Üks inimene ütles 2

Tegelikult ta ei öelnudki seda, arutasime elu, mina maailma paremaks muutmise aspektist, tema isikliku elu kujundamisest. Rääkisime peaaegu mööda, õnneks silmapaistev "taipulikkus" ja vastastikuse heaolu õrn hoidmine panid meid märkama erinevat fookust.

Muidugi on tal õigus. Tema on praktik ja teeb, mina olen rohkem abstrakt ja otsin kontseptsiooni, tunnen mõnu olukorra teoreetilistest lahendustest. Ja kui lahendus on välja mõeldud, kaob oluline osa motivatsioonist seda teostada. Sest uudishimu on rahuldatud, ma juba TEAN, kuidas käib, las keegi tubli ja usin teeb ära. 

Pff. Nii ma siis lendangi nagu jumala vaim vee peal ja loodan, et mõte ja sõna midagi muudavad. Kuidas saab sellist tegudelaiskust säilitada, olles ise nii suurest kogusest inseneridest ümbritsetud?

(Võibolla sellepärast insenerid mind nii tohutult paeluvadki? Nende päris-praktiline loovus on minusugusele teoreetikule rabavalt imetlusväärne.)

Aga tema lähenemine on nii palju parem kui minu oma. Mis õigus oleks mul parandada maailma, kui ma iseenese elu parandamisega hakkama ei saa? Mida on mul teistele õpetada, kui ma ise ei ole oma ideede elav kehastus? Enne, kui saan maailma parandama hakata, pean oma õigust selleks oma elu parandamisega tõestama - ja hetkel ei ole ma sugugi veel nii kaugel. Kuigi üldiselt on elu lill ja ise ka pigem happy-go-lucky, tean ma väga hästi mitut asja, mida olen eneses ja oma maailmas tahtnud paremaks, aga pole õnnestunud. Nii, et võtkem seda siis kui suure maailma parandamise harjutust väikesel mudelil. Kui saan seda, siis võin ka suuremalt.

Lihtne asi välja mõelda, aga miks kuradi pärast  peab see tegemine nii raske olema? Väljakutse, mida võtta :)

Üks inimene ütles

et ta ei tahagi ühest mõtteviisist edasi kuulata, sest see võiks teda mõjutada ja seda ta ei soovi.

Oo, kui huvitav mõte! Nii uus kontseptsioon minu jaoks. Leides midagi, mis radikaalselt erineb sellest, millisena mina tajun enese ja maailma suhet, on sellel kohe kaks mind tohutult lummavat mõju:

- esiteks on ooo-kui-põnev lummus selles, et üks täiuslik maailmasüsteem (sest seda inimesed minu  jaoks üldiselt on, kui nad on jätkusuutlikud) on teinud niivõrd erineva valiku kui mina, kuid on ikka tasakaalus. Esiteks süvendab see mu erisuste aktsepteerimist ja respekti selle vastu, kuivõrd erinevad võivad toimivad maailmasüsteemid siiski olla. Teiseks tahaksin ma tohutult teada - kuidas see käima? Kuidas see süsteem tasakaalus on? Milline on see teine tasakaal? Mu ajurakud löövad nurru ja siis sellest see tulebki, et pommitan inimest lakkamatute küsimustega.

- teiseks aitab see mul iseennast paremini näha, sest tihti selgub, et enne radikaalselt erineva võimaluse praktilist rakendust nägemata (noh, teoreetiliselt olen ma ta tõenäoliselt läbinud, kuid kõrvale tõstnud kui minu süsteemi sobimatu, seega teoreetiliselt vähemoptimaalse - aga seda ainult minu maailma eelvalikutega piiratud tingimustes) ei ole ma päriselt endale teadvustanud, mis on minu valik ja mida see tähendab. Seega - erinevused on huvitavad ja lisaks sellele mõistan ka ennast paremini, näen ennast nende taustal paremini.

