Vastutuse võtmisest

Kirjutasin kunagi, kuidas mind hämmastas ca 30-aastane mees, kes täiesti tema enda mõjuvaldkonda kuuluva asja ebaõnnestumises kirglikult süüdistas oma ema, kes teda oli valesti kasvatanud. Minu jaoks tundus selge tegematajätmine kasvatuses olevat vast ainult selles, et mees sellise mõtte peale üldse tulla võis, kui tegelikult sõltus tulemus ikka 100% temast endast. Oleks võinud pea persest välja tõmmata ja ise vastutus võtta, aga ei, parem oli ikka vinguda, et kus tema oli kõik õigesti teinud, küll aga, vaat... tema ema...

Kahju küll, -100 seksikuse punkti, ja, mis veelgi tähtsam, niiviisi jaanalinnu viisil pead pehmesse kohta peites ei tekkinud võimalustki õppimiseks. Ok, jah, võtan vastutuse - NII valus on tunnistada, et ise kukkusin läbi. Mitte mu ema, sõbrad, sugulased, kõrvalseisjad, kuri siga, paha tuul, vaid ise. Aga helde jumal küll, ainult niiviisi on võimalik olukorda muuta ja mõelda, mida ma ISE võiksin järgmine kord teistmoodi teha, et asi õnnestuks. Teiste süüdistamine ei muuda mugavas status quo-s midagi: ei olegi midagi muuta ju, sest ise tegin ju kõik õigesti - järelikult mina ei peagi midagi muutma, NEMAD peavad, nad lihtsalt on nii pahad ja ei taha mingil põhjusel  muutuda, ei tea miks.

Misasja nagu?

Lasteaed, ma ütlen.

Aga noh, see on nii üldlevinud häda. Oma lapsi vaadates näen, kuidas nii kergesti lükatakse ette mingi muu põhjus/keegi teine, kui see et "jah, mina, minul läks untsu". Või, mis veelgi enam, mu lugupeetud ema, kellel on taevani kiirgavaid omadusi mitmes vallas, on selles "jep, minul läks valesti" asjas ikka täielik algaja. Ta võib sellest tõenäoliselt arugi saada, aga enne jäätub põrgu saunalava, kui ta seda vabatahtlikult tunnistab. (Ilmselt ei suuda ta seda selle tõttu, et tema ema teda halvasti kasvatas, ta on lihtsalt ohver ja ei saagi seda enam muuta, sest tema ema, kellel oleks selle teooria järgi ainus võim asja parandada ja oma laps traumast vabastada, on ammu teises ilmas... (tilgun irooniast)).

Ma saan aru, et vanima lapsena ja üldse peast iseseisvana juba 13-ndast eluaastast alates on minul teatud eelkalduvus vastutust võtta. Ja ma tean ka, et sellega liialdades ning vastutust võttes rohkemate asjade eest, kui vaja on, võib ennast ka täiesti valesse kohta mõelda. Kõike peab tarvitama mõistlikult ja tasakaalustatult, enesestmõistetav ju.

Aga-aga... nüüd ma kohtusin ühe eriti peast sooja variandiga, mis vähemalt näiliselt sidus need mõlemad, mistõttu minu aukartus intelligentsete egotsentrikute ees muidugi süvenes. Arukad tõprad, suudavad näiliselt täiesti artikuleeritud lausetega ära põhjeldada baas-fuck-upi. Alles siis, kui lausete taha vaatama hakkad ja tähendusi kõrvuti paned, saad aru, et - ikka sama lapsik ämber, lihtsalt intelligentsemalt sõnastatud. Antud sõnastus oli siis umbes selline: "No mina võtan ALATI vastutuse ja hoolitsen oma ettevõttes kõigi eest, ma teen nii palju /-/ ja nii palju /-/, annan endast absoluutselt kõik, ja siis NEMAD /-/ ja ei hinda /-/ ja ei saa üldse aru ja... /-/ ja on mu läbipõlemises süüdi."

