totaalse väsimuse peale on nagu.. noh, nagu väga maitsev viinamarjamahl, sest olen kehas vaikselt undavast väsimusest niigi natuke pilves ja selle süvenemist ei tähelda.
See armastuse teema aina kerib peas - ma saan aru, see kõlab veidralt, et tunne ja kerib peas, aga no ma olen analüütik olemuselt ju, ajud on igal pool ees. Seega kerib, ja peas, nagu kruvi - on teatud korduvusi, kuid iga pöördega pisut sügavamal/ uuel tasandil.
Einoh, vaieldamatult on see miski, mida olen pidanud õppima, sest teekond algas sügavast üksindusest, milles võis ehk isegi mingeid üksilduse jooni olla perioodi lõpu poole, kuid mitte oluliselt. Ühel hetkel toimus mingi murrang, kookonist väljapugemine, aga kuigi printsi, hmm, tõepoolest, ühe tõelise Printsi suudlus selle Lumivalgukese ellu äratas, oli see olevus pigem nagu päeval printsess ja öösel sookoll, kahe näoga Jaana. Kõik hea ja ilus sirgus selle imelise puudutuse omaniku suunas, aga paljude teiste suunas paistis üsnagi teistsugune keegi, kes läbielatud valude viha maailma peale välja valas. Võeh, tõesti üks õudsemaid viise lapsepõlvetraumasid ja puberteeti 5 aastat tavapärasest hiljem läbi põdeda.
No et ühesõnaga, see algus ei tulnud mulle kergelt.
Ja siis, kunagi, kui olin esimese kättemaksuhimu süütute inimeste peale laiali laamendanud, hakkasin seda armastuse asja tasakesi õppima. Esialgu tundus mulle, et...
et armastus on lilled ja liblikad ja häbelikud jalutuskäigud ja tantsimine öö läbi ja pikad-pikad ootused ja Eriti Tähtsad Kohtumised ja silmavaatamised ja huulejooned ja vargsi püütud puudutused ja tõsise ajuraginaga leiutatud ühised hetked.
No siis veidi hiljem oli armastusega seotud nii seiklemine, seksimine, tabudevaba naermine, üheskoos mõtlemine, vaidlemine, rõõmuga pooleks nägelemine, lolluste tegemine, usaldav käest kinni hoidmine, edevus-uhkus üheskoos minemisest, mõistmise uudishimu ja mõistetud olemise luksuslikkus, ühise jõu tajumine.
Siis veidi hiljem oli armastusega seotud ka segadus ja võimuvõitlus ja valu ja lahkumise kurbus ja huntijooksmise tume sisemine sund. Kogemus, mis tunne on otsustavalt mitte suhelda, kuigi armastad, sest suhtlemine teeb teisele haiget ja ta ei soovi seda. Päevast-päeva kannatlik vaikimine, sest "nii on talle parem ja mina saan sellest kunagi, aastate pärast üle." Vastamata, ei, vist ikkagi liiga valusaks muutunud armastuse hääbuda laskmine võtab tõesti kaua aega ja väga palju vaikselt ja kannatlikult valutatud päevi.
Praeguseks on lisandunud nii tohutult palju lisanüansse, raske neid korraga kokku püüdagi. Midagi ehk siiski:
Lõputu kannatlikkus, kus hoolimise silda oli võimalik ehitada ka üle suurte valude, väsimuste, kaotuste. Kuidas isegi minu tulelohe kärsitust on võimalik aastateks taltsaks ohjeldada - kui ma väga hoolin.
Kogemus, kuidas lahustuda teiste vajadusi toites, neid hoides ja arvestades. Ning siis kogemus, kuidas seda täpselt tasakaalustada, olla samal ajal täiuslikult isekas, et "lahusest" jälle iseeneseks kokku koguneda. Kogemus, kuidas balansseerida jagamise ja iseeneseksolemise vahel.
Kogemus, kuidas jagada oma kõige salajasemaid muresid - ja olla mõistetud. Veelgi enam, hoolitseva käega sellessesamasse kuldsesse kuube mässitud (et oleks soojem ja mugavam) just nii inimlike vigadega nagu ma olen.
Andeksandmise oskus ja usk sellesse, et mulle ka andeks antakse.
Sooja, tugeva, kannatliku, targa, tundliku ja pühendunud tähelepanu keskmeks olemine on midagi sellist, mida ma ikka veel peaaegu iga päev pean käega katsuma, et seda võimalikuks pidada. Justnagu oleksin saatnud universumile tellimuse ja ta täitis selle veel palju paremini kui oskasin küsida. Nagu - päriselt? Ja just siis, kui olin ära õppinud selle, et keegi ei ole täiuslik.
Kogemus, kui pööraselt, uskumatult ilusaks võib muutuda midagi pealtnäha neutraalset.
Kogemus, kuidas armastuse nägu, kogu ja vorm võib väga palju muutuda, ilma, et sideme tähtsus väheneks. Uue näo leidnud, kuid mitte vähemsügavaid armastusi on mul õnnestunud hoida mitmeidki.
Kasvav. Arenev. Sügavamaks ja nüansirohkemaks muutuv kogemus. Kõik need kogemused, nad on nii mitmekülgsed.
Tahan midagi öelda, aga veel ei oska. Lihtsalt hingan sisse ja võtan selle kõik vastu, olles samal ajal naeruväärselt õnnelik, et saan just omaenese elu elada. Olen ülbe metslane / olen pehme, taltsas ja hoitud.
