Mõnikord ma igatsen võimalust

olla puhtalt keskendunud. Nii palju on neid, kes vajavad tükikest mu ajast ja tähelepanust, ning enamasti saan palju vastu ka, lihtsalt fookus läheb hajali.

Tore on olla ülbe värdjas

"Are you a bank loan? Because you have my interest!"

"Vabandage, kas ma olen tooliga eksinud ja siin on mingi poolearuliste paljunduspunkt või?"

Bwaaah, ma lihtsalt ei viitsi viisakas olla, kui keegi otse mu ajusse sellise ossiplahvatuse saadab. Guugeldame "3 aegade lamedamat külgelöömislauset" ja kanname nad ette kehva aksendiga inglise keeles, sest English on cool.

Ja sellega seoses kohe kaks punkti, kus ma kavatsengi uljalt ülbe värdjas olla, kui keegi natukenegi oma küünarnuki minu lauanurgale - või dekolteesse, nagu ülalmainitud juhul - toetada üritab. Jaa, on tõesti esinduslik DD, aga selle külge on ennast kahjuks kinnitanud kohutavalt õel iseloom ja puhas lust alamõõdulised isendid sõnadega seibideks võtta.

Ja üldse. Kui mul ehk lapsepõlves kunagi mingi hea kasvatus oligi, siis praeguseks on sellest alles jäänud ainult kahtluse vari võimaliku olemasolu kohta ja mitte midagi muud. Ma ei kavatsegi enesekindla ja lolli tölli vastu viisakas olla, aga ma teen seda akuutset mitteviisakust ütlemata malbelt ja nii sügava mõnuga, et selle mõningane ebaausus mind isegi ei häiri.

Kes ajas näpud jagajasse? Ise ajas... Niiiiii kaaaahjuuuu. No ja siis keegi pärast ütles, et kuule, jah, sa suudad sõnadega kõigil juhtmed nii kokku keevitada, et see on lihtsalt ebavõrdne võitlus, vaata, mis sa siis teed, kui tänaval mingi kambaga kokku satud ja on konkreetselt jõumäng.

Ptüi, pean tunnistama, et mul on äärmiselt hea meel, et minu enda näpud ei ole sellesse jagajasse sattunud, aga teisest küljest on ülbe värdjas olla ka selles punnseisus tõenäoliselt pigem abiks, kui seda õigesti teha.

See olukord näiteks, mis oli mulle endalegi üllatuseks -  kui tulin kahe eelpuberteetse tütrega kohvikust nende kontserdi auks jäätist söömast, ning pimedal tänaval kakerdas otse meie tee peal ees kamp ennast seksikaks joonud ebamääraseid kolmekümnendates meesolevusi. Mu piigad kõndisid neist ettevaatlikult kaugemal, vanalinna munakivisel autoteel, aga mina - kontsade tõttu mõistlik valik - jätkasin sellel kahe plaadi laiusel kõnniteeribal, kuigi mingid töllid seal juba varakult aktiveerusid ja hakkasid ajama seda iiveldamaajavat..:"Nnnnooomizzznniiikenanäjjuuuuuziinnüüdnõnnaviiiizzzziüksjjii...."

Nojah, ma olen pikka kasvu ja kindlasti mitte väike habras näjju, ja kuna mu kiiluvees kõndis just täpselt kaks sellist hapravõitu tegelast, siis marssisin sama pika ja jõulise sammuga otse edasi, otse neist kuraditest LÄBI, ja kui see töll mulle lausa ette astus, et mu teed tõkestada, siis pool meetrit enne temani jõudmist ma lihtsalt möiratasin rinnapõhjast talle otse näkku nagu tige emalõvi. Mul ei olnud kahtlust ka, et see vend lendab mul tee pealt eest, mul ei olnud mitte mingit pidurit peal - ja ma lihtsalt läksin temast niiviisi läbi, et ma isegi ei puudutanud teda. Mu ümber oli umbes 70 sentimeetri laiune absoluutse veendumuse puutumatu väli.