Halleluuja!! Muidugi sa võtad siin kohe nii ilmselgesti ise oma läbipõlemise eest vastutuse, jee.

Kusjuures, ma ei taha üldse väita seda, et aegajalt ei võikski keegi teine olla totaalselt süüdi - ja see on ka ok. Seda lihtsalt juhtub palju vähem kui inimesed väidavad. (Siinkohal tahab loogiline olend minus täpsustada, et  ma ei räägi praegu üldse olukordadest, kus inimene ei saa vastutust võtta, sest on liiga laps või liiga vana, vastutuse võtmist häirivalt haige või lihtsalt kinniteibitud. Ma räägin tervetest täiskasvanutest ja igapäevaelulistest tavaprobleemidest, mitte sarimõrvarist või lapsevägistajast.)

Jah, aegajalt ongi teine süüdi, olgu siis tahtlikult või tahtmatult - see on okei, nii elu käibki. See on tema tegu ja tema vastutus. Aga sinu vastutus on see, mida sa selle peale teed. Ta kas saab oma veast aru või ei saa, see on juba tema teha. Sina ei saa teda isegi sundida viga mõistma, maksimaalne, mida sa teha saad, on püüda seda seletada. Aga sinu reaktsioon on täiesti 100% sinu otsus ja vastutus. Näiteks - kui oled juhtunut analüüsinud ja aru saanud, et näe, teine oligi süüdi, siis on sinu otsustada, mida sa sellest õpid ja mida selle vältimiseks teed. Näiteks suhtled temaga mingil teisel viisil või lihtsalt vähem. Või üldse mitte.

Laps jonnis nii, et silme eest läks mustaks ja nii sa teda sakutasidki? Laps oli selles süüdi? Pff... Oli ikka või?

Mees lõi ja sa andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja... Tema vastutab löömise eest, aga kas ka andeksandmise eest? Sest ta ju palub nii veenvalt??  (Jah, ma tean perevägivalla komplitseeritust ja teoorias ka seda, kuidas see vaimselt lammutab, aga minu lugupidamine kuulub neile, kes otsustavad vastu hakata, mitte ei jää ohvriteks. Perevägivalla praktiline on mu kogemus õnneks ainult selline, et mind on löödud - ainult ühe korra. Tema vastutas selle löögi eest, mina vastutasin selle eest, et see jäi viimaseks, mis siis, et "see oli ainult kerge laks" või "ma nagu ise tõukasin teda, mis siis, et kogemata, aga ikkagi", või et "tegelikult on ta nii leebe inimene." See suhe sai sel hetkel pöördumatult läbi.)

Ema kasvatas traumeerivalt... Võibki tõsi olla. Kurat, sa oled täiskasvanu, võta midagi ette sellega siis, ära kasuta seda kui pidevat põhjendust oma ebaõnnestumistele.

Sel põhjusel ma muutungi kohutavalt skeptiliseks, kui näen mingit mustrit, kus TEISED on süüdi. No näiteks inimene, kes kaotab pidevalt töökohti, sest teised on pahad. Või inimene, kelle suhted ebaõnnestuvad, sest (wait for it...) partnerid on pahad! (Mhmh, jah, selles küsimuses näitab 3 näppu mu enda suunas, aga miks te arvate, et ma alati ainult teiste pealt õpin? ;) ).

Kokkuvõtteks, aegajalt ongi vastutus kellelgi teisel, aga kui "maailm on halb ja inimesed nii pahad" muutub mustriks, siis on äärmise tõenäosusega viga hoopis vingujas endas.