Wednesday, September 13, 2017
Thursday, August 31, 2017
Mõnikord ma teen rumalusi, aga
... mingid seosed muutuvad nähtavaks alles tagantjärgi. Mis ei tähenda, et vähem rumal tunne oleks, või noh, mitte traagiliselt ja piiritult, aga selline nihelev-piinlik, et muidu ju päris intelligentne inimene nagu, artikuleeritud ja puha, aga nüüd siis selline ämber.
Sellele järgnevat tunnet seletaks vist see viie protsessori jutt. Paralleelrajad, millest kunagi sai räägitud. Noh, et mu aju on enamvähem multitaskimise jaoks kokkupandud arvuti, kus on ca 5 protsessorit. 5 sellepärast, et mingil hetkel tuvastasin, kuidas suutsin mu kõrval seisva disaineriga projekti arutada, samal ajal suheldes telefonis kliendiga, samal ajal kirjutades e-kirja, samal ajal rääkides allhankijaga Skypes ja kui keegi taustal ütles "sada tuhat", siis oli mul selleks 1 protsessor vaba, et küsida, mis projektis täpselt. Disainer ütles, et ta jälgis juba hasartselt, et millises kanalis ma segast hakkan ajama, aga teatas siis pettunult, et olin igas kanalis adekvaatne - vähemalt jätsin sellise mulje. See oli muidugi uhke lugu ja ma pole kindlasti enam nii heas vormis kui siis, ütleme, et paar protsessorit kohe kindlasti enam täiel võimsusel ei tööta. Aga kui ajul on toitu ainult ühe jaoks, mis monotaskerite jaoks on ilmselt ideaalne seisund, siis minu peas hakkavad teised protessorid üsna kiiresti igavusest lollusi tegema ja laamendama nagu pärdikud.
Mis muidugi omakorda tähendab, et monotaskimine tuleb mul erakordselt halvasti välja. No olgu, ekstreemjuhtudel suudan tund-paar süveneda, aga siis hakkab nii igav, et... lollusi ja laamendama, nagu ülal öeldud. Tähelepanu hajub, vead tulevad sisse ja sealt edasi läheb aiva hullemaks.
Ning kõrvalnähuks on ka see, et faktidest ei jää suurt midagi meelde. Muidu kena inimene, aga mälu, näete, ei ole...
Hm. Nojah, protsessoreid on mitu, aga mälumaht nigel.
Nii, et panna mind rutiinset ja süvenemisteeldavat tööd tegema on umbes sama tõhus nagu kuulipildujaga põldu künda - no saab küll, kui ikka väga tahta, aga kas tasub ära?
Proovisin seda selgitust ühe sõbra peal, kes oli pisut hämmastunud, kui keset tulist vestlust teemal x, ütlesin ma täiesti seosetult, et aaa, muuseas, tead, ma mõtlesin välja, mida selle y asjaga teha, millest me vahetult enne x rääkisime. Lihtsalt - samal ajal kui üks protessor rääkis, ragistasid teised y kallal. Minu jaoks oli see huvitav, et see tema jaoks hämmastav oli, et vestlus-vaidlus-väitlemisega samal ajal on võimalik süvitsi muude asjadega tegeleda.
Aga tagasi tulles - kui ma olen mingi rumaluse teinud, kui üks protessor kiilub emotsioonidesse kinni, higistab neid läbi, häbeneb ja mõtleb, et nõme; siis samal ajal mõtlevad vähemalt kaks teist protsessorit, et oooooo kui huvitav. Miks ma sellise vea tegin? Miks ja millises kontekstis see täpselt viga on - subjektiivne, objektiivne? Kuidas oleks võinud teha? Kas tulevikus on võimalik seda viga ette näha? See on selline ratsionaal-analüütilis-loogiline, suht emotsioonivaba ajuragin, mis siis lahti läheb, ja see, et on piinlik, neid protsessoreid ei puuduta.
Ühesõnaga - kui ma olen olnud rumal, on mul samal ajal uskumatult huvitav.
Sellele järgnevat tunnet seletaks vist see viie protsessori jutt. Paralleelrajad, millest kunagi sai räägitud. Noh, et mu aju on enamvähem multitaskimise jaoks kokkupandud arvuti, kus on ca 5 protsessorit. 5 sellepärast, et mingil hetkel tuvastasin, kuidas suutsin mu kõrval seisva disaineriga projekti arutada, samal ajal suheldes telefonis kliendiga, samal ajal kirjutades e-kirja, samal ajal rääkides allhankijaga Skypes ja kui keegi taustal ütles "sada tuhat", siis oli mul selleks 1 protsessor vaba, et küsida, mis projektis täpselt. Disainer ütles, et ta jälgis juba hasartselt, et millises kanalis ma segast hakkan ajama, aga teatas siis pettunult, et olin igas kanalis adekvaatne - vähemalt jätsin sellise mulje. See oli muidugi uhke lugu ja ma pole kindlasti enam nii heas vormis kui siis, ütleme, et paar protsessorit kohe kindlasti enam täiel võimsusel ei tööta. Aga kui ajul on toitu ainult ühe jaoks, mis monotaskerite jaoks on ilmselt ideaalne seisund, siis minu peas hakkavad teised protessorid üsna kiiresti igavusest lollusi tegema ja laamendama nagu pärdikud.
