ühe suupoolega samal ajal paratamatult välja naerab. Seda takistada on umbes sama võimatu kui... noh, kui üritada üht rahutut ja teravmeelset pärdikut takistada ja seetõttu on klassikalise meditatsiooni kõige algelisemadki vormid minu jaoks rasked. Üks osa minust sulgeb küll silmad ja üritab küünlaleeki ette kujutada, teine osa laseb spordireporteri kiirusel irvitavaid kommentaare. Aga õnneks on elu mu mõistuse ahvipärdikust kavalam ja pakub mu puuet (mentally challenged?) arvestades välja spetsiaalselt sihtrühmale sobivad meditatsioonihetked, kus isegi mõistus teeb lihtsalt ahhhh... Eeldades, et meditatsioonil on midagi tegemist aja peatamise, üleni hetkes kohalolemise ja elu süvitsi tunnetamisega - tegelikult ma ju ei tea, sest küünlaleegiga ei ole ma kuigi kaugele jõudnudki.

Aga palju lihtsam on aega peatada ja iga rakuga elus olla, kui sa vaatad, kuidas laps magab. Lihtsalt. Vaatad. Kõik tsakrad avanevad, puhkevad ja õitsevad ühekorraga. Ja mõistus ei sega vahele, vaid ütleb: "Oooo.... mmmmmm.... ".  DNA replikatsiooniahel lööb tantsu nagu kaks laksu all madu. 

Nii lihtne on päriselt kohal olla, kui sa oled kahekesi õhtul, magavate laste imetlemisest küllastunult, diivanil kaisus, kas lihtsalt vaikselt elu nautides vüi tasakesi juttu ajades. Ei ole vaja butafooriat - klaasi veini, küünalt või kaminatuld või mida muud iganes, mille peamine eesmärk on rahututele meeltele lisadopingu andmises. Piisab puudutusest, rahulikust hingamisest su kõrval. Olemisest. Ommm... Ja mitte ükski pärdik ei irvita ega tunne vajadust kommenteerida.

Või siis võrkkiiges, kilkamine ja laste möll ümberringi (sest ilusaid hetki on elus ju ka siis, kui nad teadvusel on), sinine taevas ja õunapuude lehed pea kohal. Kerge tuul, milles on õige õrnalt mere lõhna. Päike jalgadel. Mõistus on vait või ütleb peaaegu artikuleerimatult: "Kurnjäääuuuu". Mis on lihtsalt om-sõna üks variatsioon.

Või siis, kui tütar tuleb ja kallistab mind; kui saan nina ta juustesse pista ja tunda ehtsat päikesepaistelõhna.

Või siis öösel, kuulates vaikust, hea raamat näpu vahel, tundmata vajadust seda lugeda. Lihtsalt - oled. Vaatad. Elad. Ei mõtle ja mõtled tohutult intensiivselt - ning seda korraga. 

Võibolla mu peakuju ei sobi nende klassikaliste meditatsioonide jaoks ja see on puhas küündimatus. Või sügav raskekujuline viitsimatus neid klassikalisi meetodeid omandada. Aga võibolla on see hoopis särav isikupära ;)

Igaljuhul - l do it my way.