Those who

 ... cannot learn from history are doomed to repeat it.

Kui ma avastan ennast kahjulikke mustreid kordamas, on siilile ka selge, et midagi jäi õppimata. 

Try again.

Fail again.
Fail better.

PS: aitäh, Santayana ja Beckett.

Kuna kärssava sabaga kassist pilti ei ole, ja...

 ... ma täiesti väljateenimatu malbuse tõttu selle tõprasoo vastu neid puuduva pildi saamiseks ka kuidagi servast süütama ei hakka, siis visualiseerin seda ideed millegi sarnasega. 

Õigemini, seda sarnast on... kaks. Kahe pildi vahepeal. Seega, ei midagi lihtsamat, sisesta need mõtted oma aju fotoshoppi, sega nad kokku ja tulemus on üllatavalt täpselt see, mida pole olemas (ehk see pilt suitseva sabaga kassist, mida mul lihtsalt identiteediküsimuse tõttu nii hädasti vaja on).

ja

Muuseas. Vaatasin neid filme uuesti ja kuigi krooniliselt ja häbiväärselt muidugi jah, Johnny Depp on aegajalt mu nõrk koht mitme nurga alt, leian ma ikkagi täiesti siiralt nii mitmes ta näoilmes enda mugavaima alter ego uuesti üles. Tats right. (Tervituseks kõigile neile, kes aegajalt karjatavad: izzand, K, sa oled peast mees. Noo...jaaa... keda see varem takistanud on?)

Märkasin ise ka, et hakkan ennast kordama

.. ja kui märkan, et hmm... nüüd paistab tõesti, et ma hakkan vägisi ära unustama, kui hästi kõik on, ning pean seda endale kordama, et ma lõpuks "ise tulen endale meelde", siis see on üldiselt selge diagnoos, et nüüd tuleb aeg maha võtta. 

Mida sai ka tehtud. Kõigi mõeldavate hedonistlike luksustega.

See on nii lihtne. Ja nii toimiv. 

Nüüd, jalad igasugusest sporditegemisest imelistest kohtadest hellad, pea värske õhuga läbi tuulutatud ja seitsmel viisil välja magatud, on kõik tüüne ja malbe. 

Ja nüüd ma päriselt tahan teada, mida sa teed, kuidas sul läheb, mis lööke varjab su ihutud tera, mis mõtteid varjab su ehitud pea, ja mis on selle meistri mõttes...

Mis teed, ah? :) 

Oot, peab faktidele otsa vaatama

 Suitseva sabaga kassil, kelle elu on pahatihti põrgulikult huvitav, kipub vahetevahel väsimus ja kosmosenukrus kallale tulema. 

"Kui väsind rõõmust, naerust, valgusest

Mind haarab kurbus, milles troost ja tabu...."

Siis aitab kõige paremini see, et võtta kruusitäis kõige paremat kohvi, kerida koivad diivani peal hubaselt teki alla, hingata sisse selle maagilise võlujoogi lõhna ja vaadata faktidele otsa. Jah, ma olen seda varem ka teinud. Küllap siis näitabki, et praegu, kui maailm on natuke sõgedaks läinud, on mul tavapärasest tihedamini vaja iseendale ka meelde tuletada, MIS seisus tegelikult asjad on. Pealegi kirjutan seda blogi peamiselt endale, kui sa seda lugema oled sattunud, siis oled teretulnud, aga ette hoiatatud, et teemade kordused on siin sellepärast, et mulle on praegusel hetkel oluline.

1. Kurat, ma naudin seda nukrust. Tõesti naudin. Nagu üks hämmastavalt andekas inimene jagas - rusuvalt pimeda ja vihmase sügise sügav sisemine ilu. 

2. See nukrus saab otsa täpselt siis, kui ma enam ei viitsi. Sest siis saab roheliste silmade hõõgudes karata diivanilt maha ja tantsida metsikut eluga rahul olemise tantsu "Nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem" saatel.

3. Mul on mu kari, need olulised ja lähedased inimesed, kellega meid seovad ja toetavad vastastikused, vaieldamatud, rahulikust üksteisemõistmisest ja lojaalsusest loodud sidemed. Tunnen, et olen mõistetud, väärtustatud ja hoitud. 

4. Mul on keegi, kes unustab mu vead juba järgmisel hetkel, kes tahab teha ja olla koos ja kes võtab jalutades ikka veel enesestmõistetavalt käest kinni ja kellega lihtsalt koos on lihtsalt kuradi hea.

5. Mul on jaburalt imelised lapsed. Targad, ilusad, andekad, hoolivad, julged, uhked, erilised. 

6. Mul on keegi, kes on alati olemas, kui ma tahan rääkida öö otsa ulmelistest lollustest.

7. Mul on pimedus, kes kirjutab mulle vastu, kui ma seda vajan.

8. Mul on keegi, kellest ilmajäämine paneb nukralt naeratama.

9. Mul on nii palju asju millele mõelda kerge valugrimassiga, et oeh, kui segane mõte see oli ja auts, kuidas saba kärssama läks, kui  ma napilt põgenedes pääsesin. Neid mälestusi ka ei vahetaks millegi vastu.