Seega tegelesin kahe mõttega korraga: miksmiksmiks ta ei taha lihtsalt toorest uudishimust teada, mida teised arvavad/ mingid süsteemid stamplahendustena välja pakuvad; ja miksmiksmiks on minu jaoks nii enesestmõistetav seda teada tahta.

Võibolla on vastus selles, et mind by default ei mõjuta. Et ma näengi kõiki teisi mõttekonstruktsioone nagu hüpoteese, mida ma võin omaks võtta, kui tahan, aga kui ei taha, siis sugugi ei pea.

Võibolla ongi siis öeldud sõna jõud teiste jaoks suurem? Või on siis valmismõeldud struktuuride võlu niivõrd lummav, et tahes-tahtmata võib inimene sinna sisse libiseda? VÕI olen ma äkki nii sinisilmne, et enesele märkamata võtan omaks öeldud sõnu ja valmismõeldud mõtteid, ilma et oleksin need enese omaks teinud - ja ei saa sellest ise arugi?

Näiteks nagu mulle kohe haakus see elementidemõte? KUI läbini ma selle ikka tunnetasin ja KUI lihtsalt ma varem valmismõeldu kasutusele võtsin? Siinkohal oleks ju irooniline seda kasutada ja öelda, et oo, ma olen sõltumatu nagu tuul - kui ei meeldi, ei ole mul raskusi minema lennata; ja agressiivne nagu tuli - kui ei meeldi ja lahkuda ei saa, ei ole mul raskusi takistusi hävitada.

Naeran iseenda üle.

Ajul on mõnus.

Nii palju mõtteid ühest õhtust

See oli jälle üks väga eriline õhtu (hullude õhtute jumal on minu vastu viimasel ajal tõesti lahke). Ma olen küll mitmel viisil vabalt ekstrovert, kuid mingil hetkel saab minugi kann triiki täis ja siis on vaja veidi eemale tõmbuda, korraks kaugemale lennata, et seda kõike rahulikult läbi mõelda. Ja ka see tunne on jaburalt hea, nagu tuleksid metsast kuhjaga seeni täis korviga, et neid siis peale kosutavat tassi head kohvi ükshaaval ettevaatlikult kätte võtta, hoolega üle vaadata ning kaaluda, mida igaühega kõige parem oleks peale hakata.

Lihtsalt mingid mõtted:

- kõige nauditavam on suhelda inimesega, kellega on olemas nii üheseltmõistetav ühisosa kui piisavalt palju erinevusi, olgu need kasvõi vastandlikud. Siis on olemas nii lihtne mõistmisesild (või tüüne vahemaandumispaik) ja samas on nii palju uut ja huvitavat, mis mõlema maailma silmapiiri laiendab.

- sõprus, kus saad täie usaldusega avatud olla ka selles 1%, selles lapsikus-tobedas-häbenemistväärivas reaktsioonis, mida varjatakse ka lähedastes suhetes, on uskumatult eriline väärtus. Eriti, kui selline täielik usaldus on vastastikune... Saab isegi öelda, et tead, piinlik, aga sel hetkel käis väike kole kadedusesähvatus hingest läbi, täitsa nõme oli. Ja sa saad seda öelda, teades, et sind mõistetakse õigesti ja seda ei hakata üle tähtsustama. Et korraga ei muutu see 1% kõige olulisemaks osaks sellest hetkest.