Hilisõhtused vestlused veini toel

Tegelikult ei ole vaja psüühikat mõjutavaid substantse selleks, et ennast avada, jõuda põhjapanevate järeldusteni, või vaielda-vaielda-vaielda, nii et maailm muutub ja taeva värvid vahelduvad, või vähemalt see tundub nii, aga säänsed substantsid aitavad kaasa. Seega, mõtted, mis vajavad mahamärkimist selleks, et nende kallal töötada:

Alandlikkus ja enese väärtuse kaubamärgi kaitse - kuidas leida sellist tasakaalu, mis on konstruktiivne ja samal ajal õiglane? Viited elule: "Kas su hinge ikkagi ei torgi, kui sa ei saa tunnustust oma idee eest?"; "Ma läksin sealt ära, sest ma pidin kulutama rohkem aega sellele, et promoda oma töö väärtust, kui sellele, mida ma tegelikult tegin." "Mul on õppejõu mõtlemine - kui mu õpilane õnnestub, on see tema edu, hoolimata sellest, et mina võisin olla selle taga." "Ma siiski vajan, et keegi teaks, et ma olen selle taga", "kuule, kui see oli sinu idee, siis mingist hetkest alates on see juba autoriõiguse all".

Absoluutse enesekindluse saavutamine on võimalik ka siis, kui selles sisaldub suur hulk ebakindlust, sest intelligentse inimesena ma tean, et mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, kui vähe ma tean. Kui ma oleksin eneses absoluutselt kindel, oleksin ma lihtsalt rumal, mistõttu mu ebakindlus toidab mu enesekindust: see. on. normaalne. Kui ma poleks ebakindel, ei saaks ma olla eneses kindel.

Armumine on elu paratamatus, põhikunst on selles, kuidas seda meisterlikult sublimeerida. Teatud mõttes polüamoorse olevuse kohandumine monoamoorse maailmaga, puhas praktilisus kõiki plusse ja miinuseid arvestades. Liiati - kas see on mingi loobumine, kui ma tean, milline tuumakütus see mu mootoritele on? Mul ei ole sellesse silmini sisse hüpates midagi kaotada, seetõttu pole tegemist riskiga. See lihtsalt on sisemine salarelv, mis jah tekitab sisemist ärevust, aga ma oskan seda loovatel viisidel ära kasutada. Väga veider enesesäilitusmehhansim, aga kes on kord näinud selle kütuse toimimistõhusust, ei saaks ealeski kahelda selle meetodi praktilisuses.

Ja eelkõige oleme me siin kuratlikult praktilised, töödeldes unistused ja pöörase kujutlusvõime lihtsalt... energiaks. Mis toidaks paremini?

20 aastat hiljem on nii palju parem

Sattusin sõprade ja perega koos külastama kohta, kus käisin viimati 22 aastat tagasi. Lausa veider, kui vähe seal muutunud oli - mingid väikesed detailid, mida ma muidugi ammugi reaalselt meeles ei pidanud, tulid korraga nii tuttavad ette. Jah, jep, nad olid täpselt samasugused 22 aastat tagasi. Aga mina ise... sellevõrra selgemini sain aru, kui palju ma ise olen muutunud. Samahästi võinuks see 20ne aasta tagune mina olla mingi poolvõõras inimene, no nägu olen näinud, mõned sõnad juttu ka rääkinud, aga ega tegelikult ei tunne.

Ja samas ikkagi, muidugi, see olin mina, muidugi ma mäletan häirivalt palju. Midagi on kindlasti sama, aga ma olen hoopis teine mina praegu.

Ja inimesed, kes mind ümbritsevad, on toonasega võrreldes hoopis teistsugused: sügavalt kallid, lähedased, ägedad ja turvalised. Sellised, kelle seltskonnas võin vabalt lollusi teha, sellest ei juhtu hullu midagi. Isegi tropp võib olla ilma sidet katkestamata.

See mina, kelle varjuga ma täna kohtusin, oli terav, rabe, ebamäärane ja kohutavalt ebakindel. Metslane, jah. See tüüp, kes mind tol õhtul katki teha püüdis, ja kes tõesti-tõesti suutiski mu armumisest haavatavaksmuutunud (ojee, niigi meeletult haavatavat) hinge piinata mind teadlikult ignoreerides ja seda kaunist siresäärset piigat piirates, ei hoolinud minust ju päriselt õigesti üldse. Kuidas saab päriselt hoolida, kui selleks, et kedagi "pehmeks teha", talle kõigepealt haiget tehakse? Aga mingite ebakindlate alaealiste maailmas see vist kuidagi käiski nii.