Mis muidugi omakorda tähendab, et monotaskimine tuleb mul erakordselt halvasti välja. No olgu, ekstreemjuhtudel suudan tund-paar süveneda, aga siis hakkab nii igav, et... lollusi ja laamendama, nagu ülal öeldud. Tähelepanu hajub, vead tulevad sisse ja sealt edasi läheb aiva hullemaks.
Ning kõrvalnähuks on ka see, et faktidest ei jää suurt midagi meelde. Muidu kena inimene, aga mälu, näete, ei ole...
Hm. Nojah, protsessoreid on mitu, aga mälumaht nigel.
Nii, et panna mind rutiinset ja süvenemisteeldavat tööd tegema on umbes sama tõhus nagu kuulipildujaga põldu künda - no saab küll, kui ikka väga tahta, aga kas tasub ära?
Proovisin seda selgitust ühe sõbra peal, kes oli pisut hämmastunud, kui keset tulist vestlust teemal x, ütlesin ma täiesti seosetult, et aaa, muuseas, tead, ma mõtlesin välja, mida selle y asjaga teha, millest me vahetult enne x rääkisime. Lihtsalt - samal ajal kui üks protessor rääkis, ragistasid teised y kallal. Minu jaoks oli see huvitav, et see tema jaoks hämmastav oli, et vestlus-vaidlus-väitlemisega samal ajal on võimalik süvitsi muude asjadega tegeleda.
Aga tagasi tulles - kui ma olen mingi rumaluse teinud, kui üks protessor kiilub emotsioonidesse kinni, higistab neid läbi, häbeneb ja mõtleb, et nõme; siis samal ajal mõtlevad vähemalt kaks teist protsessorit, et oooooo kui huvitav. Miks ma sellise vea tegin? Miks ja millises kontekstis see täpselt viga on - subjektiivne, objektiivne? Kuidas oleks võinud teha? Kas tulevikus on võimalik seda viga ette näha? See on selline ratsionaal-analüütilis-loogiline, suht emotsioonivaba ajuragin, mis siis lahti läheb, ja see, et on piinlik, neid protsessoreid ei puuduta.
Ühesõnaga - kui ma olen olnud rumal, on mul samal ajal uskumatult huvitav.
Monday, August 28, 2017
A mulle lihtsalt ei meeldi
Keegi tark inimene ütles, et agar loll on kõige hullem loll. Ma võtaks ja täiendaks, et agar ja ennastimetlev loll on kõige hullem loll.
Mis on konksuga asi, sest positiivne enesehinnang on minu jaoks tihti nauditava suhte üks eelduseid, sest madala enesehinnanguga inimestega pikem suhtlemine on viiel veidral viisil kaldu ja tihtipeale rohkem jama kui asi väärt on. Ning hea enesehinnang on ometigi see, kuhu enamus ühel või teisel viisil püüdleb, üks hästi hakkamasaamise põhitalasid.
Ja nii lihtne on inimest, kes enesega hästi läbi saab, eneseimetlejaks siunata, kui süda parajasti täis on, sellises olukorras võib neid kahte asja omavahel kergesti segi ajada. Aga kuskilt läheb see piir, muidugi, kus terve ja ennast hoidev enesehinnang haiglaseks nabaimetlemiseks muutub. Öelda ei oska, kust täpselt, aga kui ette satub, võin ära tunda.
Nojah, jälle üks arusaamine, kinnitamaks tõde, et ükskõik mis asja äärmused on nagu ühe tagumiku kaks kannikat - murumadal enesehinnang on looduskatastroof, aga pime eneseimetlus on tema vahetus läheduses.
Mis on konksuga asi, sest positiivne enesehinnang on minu jaoks tihti nauditava suhte üks eelduseid, sest madala enesehinnanguga inimestega pikem suhtlemine on viiel veidral viisil kaldu ja tihtipeale rohkem jama kui asi väärt on. Ning hea enesehinnang on ometigi see, kuhu enamus ühel või teisel viisil püüdleb, üks hästi hakkamasaamise põhitalasid.
Ja nii lihtne on inimest, kes enesega hästi läbi saab, eneseimetlejaks siunata, kui süda parajasti täis on, sellises olukorras võib neid kahte asja omavahel kergesti segi ajada. Aga kuskilt läheb see piir, muidugi, kus terve ja ennast hoidev enesehinnang haiglaseks nabaimetlemiseks muutub. Öelda ei oska, kust täpselt, aga kui ette satub, võin ära tunda.
Nojah, jälle üks arusaamine, kinnitamaks tõde, et ükskõik mis asja äärmused on nagu ühe tagumiku kaks kannikat - murumadal enesehinnang on looduskatastroof, aga pime eneseimetlus on tema vahetus läheduses.
Monday, August 14, 2017
Nukruse asi
Nukrus tuleb aegajalt ootamatult kallale, justnagu põhjuseta - või siis äkki lihtsalt selleks, et rõõmuseisundit tasakaalustada. Hetkeks välja astuda. Hetkeks kasvõi ära minna, olla, nina iseenesesse, vaiksesse veerandtoonide maailma.