10. Mul on tööl ütlemata põnev. Natuke hirmutav, aga see ongi äge. 

11. Ma olen juba mõnemat aega sealmaal, kus raha ei ole mingi teema. See on vabastav.

12. Mul on keegi, kellest ilmajäämine täidab mind lisaks sügavale kurbusele vaikse imetlus- ja tänutundega kõige selle eest, mida me koos läbi elanud ja läbi arutanud oleme. Olen jäägitult tänulik, olen seda kogu senise elu olnud, ja olen ilmselt ülejäänud osa ka.

Ühesõnaga, kõik on nii sügavalt hästi. See võibolla ongi põhjus, miks ma tahaksin elada veel vähemalt paarsada aastat. Ja miks see, et vahepeal on väsinud, ja vahepeal on raske, on tegelikult ajutine.

No jah, kordan ennast, aga mis siis. Kordan täpselt nii kaua, kuni mul on vaja.

Selgus ja fookus

Mulle meeldib see vaimse teravuse tunne, mis oli enne eksamit aines, millesse süvenesin, mõtlesin, järasin, arutasin, sain aru, nõustusin, vaidlesin, testisin, analüüsisin. Kõik see aju nauding. Hommik enne eksamit on valmistumiseks. Isegi dushi all käik, riiete valik, tass kohvi, igapäevased hommikused tegevused, on meditatsioon - valmistun ette, keskendun, teen läbi rituaale. Lasen ajal voolata ja vaimul ühele eesmärgile keskenduda.

Nagu sportlasel enne võistlusi?

Nagu sõdalasel enne võitlust? Ilus mõte, aga agressiooniromantik nagu ma olen...

Nagu nüüd enne suuremaid esinemisi või keerulisemaid koolitusi. Jah, just. Selgesti on mu suurim muskel, mida võitluseks/võistluseks kasutan, mu kõrvade vahel, kuigi ainus, kellega ma võitlema/võistlema lähen, olen ma ise.

Sest minu enda mulle pandud latid on tavaliselt palju kõrgemad, kui minult oodatakse. Mis ei tähenda, et ma oleksin kuidagi vähemmotiveeritud neid ületama. Vastupidi. Mida rohkem ma oskan, seda kõrgemal on latt, seda sügavamat keskendumist toovad ettevalmistavad rituaalid, seda vähem on vaikimisi usku, et saan hakkama. Iga kord on ainulaadne.

Lähen ja annan endast parima. Pühendumusega.

Lootes, et midagi maailmas seeläbi muutub. Küünlaleek kosmoses. Äratundmine kellegi silmis. Uus mõte kellegi teise jaoks.

Kuidagi, mingil viisil saan ise ka niiviisi iga kord paremaks.

Ärev surin tagajalgades, sest kõik on tobeduseni hea

Haa, nüüd ma olen mingist tüütust pisiviirusest lõpuks võitu saanud ja kuigi oli märkimisväärselt rõõmustav, et sellega köhima üldse ei kippunud, siis tasakaaluks oli kõht piisavalt lahti, et köhimine polnuks hea plaan nii ehk naa. Kohati oli tunne, et minust ongi alles jäänud vaid
õrn klaasist kest, mis suudab veel ainult tuule käes tasakesi nurgas kumiseda.

Seega, oo, kui hea tunne on jälle täiega hästi tunda ennast (ja samaaegselt mõtelda, millisest pikast nimekirjast ainetest mul peale sellist puuslakki ilmselgelt puudus on, kui ma tunnen ennast nagu Antarktika süvaveekala - läbipaistva, hapra ja punnsilmsena.

Aga elus!

Ühesõnaga, siin siis nimekiri asjadest, mis vahelduseks jälle korraga nii teadvustuvad kui ka _tunduvad_ tobeduseni head.