Sel hetkel ma tundsin päriselt, misasi on toores alfajõud. Ma olin täiesti veendunud, et mitte ükski neist ei julge mind puudutada ja et sellest mehest ei ole hetkeks ka mulle tõkestajat. Ning see, et ta üldse julges minu suunas midagi nii nõmedat teha, äratas selle brutaalse alfa niimoodi üles, et tänaval nagu muuseas lõvihäält teha tundus täiesti loogiline samm.

Pärast ei suutnud plikad ära imetleda, et oooh, ema, sa läksid niisuguse sammuga, ja kui sa seda häält tegid, siis ta ehmatas niiviisi ära, et ta lihtsalt lendas istukile, täitsa pael, KUIDAS sa seda tegid, nii äge!!

Ma ei teagi, kuidas, tore on olla ülbe värdjas, sellest on mõnikord väga kasu - ja enamasti on vähemalt lõbus, kui töll-erdama tullakse.

Ei ole kunagi päris suur

Ma mäletan nii hästi, mis tunne oli keldrisse peitu pugeda ja seal "Suure karu poegasid" lugeda, kuni koolipäev läbi saab. Veidike hirmul, sest alati võis see räige popitegemine välja tulla, aga samal ajal oli see veidralt lõhnav betoonist koobastik üleni tuttav, turvaline ja oma, ma võisin esimese võtmekeeramise heli peale kaduda kiirelt ja osavalt nagu sisalik kivi alla, teades, et mind ei leita.

Oh, ma olin nii tulinoor, nii osav, nii kaval, nii uskumatult üksildane.

Praegu on mul vähemalt oma kari ja usk sellesse, et ma võin olla ka mitteüksildane, kui ma tahan - ja tihti ma tahan.

Praegu on üksildus täiesti vabatahtlik ja alati, kui on, on see mu enese valik. Mõnikord ebateadlik, aga, nagu öeldud, mõistus aitab tunda, seega jõuan tihtipeale iseenesele üsna kiirelt jälile, kui üritan end ära petta. Tõsi ta on, üksildus on mu jaoks harjumuspärane pelgupaik, nagu sisalik kivi alla, aga õnneks märkan end sel hetkel ja jõuan hõigata, et ou, tegelt, sa ei pea, sa... sa tahad! Ise.

Ja peale sellist tagantjärgihõiget on kogu traagika naeruväärne.

Veider aga jah, mõnikord ma olen (harjunud olema/ tahan olla) üksildane.

Aitäh, sa olid uskumatult kena mu vastu. Ma ei oodanud seda, sest - hunt/isetugev/üksildane/pealiskaudne.

Aga see oli nii tore. Ma olen hämmastunud.

Mõistus aitab tunda

See, et kehv enesetunne mõtlemisele mõjub, on vana tõde, aga parajasti mõjutatud mõtlemine on omadega natuke liiga lömmis, et ennast iga tobeduse pealt kõrvalt vaadata ja leida, et ootoot, tegelikult ei ole ma praegu vist kõige adekvaatsem. Ja kuna ma olen nagunii tavapärasest kiiremini taastuv, ja elu suhtes sügavalt optimistlikult oportunistlik, siis seda vähem kipun ma ennast nõrkolemises kahtlustama.

Aga kui tobedused tihenevad, siis õnneks on nii palju mõistust, et ühel hetkel endale õige diagnoos panna ja võtta sisse see parim ravum: elunautiv aeg iseendale, kõik need asjad, mis hinge toidavad, aga milleks ei ole tihti... aega. Aeg maha. Aeglaselt.

Aeg.

Aeg märgata, kui jaburalt õnnelik ma olen elusolemise ja valdava enamuse suur- ja pisiasjade üle, millest see koosneb. Päikesepaiste üle. Kevade, värske õhu, vaikselt ärkava metsa üle.

Oma uue vibu üle näiteks. Rõõmsate silmade pilgu ja muretu naeru üle. Haldjaplahvatuse üle, muude argisemate asjade vahelduseks.