Mul on vähemalt hea meel, et kuigi ma sain kogu selle vastiku murdmistaktikaga kuninglikult pihta, saatasin ta ma lõpuks, kui ma oleksin pidanud olema pehme nagu kelgunöör, sama kuninglikult kuradile, jõin ära viis energiajooki ja tantsisin hommikuni. "Tantsi ära oma valu". Mitte, et see õnnestus, sest valus oli ikka, aga ma ei läinud vähemalt ametlikult katki, haa. Jah, mhmh, selles ylbes metslases olin ma juba siis enamvähem mina, vähemalt niigi palju head.

Ja siis see teadmine, et need, kes tollal mu ümber olid, ei olnud niivõrd sõbrad, kui nad kõik tahtsid minult midagi saada. Kes tahtis lihtsalt, et oleks üheks õhtuks tore, kes arvas, et ta võiks mu endale saada, või et ma vähemalt ei tohiks suhelda kellegi teisega, kes tahtis, et ma pööraks talle tähelepanu, et kedagi kolmandat ärritada... Mingid ulmeliselt haiged pseudosuhtlused, milles ma otsisin midagi... iseennast? Päris asju? Päris sidemeid? Päris inimesi?

Kui võrrelda tolleaegset kurba ja üksildast segadust sellega, kui hea, lõbus, sõbralik ja hingetoitev praegu on, siis mul on enda ja maailma üle lihtsalt hea meel. Ma olen ka praegu natuke ebakindel ja natuke sõgedalt armunud, aga see tasakaalutus on äärmiselt teadlik ja nauditav, lihtsalt ärevus hinges, igavene avastamisrõõm, tegelikult on kõik nii hästi. Ja, mis vast kõige suurem muutus, ma absoluutselt usun endasse.

Iseenese varju oli väga huvitav kohata.

Kas üldse peaks olema parem, kui kõik on hea

Tabasin täna ennast naljakalt mustrilt. Keegi kritiseeris mingit mu ettepanekut ja tegi seda natuke mööda, tundus, et ta ei saanud minust täpselt aru. Suhteliselt tühine töine kribukrabu, aga lihtsalt selline hetk. Ja selle asemel, et asuda oma mõtet selgitama, võtan ma sammu tagasi, kuulan ta ära, ja mõtlen korraga kolme asja:

1. miks ta just niimoodi mõtleb; 
2. hm, kui vaadelda seda mudelit, mida tema taust, eeldused ja mõtteviis pakub, ning võrrelda seda minu omaga, siis kumb on parem? Või saaks neid kahte kokku sulatades paremini?
3. ja huvitav, kuidas ma saaksin teine kord sellele inimesele oma mõtet paremini edasi anda, sest selgesti ei saanud ta minu mõttest õigesti aru.

Ehk siis valideerin korraga tema lähenemist asjadele üldse, tema mudelit enda mudeli vastu, ja oma kommunikatsiooniviisi.

Naljakas on, et ma ei taju seda kuidagi nii, et kes on targem või parem, või kelle mõte on targem või parem. Ilmselt pole mul mingit valutavat häda sellega, et peaks kuidagi võrdlema - või tõestama - või õigustama. See on lihtsalt selline huvitav, vaimset väljakutset pakkuv olukord. 

Võibolla natuke nõrk on see, et ma olen nii kuradi hiina viisakas, et jätan teisele tihti tema vaatevälja- ja mudeli, eriti kui mul on vabadus valida, kumba ma rakendan. Sest võiks ju võtta selle lisaaja ja peale teise ärakuulamist võiks ju öelda, mis tugevaid ja nõrku kohti ma näen, ja anda ka teisele tagasiside minu vaatenurgast. Selle jätan tihti tegemata, kuigi võiks. Minu jaoks on juba piisav, kui ma sain oma mõttele mingi täienduse, või otsustasin, et ei saanud, ja et  minu mudel on parem. Siis võtan selle "karastatud" valiku ja lähen sellega viisakalt naeratades edasi.