1. Kuulge, ma olen elus jälle! Shallalla. Võiksin isegi köhida, kui see huvitaks.
2. Mu mees teeb NII head massaazhi, et silmad lähevad tagurpidi ja kuna ma olen täisüleni hedonist, siis veeta mõni õhtu ebaadekvaatselt piuksudes, oiates, urisedes, endal silmad tagurpidi peas ja suunurgas kerge ilanire, on ikka äärmiselt täiega ok. Võibolla olen ma lihtsalt piisavalt vana juba, või VÕIBOLLA ongi see massazh nii hea, et tundub kohati isegi paremana kui jalgpall.
Tegelikult on mul salanõrkus hea massaazhi suhtes ja kuigi ma olen põhimõtteliselt iseseisev ja vabadusest sõltuv, võib mind hea massaazhiga orjastada nagu niuksti, ma olen nõus selle nimel isegi tuhvlid kohale tooma ja ajalehe hambusse võtma. Praktiliselt mida iganes. Küll on hea, et keegi ei tea ;)
3. Mu lapsed on nõmeduseni lahedad. Käisime plikadega maal, vaatasime "Vaimudest viidut", rääkisime elust ja sellest, mismoodi aru saada, mis tunnet sa tegelikult tunned, tegime hilisõhtust teed, viskasime üksteise üle nalja ja naersime nõrkemiseni. Ja siis on nad veel nii ilusad ja andekad, et kui ma muidu olengi enesekriitiline, siis neid vaadates ma lihtsalt pean uskuma, et minus midagi on. Issand, kas ma olin ka kunagi nii absurdselt ilus ja sellest sügavas teadmatuses? Oo!
4. Kontakt nende oluliste inimestega, kellega on lihtsalt nauditav suhelda, on tugev ja toidab. Mhmh, ma tundsin sinust ka puudust. Saame kokku jah, isegi siis, kui natuke vahet hoiame või midagi. Oleme endiselt olemas.
5. Ei lõika kaisukarul kõhtu lahti, olgu pealegi. Aga huvitav on ikka! Tahaks ju teada, mis tal sees on?
6. Kui huvitav poleks, oleks igav ja igav on nõme.
7. A mul on NII lahedad sõbrad (kuulge, see siin ei ole tähtsuse järjekorras!), et lihtsalt naljakas.
8. Ma usun üha tugevamalt, et ma olen nii "sõge mutt" (palun lausuge seda õrna vene aksendiga), et vanus minu puhul ei loe üldse. Natuke veel ja ma usungi seda varsti täiesti toimivalt päriselt.

Totter pisiasi

Just märkasin, et viimased kolm pealkirja mu blogis kasutavad sõna "elu" rängalt üle, et eriti sügavmõttelised näida. Hõõ. Olengi nii sisukas ja vilosoofiline.

Igatahes, on üks asi, mida ma lihtsalt pean ütlema, mitte küll selle pärast, et tunnen tohutut vajadust seda sügavmõttelisust tasakaalustada, aga paistab, et see lisaväärtus tuleb nagunii kaasa.

Igatahes. Maisaa aru, mis inimestel loomadega seoses viga on?! Ma ei ole üldse mingi loomavihkaja, mul on olnud kasse ja koeri ja nad kõik mulle äärmiselt korda läinud, välja arvatud ehk üks must kass, kes oligi põhimõtteliselt ilge tõbras. No aga oli, siis oli, elasime koos lihtsalt teistsugustel alustel, vastastikune respekt ja teatud sümpaatia harvadel nõrkusehetketel oli niikunii. Ehk siis loomad ei ole mulle kindlasti vastumeelsed.

Aga, aga, aga ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes peast lolliks lähevad niipea, kui midagi karvast näevad, hakkavad arusaamatult lalisema ja käituvad täiesti ebaadekvaatselt, justnagu  antud olend oleks midagi ammu ärakaotatud ja nüüd ootamatult leitud lemmikstressipalli ning näljahädas orvulapsukese vahepealset.

Ja siis need sõnad.... õõõõh, ma akuutselt jälestan neid. Karvapall! Nunnupall!

Misasja, kas sul on nägemisega midagi lahti või? Kas sa oled oma vaimusilmas mänguasjapoodi sattunud? Loom ei ole mingi pall! Karvapall?! Ma tahaks selle peale vaiba peale paar karvapalli oksendada, ausalt.

Kass ei ole mingi KARVAPALL, ta on jumalast terviklik isiksus, ja kui mingi kretiin minu korralike gabariitidega kõutsi esmakordsel kohtumisel jultunult sülle haarab, siis olen ma piisavalt väiklane, et tulemuse peale vaikselt pihku itsitada. No... väga teenitud triibulised. Mine ja üllatuskäperda mingit sellist stressipalli, millel ei ole elementaarset eneseaustust - ega küüsi? Stressi alandamiseks tundub kuidagi jätkusuutlikum.

Koer ei ole mingi ärailastunud nunnupall, vaid hundi vahetu järglane ja kui sa temasse lugupidavalt ei suhtu, siis mine ja rista endale liblikaid ja nahkhiiri või midagi.

Kõik need "nummipallid" ja "karvapallid" (jäkk-jäkk-jäkk) on lihtsalt loomolendit alandavad nõmelapsikud lalinad. Või siis märk inimese ootamatust infantiilistumisest? Vaimse tasakaalu suhtes küll mingit kindlust ei anna. Äkki oleks lihtsalt normaalne ja suhtleks loomaga ka adekvaatselt, mitte ei nätsutaks teda selles afektiseisundile sarnases armastusehoos nagu kummikommi?!