Selle üle, et mul on nii palju tähtsaid ja lähedasi inimesi, ning et lisaks neile on maailmas veel nii pagana palju põnevaid ja huvitavaid inimesi, et see virn (heh) ei saa iialgi otsa. Võingi vabalt olla uudishimutraktor ja vikerkaarevärviline vahukoor, milles sellega ringi rallida, ei saa mitte. kunagi. otsa.

Selleks, et oma imelise elu üle sõgedalt rõõmustada, on vaja vahetevahel natuke aega võtta.

Naljakas, et tegelikult ma ju naudin neid kõiki asju ka, mis selle aja muidu ära võtavad, muidu ma neid ju ei teeks. Sest, nagu öeldud, imeline elu, mille üle sõgedalt rõõmustada. Mul on uskumatult äge töö, KÕIK inimesed, kellega koos töötan, on eranditult ägedad, ma aegajalt ise ka ei usu, kui käest asjad vahepeal lähevad. Iga päev on puhas lust tööle minna. Koju tulles tabab mind iga kord sügav hämmastus selle üle, kui eriliselt toredad mu lapsed on.

Ja lisaks olen ma hoitud. Väga hoitud.

See, et ma aegajalt väsin ja nõrken sellest hoolimata, näitab lihtsalt seda, et... vajan aega.

Õnneks on lisaks kõigele sellele vahukoorele ka piisavalt mõistust, et see aitaks ennast paremini tunda. Ja tihti on nii, et ma olen sõgedalt õnnelik ka siis, kui ma olen väsinud, lihtsalt lähen kiiremini lössi. Või, nagu üks lahedalt säravate silmadega inimene paraku väga tabavalt ütles - olen nagu märg kass.

Kassid õnneks on vedrudest ja õnnelikust jultumusest tehtud, ka siis kui nad aegajalt natuke rääbised on. Mäu!

Vaimse väsimuse periood vist

Mõnikord on vaimne väsimus nii suur, et sõnad ei anna kätte. Eile õhtul oli naljakas kogemus, kus isegi enamvähem korralikult vormistatud lausete asemel suutsin endast välja pressida lihtsalt mingi napilt seostuvate sõnade pilve. Kõigil oli naljakas, mul endal nats ka. (Näib, et enese üle naermise võime jääb alles ka siis, kui enam eriti täpselt ei artikuleeri.)

Ja siis sellise poolprofesionaalse enesepsühhoanalüütikuna tuvastan kergesti ära, et viimasel ajal käib kass peal nii tihedasti, et tegu võiks olla süveneva kevadväsimusega.

"Siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi." Rida, mis mulle "Tõrksa taltsutamisest" mingil põhjusel pikaks ajaks ennast mällu keevitas.

See, kui valdavalt kõik ümbritsev tundub nõme, on väga selge indikatsioon, et minu enesega on midagi lahti.

Õnneks on sõbrad, ja õnneks... õnneks on maailm veidralt ilus paik, mistõttu peab lihtsalt seda hädiseksmuutunud iseennast otsustavalt turgutama. Nii toredate inimeste kui ilusate hetkedega. Ma isegi ei välista vitamiine ja ohjeldamatut loodusesviibimist.

Ja õnneks-õnneks toideti mu hinge mitme vahukooretordiga, minust oleks lihtsalt tobe-jonnakas oma "õõõh, ma olen nii hädine ja väsinud ja üüüksik..." joru jätkata, kui selgesti see pole tõsi.

Kuidas mitte olla tuim ja samal ajal mitte liiga loll?

Keeruline. Kuidas olla nii, et sisemine tunne oleks rahul, aga samal ajal ei läheks mõistuse, loogika ja õiglusmeelega vastuollu? Mu 12-aastane laps andis head nõu: mõtle läbi, selgita inimestele ja argumenteeri. Arutelus võib leida õige lahenduse. Mõistlik laps. Sest selleks, et argumenteerimisega hakkama saada, tuleb tõepoolest alustada argumentide läbimõtlemisest, ja sellest on alati abi. Puhastada muda alt päris asjad välja. Vaadata neile otsa ja püüda neid teistele selgitada, et ise paremini aru saada.