Teisalt, kui mind järjest valesti mõistetakse, ning see suruma hakkab, siis võib ka see kujuneda pikapeale painavaks. 

Proovin järgmine kord, kui ma ennast sellelt viisakalt kuulamiselt ja pärast vaikimiselt taban, et kuidas oleks sealt samm edasi minna ja plussid-miinused sõbralikult välja tuua. Ilmselt mingi asi, mida harjutada. Et oleks parem. Vist :)

Naeruväärselt luksuslik

Mu elu on kohati nii naljakalt hea, et ei usukski.

See, et suvekodus saab teha absoluutselt tõhusa tööpäeva, on tegelikult privileeg, mis on paljude jaoks kättesaamatu. Ja siis see, et ilm on ideaalne, täpselt paras. Ei ole liiga palav ega liiga külm. Isegi tuult ei ole üldse, kuigi meri on otse männilatvade taga, ning tavapäraselt kuulub tuul sealkandis "komplekti". Veel uskumatum, sääski ka ei ole.

Lihtsalt. Ongi. Täiuslik.

Külapoest jaburalt odava hinnaga saadud mõnusalt maitsev kalapihviga burger liivarannas, kohaliku õllepruuli kärtsakas punane taustaks.

Ja siis see rõõmus üllatus, et vesi oli üllatavalt soe - muuseas, just sellel hetkel, sest õhtupoole keeras tuul ära, nii et isegi meri hellitas mind ülemõistuse ja ülearu, tõi sooja vee õigeks ajaks õigesse kohta. Pehmelt kargesoojas merevees libisedes ja nina päikeses hoides naersin lihtsalt sellepärast, et - jaburalt õnnelik. Nii hea oli olla, et naerma ajas. See on nii minu koht, üdini oma. Ma saan sealt igast vaatest ja hingetõmbest nii palju väge ja sisemist rahu ja rõõmu juurde, et jätkub kauaks.

Ja see, et töölõuna ajal saab mõlemad lapsepõlvest armsad peakahüppamisekivid üle külastada, on jabur luksus.

See vaade õhtuselt rannalt oli luksus. Õhtu leebe soojus ja rahu

Pahur siil, kes meid pärast uudistama tuli, ning rannas nähtud nastik samuti. Ja siis see vaikuse ja siiraste sõnade vaba vaheldumine, suhtlemise üllatav lihtsus. Ahah, ma tean, sa tead ka. Sa tead ehk, et ma tean, ja ma tean, et sa tead. Lihtne sõbralik kulgemine. Elu on nii hästi.

Vahuvein maasikatega.

Mõnikord ma igatsen võimalust

olla puhtalt keskendunud. Nii palju on neid, kes vajavad tükikest mu ajast ja tähelepanust, ning enamasti saan palju vastu ka, lihtsalt fookus läheb hajali.

Tore on olla ülbe värdjas

"Are you a bank loan? Because you have my interest!"

"Vabandage, kas ma olen tooliga eksinud ja siin on mingi poolearuliste paljunduspunkt või?"

Bwaaah, ma lihtsalt ei viitsi viisakas olla, kui keegi otse mu ajusse sellise ossiplahvatuse saadab. Guugeldame "3 aegade lamedamat külgelöömislauset" ja kanname nad ette kehva aksendiga inglise keeles, sest English on cool.

Ja sellega seoses kohe kaks punkti, kus ma kavatsengi uljalt ülbe värdjas olla, kui keegi natukenegi oma küünarnuki minu lauanurgale - või dekolteesse, nagu ülalmainitud juhul - toetada üritab. Jaa, on tõesti esinduslik DD, aga selle külge on ennast kahjuks kinnitanud kohutavalt õel iseloom ja puhas lust alamõõdulised isendid sõnadega seibideks võtta.