/kunagi ammu oli see rahutuse tunne - tunne, et mu praegune kogemus ei ole päris, vaid et olen selles lihtsalt külas - palju tavapärasem, lausa sissesurutud muster. Minekuvajadus ja esialgu suhteliselt süütuna tunduv vabadusevajadus võis tihtipeale muutuda minekusunniks, sõltumatuseorjuseks, pidetusevaevaks, kus pidi minema lihtsalt sellepärast, et minna, hoolimata sellest, mida kaotasin/
/aga kunagi ammu oli sellele rahutusetundele järeleandmine, uste kinnipanek selja taga, trepist alla-astumine-sellest-asjast-välja-uude-ilma, maanteel kulgemine, "But l still haven´t found what l´m looking for" soundtrack taustaks kumisemas, kunagi ammu oli see ka äärmiselt NAUDING. Nagu sõõm värsket õhku umbsest ruumist põgenedes/
Mõnikord oli see minemine argus (lihtsalt jalgalaskmine, kui asi keeruliseks läks ja ei viitsinud, ei vaevunud, värske õhk tundus väärtuslikum, uuesti alustada oli lihtsam kui vana parandada... misiganes kergekaaluline põhjus), aga mõnikord oli see hoopis julgus. Julgus seljast maha raputada kõik see, mis enam tõesti ei toida, mis on lõppenud, otsa saanud, ammendunud. Tänuliku viipega lõpetada suhted, mis olid omal ajal ilusad, aga mis on hääbunud närvilisse nääklemisse. Mitte sinna sohu kinni jääda, viisakusest, kohuse- või kahjutundest, hirmust haiget teha, jäädes niiviisi vabanemissoovi ja seotusevajaduse vahelisse limbosse, elades viha nii enese, ahela kui teise osapoole peale välja ja närides lõputult inetuks asja, mis kunagi võis väga ilus olla. Õigel ajal lõpetamine kinkis vähemalt ilusa mälestuse.
Õigetel põhjustel minemine on kunst nii nagu ka lahtilaskmine, kui läheb keegi teine. Nukrus või mitte, nende oskuste väärtuslikkust ma enam ei vaidlusta.
Muidugi on ise minemine lihtsam. Eriti kui tuleb see puhas selgusehetk - et see on nüüd läbi, jääb ainult tänada ja uks sulgeda, teades sisemise sügava rahuga, et olen sellest inimesest/suhtest/perioodist täiesti vaba. Nii vaba, et ei tunne vähimatki vajadust ühendust võtta ka siis, kui koos on väga lähedaselt veedetud (või peaks ütlema, koos elatud?) pikki aastaid. Jah, kui selle selguseni jõuda, siis on tegemist ainult hea ja õige äraminekuga.
Minejat lahti lasta on küllap raskem, sest see "olen täiesti vaba" hetk ei tule ju mõlemal samaaegselt. Need kohad, mis mineja jaoks tundusid loomulikul viisil lahkukasvanuna, võivad jääja jaoks olla hoopis ootamatult ja vägivaldselt läbi lõigatud. Sellest siis kibedus, pettumus, viha, mis kõik on inimlikult igati mõistetav.
/samas tahaks sellisel hetkel öelda, et - mis pani sind arvama, et omad mu tulemisi ja minemisi? Kas tõesti on jäämine ja üha inetumaks hääbumine väärt minemast hoidumist? Kas minevikku jäänud ilusate hetkete nimel peaksime sinu arvates inetuks hääbuma, selle asemel, et nende säilimise nimel seda iga hinna eest vältima?/
Ma olen kogenud nii ise minemist kui lahti laskmist ja mõistagi on ise minna võrratult lihtsam kui jääjana lahti lasta ilma senist ilusat ja head ajalugu lahkumisest tekkinud haavumiste kibedusse uputamata. Sellevõrra rohkem on mul hea meel selle üle, kui ka see õnnestub. Raskem ja valusam, aga seda väärtuslikum.
Mõte läks lappama.
Jah, Nukrus.
Nukrus on ikkagi osaliselt minemistega seotud. Mitte nende õigete, üheste ja lõplike minemistega, (nendega on asi lihtne ja selge), vaid mõnikord isegi vaid ühest etapist teise liikumisega, mingite heade-nii-heade asjade lõpu lähenemise tajumisega, vana naha seljastajamisega, uuekskasvamisega.
Keegi ütles, et minus on väga vähe stabiilset, kui, siis ainult mu oskus kaose tingimustes stabiilselt hästi hakkama saada. See on tõenäoliselt küllaltki tõsi, kaos mulle valdavalt meeldib, valdavalt on see inspireeriv ja ärgitav, kõneleb nii tuule kui tulega, paneb põlema ja lendama. Lendan kõrgelt ja põlen eredalt.
No ja siis tuleb see muutumine, läbi taevast langenud tuha. Ja muutumise nukrus. Vaikselt ja kaugelt ja ettevaatlikult ja õrnalt, justnagu ma polekski mina ise. Justnagu ma oleksin mina ise, lihtsalt see teine pool. Väike, hädine, kaitsetult karvutu ja roosa linnupoeg, kes on oi-kui-kaugel sellest, et jultunud tulisabana pilvedetagust mõõta.
Ei saa öelda, et see oleks kuidagi halb tunne, et ma oleks õnnetu. See pole kindlasti nii, sest mu hing, keha ja vaim on lausa perverssuseni küündiva intensiivsusega õnnelikkusest õndsalikult kurnatud ning midagi pole otseselt valesti, kõik on tüünelt hästi.
Lihtsalt. Nukrus. Ilus ja hea, vaikne ja - tüüne - nukrus.