- jah, mu energiatunnetus ongi teistsugune. Ma ikkagi tõesti-tõesti ei oska sõbratasandil seda füüsilise puudutuse värki. Ei ole lihtsalt kallistaja tüüp, isegi kui ma siiralt väga püüan. Kaasaelamine - jah; elu arutamine - jah, jah, palun kirssidega ja kasvõi hommikuni, magan püstijala kui vaja ja arutame edasi; siiras ja sügav rõõm koosolemisest, tänutunne, et mul on selline sõber; hea tunne, kui saan tema ellu ka head tuua - kõik see. Aga kallistamisega on nii, et olen 20 aasta jooksul õppinud meeldivana võtma seda tervituse- ja lahkumise k.... noh, seda asja, kui see kestab limiteeritud sekundid ja kui ma tõesti olen pööraselt rõõmus, kui seda inimest näen. Kui sekundid nimetatud limiidist üle hakkavad tiksuma, tunnen, et keha läheb pingeseisundisse ja mind tabab hingeline kärsitus, et noh, aitab ka nagu juba. Ja see on olemuslik ja päris, mul ei ole enda arvates mingit hingetraumat - või vähemalt ma ei kannata selle käes ega tunne, et peaksin sellest kuidagi üle saama. (Huvitav, see vist ikka juba on selline levinud mõte, et kui inimene on puudutussuhtes jäik, et siis tal on lähedusega mingi trauma? Tegelikult on ju kõik individuaalne ja see siin on minu individuaalsus, mis on üsna põhjalikult läbi tunnetatud ja olemuslikuna omaks öeldud.). Mitte, et ma puudutusi või füüsilist lähedust ei naudiks - vastupidi ja vägagi, üleni ja intensiivselt, totaalselt, iga keharakuga, aga seda siis hoopis teises kontekstis ja eelistatult kahekesi. Sinna see minu jaoks sobib 200%, seal on see üleni enesestmõistetav ja nauditav ja sealt ma saan kuhjaga kogu füüsilise läheduse kätte, tunnengi ennast selles vallas nagu vahukoore ja lõhefileega ületoidetud kass. Võimalik, et asi on ka üleliigses tundlikkuses nagu muusikagagi - ma kuulan muusikat väga teadlikult, sest see puudutab mind üdini, ma lähen muusikasse seda kuulates sisse, see mõjutab mu emotsioone, kehatunnetust ja südamelööke. Sellepärast on mul muusikaga ka üsna paks kaitsekilp, ma ikka väga valin, millal ja mida kuulan. Ja kui kuulan, siis on see ülimalt nauditav. Mingi sarnasus puudutuse ja muusika vahel nagu on.

Tänavavõitluse treeningus sain teada, et ma jälgin alateadlikult keskmisest enam inimeste kehakeelt ja asetust ajas ja ruumis. Kui vaja, liigun eest ära, aga ei lase võõrast inimest oma isikuruumi sisse tulla. Seal öeldi, et see ongi ellujäämisinstint, instinktiivne vajadus jälgida oma isikuruumi. Tugevad ellujäämisinstinktid kõlas nagu midagi, mida võiksin omaks nimetada. See kindlasti ei ole põhjus, aga ehk on mingi lisanüanss selles, et olen füüsilise läheduse suhtes kuidagi keskmisest tundlikum.

Lisaks sellele frustreerib mind, kui mu vaba liikumine on mingil määral takistatud. Kui ma eelmine kord ütlesin, et kui üldse millelgi, siis uudishimul luban ennast vabatahtlikult defineerida. Teiseks vabatahtlikuks määrajaks on vabadus, mus on sisemine sügav vajadus vaba ruumi järele. Naljakas, nii võtta olen vabaduse küljes vangis, sest mida muud sõltuvus siis on.

See kõik kõlab ühe sõbraliku kallistuse kontekstis väga ülepingutatuna, aga võibolla seletab, miks ma instinktiivselt pisut pingule tõmbun ja hakkan saba võngutama, kui see liiga pikaks venib (liiga pikk oleks minu kontekstis siis üle 1,7 sekundi...).

Ühesõnaga. Ma väidan, et ma olen täiesti igavalt ebatraumaatiliselt õnnelik oma mitmemeetrise isikuruumiga ja kuna ma üldiselt tolereerin väga laias valikus teiste inimeste veidrusi, siis a) olen tolerantne ka enda omade suhtes ja b) leian, et tolerantsi vastastikuse vahetuse sotsiaalse normi järgi on mul endal ka kõvasti krediiti olla samuti mõnes asjas veider.