Ja üldse. Kui mul ehk lapsepõlves kunagi mingi hea kasvatus oligi, siis praeguseks on sellest alles jäänud ainult kahtluse vari võimaliku olemasolu kohta ja mitte midagi muud. Ma ei kavatsegi enesekindla ja lolli tölli vastu viisakas olla, aga ma teen seda akuutset mitteviisakust ütlemata malbelt ja nii sügava mõnuga, et selle mõningane ebaausus mind isegi ei häiri.

Kes ajas näpud jagajasse? Ise ajas... Niiiiii kaaaahjuuuu. No ja siis keegi pärast ütles, et kuule, jah, sa suudad sõnadega kõigil juhtmed nii kokku keevitada, et see on lihtsalt ebavõrdne võitlus, vaata, mis sa siis teed, kui tänaval mingi kambaga kokku satud ja on konkreetselt jõumäng.

Ptüi, pean tunnistama, et mul on äärmiselt hea meel, et minu enda näpud ei ole sellesse jagajasse sattunud, aga teisest küljest on ülbe värdjas olla ka selles punnseisus tõenäoliselt pigem abiks, kui seda õigesti teha.

See olukord näiteks, mis oli mulle endalegi üllatuseks -  kui tulin kahe eelpuberteetse tütrega kohvikust nende kontserdi auks jäätist söömast, ning pimedal tänaval kakerdas otse meie tee peal ees kamp ennast seksikaks joonud ebamääraseid kolmekümnendates meesolevusi. Mu piigad kõndisid neist ettevaatlikult kaugemal, vanalinna munakivisel autoteel, aga mina - kontsade tõttu mõistlik valik - jätkasin sellel kahe plaadi laiusel kõnniteeribal, kuigi mingid töllid seal juba varakult aktiveerusid ja hakkasid ajama seda iiveldamaajavat..:"Nnnnooomizzznniiikenanäjjuuuuuziinnüüdnõnnaviiiizzzziüksjjii...."

Nojah, ma olen pikka kasvu ja kindlasti mitte väike habras näjju, ja kuna mu kiiluvees kõndis just täpselt kaks sellist hapravõitu tegelast, siis marssisin sama pika ja jõulise sammuga otse edasi, otse neist kuraditest LÄBI, ja kui see töll mulle lausa ette astus, et mu teed tõkestada, siis pool meetrit enne temani jõudmist ma lihtsalt möiratasin rinnapõhjast talle otse näkku nagu tige emalõvi. Mul ei olnud kahtlust ka, et see vend lendab mul tee pealt eest, mul ei olnud mitte mingit pidurit peal - ja ma lihtsalt läksin temast niiviisi läbi, et ma isegi ei puudutanud teda. Mu ümber oli umbes 70 sentimeetri laiune absoluutse veendumuse puutumatu väli.

Sel hetkel ma tundsin päriselt, misasi on toores alfajõud. Ma olin täiesti veendunud, et mitte ükski neist ei julge mind puudutada ja et sellest mehest ei ole hetkeks ka mulle tõkestajat. Ning see, et ta üldse julges minu suunas midagi nii nõmedat teha, äratas selle brutaalse alfa niimoodi üles, et tänaval nagu muuseas lõvihäält teha tundus täiesti loogiline samm.

Pärast ei suutnud plikad ära imetleda, et oooh, ema, sa läksid niisuguse sammuga, ja kui sa seda häält tegid, siis ta ehmatas niiviisi ära, et ta lihtsalt lendas istukile, täitsa pael, KUIDAS sa seda tegid, nii äge!!

Ma ei teagi, kuidas, tore on olla ülbe värdjas, sellest on mõnikord väga kasu - ja enamasti on vähemalt lõbus, kui töll-erdama tullakse.