/kunagi ammu oli see rahutuse tunne - tunne, et mu praegune kogemus ei ole päris, vaid et olen selles lihtsalt külas - palju tavapärasem, lausa sissesurutud muster. Minekuvajadus ja esialgu suhteliselt süütuna tunduv vabadusevajadus võis tihtipeale muutuda minekusunniks, sõltumatuseorjuseks, pidetusevaevaks, kus pidi minema lihtsalt sellepärast, et minna, hoolimata sellest, mida kaotasin/
/aga kunagi ammu oli sellele rahutusetundele järeleandmine, uste kinnipanek selja taga, trepist alla-astumine-sellest-asjast-välja-uude-ilma, maanteel kulgemine, "But l still haven´t found what l´m looking for" soundtrack taustaks kumisemas, kunagi ammu oli see ka äärmiselt NAUDING. Nagu sõõm värsket õhku umbsest ruumist põgenedes/
Mõnikord oli see minemine argus (lihtsalt jalgalaskmine, kui asi keeruliseks läks ja ei viitsinud, ei vaevunud, värske õhk tundus väärtuslikum, uuesti alustada oli lihtsam kui vana parandada... misiganes kergekaaluline põhjus), aga mõnikord oli see hoopis julgus. Julgus seljast maha raputada kõik see, mis enam tõesti ei toida, mis on lõppenud, otsa saanud, ammendunud. Tänuliku viipega lõpetada suhted, mis olid omal ajal ilusad, aga mis on hääbunud närvilisse nääklemisse. Mitte sinna sohu kinni jääda, viisakusest, kohuse- või kahjutundest, hirmust haiget teha, jäädes niiviisi vabanemissoovi ja seotusevajaduse vahelisse limbosse, elades viha nii enese, ahela kui teise osapoole peale välja ja närides lõputult inetuks asja, mis kunagi võis väga ilus olla. Õigel ajal lõpetamine kinkis vähemalt ilusa mälestuse.
Õigetel põhjustel minemine on kunst nii nagu ka lahtilaskmine, kui läheb keegi teine. Nukrus või mitte, nende oskuste väärtuslikkust ma enam ei vaidlusta.
Muidugi on ise minemine lihtsam. Eriti kui tuleb see puhas selgusehetk - et see on nüüd läbi, jääb ainult tänada ja uks sulgeda, teades sisemise sügava rahuga, et olen sellest inimesest/suhtest/perioodist täiesti vaba. Nii vaba, et ei tunne vähimatki vajadust ühendust võtta ka siis, kui koos on väga lähedaselt veedetud (või peaks ütlema, koos elatud?) pikki aastaid. Jah, kui selle selguseni jõuda, siis on tegemist ainult hea ja õige äraminekuga.
Minejat lahti lasta on küllap raskem, sest see "olen täiesti vaba" hetk ei tule ju mõlemal samaaegselt. Need kohad, mis mineja jaoks tundusid loomulikul viisil lahkukasvanuna, võivad jääja jaoks olla hoopis ootamatult ja vägivaldselt läbi lõigatud. Sellest siis kibedus, pettumus, viha, mis kõik on inimlikult igati mõistetav.
/samas tahaks sellisel hetkel öelda, et - mis pani sind arvama, et omad mu tulemisi ja minemisi? Kas tõesti on jäämine ja üha inetumaks hääbumine väärt minemast hoidumist? Kas minevikku jäänud ilusate hetkete nimel peaksime sinu arvates inetuks hääbuma, selle asemel, et nende säilimise nimel seda iga hinna eest vältima?/
Ma olen kogenud nii ise minemist kui lahti laskmist ja mõistagi on ise minna võrratult lihtsam kui jääjana lahti lasta ilma senist ilusat ja head ajalugu lahkumisest tekkinud haavumiste kibedusse uputamata. Sellevõrra rohkem on mul hea meel selle üle, kui ka see õnnestub. Raskem ja valusam, aga seda väärtuslikum.
Mõte läks lappama.
Jah, Nukrus.
Nukrus on ikkagi osaliselt minemistega seotud. Mitte nende õigete, üheste ja lõplike minemistega, (nendega on asi lihtne ja selge), vaid mõnikord isegi vaid ühest etapist teise liikumisega, mingite heade-nii-heade asjade lõpu lähenemise tajumisega, vana naha seljastajamisega, uuekskasvamisega.
Keegi ütles, et minus on väga vähe stabiilset, kui, siis ainult mu oskus kaose tingimustes stabiilselt hästi hakkama saada. See on tõenäoliselt küllaltki tõsi, kaos mulle valdavalt meeldib, valdavalt on see inspireeriv ja ärgitav, kõneleb nii tuule kui tulega, paneb põlema ja lendama. Lendan kõrgelt ja põlen eredalt.
No ja siis tuleb see muutumine, läbi taevast langenud tuha. Ja muutumise nukrus. Vaikselt ja kaugelt ja ettevaatlikult ja õrnalt, justnagu ma polekski mina ise. Justnagu ma oleksin mina ise, lihtsalt see teine pool. Väike, hädine, kaitsetult karvutu ja roosa linnupoeg, kes on oi-kui-kaugel sellest, et jultunud tulisabana pilvedetagust mõõta.
Ei saa öelda, et see oleks kuidagi halb tunne, et ma oleks õnnetu. See pole kindlasti nii, sest mu hing, keha ja vaim on lausa perverssuseni küündiva intensiivsusega õnnelikkusest õndsalikult kurnatud ning midagi pole otseselt valesti, kõik on tüünelt hästi.
Lihtsalt. Nukrus. Ilus ja hea, vaikne ja - tüüne - nukrus.