Selline lahe

Mõned inimesed on erilised esimesest hetkest peale, tekib selline elektrisärtsakaga sarnane kiire ja üllatav ühendus, mis, nagu aeg näitab, ongi päris. Tahaks targutada ja öelda, et nojah, kogemuste kogunedes õpid oma inimesi kiiremini ära tundma, aga tegelikult ei ole nii. Selliseid - oooo, sina - ühendusi esimesest pilgust ja näoilmest olen kogunud keskkoolist saati, nad on alati väga ebatavalised ja haruldased ning toimumise sagedus ei ole märgatavalt muutunud. Neist, kellega see ühendus on loodud, on saanud väga olulised inimesed ja lähedased sõbrad, kellega tõesti see vaimne lühinumbri alt valimine on pidevalt olemas, mis siis, et vahepeal võib palju aega mööda minna.

Ja see on nii lahe see on nii lahe see on nii lahe. Et seda ikka juhtub, see on selline eriline ja rõõmus ja natuke segadusseajav, aga samas sügavat tänulikkust tekitav sündmus. Ja kui seda kombineerida nende suhetega, mis on kestnud aastaid - et mitte öelda -kümneid, siis olengi korraga seisus, kus inimesed mu ümber täidavad mind kõrvuni elevuse, rõõmu ja tänutundega. Kui nii võtta, siis sellised avatud, elu üle rõõmsad ja samas arutamissuutlikud, soojad, helged ja armastavad suhted ongi mu praeguse eluetapi kõige sügavam ja erilisem väärtus, põrgusse need raamatud :)

Ja - oo, kui ilusad on inimesed ja oo, kui palju on mul veel õppida. Nii, et mitte ainult tänutunne, et nad olemas on, mitte ainult puhas rõõm nendest koosveedetud hetkedest, vaid lisaks ka elevil uudishimu uutest mõtetest, maailmadest, silmapiiridest. Ma pole päris kindel, kas sõprus katab kogu seda tunnetespektrit, kahtlustan, et nii mõnegi sõbraga soost sõltumata on vastastikune rõõm, tugi, mäng, ausus ja avatus lõpmatult lähenemas armastusele ja seda kogu mu 1,5-meetrisest privaattsoonist hoolimata.

Süütuse segane kontseptsioon

Kui üks noor Dorian võttis millalgi üllatuda, et kuidas ma küll saan kõige selle juures nii absurdselt süütu olla, siis tundus asjakohane talle eriti ebasüütu irve saatel näkku naerda ja kontekst, olgem ausad, töötas sel hetkel minu kasuks. Aga süütusel on tõesti sada varjundit, see on lihtsalt veider ja eriti piinlik on tunnistada, et tal oli ometigi üllatavalt õigus - nii nagu tema toona seda süütust silmas pidas. Jah, paljud kogemused on jäänud minust puutumata ja mitmes punktis olen paras Malle maalt: ei ole teinud seda, tõmmanud toda või joonud/söönud kolmandat, neljanda ja viienda kogemuspagasist rääkimata.

Aga samas ei tähenda see midagi. Jah, võibolla ma siis olen kuidagi loomupäraselt süütu /nagu üks mu tuttav, kes ulmelisest elubordellist siiras teaduslik huvi näol läbi jalutas, ilma, et ükski poripritse ta valgeid püksisääri oleks puudutanud/ või HOOPIS on asi selles,  et olen loomupäraselt nii ürgpaheline, et mul puudub igasugune vajadus sellele lihtsalt asja enese pärast mingite lisakogemustega vunki juurde keerata?

Nagu ma niigi ei vahiks kõike uut ja huvitavat uudishimust roheliselt põlevate silmadega. Aga sellest hoolimata on mul mõned konkreetsed lisatingimused, mis otsustavad, kas ma tahan seda uut ja huvitavat ise proovida või piisab sellest, kui ma saan kellegi teise kaudu teada, kuidas see käib. Lisatingimused on siis enamvähem järgnevad: see uus ja huvitav asi ei hävita märkimisväärselt tervist, ei tekita kiiret sõltuvust, ei tekita midagi selgelt halba kellelegi teisele ja ma ei jää vahele, kui ma seda oluliseks pean.