Lihtsalt, tunnetel on nii palju kihte. Hullem veel, mõistusel on neid rohkemgi, intelligentse inimesena võin veenvalt argumenteerida ükskõik mis seisukoha kaitseks. Naljakas lugu on see, et kuigi tunded on toredad ja põnevad ja tihtipeale ütleb intuitsioon ära õige asja, siis tunded on minu jaoks rohkem nagu rahutu tuul ja torm, virr-varr, mis tihti käib üle võlli ja, jaaa, teeb elu kirkamaks ja värvilisemaks, aga selle peale ei või kindel olla. Just selle üle võlli käimise pärast.

Sellises olukorras tulebki vast oodata tuule raugemist, et mõistusega tormisele veele jääkiht peale lasta ja siis vaadata, kuhumaani liuväli ulatub. Kas ta ikka kannab.

Hoopis ühe teise asjaga seoses: üks mu sõber soovis mulle suvalistel asjaoludel tavapärase head aega asemel "head mängu!"

Oi, kui täppi see läks. Mäng on ütlemata vahva, muidugi, ja hea mäng on veel parem, ilmselgesti. Lihtsalt-lihtsalt, kuidas teha nii, et mängu toredus liiga kaugele üle võlli ei lööks ja et mõistuse külm jääkaas oleks alati võtta?

Või siis võibolla ongi ja see, et mul on mängu järelnähud, tunnete tasanemise valud enne jääkaant, ongi lihtsalt paratamatu. Nagu emotsionaalne pohmell.

(Oi, kuidas ma ikka oskan teha erilisi lollusi, kui mõistus korraks kohvipausi võtab... Või on siis keskmisest kõrgem intellekt välja arenenudki just sellise nutika enesesäilitusmehhanismina just seepärast, et tüüne ja sileda jääkaanega on vaja katta keskmisest suuremaid lollusi? Või-või-või on mul just sellepärast paindlikum ja loovam taippulikkus, et jäätada tuleb aegajalt ikka ulmelisi lainemonstrumeid, mis ei olegi ka lõppfaasis tüüned, vaid hoopis sellised hetkesse tardunud erakordsed kobrutised, ning selleks, et nende toimimisest aru saada, tuleb neid jäätada eriti külmalt ja kliinilise täpsusega.)

Mulle meeldib olla mina, aga see ei ole kõige lihtsam. Lõbus aga see-eest üksjagu. Igav ei ole. Õnneks on vähemalt see, et see emotsionaalne jääknäht, kergelt äravaevatud märtsikassi sissepoolesuunatud kräunumine, on minu jaoks teatud määral nauditav seisund. Selgesti kirgastatud elusolek, kuigi kaugeltki mitte mugav. Kurnav, naljakas ja eneseirooniline samal ajal.

Asjakohane: "Miks sa oled nii segane mõnikord, kas sul on mingi ainepuudus või?"

Või teine mõte: "Kuidas sa võid olla nii külm, kui sa just äsja olid selline niutsuv pehmo?"

Teatud mõttes loogiline. Kui oled väga segane, siis ei saa olla loll, see oleks lihtsalt destruktiivne.

Head sõbrad toidavad hinge

... ja muinasjutumaailmad ka. Need tulevalgusel, muistse muusika ja iidse maailma jälgedega.

Ilus ja hea.

Natuke õllene, natuke võibolla liigagi, sest on nüansse, mida tahaksin mäletada veel kirkamini ja teravamalt.

Noore hundi väljakutsuv naeratus - jaaa, muidugi me mängime seda mängu, puhas lust. Aga see, kui selle peale saunas põlevisilmi justnagu muuhulgas... tuleb ausalt tunnistada, et niuts, jah, olgu kuidas on, aga see argument on brutaalselt sinu kasuks ja oi ma ei või, kuidas see mõjub.

Ja tegelikult, hei, las ma naeran su üle, las ma irvitan sulle näkku just täpselt sama ülbete silmadega ja jaa, muidugi ma kasutan kõiki võtteid, ja mängin nuppe maha nagu karistamatu kaabakas, sest ma samas siiralt ja südamest austan seda tõelist sõdalast, kes su sees elab, sest ma suudan teda näha ja saan temast natuke aru.

Ilus puudutus.