Wednesday, August 9, 2017
Armastuse asi
Seda, et "mul on see privileeg olla lähedane just selliste inimestega", seda olen ma juba öelnud. Seda, et "oh, ma olen neile sisimas nii sügavalt tänulik, et ei oska öeldagi - ja ilmselt sellepärast ei ütlegi", seda olen ka.
Aga seda, et oo, kui...
... kui mu isa sõidab maalt linna, noh, "niisama", sest ta ei taha sellest suurt numbrit teha, kuid ma ju tegelikult saan aru, et sellepärast, et ta ei taha mu tütrele uute papude kinkimisega paari päeva oodata...
... kui tütar paneb need jalga ja, kuigi ta vanaisale vist "Aitäh!" ei märganudki öelda, on ta uute papude üle nii rõõmus, et ajab need jalga ja jookseb õue möllama ja kui isa vaatab seda läbi akna ja sellest talle täiesti piisab - nii tänuks kui sõidupõhjuseks...
... kui üks metsikute ja metsikult siniste silmadega mees ütleb madalal bassihäälel, et hmm, sõpradega väljas õllejoomise asemel ta tõesti tahaks pigem lihtsalt minuga koos kodus olla...
... kui mu imeline laps vastab kohvikus vereproovi autasuks kõige ägedamate koogitükkide pakkumise peale, et ta koogisöömise asemel tahab hoopis niisama natuke minu kaisus olla...
... kui ma saan teise imelise lapse käest tatist nõretava beebimusi otse ninale (mis on tatist nõretamise jaoks täiesti adekvaatne koht...
... kui kõik need päikeselised ja merelised ja tuulised ja tulesed hetked kokku lugeda ning naerda samas natuke enda üle, et oh, kuivõrd mu tavalist säravakarvalist asendit veelgi enam õnnestavad segaselt ilusad, metsikud, intelligentsed, julged ja head ja minust kergemal või raskemal määral sisse võetud mehed /kui nüüd natuke üldistada, aga see käib naiste kohta ilmselt ka :) /...
... kui vana hea võitluskaaslane ja asjalik kirjastaja ütleb, et muuseas, see edetabeli esimene 20, kuhu kuulumine mind sügavalt rõõmustas, oli tähestiku järjekorras pandud, et puhtstatistiliselt. Võttes. Oli. Minu. Oma. Esimene... ja ma saan seda sõgedat rõõmu jagada lähedaste inimestega ilma selleta, et saaksin karistada rõõmu jagamise eest... (ei ole uhkustamine, ei ole, on rõõmu jagamine hoopis ja seekord lausa sõgeda rõõmu jagamine, sest läbi aegade esimene? nagu, päriselt? jaaaa, statistiliselt, jaaa, piiratud valimi piirides, jaaa... aga... noh... faktiliselt... ooo :) )
siis... tahaks ikkagi veel lisada, et aitäh, universum, tõeliselt hea töö!
PS: seda ma olen tegelikult ka juba öelnud. Nice.
Aga seda, et oo, kui...
... kui mu isa sõidab maalt linna, noh, "niisama", sest ta ei taha sellest suurt numbrit teha, kuid ma ju tegelikult saan aru, et sellepärast, et ta ei taha mu tütrele uute papude kinkimisega paari päeva oodata...
... kui tütar paneb need jalga ja, kuigi ta vanaisale vist "Aitäh!" ei märganudki öelda, on ta uute papude üle nii rõõmus, et ajab need jalga ja jookseb õue möllama ja kui isa vaatab seda läbi akna ja sellest talle täiesti piisab - nii tänuks kui sõidupõhjuseks...
... kui üks metsikute ja metsikult siniste silmadega mees ütleb madalal bassihäälel, et hmm, sõpradega väljas õllejoomise asemel ta tõesti tahaks pigem lihtsalt minuga koos kodus olla...
... kui mu imeline laps vastab kohvikus vereproovi autasuks kõige ägedamate koogitükkide pakkumise peale, et ta koogisöömise asemel tahab hoopis niisama natuke minu kaisus olla...
... kui ma saan teise imelise lapse käest tatist nõretava beebimusi otse ninale (mis on tatist nõretamise jaoks täiesti adekvaatne koht...
... kui kõik need päikeselised ja merelised ja tuulised ja tulesed hetked kokku lugeda ning naerda samas natuke enda üle, et oh, kuivõrd mu tavalist säravakarvalist asendit veelgi enam õnnestavad segaselt ilusad, metsikud, intelligentsed, julged ja head ja minust kergemal või raskemal määral sisse võetud mehed /kui nüüd natuke üldistada, aga see käib naiste kohta ilmselt ka :) /...
... kui vana hea võitluskaaslane ja asjalik kirjastaja ütleb, et muuseas, see edetabeli esimene 20, kuhu kuulumine mind sügavalt rõõmustas, oli tähestiku järjekorras pandud, et puhtstatistiliselt. Võttes. Oli. Minu. Oma. Esimene... ja ma saan seda sõgedat rõõmu jagada lähedaste inimestega ilma selleta, et saaksin karistada rõõmu jagamise eest... (ei ole uhkustamine, ei ole, on rõõmu jagamine hoopis ja seekord lausa sõgeda rõõmu jagamine, sest läbi aegade esimene? nagu, päriselt? jaaaa, statistiliselt, jaaa, piiratud valimi piirides, jaaa... aga... noh... faktiliselt... ooo :) )
siis... tahaks ikkagi veel lisada, et aitäh, universum, tõeliselt hea töö!