Mingid süütusega eeldatavalt seotud eelarvamused, hoiakud, hinnangud? Mina küll mitte! Ausalt ei huvita. Vahelejäämise küsimus on pigem sellepärast, et ma ei taha mingil tegevusel lasta ennast kuidagi defineerida või kinni siduda, tahan olla see, kes ise otsustab, kellele midagi teada anda ja kellele mitte. Niipalju seda sotsiaalset adapteerumist ikka on, et ma võimalusel eelistan inimestele, kes asjadest nagunii tuimalt mustvalgelt aru saavad, kaigast mitte kätte anda ja nii ma siis seetõttu, sotsiaalsest mugavusest ja lisaks ka mingist viisakusest nende vastu lipsan pigem poolsalaja rebaserajale kui oma erinevust neile silma sülitan. Aga elu on näidanud, et seda mustvalget üldiselt tunnustatud arusaamist heast ja halvast ma päriselt ei jaga. Still - live and let live. Ma lihtsalt ei pea oluliseks iga väiksema tavanormidest irdumise pärast lipuvarrast maasse lüüa, rinnale taguda ja hüüda, et siin ma seisan ja teisiti ma ei saa - sellist sisemist absoluuti on minus ainult väga vähestel teemadel.

Kui on midagi, millel ma ennast vabatahtlikult defineerida lasen, siis see on uudishimu. Aga uudishimu ei käi tavaliselt mingite juurdunud tõekspidamiste kinnisilmse heakskiitmisega kokku lihtsalt. Ja kui ma ei võta seda tõekspidamist omaks alguses, minus puudub see hea-halb skaala, siis kuidas see, et ma aegajalt sellesama skaala järgi skandaalsekspeetavaid asju proovin, üldse süütusesse puutub (kui me eeldame, et see kvaliteet kuidagigi objektiivne on)? Seega, kuidas "kõik see", milles mind tolles naeruga pooleks vestluses süüdistati, saab üldse mind vähemsüütuks muuta?

Üldse see süütuse mõiste ongi kohutavalt keskaegne. Ma saan paremini aru, kui kasutataks sõnu nagu: kogenud/kogenematu või heasoovlik/pahatahtlik või tähelepanelik/mõtlematu või siis misiganes sõnu, mis viitavad inimese suhtele alkoholi, seksi, meelemürkide, kriminaaliga vms muu teemaga, mis nagu välistaks süütu olemise.

Aa, kohtulikus kontekstis on süütul (süüdioleku vastandina) täiesti mõte olemas aga mujal.. tundub veider.

Veategemise ärategemine

Üks tark ja ilusate silmadega mees ütles mulle täna, et venelastel olevat tabav ütlus selle kohta, kui inimene ei taha endas viga näha: "Kehv tantsija süüdistab ikka põrandat". Päritolust johtuvalt ütles ta seda inglise keeles vene aktsenti üle võimendades ning see oli lisaks ütluse tabavusele ka tobedalt naljakas. Sellest hoolimata otse kümnesse.

See on kohati nii üllatav/naljakas/inimlik/häiriv, kui väga nii tehakse. Ei teagi, kas see tuleb puudulikust eneseanalüüsivõimest või sügavast oskamatusest ümbritsevat mõista. Teiste puhul on seda lihtsam märgata, siis rakendan kergematel juhtudel tüünet tolerantsi, raskematel juhtudel aga juba teatud üleolekutunnet või kärsitust.