PS: seda ma olen tegelikult ka juba öelnud. Nice.
Monday, July 31, 2017
Heas mõttes küllastunud
Kolmepäevane mängulaager väga heade sõpradega, küllusliku toitlustusega, kergelt doseeritud tinapanekuga ja üha jaburamaksmuutuvate naljadega on õnnestavalt kurnav. Ilmselt mängisid oma rolli ka lõpuks ometi suviseks hakanud päike ja rannaskäigud ning ootamatult külla tulnud kallis/oluline/eriline inimene. Ja ka see, et mäng muutus süvitsi sisse elades nauditavalt tõeliseks - kuigi nauditavat polnud tegelaste käekäigus seal mängus muidugi suurt midagi. Või siis oli oma osa kurnatusest ka selles, et kogu see aeg oli mängutegelastel vihm, külm, tagumik paljas, kuid see-eest pekid kuninglikult leekides, mida kõlbab väga hästi iseloomustama vangi hüüatus vangivalvurile: "Kui sa mind lööd, siis ma vastu ei hakka!". Oli jah parajalt ärakeeranud olukord, nagu öeldud, õigemini - ärakeeranud olukordade paraad, peast kinni hoidmise, ninastpurskava naeru ja jaburate mõtete festival.
Järgmisel päeval oli nii heas mõttes kurnatud olla, et pikka aega pole saanud. Isegi peale kolme väga õnnestunud S-i kombinatsiooni ei pruugi alati sellist totaalselt läbitöödeldud tunnet olla.
Nii et kui kunagi peaks kaua aega kuival olema, siis on vähemalt teada, et õndsalt naeratava ja totaalselt läbitõmmatud rahuloluseisundi saab ka väga hea mängusessiooniga kätte. Mõte, mida mustadeks päevadeks kõrvale panna.
Järgmisel päeval oli nii heas mõttes kurnatud olla, et pikka aega pole saanud. Isegi peale kolme väga õnnestunud S-i kombinatsiooni ei pruugi alati sellist totaalselt läbitöödeldud tunnet olla.
Nii et kui kunagi peaks kaua aega kuival olema, siis on vähemalt teada, et õndsalt naeratava ja totaalselt läbitõmmatud rahuloluseisundi saab ka väga hea mängusessiooniga kätte. Mõte, mida mustadeks päevadeks kõrvale panna.
Tuesday, July 4, 2017
Kummal on valusam
Keegi ütles, et lihtne on niiviisi pidevalt rõõmsameelne olla, kui elus midagi hullu juhtunud ei ole.
Veider mõte. Muidugi on tal raske, saan sellest täiesti aru, elus on vahepeal väga raskeid ja keerulisi asju ning mõnikord kipub see "vahepeal" liiga pikaks venima. Saan aru, liigagi hästi ja ma ei pisenda sugugi tema läbielamisi. Aga see, et ma olen üldiselt rõõmsameelne, sest (sest järelikult) on mul elus kõik hästi olnud, on nii veider eeldus. Huvitav, miks ta arvab, et kui mu emotsionaalne tasakaal on enamvähem õnneliku skaalas koguaeg, energilisest ja optimistlikust halvimal juhul veidi üllatunu ja väsinuni, kuid õnnelikuni sellest hoolimata, tähendab see automaagiliselt, et ilmselgelt ei ole ma elus eriti midagi hullu läbi elama pidanud?
Nojah, ta ju ei tunne mind hästi, see oli kõigest selline pealiskaudne pisiloba.
Aga. See eeldus siiski häirib mind pisut, sest kuigi jah, ma olen kõigest lõpuks läbi ja üle tulnud, noh... heh... jah. Ei hakka mina oma lahinguhaavade sügavust ja pikkust turuplatsil lahkama, aga väikesed ei ole nad sellest hoolimata. Jah, ma taastun kergesti ja mu meeleseisund on by default rõõmsameelses, aga kui süveneda, siis see on suuresti ka tänu mitmele üsna ulmelisele jamale, millest olen läbi tulnud. Kaks neist on potentsiaalselt permanentselt vigastavad, kolmas ka paras pikaajaline (veerand sajandit võiks juba pikaajaliseks nimetuda) ajupenetratsioon, aga ma lihtsalt ei vigastunud. Fast regen, läksin läbi, tulin välja, elasin üle, kasvatasin uued käed-jalad. Vigastumatuse üks oluline põhjus oli aga ka see, et oi, kuidas ma ei tahtnud õnnetu olla. Või noh, sealne põhjaskaala oli tuimusest (parimad hetked) emotsionaalse agooniani, kus lihtsalt nii kuradi võimatult valus oli olla, nagu oleks verilihal soolapütti topitud. Noh, nii, kergemal juhul kestis see mõistagi vaid kõigest mõne aasta jagu. Ilmselt on paljudel hullem, ilmselt on paljudel kergem, aga "mis mul viga õnnelik olla" poleks ma enda kohta küll ütelnud. Pigem naeran paljudele elujamadele lihtsalt näkku, sest, hei, mida on nad võrreldes sellega, mida ma samuti tean. Üks väike varblasepuuks ainult.
No ma saan aru, et kui parajasti endal hullult valutab, pole mahti märgata, et teised on ka elusad inimesed, olgu nad siis kasvõi rõõmsameelsed. Nii, et olgu ta sellega. Võinuksin ju talle öelda, et kuule, kui mina saan õnnelik olla, siis annab see pigem lootust, et sina saad ka. Aga kes olen mina teise inimese sisse nii sügavalt nägema või mõõtma, kummal on valusam. Või kummal on kergem või lihtsam.