Seda nõmedam on iseennast sellestsamast tabada - otsin õigustust sellest, et teine käitus valesti. Nii lihtne on asju nii tõlgendada, lüüa rusikaga rinnale ja öelda, et sõitke seenele, mina ei ole süüdi milleski. Samas, ma vähemalt mõnikord vähemalt püüan ennast sääraselt vääritult teolt tabada, endal kratist kinni võtta ja kasvada paremaks, kuigi see tähendab nii iseendale peeglis karmi pilguga otsa vaatamist, valusa tõe tunnistamist (ka raske) ja asja lahendamiseks aegajalt vastikult keerulist enesesundimist. No näiteks.  Öelda selgelt välja, et "Ma tegin vea" on sõprade hulgas enesestmõistetav, aga see võib muutuda üllatavalt raskeks, kui tead, et kuulajad võivad olla halvasti meelestatud. Öelda see välja, mõistes, et see tõenäoliselt kõlab võimendatult ja võib ootamatu kokkujuhtumisena kinnitada seni alusetuid eelarvamusi, moonutab nende arusaamist sinust veelgi ning jääb suure tõenäosusega sulle mõneks ajaks märgina külge - ning on vähe, mida sa selle vastu teha saad...  Kuni saad vähese vaevaga valida, kellega suhtled, siis ei ole see hull, aga kui suuremate kaotusteta ei saa, siis on see ikka paras eneseületus.

Sellepärast olengi ma enesega nii rahul, et sellega hakkama sain. Unetust ööst ja enese kallal näritud õhtust hoolimata. Oi, kui raske on seda teha suhtes, kus puudub suhtlust lihtsustav üksteisemõistmine ja usaldus.

Aga sellele eelneva õhtu kohta võib kogu ängist hoolimata öelda, et oo, kui imelised ja head võivad jälle mõned teised inimesed olla. Nii ei ole mul lihtsalt enam õigustust ülearu põdeda või selles mures marineerida, kui mind niiviisi kuulatakse, toetatakse, arutatakse, süvenetakse, analüüsitakse, lahendatakse, kätt hoitakse (ja mitte ainult hoitakse, oi...). Saad kõik need kägistavad happeniidid enda rinnust lahti harutada, üle vaadelda, aru saada, kuidas asjad objektiivsemas vaates on ja iga niidi niiviisi ükshaaval ära lahendada. See kogemus, et jah, tõesti, ma ei olegi naiivselt sinisilmne, kui usun, et need, keda oma inimeseks pean, raskel hetkel tulevad ja toetavad. Üleeilne kinnitas, et seda tehakse ka siis, kui ma veel otseselt abi ei ootagi, sest saan ise ka aru, et jama, millega tegelen, on üsna väike ja jõukohane.

Jah, löödi üheks õhtuks mind natukeseks mõlki... ma ju TEAN, et järgmiseks hommikuks saan iseendaga hakkama ja olen jälle enamvähem okei. Ja järgmiseks õhtuks on see juba kaugel selja taga ja olen jälle rõõmus. See üks õhtu ägisemist ja kahtlusi ja valutamist tuleb lihtsalt välja kannatada. Fast regeneration. Aga ei... tullakse, ollakse päriselt ja olemas ja ma ei lahenda seda üksi - me lahendame koos. Mõni tähelepanu on nii soe, et see on lausa kiirgav. Eriline kogemus.

Kui ma suudaksin kuidagigi väljendada tänulikkust kõige selle eest, siis ma teeksin seda. Aga ehk piisab lihtsalt inimeseks olemisest, mina ise olemisest nende inimeste jaoks, tore mõelda, et see ongi see päris väärtuste vahetus.

Lihtsalt üks mõttepoeg, täiesti toimetamata

Töövõtuvestluste kogutud tarkuseteread.

• Keskendumine ühele on oluline ja multidistsiplinaarsus on tähtis. Keskendu neist ühele.
• Kuni inimene endale ise päriselt ei meeldi, siis on tema maailmas nii palju asju sitasti, et endal võtab silme eest kirjuks ja teised veenab ka ära. 
• Ka kõige veendunum tõde on subjektiivne, aga see on ainus, mis meil on.