/Mul on siis nüüd see tüüpilise tolerasti häda, et kui annan temale vabaduse olla täpselt temasugune, mitte mingi stereotüübi teadmatu esindaja, siis häirib mind, et ta mulle samaga ei vasta. (Kas ma saan üldse olla erinevuste suhtes tolerantne, kui ma ei tolereeri teiste õigust olla erinevalt minust ebatolerantne? Jaaa, ma tean, tolerantsi paradoks tuleb pisiskeemina niiviisi naljakalt otse näkku.)/
Aga, aga, aga... õienduseks võin lihtsalt väita, et minu meelest annab tema lähenemine väära tulemuse. Tean nii mitmeid rõõmsate silmadega inimesi, kelle selja taga on nii palju läbielatud jõhkrusi, et minu omadki tunduvad üpris väikestena. Oi kui rumal oleks nende elujaatavat hoiakut nähes nende mineviku üle nii pealiskaudselt otsustada. Kui mingi lähenemine annab selgesti ebatõese tulemuse, siis võiks see ju olla miskitpidi kriteerium seda kehvemaks pidada.
Veider mõte. Muidugi on tal raske, saan sellest täiesti aru, elus on vahepeal väga raskeid ja keerulisi asju ning mõnikord kipub see "vahepeal" liiga pikaks venima. Saan aru, liigagi hästi ja ma ei pisenda sugugi tema läbielamisi. Aga see, et ma olen üldiselt rõõmsameelne, sest (sest järelikult) on mul elus kõik hästi olnud, on nii veider eeldus. Huvitav, miks ta arvab, et kui mu emotsionaalne tasakaal on enamvähem õnneliku skaalas koguaeg, energilisest ja optimistlikust halvimal juhul veidi üllatunu ja väsinuni, kuid õnnelikuni sellest hoolimata, tähendab see automaagiliselt, et ilmselgelt ei ole ma elus eriti midagi hullu läbi elama pidanud?
Nojah, ta ju ei tunne mind hästi, see oli kõigest selline pealiskaudne pisiloba.
Aga. See eeldus siiski häirib mind pisut, sest kuigi jah, ma olen kõigest lõpuks läbi ja üle tulnud, noh... heh... jah. Ei hakka mina oma lahinguhaavade sügavust ja pikkust turuplatsil lahkama, aga väikesed ei ole nad sellest hoolimata. Jah, ma taastun kergesti ja mu meeleseisund on by default rõõmsameelses, aga kui süveneda, siis see on suuresti ka tänu mitmele üsna ulmelisele jamale, millest olen läbi tulnud. Kaks neist on potentsiaalselt permanentselt vigastavad, kolmas ka paras pikaajaline (veerand sajandit võiks juba pikaajaliseks nimetuda) ajupenetratsioon, aga ma lihtsalt ei vigastunud. Fast regen, läksin läbi, tulin välja, elasin üle, kasvatasin uued käed-jalad. Vigastumatuse üks oluline põhjus oli aga ka see, et oi, kuidas ma ei tahtnud õnnetu olla. Või noh, sealne põhjaskaala oli tuimusest (parimad hetked) emotsionaalse agooniani, kus lihtsalt nii kuradi võimatult valus oli olla, nagu oleks verilihal soolapütti topitud. Noh, nii, kergemal juhul kestis see mõistagi vaid kõigest mõne aasta jagu. Ilmselt on paljudel hullem, ilmselt on paljudel kergem, aga "mis mul viga õnnelik olla" poleks ma enda kohta küll ütelnud. Pigem naeran paljudele elujamadele lihtsalt näkku, sest, hei, mida on nad võrreldes sellega, mida ma samuti tean. Üks väike varblasepuuks ainult.
No ma saan aru, et kui parajasti endal hullult valutab, pole mahti märgata, et teised on ka elusad inimesed, olgu nad siis kasvõi rõõmsameelsed. Nii, et olgu ta sellega. Võinuksin ju talle öelda, et kuule, kui mina saan õnnelik olla, siis annab see pigem lootust, et sina saad ka. Aga kes olen mina teise inimese sisse nii sügavalt nägema või mõõtma, kummal on valusam. Või kummal on kergem või lihtsam.
/Mul on siis nüüd see tüüpilise tolerasti häda, et kui annan temale vabaduse olla täpselt temasugune, mitte mingi stereotüübi teadmatu esindaja, siis häirib mind, et ta mulle samaga ei vasta. (Kas ma saan üldse olla erinevuste suhtes tolerantne, kui ma ei tolereeri teiste õigust olla erinevalt minust ebatolerantne? Jaaa, ma tean, tolerantsi paradoks tuleb pisiskeemina niiviisi naljakalt otse näkku.)/
Aga, aga, aga... õienduseks võin lihtsalt väita, et minu meelest annab tema lähenemine väära tulemuse. Tean nii mitmeid rõõmsate silmadega inimesi, kelle selja taga on nii palju läbielatud jõhkrusi, et minu omadki tunduvad üpris väikestena. Oi kui rumal oleks nende elujaatavat hoiakut nähes nende mineviku üle nii pealiskaudselt otsustada. Kui mingi lähenemine annab selgesti ebatõese tulemuse, siis võiks see ju olla miskitpidi kriteerium seda kehvemaks pidada.
Subscribe to:
Posts (Atom)